"Viis miinus". Sisuliselt polegi tegemist ulmega. Raamatust pärinevad mitmed kuulsad killud. Näiteks see, et "kõik võrdsed, kuid mõned on võrdsemad kui teised" :-)). Ega siin rohkem öelda polegi.
1.
39
4.077
2.
1
3.0
3.
1
3.0
4.
60
4.55
5.
44
4.477
6.
40
4.45
7.
39
4.718
8.
18
3.833
9.
24
4.125
10.
18
3.778
11.
23
4.435
12.
5
3.8
13.
36
4.722
14.
18
3.944
15.
4
4.25
16.
4
4.5
17.
18
4.444
18.
12
3.833
19.
10
4.4
20.
9
4.667
21.
12
3.833
22.
5
3.2
23.
13
4.692
24.
3
3.333
25.
10
3.7
26.
13
4.615
27.
8
4.0
28.
13
4.538
29.
14
4.357
30.
4
3.75
31.
9
4.222
32.
9
3.444
33.
8
4.125
34.
8
4.375
35.
6
4.5
36.
6
4.667
37.
1
5.0
38.
10
4.7
39.
4
5.0
40.
10
4.4
41.
5
3.6
42.
6
4.667
43.
5
4.6
44.
3
4.333
45.
3
5.0
46.
6
4.167
47.
3
4.0
48.
2
4.5
49.
1
5.0
50.
6
3.333
51.
9
3.889
53.
4
3.0
54.
4
3.0
55.
2
2.5
56.
1
3.0
58.
1
3.0
7.
2
4.0
9.
1
3.0
10.
8
5.0
11.
12
4.25
14.
2
4.5
(lühiromaan aastast 1945)
eesti keeles: «Loomade farm»
««Loomingu» Raamatukogu» 1988; nr 11/12
autorikogu «Loomade farm. 1984» 2002
autorikogu «Loomade farm. 1984» 2010
On ju tegemist kyll veidi valmivormis teosega, aga päris ulmeväline pole ta kindlasti. Ei olnud ju raamatus kirjeldatu veel oma arengus lõpule jõudnud... see oli alles poole peal. Dystoopia oli oma alguse saanud - aga need viimased viljad ei olnud veel õitsele puhkenud.
Raamat on köitev. Ta on lausa loodud kiirelt haaramiseks. Mul on meeles, kuis seda sai loetud Tallinn-Tartu rongis loksudes, yhel suunal Fazil Iskanderit ja teisel Farmi - kumbatpidi nyyd see käis, seda ei mäleta - aga tunne oli sama. Ja see tunne oli vägev - nagu oleks see olnud mina ise, see lugeja, just see kirjanik, kes nyyd Systeemile ninanipus annab.
See tunne ei tule enam tagasi. Need ajad on möödas - vajunud ajaloo hõlma alla koos farmiga ( on j22nud veel viimased ( kuid need pole enam see). Aga teos ei aegu - sest alati võib juhtuda, et keegi saab võõrdsematest võrdsemaks. Selle eest demokraatia ju meid ei kaitse, meie oleme need, kes teevad oma valiku - valiku, nagu loomadki. nagu kyylikudki. Nagu boamaodki.
Vabadus pole ju veel mingi võlurohi, mis hetkega maailma muudaks. Ka vabadus vajab juhte - ja me ei tea iial ette, milliseks see või teine isik saab, kui tema farmeriks hakkab, kui tema asjade korraldamise enda hooleks võtab. Me peame vaatama, et meile ei saaks osaks vana tööhobuse saatus, kes andis endast kõik ja rohkemgi veel - aga mille nimel?
Lugedes aga tekkis mõtteid rohkem kui üks. Et mida siis Autor lugejale öelda tahab. Toon välja kolm mõtet:
1. Ühiskond on, sõltumata valitsevast korrast, oma loomu poolest alati inimvaenulik.
2. Sotsialism kui ideoloogia on läbikukkunud.
3. Ükskõik, kas toimub revolutsioon, sõda või mõni parteilis-poliitiline aktsioon, kui inimene usub juhtidesse, saab ta alati haledalt petta.
