Kasutajainfo

Michael Crichton

23.10.1942–4.11.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Harry Harrison ·

The Technicolor Time Machine

(romaan aastast 1967)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fiction—Science Fact» 1967; märts - mai [pealkirjaga «The Time-Machined Saga»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Ajamasina saaga»
Tallinn, J. S. P., 1996

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
10
4
3
2
Keskmine hinne
3.793
Arvustused (29)

Raamat peaks olema naljakas, aga mind miskipärast naerma ei ajanud. Ilmselt olen ma veidi liiga tõsine lugeja. Teos jutustab filmitegijaist, kes hullumeelse teadlase poolt leiutatud ajamasina abil varakeskaegsesse Põhjalasse suunduvad, et tõetruumat viikingifilmi teha. Tuleb ette igasugu ajareisidega seotud kohustuslikke paradokse, kohtumisi iseenesega jms. Nii et ulmet justkui on.

Mind aga häiriski just see, et Harrison on kirjutanud peadpööritava kiirusega areneva seiklusloo, milles aga science fiction`it napivõitu. Kuigi oleks saanud oluliselt rohkem teaduslik-fantastilisi trikke ja atribuute lisada. Ja veel häirib see kurvakstegev pealiskaudsus, mis igalt leheküljelt vastu kumab. Tõlgitud on lugu ilmselt vene keele vahendusel, eestikeelse versiooni pealkiri on laenatud soomlastelt, kes on selle tõlkinud Aikakoneen Saaga`ks. Igatahes lööks tõlkijaks hakanud kirjaneitsile noa isiklikult selga, sest tema tõttu langes hinnang kolmelt kahele.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt tempokas Harrisonile omases stiilis. Ootamatuid pöördeid piisavalt, et lugu igavaks ei saaks minna. Ajaparadoksid on huvitavalt kirjutatud ja ei annagi vastust, mis oli ennem, kas muna või kana. Tasub kõigil kergema stiili austajatel lugeda, kuid jätab ka lõpus mõtlemisainet ajas liikumise kohta.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tõeliselt LAHE lugemine. Veidi nagu prodeerib "Hollywoodi naiste" stiili. Mitte liiga tõsiseltvõetav, aga mõnus ja humoorikas ajaviide küll. Ka selliseid on vaja, mida ühe soojaga läbi tahad lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutne saast. Sain suure pettumuse osaliseks, kuna olin eelnevalt lugenud Deathworld´i ja sellega võrreldes on vahe suur. Kohati oli raske uskuda, et tegu on sama kirjanikuga. Naljaga pooleks võiks oletada, et "teos" on kirjutatud tugeva loomingulise kriisi ajal või siis tellimustööna järgmisel päeval väljaantud ajalehesabasse, s.t. jupikaupa.
Teksti loeti eesti keeles

Ei midagi erilist. Lihtsalt kirjutatud, ei pane teema üle eriti mõtlema. Ilmselt mõeldud alla 14 aastastele lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah. Selle raamatuga on minu puhul see probleem, et mul on temaga seotud terve ports nostalgilisi mälestusi. Nimelt, yhel perioodil, miski kolm/neli aastat tagasi, kui mul yhtegi tööoca parasjagu rauas ei olnud, sai maha istutud ja te eesti keelde tõlgitud. See variant mis lõpux eesti keeles avaldati, ei ole paraku minu oma. Paarile kirjastusele sai sedakunagi pakutud.. yldiselt saadeti mind sellegapipramaale. Eestikeelset väljaantud varianti ei oleausalt öeldes oma ihusilmaga näinud. Need kes on lugenud, ytlesid et pidi paras kõnts olema ja et minu oma olnud parem. Ei tea..

Anyway, raamat iseenesest oli tõeliselt lõbus. Harrisonile iseloomulike iroonilise ja syydimatu huumoriga. Tegelaskujud olid sellised armsalt andekad rasvaste joontega tõmmatud sarzid. Need tyybid kes Haggard Hirmsa koomixeid joonistavadvõixid Harrisonilt syzee ära osta. Tulemus olex kindlasti rabav ;)

Muuseas, venekeelne variantoli ka täiesti loetav ja päris mitmes erinevaskogumikus avaldatud. Kokkuvõttex: ulmeklassikassesee raamat muidugi ei kuulu. Aga juhul kui peax tekkima hea tuju defitsiit ja vajadusmõne hea kõhutäie naeru järele, siis yldiselt soovitan.

PS! Pärast järjekordset paariaastast pausi, järelemõelnuna, tõstsin hinde nelja pealt viiele. Jumala eest, mitte kiusu pärast ega Raulile "äraegemiseks". Lihtsalt, raamat mis nii hulk aega pärast viimast lugemist tema peale mõleldes mõnuse muheluse suunurka tekitab on sellist hinnet väärt.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tõeliselt heatasemelist ajaviitekirjandust on kindlasti raskem produtseerida kui `mitteajaviitekirjandust`. Samas on see kirjaniku jaoks suhteliselt tänamatu töö. Harrison seda rida järjepidevalt (võib-olla materiaalsetel kaalutlustel) üritab ajada. Järjekordne stiilinäide.

