Kasutajainfo

Oscar Wilde

16.10.1854–30.11.1900

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Oscar Wilde ·

The Picture of Dorian Gray

(romaan aastast 1890)
http://www.digar.ee/id/nlib-digar:655511

ajakirjapublikatsioon: «Lippincott`s Magazine» 1890; juuli
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Dorian Gray portree»
Tartu, Eesti Kirjanduse Selts, 1929
Toronto, «Orto» 1957
Tallinn «Eesti Raamat» 1972 (Varamu)
Tallinn «Eesti Raamat» 1996

  • EW aegne
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
3
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.375
Arvustused (8)

Ilusa näolapiga Dorian Grayst maalitakse pea sama ilus pilt. DG kahetseb, et pilt jääb ilusaks, aga tema mitte ja ta soovib, et oleks vastupidi. Mingi imenipiga see sedasi lähebki. Kõik, mis DG edaspidi teeb, rikub pilti, aga mitte teda ennast.

Raamatut võib väga vabalt õudusloona lugeda, igatahes edasised sündmused kisuvad üsnagi jälgiks minema. Teisest küljest võib seda võtta kunsti- ja eluteemalise filosoofiana, või ka aforismialbumina (on ju agarad filoloogihakatised umbes pooled selle raamatu laused igale poole aforismikogumikesse toppinud).

Teksti loeti eesti keeles

Jälle(!) üks neist teostest, mille baasisolemise vastu pole mul kõige vähematki, etn teiselt poolt poleks ma eales selle peale tulnud, et see siia pista...

Lühidalt - klassika. Ja pean siinkohal üle kordama mitte minu poolt väljamõeldud ja kahjuks igikorratud määratluse, et tegemist on ebaõnnestunud meistriteosega. Raamatu esimesed osad on vaimustavad - kuidas areneb Dorian Gray, tema hirmud ja eluvaated, tema kujunemine. Tekst on vaimukas ja lööv, kuigi kordab OW loomingus mujalgi esinevaid mõttekäike ja seisukohti ("naised - see on dekoratiivne sugu..."). Mingil hetkel aja kas autor tüdines või juhtus midagi muud - jutt hakkab kappama, üritades nappidesse sõnadesse kokku suruda suuri ajavahemikke ja peategelases toimunud põhjalikke muutusi. Sellest hetkest ei ole enam huvitav. Ja lõpplahendus... nojah, kes seda tänapäeval ei teaks.

Kõigele vaatamata soovitaksin seda raamatut kõigil lugeda. Vaatamata peamiselt kartusele kõlada koolmeisterlikult. Eks see ole nagu kooli kohustusliku kirjandusega - igav ja kole, aga mitte kuidagi ei anna haritud inimese mõõtu välja, kui pole neist osagi läbi lugenud...

Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjutajaga igati nõus olles lisaks veel niipalju, et tegelt tasuks dekadentsi vastu huvi tundes läbi lugeda ka see Huysmansi raamatuke, mis Dorianile nii innustavalt mõjus...
Teksti loeti eesti keeles

Wilde oli pederast. Minule kui heteroseksuaalile ja ilgele rassistile on kohutavalt raske ylesanne sundida enda k2tt t6usma selleks, et sihukesele v2rdjale h22d hinnet panna. Ometigi.. Ometigi ei luba sydametunnistus ja syndsustunne mitte kuidagi panna "Dorian Gray"`le hinnet alla v2ga hea ja isegi selle juures on teosele liiga tehtud.

T2nu K6igew2gewamale on tegemist juhtumiga, mida t6en2oliselt ei pea pikemalt selgitama v6i punnitama p6hjuste kallal, miks teos meeldis. OK, tegu v6is ju olla eba6nnestunud meistriteosega, kuid kui teised meistrid pooltki nii h2sti kirjutaksid, siis oleksid nad v22rt sygavat kummardust nende ande ees.

Tegelikult oleks yldse pidanud hindega piirduma ja mitte lamisema, liialt v22rtuslik on tekst.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Teos on kirjutatud kahes järgus. Hulk peatükke, kolmandik romaanist on pärast vahele kirjutatud. Minu arust oli esialgne versioon vaata et paremgi.

