1.
51
4.608
2.
53
4.434
3.
9
4.778
4.
32
4.188
5.
2
4.5
9.
1
4.0
11.
1
4.0
1.
1
5.0
1.
1
3.0
2.
1
5.0
4.
16
4.875
5.
15
4.667
6.
4
4.25
7.
1
4.0
8.
1
4.0
10.
1
3.0
12.
1
3.0
13.
4
4.75
14.
2
4.5
19.
1
3.0
20.
17
4.235
21.
1
3.0
22.
2
5.0
24.
1
5.0
28.
3
4.333
29.
3
4.0
30.
2
4.0
31.
1
5.0
34.
1
3.0
35.
1
5.0
36.
1
5.0
37.
1
3.0
43.
15
4.067
44.
1
2.0
45.
2
3.0
46.
21
4.19
47.
3
4.0
48.
2
4.0
49.
3
4.0
50.
3
4.0
51.
10
3.5
52.
1
4.0
57.
14
4.0
58.
5
3.8
59.
1
3.0
60.
1
2.0
61.
14
3.571
62.
21
3.619
64.
2
5.0
65.
8
3.125
67.
1
5.0
71.
1
4.0
72.
2
3.5
73.
1
4.0
75.
19
3.947
76.
22
4.545
77.
1
4.0
78.
4
5.0
79.
1
4.0
80.
9
3.444
81.
2
3.0
82.
15
4.533
83.
7
4.571
89.
1
5.0
90.
16
4.438
91.
4
4.0
92.
11
3.727
94.
13
4.615
95.
15
4.667
96.
3
4.333
97.
6
5.0
98.
13
4.462
99.
2
5.0
107.
1
5.0
112.
1
5.0
114.
12
3.417
115.
8
3.875
116.
1
5.0
118.
3
3.333
120.
1
5.0
121.
1
4.0
124.
4
5.0
126.
2
5.0
129.
12
4.583
130.
2
3.5
131.
2
4.5
132.
12
4.417
133.
1
5.0
136.
2
4.5
137.
1
2.0
139.
1
4.0
140.
3
5.0
141.
2
3.0
142.
25
4.6
143.
1
4.0
144.
4
4.0
145.
2
2.5
146.
1
5.0
147.
1
2.0
149.
12
4.083
151.
4
4.5
152.
3
4.667
153.
1
3.0
154.
1
4.0
155.
1
5.0
156.
6
4.333
157.
1
5.0
158.
3
3.667
159.
2
4.0
162.
1
4.0
164.
26
4.692
166.
2
4.5
167.
3
4.0
168.
2
2.0
169.
2
3.5
172.
1
5.0
173.
1
3.0
175.
17
4.647
177.
2
2.0
180.
2
4.0
182.
2
3.0
184.
1
3.0
186.
10
4.1
187.
1
3.0
188.
2
3.5
195.
2
5.0
196.
1
3.0
197.
1
2.0
199.
1
4.0
200.
11
3.818
201.
1
4.0
202.
2
3.0
203.
1
3.0
204.
1
2.0
205.
2
3.0
206.
1
5.0
207.
1
2.0
208.
1
5.0
209.
1
3.0
210.
5
4.0
212.
2
3.0
214.
17
4.647
216.
1
4.0
218.
11
3.909
222.
1
5.0
223.
3
3.0
224.
2
4.0
225.
2
5.0
226.
1
4.0
227.
1
4.0
228.
1
5.0
229.
1
5.0
230.
1
4.0
231.
1
5.0
232.
2
2.5
233.
1
4.0
234.
2
5.0
235.
3
3.0
238.
1
5.0
239.
2
4.5
240.
1
4.0
241.
1
2.0
244.
1
5.0
245.
1
4.0
246.
2
3.5
247.
2
3.0
252.
1
5.0
257.
1
5.0
258.
1
5.0
262.
1
5.0
266.
1
3.0
267.
1
5.0
269.
1
5.0
271.
1
3.0
275.
1
4.0
278.
1
3.0
280.
1
2.0
283.
1
3.0
285.
1
3.0
286.
2
3.0
292.
1
4.0
293.
9
4.0
294.
1
3.0
297.
1
3.0
298.
1
4.0
303.
1
4.0
304.
1
4.0
305.
1
4.0
306.
1
3.0
307.
1
3.0
308.
1
4.0
309.
1
5.0
310.
1
4.0
312.
1
3.0
317.
1
5.0
318.
1
3.0
320.
1
3.0
322.
1
4.0
325.
1
3.0
326.
1
4.0
327.
1
2.0
328.
1
3.0
329.
1
3.0
330.
1
3.0
331.
1
2.0
332.
1
3.0
333.
1
3.0
334.
1
3.0
336.
1
3.0
338.
1
4.0
340.
1
3.0
353.
1
5.0
386.
1
4.0
387.
1
5.0
388.
1
4.0
389.
1
4.0
390.
1
3.0
391.
1
3.0
392.
1
4.0
393.
1
3.0
394.