Ühest küljest on romaan selline vähepretensioonikas muhe lugu ja kui suhtumine jääb sinnakanti on vast kõik korras. Ulmeliste elementide nappus ... noh see polegi õieti ulmeromaan, kõik otsad jooksevad raamatu lõpuks ilusti kokku. On hullematki nähtud.

Kuid kui hinnata teost ulmeraamatuna, siis tekib t6rge. Mängud ajaga on algelised ja kelleltki teiselt laenatud. Hollywoodi tegelaste kujutamisel on kasutatud kõige stamplikemaid võtteid. See, milleks ajamasinat rakendatakse, on samuti absurdne. Ajamasina leiutaja... no peab see taas üks poolsegane leidur olema?

Otseselt midagi valesti selle raamatu juures ei ole - kuid keegi ei kaota midagi seda teost lugemata jättes - autor ei jookse seekord küll lati alt läbi, kuid on viimase lihtsalt nii madalale seadnud, et sellest ülekargamine pole mingi kunst. P.S. Loetu tõlge ei olnud see ametlik raamatuversioon.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat, millist ma rohkem lugeda ei taha. Kui ajamasin on leiutis, mis pälvib üksnes tähelepanu vaid yhe sopafilmide tegija poolt järjekordse sopafilmi tegemiseks... See idee ei meeldi kohe üldse. Jättes SF-i kõrvale, ei kannata süzhee aga üldse mingit kriitikat välja. Arusaamatu eesmärgiga kirjutatud vilets raamat...
Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt muhe lugemine! Lugejat pole piinatud kõiksugu aja paradoksidega ning ei heietata mõtteid a la "kuhu lähed inimkond?". Varem loetud ajamasina lugudest on siin leitud masinale parim rakendus.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Harrisoni raamatuid on alati olnud kerge lugeda, ka seda. Hoogu on aga teist korda enam lugeda ei taha. Igivana story ajamasinast, mitmeidkümneid kordi ette tulnud.
Teksti loeti soome keeles

Seni ehk parimgi Harrisoni raamat mida lugenud olen, võrreldes "Surmailma" või "Spaceship medic"'uga tõeline meistriteos. Olemuslikult tegu siiski satiirilise naljalooga, milles "tõsiusklikud" tavakodanikud on poolulmelisse keskkonda sebima asetatud. Ja sebivad nad seal täiesti realistlikult, vähemalt minul tõrget ei tekkinud.
Teksti loeti vene keeles

Absurdkirjanduse kohta igati tasemel, aga ühisonnavaenulikematel hetkedel mõtlen, et absurdkirjandus ise võiks nagu olemata olla.
Teksti loeti eesti keeles

A-jee! Elagu viikingid, eriti need kaasaegsemad! Igati lõbus lugemine sellest, kuidas viikingid avastasid tuleviku, ja kuidas selelst veel prantsuse naturalismi stiilis film tehti. Taustaks head kommentaarid Hollywoodi toodangu ja muu sellise kohta.

Terve see lugu on pila Hollywoodi ja selase ellu ning filmi suhtumise arvelt. Ja kusjuures maitsekas pila, lisaks veel kena ulmesoust maitsestuseks (või on see siis nyyd vastupidi, aga vahet ei ole). Igati meeldiv roog naljalembesele ulmeaustajale, kes ka filme vahel vaatama satub.

Harryson on suhteliselt ebayhtlane autor, aga see on tema loomingu parem osa. Ja ennäe - tõlgitigi see maakeelde ka, ent pole kahjuks eestikeelset vaatama viitsinud hakata. See teos on hoolimata sellest, et ta on hea, siiski suhteliselt yhekordseks tarvitamiseks.

Teksti loeti inglise keeles

Just niisugune lugu, mida võivadki Harrisonilt oodata need, kes on tuttavad tema Terasroti lugudega, ehk siis pehmelt öeldes mitte just väga sügavtõsine ulmekirjandus. Aga ajaviiteks igati sobiv tükk. Uudse ajamasina kasutusvõimaluse väljapakkumise eest pälvib Harrison minult igatahes hea hinde.
Teksti loeti vene keeles

Taas üks raamat, mis Eesti fändomis väga vastakaid arvamusi tekitanud. Ma polnud seni Harrisonilt sõnagi lugenud, ent mitu tema teost riiulis olemas...ju siis huvi kirjaniku vastu on. Asusin "Technicolorit" seega lugema puhta lehana ja ehk pisukese skepsisega - kuidagi palju ju neid negatiivseid arvustusi siin. Hindeid, nagu öeldakse, seinast seina... Ja ei salga, et hiljutine vaidlus BAASis selle raamatu üle mind ligi pool aastat riiulis seisnud "Technicolorit" kätte võtma sundiski.