1. Selle mõtte aluseks on tegelikult ühest raadiosaatest kuuldud Einar Laigna väide, kes kaitses oponentide vastu oma lapsukest, Keskaja Vaimu, öeldes midagi sellist, et ükski ühiskonna kord pole teisest parem, vaid nad kõik on ühtmoodi orjanduslikud, ainult terminid, mida kasutatakse on erinevad. Jah, võib küsida, et mis on Orwellil pistmist Laignaga ja ehk poleks pidanud viimast üldse mainima, aga kuidagi ta mulle lugedes meelde tuli ja vähemalt isiklikult paistis Orwelli jutuga haakuvat.
2. "Loomade farmi" järelsõnas, mis on olemas eestikeelse kaksikväljaande (Tänapäev, 2010) vahel, tunnistab Autor, et oma vaadete poolest on ta sotsialist. Lisaks idee kõikide ühiskonnaliikmete võrdsusest ja mõiste "seltsimees" rohke kasutamine, viitavad, et loo fookuses on sotsialistlik utoopia ja selle rakendamise katse. Niisiis võtsin ma "Loomade farmi" kui Autori isiklikel kogemustel põhinevat hoiatust - Armsad inimesed, hoidke sotsialismist eemale!
3. Raske on inimesel elada poliitiliste muutuste ajal. Hiinlastel on selle kohta hea ütlus, mida ma siinkohal kordama ei hakka. Aga kui inimene usub juhte, siis tal ei olegi muud oodata kui pettasaamist.
Ahjaa, veel, kuna teoses on palju juttu sotsialismist, tekkis mul aegajalt küsimus: aga kuhu jäävad vennad vabamüürlased? Neid nagu polnudki. Või siiski, kes oli see suur valge kult Major, kes õigel ajal ära mõistis surra..
Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.
Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...
40. sajand, päike ilmutab aga juba esimesi tundemärke elu lõppfaasi jõudmisest. Inimkond üritab asja uurida ning luua aegruumis tunnel 5 miljoni aasta kaugusele tulevikku. Sellise tunneli konstrueerimiseks peab aga kosmoselaev praktiliselt valguskiirusel liikudes sooritama reisi, mis kestab Maa aja järgi 5 miljonit, laeva aja järgi aga tuhat aastat (relatiivsus!). Tulevikus vaataksid nad mis päikesest saanud ning tuleks loodud ajatunneli kaudu tagasi oma aega (50. sajandisse tegelikult). Paraku ei suuda laeva ühiskond 1000 aastat oma normaalsust säilitada ja üks seltskond keerab 50 aastat enne reisi lõppu asja tuksi ning ajatunnel jääb rajamata. Mis siis toimub maailmas aastal 5000000 AD ? Päike on surmaagoonias paisunud juba Marsi orbiidini, teised tähed universumis on samasugused - punased ja suremas. inimestest pole aga kippu ega kõppu... Kuid siiski: signaalid tulevad otse päikesest ning neil õnnestub “daunlõudida” tehisinimene Lieserl, kes saadeti samuti 5 milj. aastat tagasi päikest uurima, kuid hilisemate sõdade käigus teiste tsivilisatsioonidega unustati. Koos Lieserliga hakatakse jälile jõudma, mis toimunud/toimumas. Nimelt kustutavad päikest ja tähti varjatud ainest (“dark matter”) eluvorm. Inimesed on aga sõjas (nende endi algatatud) Xeelee tsivilisatsioonilt peksa saanud ja ilmselt hävitatud. Xeelee ise (ja kogu barüoniline elu) on aga kaotamas sõda varjatud ainele, mistõttu on Xeelee rajanud üüratu artefakti: tuhandete galaktikate massi ja miljonite valgusaastate läbimõõduga pöörleva Ringi, mille läbi on võimalik universumist mõnda teise maailma lahkuda. Viimased inimesed leiavad õnneks Titaani jääst Xeele hüperdraiviga “Nightfighter’i”, millele tõstavad oma laeva elumooduli ümber ja “hüplevad” läbi 150 miljoni valgusaasta Ringi juurde ning lahkuvad koos Xeeleega läbi Ringi teise, noorde universumisse.