Mulle jäi mulje, et tegelik pahalane polnud Dorian, vaid lord Henry, kes muuseas karistamata jäigi. Just Henry ahvatles Doriani ja teisigi kurjuse teele. See tähendab, et kõike Henry öeldut tuleb pigem vastupidises tähenduses võtta, see on vale. Ja kaudselt tähendab see, et kogu Wilde`i estetism on väär, sest selle tulemuseks on esteetiline koletis, mister Hyde, sinihabe, Rappija Jack. Dorian Gray.

Alan oli täiesti ebausutav tegelane ja James Vane`i surm oli deus ex machina.

Doriani meeleparandus lõpus oli nõrk. Idee tulnuks paremini välja, kui seda polnuks ja Dorian rappinuks oma portreed muudel kaalutlustel.

André Gide nimetas seda vist esimesena ebaõnnestunud meistriteoseks ja sellega pean ma nõustuma. Aga 4 on plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Ebaõnnestunud meistriteos, või mis iganes, kuid mulle meeldis. Kahju vaid, et selle lugemiseni jõudsin vaid selle tõttu, et see kooli kohustuslik kirjandus.

Tegelaskujud on samal ajal nõnda veetlevad, kui põlastusväärsed, et raamatut lugedes pidevalt tunded vahelduvad ja ei teagi, mida tahta. No lord Henryle ootasin karmimat lõppu, Dorianile tunduski midagi sellist tulevat. Aint Vane perest on kahju. Jällegi on näha, kui kergelt ikka võib hävineda vaene inimene kõrgklassi meeleolude tõttu. Kuigi James Vane lõpp oli liiga ulmeline kuulub see siiski eelmise punkti alla. Eriti kahju oli preili Vane`st, kuid tema puhul esines vaid liigne armastus, mis juhibki rumalusteni. Basilist oli kah kahju, kuid umbes sama probleem, mis Sibyl`il.

Kõige masendavam karakter ongi vast see lord Henry oma energiliste ja rumalate loosungitega erinevatest elu valdkondadest. Ei jõua küll keegi lähedale Zola karakteritele Theresa Raquinis, kuid küllalt põlgust äratavad siiski (eriti hea on veel võrrelda, kui Raquin alles hiljuti sai veel kord kooli jaoks läbi loetud).

Õnneks ei leidu minu iseloomus samasuguseid probleeme, mida omistab endale Tarts, nii et 5 panek sellele suurepärasele teosele, mis minu jaoks küll esimesed paar peatükki küll lohises, kuid muidu täitsa kenasti liikus (välja arvatud 11. peatükk - selle lugemise ajal suutsin suuri vaevu haigutusi alla suruda lootes vaid, et juba kiiremini jõuaks 12. kätte ja jätkuks tavalises tempos), ei ole raske.

Teksti loeti eesti keeles
x
Ivar Mällas
13.12.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Lugesin enne "Tähesõdalasi" ja see ei meeldinud. Seetõttu suhtusin Heinleini lugemisse kõhklevalt. Aga siiski proovisin ja ei pidanud kahetsema. Tegemist on väga haarava looga. Ei saanud lugema hakatagi, kui juba oli läbi.Olin varem sarnaseid filme näinud ja ka mõelnud, mis tunne võib olla inimesel, kes pole veel nakatunud. Seda raamatut lugedes tuli see tunne meelde ja muutis lugemise veel nauditavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kohe kuidagi ei taha sellist teooriat uskuda. Ma arvan, et ühe isendi tapmine ei suuda mõjutada tulevikku, eriti kui tegu on veel putukaga. Neid ju nii palju. Häirisid ka loogikavead. Kui juba taime peale ei tohi astuda, siis ei saaks ju üldse ajas rännata. Kui ikkagi uskuda seda, et pisike muutus minevikus nii palju tulevikku mõjutab, siis miks olid muutused loo lõpus nii väikesed?
Teksti loeti eesti keeles