Algus oli ehk tõesti veidi rohmakas ja esimene kolmandik väga ei veennud. Aga mida edasi, seda paremaks läks ja teise poole neelasin juba ahnelt alla (ilmselt koos konksuga). On vist kolm momenti, mis raamatu hinnet nii alla kiskunud - esiteks lihtne süzhee ja "ebateaduslik" ümberkäimine ajaga; teiseks, tõenäoliselt ebaõnnestud tõlge (pole ise näinud) ja kolmandaks vaid kergelt markeeritud tõsisem plaan, mis pealiskaudsel lugemisel lugejani ei pruugi jõudagi.

Aga kindlasti pole tegu lihtsalt kollase ajaviitekirjandusega - kasvõi see Snorri sündimise lugu...kuidagi inimlikult soe ja liigutav.

Aga kirjandus ja päris hea seejuures, on see raamat kindlasti. Kirjaniku ülesande võiks sõnastada nii, et see on mõelda välja mingi maailm, mingi stoori ja panna selles inimesed usutavalt tegutsema, avades nende motiive ja mõtiskledes elu üle. Harrison võtab siin endale ülesandeks kirjeldada ühe filmi loomist ajamasina kaasabil. Ja lugeja silma all sünnibki film - täiesti realistlikult...nii nagu see tegelikult aset võikski leida. Kui ma usun, et just nõnda ajamasinaga filme tehaksegi, siis on kirjanik oma ülesande täitnud. Ja sealjuures ka kõigi osalejate mõtted ja tõed on autor läbitunnetanud. Ärge tulge rääkima, et seda pole usutavalt tehtud! Kasvõi Barney kuju omandab raamatu arenedes pidevalt värvi ja psüholoogilisi plaane.

Okei, lõpp on läbinähtav ja etteaimatav, ent mis siis? Barney Hendrickseni rolli ikkagi lugeja ära ei arva. Ajaparadoskid, mineviku põhjuslikud seosed - kõike seda on ülimalt mõnus lugeda. Et peale "viie" nagu muust hindest ei saa juttugi olla. Ka huumor ei häiri - see käib tegelaste olemusega orgaaniliselt kaasas.

Ja mul on väga hea meel, et endale Harrisoni veel varunud olen.

Muuseas, raamatu filmiõigused on endale ostnud keegi Mel Gibson; ka Marshall Brickmani (üks Woody Alleniga ohtralt koostööd teinu stsenarist) stsenaarium on valminud. Gibson mängib toda viikingit...
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu sisu on hea, arvatavasti ka hästi kirjutatud(pole originaalkeeles lugenud), on hästi kujutatud ajaparadoksi, isegi on aegajalt naljakas, kuid kõik selle rikub kohutavalt kehv tõlge. Kunagi kui see teos originaalis kätte satub, siis loen selle kindlasti huviga üle. Praegu aga "3".
Teksti loeti eesti keeles

Raamat,mis esimest korda lugedes ei meeldinud yldse.Teist korda tundus juba päris naljakas,kuigi tölge tundus ysna kummaline.Parim tegelane oli kindlasti joodik viiking.Töenäoliselt sellised need viikingid olidki,kuigi kahtlane kas isegi viskiga stimuleerides on vöimalik omandada paari kuuga suhteliselt hea inglise keel.Loogikavigu oli palju,aga ega see mingi erilist syvenemist nöudva teosena polnudki töenäoliselt möeldud.
Teksti loeti eesti keeles
RIQ

Tore... tavalisest erinev teemakäsitlus. Ei saa aru neist, kes üritavad Harrisoni teostest puhast teaduslikku ulmet leida. Seda seal ei ole.
Teksti loeti soome keeles

Taas yks raamat, mis nõuab lugejalt ennekõike head huumorimeelt - ja seetõttu suurel hulgal inimestel yle jõu käib. Mis teha.

Masina rakendus pole tegelikult kyll ydini originaalne (dokfilme tehti ajas Gansovskilgi), kuid et Harrisoni arusaam ajast pole pooltki nii triviaalne kui esialgu paistab, on ta oma muude lugudega juba tõestanud. Actionit ja verejanulistele pahadele vastu tatti andmist pole tõesti kaugeltki nii palju kui Surmailmades, kirjanduslik tase on seevastu parem. Ning Harrison parodeerib Hollywoodi veel märksa vähemgi kui tuhandeid tõsimeelseid sf-lugusid, mille fännid see tekst muidugi marru ajab.

