Jutustuse peategelaseks on kirjanik Richard Cuntling (kirjaviis kahtlane, sest loetud vene keeles). Kirjaniku kunstnikust tütar vägistatakse julmalt. Neiu saab shoki ja kaotab kõnevõime. Vähehaaval hakkab ta uuesti elama, ka rääkima. Läbielatust pihib ta oma isale, kes ei suuda hoiduda kiusatusest ja kirjeldab kuuldut oma järgmises romaanis. Romaanist saab bestseller. Tütar katkestab isaga suhted, sest leiab, et isa on tema usalduslikud pihtimused muutnud rahaks. Tütar süüdistab isa, et tollele on ta raamatud ja nende tegelased tähtsamad reaalsest elust.

Mõne aja pärast hakkab kirjanik saama oma tütre maalitud portreesid. Nendel on kujutatud alati üks Cuntlingi romaani kangelane. Portreedel on omadus, et üheks ööks elustub nendel kujutatud tegelane ning vestleb (naistegelane ka armatseb) oma “isaga”, kirjanikuga. Seepärast ongi loo pealkirjaks “Ta laste portreed”, kuigi kirjanikul on vaid üks lihane laps.

Üsna loomulik, et lugu sai Nebula auhinna, sest ta on kirjanduslikult kõrgetasemeline. Ulmet on jutus vähe, sest on ju portree elustumine igivana idee. Köitvalt kirjutatud (ulme?)loole hindeks 5.

Teksti loeti vene keeles

Tarts

6.02.2002, kell 13:55

Asi, mis oma "Nebulat" mäek6rguselt väärt on. Kylmajudinad tulid seda lugedes peale. Ärretult m6jus ja hea. Kohe peale läbi saamist lugesin veelkord yle. Lugege kindlasti. Ja ärge eelnevat sisukirjeldust väga t6siselt v6tke.

Teksti loeti vene keeles

Raul Sulbi

5.03.2012, kell 01:54

Meelis Sepp

17.03.2012, kell 00:24

Äratuntav kirjanduslik kõrgtase - mis Martini puhul muidugi ei tule erilise üllatusena; Martin oskab isegi mingit valusat jama kirjutada äärmiselt nauditavas vormis - ei varja paraku loo äärmist sisutühjust. Või no mitte sisutühjust, tegelikult oli siin materjali terveks paksuks psühholoogiliseks romaaniks, aga selle sisu, kuidas nüüd öeldagi, totaalselt mõttetust. Mingid pagana elustuvad portreed, mingi masendavast luuserist kirjanik ja mingi vägistatud tütar. Mind jättis see lugu igatahes üsna külmaks, et mitte öelda pettunuks. Kolm, ja seda ainult suurepärase stiili eest.

Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres

28.03.2012, kell 23:57

Mulle meeldis, kuigi reservatsioonidega. Kirjutatud muidugi oli hästi, peategelasest kirjaniku karjäär mõjus usutavalt ja loost paistis igalt poolt läbi see igavene kirjaniku dilemma "kui palju võib kasutada ära oma elu, püsides eetiline ja kaotamata kirjandusest sära"? Sest ei lugeja ega autor taha, et kirjanik oleks liiga eetiline ja asendaks kire tuima korrektsusega. Aga autori lähedased võivad aeg-ajalt tahta.
Mis mulle jutus veidi vastu käis oli moralistlikkus: anti mingi karistus, mingi kokkuvõte, kõiki osapooli mingil moel rahuldav lõpplahendus - aga see lahendus oli võlts. Mustvalge. Äärmuseni viidud.
Tegelikult käivad asjad siiski veidi teisiti ja ma ei pea silmas seda, et portreed ei elustu vms.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

31.03.2012, kell 00:04

Martini teosed, mis ei kuulu "Jää ja tule laulu" saagasse, on äärmiselt erinevate teemade, stiili ja kvaliteediga. Kohati jääb mulje, nagu autoril oma stiil puuduks. Kui ma seda teksti lugedes ei teaks, et see on Martini kirjutatud, pakuksin autoriks ehk Stephen Kingi, ehkki Martini lugu pole nii õudne ega verine.

Üldiselt Lauri arvustusega nõus. Korralikult kirja pandud, ent mitte väga huvipakkuv lugemiselamus. Eks mainitud dilemma ole kirjanikele muidugi oluline ja mõistan seda ka ise, ent lugu selle dilemma teemal polnud just väga hea.

Teksti loeti eesti keeles