See pikk jutt oli nüüd lühidalt raamatu peamine sisu... Lisaks on aga seal piisavalt erinevaid tegelasi ja tegevust ning ohtralt teoreetilise füüsika seletusi, mis mulle kõik kohale kahjuks küll ei jõudnud. Mis mind selle teose juures aga kõige rohkem hämmastab, on asjaolu, et Ringi hard SF ületab oma fantastilisusega küll suurt osa teadusliku tõepära piirangud hüljanud ulmet. Kas siis teaduslik tõepära on üldse piirang? Baxter pidi ju isegi selline mees olema, kes kõigi oma serveeritavate “imede” võimalikkuse oma käega läbi arvutab. Mis kõik küll neist võrranditerägastikest välja ei kooru...
Mõnede arvates on Baxteri loodud karakterid lamedad, tema kirjutatud tekst aga kuiv ja igav nagu teoreetilise füüsika õpik. Kuid tänapäeva teoretilise füüsika kõige pöörasemate ideede suurepärane tundmine ja nendega kõige suuremates mastaapides opereerimine pole ka just paljudele jõukohane! Ja mida tähendabki mingi karakter või kellegi tunded terve universumi ajaloo ja saatuse kõrval. Või kas oskab keegi üldse öelda, mida tunneb jahtunud ning surevas universumis elav viimane inimene 10^10 aasta pärst...
Viimane lõik on õigustav, kuid tegelikult ei ole õigustusi tarvis - Baxteri looming on erakordne tase, raju hard science fiction kõige paremas tähenduses! Ja kellele see peale ei lähe, ei aita ka õigustused. Võite lugeda autori paremaks tundmaõppimiseks intervjuud temaga: http://www.sam.math.ethz.ch/~pkeller/BAXTER/Interview.html
Raamatust endast. See on Baxteri kolmas romaan (ilmumisjärjekorras küll teine) ning kuulub Xeelee sarja. Kuna ma pole rohkem selle sarja raamatuid lugenud, ei oska kommenteerida, kuivõrd ta teistega seotud on. Sisust. Inimesed on jõudnud arengus tublisti edasi: koloniseerivad päikesesüsteemi, leiatanud vananemisvastase tehnoloogia (sisuliselt surematuse), rajavad aegruumis tunnelit jne. Paraku allutab inimkonna aga julmalt tugevam tsivilisatsioon, Quax, kes nullib kogu inimkonna saavutused, lõpetab tehnoloogilise arengu ja muudab Maa suureks toiduvabrikuks. Salaja õnnestub ühel grupil siiski ehitada kosmoselaev, Maalt lahkuda ja läbi aegruumi tunneli 1500 aastat tagasi Quaxi eelsesse minevikku põgeneda. Seal saavad aga “kohalikud” külalistega tulevikust peavalu tunda, kuna viimaste eesmärgiks pole mitte lihtsalt Quaxi hävitamine, vaid füüsikalisele hüpoteesile rajatud pime usk universumi ajaloo muutmiseks, milline eesmärk pühendab kõik abinõud. Quax saabub muidugi oma laevadega ka minevikku inimkonda hävitama ja järgneb space-battle...
Huvitavat atribuutikat raamatusse juba jagub: põgenike kosmoselaev on nagu lendav kividega mätas, täpsustatult on selle üheks osaks Stonehenge (maskeering, laev ehitati ju salaja!); Quaxi laevad on kosmoselendudeks kohastunud hiiglaslikud mõistuslikud elusolendid (hüperdraiviga!); Quax ise on kõigest mõnesajast indiviidist koosnev äärmiselt veider eluvorm - turbulentse vedeliku kerad; üheks peategelastest oli ühe teise tüübi isa virtuaalne koopia (isa ise oli surnud); jne. Ja muidugi Wigneri paradoks, Schrödingeri kass, Einsten-Kerr’i sild, Schwarzild ja mustad augud, “ussiaugud” aegruumis - eelpool mainitud kohati kaelamurdev füüsikaline background.
Mis mul veel öelda: minu jaoks oli see raamat maiuspala ning hinge soojendab teadmine, et lugemist ootavad veel suur enamus Baxteri maiuspalu...
Päris naljakas oli mudaelenike arutlus sellest, millised inimesed välja võisid näha - jõuti järeldusele, et tõenäoliselt kerakujulised...