Senise, kyllaltki selgelt kaheks pooleks jaguneva retseptsiooni "alumine pool" summeerub minu jaoks lõigus Lihtsalt kirjutatud, ei pane teema üle eriti mõtlema. Ilmselt mõeldud alla 14 aastastele lugeda. Meenutab tuttavat yheksa-aastast põnni, kes on kah paar korda kuulutanud, et kaheksaste ettevõtmised on "titade värk". Kui raamat mõtlema ei pane, ehk on viga peas? Lollus ei ole teadagi häbiasi, amputeeritud naljasoon samuti.

Soomlaste nimetõlge pole, muuseas, yldse paha. Otsetõlge olekski enamikule arusaamatu. Eesti tekst on muidugi ihunuhtlust väärt, Harrisoni vastu paistab Eestis miski vandenõu olevat.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugu oli tõesti huvitav, kuigi vahepeal tekkis paar küsimust(peamiselt 1. peatükis - miks Barney toda professorit uskus, samas kui teised "teadlased" teda ei uskunud? Kas neile ei saanud siis samasugust katset korraldada nagu Barneyle?). Rõõmustav oli raamatukogust leida Harrisoni raamat - terasroti ja surmailma lugemisest on kenake aeg möödas. Oli mugav jälle harrisoni tekstidega tutvust sobitada. Kahju vaid, et seda tutvust pidi nõnda halva kujundusega raamatu läbi tegema. Pidevalt on erinevaid vigu "-" märgiga. Ei saa aru, kas mõeldakse neis kohtades, et tüübid ütlevad midagi või on lihtsalt väga halb formaat. Vigu leidis kah kusagil, kuid meelde ei jäänd - liiga kiire oli lugemisega, liiga huvitav, et nõnda vigadesse süveneda(kui need just silma ei turritand ja seda valutama pand, nagu mitmed "-" vead). Tõlke kallal iriseda ei saa, kuna pole originaal keeles lugenud. Mõneski kohas olid head kirjeldused, kui ütleks, et lõpp oli minu jaoks liiga "utoopiline". Barney, kel puudus süda ja mõtles vaid raha peale, sai oma osa viikingite saagas; Jens ja Barney leppisid ära, kuigi Barney oli temaga nii ebaõiglaselt käitund(köhh köhh - aasta viikingite seas üksi - köhh köhh - ja barneyt ei kottind mitte üks raas - köhh köhh); see, et Slithey-tibike nii väga armutusse viikingisse armus ja otsustas oma elu tollega veeta mehe tahumatus maailmas, kuhu ta kolis maailmast, kus tema jaoks kõik mugavused olemas olid ja see õnnelik lõpp, kus kõik hästi läks. Oli see siis terav koomika või oli tõesti nõnda naiivselt usutud, et kõik lõppeb hästi?

Parimaks kohaks pean seda, kus taheti minna Kalifornias lattu, et seal viikingite toit võtta ja kui valvur teele julges astuda siis kohe ähvardati kirvega uks maha lüüa ja kisati "Tapa!Tapa!". Imo on üpriski huvitav jälgida inimeste toimetamist ühest keskonnast teise, mis on täiesti erinev nende tavaliselt keskkonnast ja siis jälgida, kuidas nad seal hakkama saavad. Ütleks, et nalja saab...

Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu 20 aastat pole keegi midagi arvanud, värskendagem siis  auväärt publikumi mälestust mõne hajamõttega.
 
Kohati oli täitsa naljakas. Rannas lugeda igatahes sündis. Parem ikka kui "Surmailm". "Ränkraske lennuga" võrdlema ei hakka, sest sellest on soe lapsepõlvemälestus.
 
Ma ei ole kuskilt mujalt lugenud, et ajasilmused võiksid olla eksternaalsed, st. kuskilt väljastpoolt pärit, mitte ajamasina tekitatud. Nii mõeldes võiks ajamasina loomine olla kuskilt sisse sõudnud ajasilmuse tagajärg, mitte vastupidi. Nii et loos oli ka lausa üks mõttekene sees - kuigi romaanimaht eeldaks muidugi väheke enamat. Aga nii mõneski pole sedagi.
 
Tõlge eesti keelde oli tõepoolest nii halb, et oli kohati isegi hea ("Meil on plaanis merepilt" või kuidas see oligi). Suuremalt osalt muidugi oli lihtsalt väga halb.
Teksti loeti eesti keeles

Kui inimene kirjutab pulajutu, siis ei maksa seda hakata arvustama selliste kohtade peale, et kas ikka on küllalt tõepärane ja kas kaduvikust on piisavalt palju mõeldud jne. Tuleb hinnata seda, kui palju nalja saab.
 
Ja kuigi ma ollivuudi tegelastega pole iialgi kokku puutunud, siis üsna usutavalt koomilised nad selles loos on. Ülejäänud seltskond takkapihta.
 
Aga väga naljakas ei ole (ma ilmselt ei loe seda romaani enne kümne aasta möödumist uuesti üle), nii et saab "nelja".
 
