Oscar Wilde

Raamatut võib väga vabalt õudusloona lugeda, igatahes edasised sündmused kisuvad üsnagi jälgiks minema. Teisest küljest võib seda võtta kunsti- ja eluteemalise filosoofiana, või ka aforismialbumina (on ju agarad filoloogihakatised umbes pooled selle raamatu laused igale poole aforismikogumikesse toppinud).

Lühidalt - klassika. Ja pean siinkohal üle kordama mitte minu poolt väljamõeldud ja kahjuks igikorratud määratluse, et tegemist on ebaõnnestunud meistriteosega. Raamatu esimesed osad on vaimustavad - kuidas areneb Dorian Gray, tema hirmud ja eluvaated, tema kujunemine. Tekst on vaimukas ja lööv, kuigi kordab OW loomingus mujalgi esinevaid mõttekäike ja seisukohti ("naised - see on dekoratiivne sugu..."). Mingil hetkel aja kas autor tüdines või juhtus midagi muud - jutt hakkab kappama, üritades nappidesse sõnadesse kokku suruda suuri ajavahemikke ja peategelases toimunud põhjalikke muutusi. Sellest hetkest ei ole enam huvitav. Ja lõpplahendus... nojah, kes seda tänapäeval ei teaks.

Kõigele vaatamata soovitaksin seda raamatut kõigil lugeda. Vaatamata peamiselt kartusele kõlada koolmeisterlikult. Eks see ole nagu kooli kohustusliku kirjandusega - igav ja kole, aga mitte kuidagi ei anna haritud inimese mõõtu välja, kui pole neist osagi läbi lugenud...

T2nu K6igew2gewamale on tegemist juhtumiga, mida t6en2oliselt ei pea pikemalt selgitama v6i punnitama p6hjuste kallal, miks teos meeldis. OK, tegu v6is ju olla eba6nnestunud meistriteosega, kuid kui teised meistrid pooltki nii h2sti kirjutaksid, siis oleksid nad v22rt sygavat kummardust nende ande ees.

Tegelikult oleks yldse pidanud hindega piirduma ja mitte lamisema, liialt v22rtuslik on tekst.

Mulle jäi mulje, et tegelik pahalane polnud Dorian, vaid lord Henry, kes muuseas karistamata jäigi. Just Henry ahvatles Doriani ja teisigi kurjuse teele. See tähendab, et kõike Henry öeldut tuleb pigem vastupidises tähenduses võtta, see on vale. Ja kaudselt tähendab see, et kogu Wilde`i estetism on väär, sest selle tulemuseks on esteetiline koletis, mister Hyde, sinihabe, Rappija Jack. Dorian Gray.

Alan oli täiesti ebausutav tegelane ja James Vane`i surm oli deus ex machina.

Doriani meeleparandus lõpus oli nõrk. Idee tulnuks paremini välja, kui seda polnuks ja Dorian rappinuks oma portreed muudel kaalutlustel.

André Gide nimetas seda vist esimesena ebaõnnestunud meistriteoseks ja sellega pean ma nõustuma. Aga 4 on plussiga.

Tegelaskujud on samal ajal nõnda veetlevad, kui põlastusväärsed, et raamatut lugedes pidevalt tunded vahelduvad ja ei teagi, mida tahta. No lord Henryle ootasin karmimat lõppu, Dorianile tunduski midagi sellist tulevat. Aint Vane perest on kahju. Jällegi on näha, kui kergelt ikka võib hävineda vaene inimene kõrgklassi meeleolude tõttu. Kuigi James Vane lõpp oli liiga ulmeline kuulub see siiski eelmise punkti alla. Eriti kahju oli preili Vane`st, kuid tema puhul esines vaid liigne armastus, mis juhibki rumalusteni. Basilist oli kah kahju, kuid umbes sama probleem, mis Sibyl`il.

Kõige masendavam karakter ongi vast see lord Henry oma energiliste ja rumalate loosungitega erinevatest elu valdkondadest. Ei jõua küll keegi lähedale Zola karakteritele Theresa Raquinis, kuid küllalt põlgust äratavad siiski (eriti hea on veel võrrelda, kui Raquin alles hiljuti sai veel kord kooli jaoks läbi loetud).

Õnneks ei leidu minu iseloomus samasuguseid probleeme, mida omistab endale Tarts, nii et 5 panek sellele suurepärasele teosele, mis minu jaoks küll esimesed paar peatükki küll lohises, kuid muidu täitsa kenasti liikus (välja arvatud 11. peatükk - selle lugemise ajal suutsin suuri vaevu haigutusi alla suruda lootes vaid, et juba kiiremini jõuaks 12. kätte ja jätkuks tavalises tempos), ei ole raske.