"Uksed liivas" on Roger Zelazny loomingus natukene erandlik teos – autor on öelnud, et see oli esimene, mille ta teadlikult humoorikas toonis kirjutas. Hiljem on selle raamatu stiili võrreldud näiteks Douglas Adamsi kuulsa sarjaga "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas", kuigi viimane on Zelazny romaanist muidugi hilisem ja ehk hoopis ise sealt midagi laenanud.
Inspiratsiooniallikana tuleb siin tõenäoliselt vaadata hoopis Robert Sheckley poole, kelle huumor on kõige enam tuntud lühiloo "Tont nr. 5" järgi (see on tõlkes ilmunud näiteks legendaarses ulmeantoloogias "Lilled Algernonile"). Zelazny on tunnistanud, et imetleb väga Sheckley oskust luua oma lugudes veidraid ja ootamatuid olukordi.
Samasugust püüet on näha romaani "Uksed liivas" esimestest peatükkidest alates. See, et peategelane Fred Cassidy on "igavene üliõpilane", pole ebatavaline (Zelazny on sama võtet teisteski oma teostes korduvalt kasutanud), kuid selle olukorra spetsiifilised tingimused panevad lugejat kindlasti kergelt muigama.
Siis aga selgub, et äsja Galaktika Liidult kunstiaarete vahetusprogrammi raames saadud tähekivi on kadunud ja Cassidy on eneselegi teadmatult asjasse segatud. Tegevus kogub iga hetkega hoogu, kui sellega liituvad järjest maffia, riigiasutused, Briti äärmusrojalistid, känguruks ja vombatiks maskeerunud tulnukad, telepaatiline eesel ning tohutu lihasööja taim.
Peab ütlema, et loo tooni täiendab hästi asjaolu, et peategelane ongi lihtsalt tavaline üliõpilane, kuigi ühe pisut erilise harrastusega. Sageli on teistes Zelazny teostes, nagu "Amberi üheksa printsi" või "Valguse isand" peategelased mütoloogilise taustaga üliinimesed, kes võivad küll olla oma iroonilisel kombel humoorikad, kuid kellest aimub siiski süngust ja väsimust, mille surematuse taak on neile jätnud.
Siin teoses aga pole vaja midagi liiga tõsiselt võtta. Näiteks kui peategelane nimetab Suure Vankri tähti, kirjutab luuletuse Nikolai Lobatševski auks, kritiseerib Edwin A. Abboti satiirilist romaani "Lapikmaa", tsiteerib John Berrymani või arutleb herilaste ja orhideede pseudoseksuaalse käitumise üle, käitub ta lihtsalt nagu keegi, kes on 13 aastat ülikoolis veetnud ning kelle jaoks on teadmised puhas lõbu ja mäng.
Võte, kus Zelazny alustab iga peatükki järjekindlalt kõige pingelisema tegevuse keskelt, et siis tagasi minna ja vaadata, kuidas sinna jõuti, on tõenäoliselt mängulise eesmärgiga. See võib muutuda kiiresti tüütuks, kui mitte astuda hetkeks metatasandile ja kujutleda, kuidas Zelazny raamatulehtede tagant lugejale otse silma pilgutab. See on nagu nali, mida korratakse, kuni see enam naljakas pole, kuid siis ühtäkki jälle on.
Kogu selle tulevärgi taga pole kahjuks sellist sügavamat mõtet, mida näiteks Terry Pratchett oma paremates teostes alati huumori sisse põimib. Zelazny romaan ei võtagi ilmselgelt siin sellist eesmärki. Oma stiilse, lõbusa ja hoogsa tegevusega teeb lugu algusest lõpuni täpselt seda, mida tahab – ja väga hästi. Kui võimalik, siis tasuks seda romaani lugeda mingis kõrgemas kohas ja vaba õhu käes.
Hinnang: 8/10