P.S. "mitmes erinevas keeles" ei sisalda eesti keelt. Eelarvustajad on mind küllaga hoiatanud.  
 
P.P.S. "Surmailmast" iga kell parem, nagu mõned kaasarvustajad on märkiud (üks neist on pidanud ka "Purpurpunaste pilvede maad" "Surmailmast" paremaks ja ma ei oska sellele kuidagi vastu vaielda).
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Urmas Muinasmaa
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Raamat oli mastaapne ja fantaasirikas, kuid pisut liiga detailne, liiga lohisev ning LIIGA PAKS!. Gladstone`i alalised nõupidamised, palverändurite lõputud sekeldused ajasarkade ümber ning kõikvõimalikud detailsed kirjeldused olid koormavad. Seega pidin kahjuks pisut pettuma, ootasin enamat. Siiski müts maha autori ees, vaeva on nähtud tõsiselt. Raamat väärib tegelikult korduslugemist (koos esimese osaga), kuna nii mõndagi jäi minu lihtsakoelisele maamehe mõistusele segaseks. Võimalik, et uuestilugemine ei aitagi, vaid järgnevad Endymioni osad asjad klaariks teevad.

Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Ei jää vist ka muud üle kui "viis" panna, kuigi selle raamatu lugemine just esteetiline nauding polnud. Miks siis ikkagi 5? Sellepärast, et ajusoppi talletuv positiivne üldmulje raamatust on tugevalt mõjutatud raamatu puändi poolt. Alles lõpus avatakse lugeja silmad, et näha kõike loetut hoopis teise pilguga.

Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...

Teksti loeti eesti keeles

"Apendiks" ja "Eelkäiad" olid heal tasemel jutud ning igati viit väärt, ülejäänud kahjuks sellist pinget enam ei pakkunud. See 5 või 3 krooni mis ta aastal 2000 Tallinna suvalises antikvariaadis maksab, tasub ulmehuvilisel kindlasti raisata.
Teksti loeti eesti keeles

Kurat, see oli nüüd küll hea jutt, ikka väga hea kohe. Väärib saadud "Hugo`t" 100%. Lihtne idee iseenesest: võtta ajaloost kaks väljapaistvat isikut ja nad kokku viia eesmärgiga "vaatame mis juhtub?". Mõtlemisainet jätkub kauemaks, kui lugemiseks aega kulus.
Teksti loeti eesti keeles

Silverberg kirjutab hästi ning seepärast hindeks "neli" (mitte madalam), kuid muidu nõustun praktiliselt kõiges Andrei Golikovi arvustusega. Kuid samas polnud kõik ideed raamatus sugugi haiged: see kuidas ühiskond on sidusõdede ja -vendadega seotud, on päris huvitav ning tegelikkuses ilmselt ka realiseeritav. Tore ju, kui igal inimesel oleks garanteeritud kaks väga lähedast sõpra!
Teksti loeti eesti keeles

Mastaapne ja mahukas romaan - Xeelee sarja võtmeteos, mis paljud lahtised otsad kokku seob. Sisust:

40. sajand, päike ilmutab aga juba esimesi tundemärke elu lõppfaasi jõudmisest. Inimkond üritab asja uurida ning luua aegruumis tunnel 5 miljoni aasta kaugusele tulevikku. Sellise tunneli konstrueerimiseks peab aga kosmoselaev praktiliselt valguskiirusel liikudes sooritama reisi, mis kestab Maa aja järgi 5 miljonit, laeva aja järgi aga tuhat aastat (relatiivsus!). Tulevikus vaataksid nad mis päikesest saanud ning tuleks loodud ajatunneli kaudu tagasi oma aega (50. sajandisse tegelikult). Paraku ei suuda laeva ühiskond 1000 aastat oma normaalsust säilitada ja üks seltskond keerab 50 aastat enne reisi lõppu asja tuksi ning ajatunnel jääb rajamata. Mis siis toimub maailmas aastal 5000000 AD ? Päike on surmaagoonias paisunud juba Marsi orbiidini, teised tähed universumis on samasugused - punased ja suremas. inimestest pole aga kippu ega kõppu... Kuid siiski: signaalid tulevad otse päikesest ning neil õnnestub “daunlõudida” tehisinimene Lieserl, kes saadeti samuti 5 milj. aastat tagasi päikest uurima, kuid hilisemate sõdade käigus teiste tsivilisatsioonidega unustati. Koos Lieserliga hakatakse jälile jõudma, mis toimunud/toimumas. Nimelt kustutavad päikest ja tähti varjatud ainest (“dark matter”) eluvorm. Inimesed on aga sõjas (nende endi algatatud) Xeelee tsivilisatsioonilt peksa saanud ja ilmselt hävitatud. Xeelee ise (ja kogu barüoniline elu) on aga kaotamas sõda varjatud ainele, mistõttu on Xeelee rajanud üüratu artefakti: tuhandete galaktikate massi ja miljonite valgusaastate läbimõõduga pöörleva Ringi, mille läbi on võimalik universumist mõnda teise maailma lahkuda. Viimased inimesed leiavad õnneks Titaani jääst Xeele hüperdraiviga “Nightfighter’i”, millele tõstavad oma laeva elumooduli ümber ja “hüplevad” läbi 150 miljoni valgusaasta Ringi juurde ning lahkuvad koos Xeeleega läbi Ringi teise, noorde universumisse.

