Karel Michal

Düstoopne lugu ühiskonnast, kus inimesi karistatakse häbimärgiga, mis muudab nad sotsiaalselt nähtamatuteks. Jutt ongi kirjeldus peategelase «karistusajast». Tore lugu, mida ei suuda isegi ära rikkuda pisut pateetiliseks minev lõpp.

Olen näinud ka selle jutu põhjal tehtud telefilmi (sari «The New Twilight Zone») ja ka see polnud paha... oli teine üsna täpne.

PS: Paljudes vene tõlgetes on see naistesauna stseen «ära jäänud».

Tartsi nurinaga loo lõpu suhtes ei ole päris nõus. Oli ju kujutatud värdjalikku ühiskonda - ja loo mõte - sellele pidi peategelane vastu astuma v. alla andma - lahendas autor sel korral vastuhaku ja halastusega.

Mind veenis.

Lühidalt räägib jutt lähituleviku kõledast ühiskonnast, kus inimestele mõistetakse kuritegude eest karistuseks «nähtamatust» – nad on tegelikult ikka nähtavad, kuid nende laubal on märk, mis annab ülejäänud ühiskonna liikmeile märku, et neid inimesi ei tohi märgata, nad on nähtamatud. Selline klassikaline sotsiaalne fantastika, et mis siis aastaks sellist karistust kandma mõistetud inimesega vaimselt ja moraalselt juhtub ning kuidas ta oma eluga toime tuleb.

Vaieldamatu klassika, millega ajakirjade Galaxy, If ja Worlds of Tomorrow toimetaja Frederik Pohl tõi paariks aastaks ulmeajakirjade buumi pauguga lõppemise järel ulmest eemaldunud Silverbergi žanri juurde tagasi. Nimelt oli 1959. aastal ulmejuttude turg masendavalt kokku kuivanud ning Silverbergki enda seni vorbitud pretensioonitutest pulpseiklustest tüdinud ja leidnud, et ta võib põhimõtteliselt ju pisut suurema honorari eest ka mingit muud suvalist kräppi toota, misjärel tegutseski ta mõned aastad teistes kirjutamisvaldkondades – alates pseudonüümitud pornoromaanidest kuni üsna heal tasemel populaarteaduslike (peamiselt ajaloo- ja arheoloogiaaineliste) raamatuteni.

Igatahes tegi toimetaja Pohl talle carte blanche-pakkumise, et kirjutagu Silverberg mida iganes tahes ja eeldusel, et see on hingega kirjutatud ulme, on Pohl kohustatud selle avaldama. Nii läkski ja Silverberg kirjutas juunis 1962 selle loo. Oma lihtsuses geniaalne idee ei ole tema enda oma, nimelt sai ta algtõuke Jorge Luis Borgese novellist «Paabeli loterii», mis algab sõnadega (eestikeelseid Borgese raamatuid pole paraku käepärast): «Like all men in Babylon I have been a proconsul; like all, a slave... During one lunar year, I have been declared invisible; I shrieked and was not heard, I stole my bread and was not decapitated.»

Kummalisel kombel nimetab ajakirjaulme ajaloo uurija Mike Ashley seda oma vastavasisulise kapitaalse uurimuse teises köites «Transformations: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1950 to 1970» (2005) «kompetentselt teostatud aga tähtsusetuks» tekstiks, ühel vähestest kordadest luban endale siis Ashley`ga mitte nõustuda: jutt on suurepärane.