P. C. Jersild

Lõbusõidulaev «Selene» vajub 15 meetrise kuutolmukihi alla. Mingi gaasimull ronis välja jne. Laeva pardal enam kui paarkümmend inimest. XXI sajandi tehnika kogu oma täiuses asub nn merehädalisi päästma. Tingimused on ranged: õhku jätkub teatud ajaks. Ning seal kus toimub üks katastroof, seal tuleb neid ka rohkem. Piisab kui nimetada vaid laeval tekkinud tulekahju.

Niisiis, kosmiline katastroofromaan. Õnneks on Clarke vältinud siin säherduste crossover tekstide põhihäda: sõnavahtu ning inimsuhete seepi. Loomulikult pole see tekst vaid mingi inseneriaruanne. Inimsuhted on ka siin olemas, aga see on vaid hädavajalik miinimum. Soovitaks lugeda neil, kes hindavad head SF actioni.

Tavaliselt on ACC-i kolmeks peateoseks peetud romaane «Lapsepõlve lõpp», «Linn ja tähed» ja «Kohtumine Ramaga» ning siis kui midagi veel lisada tahetakse, siis saab see olema «2001: Kosmoseodüsseia». Mina asendaks ilma igasuguse kõhkluseta selles nimekirjas «Kuutolmu varingu» selle «Rama» asemele.

Vaat nii!!!

Muide on see esimene ulmeteos, millega ma kokku puutusin -- nimelt jutustas mu vanaema seda mulle kunagi ümber pärast seda, kui seda oli Eesti Raadiost loetud. Ise ma lugeda veel tollal ei osanud... Nii et nostalgia ja äratundmisrõõm jne.

Kui üldiselt on Clarke võtnud ette pigem suuremad, laiemad teemad - näiteks kuidas luua uut inimkonda võimalikult “puhtalt” (“Kauge maa laulud”), või siis kuidas lapsed vanemate pärandisse suhtuvad (“Lapsepõlve lõpp”), või siis “Linn ja tähed”, mis on üldse mingis mõttes filosoofilise Clarke tippteos, mida ei saagi kuidagi lühidalt kokku võtta - siis on tal ka muid, nö. “väiksemaid” raamatuid. 
 

“Kuutolmu varing” on justkui selline “lihtne” katastroofiromaan, tegevus on lähitulevikus Kuu peal ning probleem on... kuutolmu sisse vajunud lõbusõidulaevaga. Võinoh, probleem on siis sinna kinni jäänud inimestel kui täpne olla. Clarke insenerimaailm jookseb siin raamatus kenasti kogu aeg jutuga kaasa, eks mõne koha pealt natuke saaks praegusel ajal nuriseda(oleme ju praeguseks targemaks saanud), aga minu jaoks on ulmest ülima täpsuse tagaotsimine nagu lõbumajast süütu teenindaja otsimine. Nagu… milleks. Aga see selleks.
 

Selline klassikaline “oleme kuhugi lõksu jäänud ning üritame välja saada” raamat - aga teate, pagana hästi kirjutatud!  Ma nagu hästi ei oskagi selle teose kohta pikemalt kirjutada - sest sarnaseid raamatuid ja filme oleme me kõik mitmeid ja mitmeid lugenud-näinud. “Kuutolmu varing” on kuidagi eriti peenelt ja mõnusalt kirja pandud, loogiliselt läbimõeldud ning südamliku sisuga. Selline nunnu ja sõbralik raamat, mida ei taha peale läbilugemist enda kallist lahti lasta. Las see hetk kestab veel. Lõpuks paned peale läbilugemist hellalt riiulisse. Küll ma tulen millalgi Su juurde tagasi.
 

Mõned lugejad on tõmmanud paralleele Weiri “Marslase” raamatuga. No mingis mõttes ja väga kaudselt võib jah niimoodi läheneda, on ju mõlemad sellest, kuidas kusagil teisel planeedil lõksus ollakse. Mulle isiklikult meeldisid mõlemad - aga nad on mingis mõttes nagu siga ja kägu. “Marslane” on peamiselt ühe mehe lugu, mehe, kes on pigem karuse olemisega ning sellist sooja, emotsionaalset komponenti on vähe, pigem on raamatus kaine mõtlemine ja külm raud. Clarke raamatus on inimesed, kes koos peavad karmist olukorrast end läbi närima. Mõlema raamatu puhul on taustal läbimõeldud tehniline maailm.
 

Raamatu lõpus on sarja koostaja Raul Sulbi väike ülevaade Kuust ulmekirjanduses, väga hea kiirsissevaade meie lähinaabri maailma.