See pikk jutt oli nüüd lühidalt raamatu peamine sisu... Lisaks on aga seal piisavalt erinevaid tegelasi ja tegevust ning ohtralt teoreetilise füüsika seletusi, mis mulle kõik kohale kahjuks küll ei jõudnud. Mis mind selle teose juures aga kõige rohkem hämmastab, on asjaolu, et Ringi hard SF ületab oma fantastilisusega küll suurt osa teadusliku tõepära piirangud hüljanud ulmet. Kas siis teaduslik tõepära on üldse piirang? Baxter pidi ju isegi selline mees olema, kes kõigi oma serveeritavate “imede” võimalikkuse oma käega läbi arvutab. Mis kõik küll neist võrranditerägastikest välja ei kooru...

Teksti loeti inglise keeles

Baxter üritas saada 10 aastat tagasi kosmonaudiks, paraku see ei õnnestunud ning tal “tuli leppida” SF kirjaniku karjääriga. Võibolla kaotas tema läbi maailm suurepärase kosmonaudi, kuid SF-i võit on arvatavasti sellest kaotusest mitmeid kordi suurem.

Mõnede arvates on Baxteri loodud karakterid lamedad, tema kirjutatud tekst aga kuiv ja igav nagu teoreetilise füüsika õpik. Kuid tänapäeva teoretilise füüsika kõige pöörasemate ideede suurepärane tundmine ja nendega kõige suuremates mastaapides opereerimine pole ka just paljudele jõukohane! Ja mida tähendabki mingi karakter või kellegi tunded terve universumi ajaloo ja saatuse kõrval. Või kas oskab keegi üldse öelda, mida tunneb jahtunud ning surevas universumis elav viimane inimene 10^10 aasta pärst...

Viimane lõik on õigustav, kuid tegelikult ei ole õigustusi tarvis - Baxteri looming on erakordne tase, raju hard science fiction kõige paremas tähenduses! Ja kellele see peale ei lähe, ei aita ka õigustused. Võite lugeda autori paremaks tundmaõppimiseks intervjuud temaga: http://www.sam.math.ethz.ch/~pkeller/BAXTER/Interview.html

Raamatust endast. See on Baxteri kolmas romaan (ilmumisjärjekorras küll teine) ning kuulub Xeelee sarja. Kuna ma pole rohkem selle sarja raamatuid lugenud, ei oska kommenteerida, kuivõrd ta teistega seotud on. Sisust. Inimesed on jõudnud arengus tublisti edasi: koloniseerivad päikesesüsteemi, leiatanud vananemisvastase tehnoloogia (sisuliselt surematuse), rajavad aegruumis tunnelit jne. Paraku allutab inimkonna aga julmalt tugevam tsivilisatsioon, Quax, kes nullib kogu inimkonna saavutused, lõpetab tehnoloogilise arengu ja muudab Maa suureks toiduvabrikuks. Salaja õnnestub ühel grupil siiski ehitada kosmoselaev, Maalt lahkuda ja läbi aegruumi tunneli 1500 aastat tagasi Quaxi eelsesse minevikku põgeneda. Seal saavad aga “kohalikud” külalistega tulevikust peavalu tunda, kuna viimaste eesmärgiks pole mitte lihtsalt Quaxi hävitamine, vaid füüsikalisele hüpoteesile rajatud pime usk universumi ajaloo muutmiseks, milline eesmärk pühendab kõik abinõud. Quax saabub muidugi oma laevadega ka minevikku inimkonda hävitama ja järgneb space-battle...

Huvitavat atribuutikat raamatusse juba jagub: põgenike kosmoselaev on nagu lendav kividega mätas, täpsustatult on selle üheks osaks Stonehenge (maskeering, laev ehitati ju salaja!); Quaxi laevad on kosmoselendudeks kohastunud hiiglaslikud mõistuslikud elusolendid (hüperdraiviga!); Quax ise on kõigest mõnesajast indiviidist koosnev äärmiselt veider eluvorm - turbulentse vedeliku kerad; üheks peategelastest oli ühe teise tüübi isa virtuaalne koopia (isa ise oli surnud); jne. Ja muidugi Wigneri paradoks, Schrödingeri kass, Einsten-Kerr’i sild, Schwarzild ja mustad augud, “ussiaugud” aegruumis - eelpool mainitud kohati kaelamurdev füüsikaline background.

Mis mul veel öelda: minu jaoks oli see raamat maiuspala ning hinge soojendab teadmine, et lugemist ootavad veel suur enamus Baxteri maiuspalu...

Teksti loeti inglise keeles

Nii igivanu SF jutte nagu see, on ütlemata raske hinnata. Ei suuda lihtsalt ennast ajas 150 aastat tagasi asetada ning peast pühkida kogu selle perioodi teaduse saavutused. Ja paratamatult tundub seetõttu nii vana SF ülimalt naiivne. Kuid A.D. 2150 on tänapäeva hard SF ehk sama lapsik... Mingid kandvad ideed muidugi jäävad kestma. Antud loos on selleks ehk tänapäevaks juba tülgastuseni ekspluateeritud "hull teadlane". See konkreetne "määd saientist", Rappacini, on kõva mürgisegaja ning kasvatanud oma imeilusa tütre sellliseks hirmuäratavaks olevuseks, kelle puudutus ning hingeõhk kõigile elavale surmav on. Hinne 3.5, loo vanust arvestades olen leebe ja panen nelja.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt rajaneb ühele vingele ideele ning kõik muu on üsna tähtsusetu ja kõrvaline. Selleks ideeks on nn. "aeglane klaas", klaas, mida valgus ei läbi ühe hetkega (kui suur on valguse kiirus klaasis? ca 200000 km/s?), vaid viivitusega. Ning see viivitus võib kesta sõltuvalt klaasist kuni kümnete aastateni. Ühesõnaga on inimesed õppinud seda klaasi valmistama ning jutus antakse edasi esmased huvitavad rakendused, mida selline klaas võimaldab. Autor on seda ideed edaspidistes teostes põhjalikumalt lüpsnud, konkreetses jutus jääb aga asi pisut kuivaks, seepärast 4 mitte 5.
Teksti loeti inglise keeles

Kui ma õieti aru sain (ma ei ole selles aga kindel), on lugu viimase kosmonaudi vanaduspõlvest tuleviku vanadekodus. Eriti positiivset hinnangut see jutt aga minus esile ei kutsunud.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu superkaugest tulevikust Maal, kust on kadunud inimesed. Kurat teab kuhu zooloogiliselt klassifitseeruvad mudase merepõhja katoliiklastest elanikud (!!!)jõuavad oma palverännakul legendaarse paavsti juurde, kelleks on ... AI

Päris naljakas oli mudaelenike arutlus sellest, millised inimesed välja võisid näha - jõuti järeldusele, et tõenäoliselt kerakujulised...

Teksti loeti inglise keeles

Fantaasilend, mis oma absurdsuses võtab nõutuks, kuid samas paneb muigama. Kaks Inglise härrat aastast 1985 ärkavad unest ning leiavad ennast ahvidena puu otsas. Ning kogu maailm, kus nad elavad, on pisi-pisike ning mõnest puust ainult koosnebki. Taevas hõõgub aga hiiglaslik punane päike, mille välimuse järgi võib arvata, et Jeesuse sünnist on möödas ca 5 miljardit aastat. Mõtle ise, mis juhtus... Peagi selgub, et üks dþentelmenidest on emane, teine aga isane pärdik... :-)
Teksti loeti inglise keeles

See lugu ajas pea päris segi ning algul ei tahtnud nagu kohale jõuda, mis toimub. Toimus aga selline asi, et enam-vähem sama-aegselt satuvad paralleelmaailmate lõikumise tulemusena Kuul kokku kõik esimesed ekspeditsioonid Maalt, ka need, mis meie maailmas tegelikult plaanidest kaugemale ei jõudnud. Ei viitsinud selle loo backgroundi uurida, kindlasti on toimumata jäänud ürituste ajaloolised faktid kuskil kirjas.
Teksti loeti inglise keeles

Seekord fantaseerib Baxter tõesti venelaste kosmoselendude ümber. Juri Gagarin ise läheb Veenusele. Taustaks spekulatsioon elektromagnetilisest intelligentsist Veenusel. Ei ole nii paha, kui Adrifted arvab...
Teksti loeti inglise keeles

Baxter on kokku ajanud kaks ajaloolist sündmust oktoobrist 1962: USA kosmonaudi Walter Schirra kosmoselend (6 tiiru ümber Maa) ning Kuuba kriis, mille käigus oleks võinud puhkeda tuumasõda NSVL-USA vahel. Baxteri jutu peategelaseks ongi Schirra, teglikust ajaloost erinevalt aga Maal puhkebki tuumasõda... See pole aga Maa ega Schirra jaoks lõpp. Pärast poolteist orbiiti kestnud vaikust eetris ja tulemöllu jälgimist Maal side taastub ning ragisev hääl küsib Maalt "Mis juhtus?"... Ääretult vinge jutt minu meelest, kogumiku üks parimaid!
Teksti loeti inglise keeles

Ja-jah, kari pisikesi rasedaid plikasi ja mitte ühtegi poisipõnni!!! Ja jooksevad sindrid nii kiiresti, et kuidagi kätte ei saa!
Teksti loeti inglise keeles

Olevat Baxteri teine müügiks läinud lugu, "Traces" kogumiku vanim, aastast 1988. Jutu ideeks on selline tore ja mõistatuslik masin, mis teeb "mittemillestki midagi".
Teksti loeti inglise keeles

Superman (täpselt selline, nagu koomiksites ja filmides) arreteeritakse, tema üle mõistetakse kohut ning langetatakse surmamõistev otsus. Kuna superman on üdini inimeste heaolule pühendunud, laseb ta endaga seda juhtuda - inimkonna nimel. Hukkamise peab ta ise läbi viima. Selleks peab ta taevast all kihutama ning läbi Havai vulkaani tungima Maa sisemusse. Arvestuste kohaselt tungiks ta ca 15 miili sügavusele ning hiljemalt mõne nädala jooksul ka selle kõige tagajärjel sureks... Kust superman pärit ja mida autor veel sellega öelda tahab, lugege ise, kui huvi on!
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi konkreetsel isikul ja sündmusel baseeruv jutt. Selleks isikuks on 30-40-ndate aastate tuntud muusik Glenn Miller, kes olevat Baxteri isa suur lemmik olnud. Miller jäi kadunuks 15. detsember 1944, kui temaga Inglismaalt Pariisi startinud lennuk kadunuks jäi. Jutu tegevus leiabki aset vahetult enne selle saatusliku lennu starti. Milleri kõrvale ilmub lennukis äkki tema vend, tegelikult hoopis venna kujuline projektsioon kaugest tulevikust. See nn. vend veenab Glenni lennukist väljuma nimg mitte sõitma, kuna lend surmaga lõpeb. Tema ellujäämine tähendaks aga kardinaalselt teistsugust pop-muusika arengut sõjajärgses Ameerikas. Kummalisel kombel päästaks see Ameerika kauges tulevikus "külaliste" käest kosmosest. Nii et Glenn peab valima...
Teksti loeti inglise keeles

Alternatiivajalooline lugu esimesest lennukist ja sellele võetud patendist 19. sajandi lõpus, millega sai hakkama vaene Wales`i puusepp söekaevurite kolkakülast. Kuna inglased asjast midagi ei arvanud, ehitasid puusepp ja co kokku 4 lennukit ning tegid Londoni kohal demonstratsioonlennu. Muuhulgas pildusid ülevalt peaministri tõlda söekamakatega. Lihtne ja ilus jutt inimeste unistusest lennata ja selle unistuse täitumisest. Jutu kirjutamise aineks olevat Baxteril olnud muide ka tegelikult Wales`i puusepa võetud patent lendava masina kohta.
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi dateerib Baxter kosmoseajastu alguseks 19. sajandi teise poole. Jutt koosneb vaheldumisi erinevatest lõikudest: esimese Marsi ekspeditsiooni päevikust ning kellegi Mr. Wells`i jutustusest. Hea jutt, millel on analoogia ka tegelikult aset leidnud kosmoseajastu saavutuste ja pettumustega.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi on tabanud Maad komeet, mis lõi Maa orbiidi piklikuks. Seetõttu muutus kliima külmaks ning ainsaks elupaigaks sai ookean. Sealgi toimus elu vaid üürikese suve kestel ühe kuu jooksul, ülejäänud aeg möödus külmunult talveunes. Visioon võimalikust ja mitte just meeliülendavast kõrgeltarenenud inimkonna hääbumisest (või hoopiski ellujäämisest?) kosmilise katastroofi tagajärjel.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi tegi mingile planeedile hädamaandumise laev, mis tuli kuskilt... Inimestel tuli kohaneda veidra maailmaga, kus pidi klammerduma kaljunukkide külge või kulgema allavoolu. Veider jutt, ei oska midagi erilist selle kohta arvata.
Teksti loeti inglise keeles

Päris konkreetne ja verine muinasjutt. Ja ei mingit hea-kurja võitlust, vaid pigem kurja ja kurja vaheline võitlus. Oleks ma seda lugenud nii umbes 15 aasta vanuselt, oleksin nähtavasti vaimustusest silda visanud. Ei tunne end just vanakesena, kuid ma ei suuda enam sellist kirjandust 100% nautida, midagi jääb nagu puudu. Mul assotsieerus see raamat ühe karmi bändi karmi looga aastast 97 - Unleashed "Ragnarök". Ma ei imestaks, kui see raamat seda ja teisigi metal bände inspireerinud on, eksisteerib ju isegi selline stiil nagu "viking metal".
Teksti loeti eesti keeles