1
5.0
395.
1
4.0
396.
1
2.0
397.
1
5.0
398.
1
5.0
399.
1
5.0
3.
8
4.875
6.
3
4.667
10.
4
4.75
11.
2
4.0
15.
2
5.0
18.
4
4.0
20.
1
5.0
23.
1
4.0
26.
1
5.0
29.
1
4.0
30.
1
3.0
38.
1
5.0
41.
2
4.0
47.
1
4.0
48.
1
4.0
50.
19
4.737
51.
1
3.0
52.
1
5.0
(romaan aastast 1953)
eesti keeles: «451o Fahrenheiti»
««Loomingu» Raamatukogu» 1959; nr 23/24
Tallinn «Kupar» 1992
Tallinn «Tänapäev» 2005 (Punane raamat)
Hetkel lugedes peatusin, et mõelda, miks mind see nii väga tõmbas? Tekst ei paistnud oma stiililt eriti silma, erilisi erinevusi teiste kirjanikega esimene hetke ei näinud. Oli peategelane, kes pidi kaitsma maailma; olid pahad, kes teda taga ajasid; olid liitlased, kes aitasid ja oli ka põhjus, miks ta põgenes ja mida ta kaitses, ükskõik, milline see siis ka teistele tundub, kuid puudus minu arust see erilisus, mis eristaks seda teksti muudest sarnastest tekstidest, sest, oma ehmatuseks, tundus nagu oleks see tavaline kommerts, mis on mõeldud kirja pannes, et see igale suvalisele peale läheks sügavustesse laskumata. Kuid siis jäin mõtlema. Just need sõnad, mis olid kirja pandud, tõmbasid. Mustad sõnad valgel paberil, mis rääkisid lugu sellest, kuidas keelati ära mustad sõnad valgel paberil. Kirjeldused inimeste igapäeva elu ja täielikust kinnistmõtte all olemisest - kinnistmõtte, mis käseb vaadata halvasti raamatutele, kinnismõttele, mis käseb sõita kiiretes sõidukites, mis käseb inimelule tähtsust mitte omastada, mis käseb elada teleekraanis koos "sugulaste" ja Valge Klouniga, mis käseb kanda ööd - päevad läbi kõrvas "Merekarpi", et tunda maailma läbi kõrva karjuva kõrvakilet purustava kisaga, mis muudab nad õnnelikuks. Õnnelikuks oma pöörase ja raamatuvaba elu üle, kuna inimesed ei tohi avaldada oma mõtteid raamatutes ega lugeda teiste inimeste mõtteid sealt. Elust peab läbi minema kiirusel, millega ei märka kasvavat väikest lille või raagus okstega puud, mis enne talve oma lehed maha kukutab. Tuleb alla ajada inimesed, kes julgevad öösel väljas käia, et uurida loodust ja tunda vihmapiiska oma näol. See, mis kirjeldas seda ja viis, kuidas inimesed seal elasid oli ülendust pakkuv ja igati viite väärt.
Üks raamatutes, mille paneks põue ...
On tulevik, ühiskond on muudetud sõltuvaks eeskirjadest. Inimesed ei oska enam küsida miks? ega suuda mäletada seiku, mis eelnevatel päevadel aset leidsid. Guy Montag on samasugune tuim tükk, kes teeb oma igapäeva tööd; põletades inimkonna suurimaid vaenlasi - raamatuid. Montagi mõttemaailm elustub, kui ta tutvub naabriplika Clarissega.
Minule jutt väga meeldis. Tõesti, kuhu poole on liikumas meie praegune ühiskond? Aga okei, see selleks. Annan hindeks 5, sest lugu oma stiilist on omapärane ja loo mõte peaks muljelt avaldama igale vähegi haritud inimesele.
Inimesed on tõrvikud, mis leegitsevad niikua, kuniks nad kustuvad.
Tartu Aparaaditehases asub raamatutuba "Fahrenheit 451˚, nende eestvedamisel anti välja Bradbury sajanda sünnipäeva puhul välja raamatust “451˚ Fahrenheiti” eriväljaanne. Neid peaks olema teoorias sada nummerdatud eksemplari, mul on küll numbriga sada kaheksa aga noh, las see detail olla. Pikemalt saab lugeda Hooandja vastaval lehel - https://www.hooandja.ee/projekt/451-fahrenheiti
Raamat ise on füüsiliselt lahe kombinatsioon uuest ja vanast kuna kaantena on kasutatud olemasolevaid raamatuid ning sisu on Bradbury oma.
Raamat, sisust on siin ka päris palju räägitud aga kirjandusklassikast tulebki veel ja veel rääkida, ei teagi mitmendat korda ise seda raamatut üle loen. Raamat räägib üldistatuna armastusest raamatute vastu, nende vajalikkusest ning mis juhtub siis kui inimesed enam ei loe. Tegemist on düstoopilise maailmaga kus inimesed veedavad aega autodega kihutades ja kodus suurte seinu täitvate telekaekraanid ees. Kogu kultuur on taandunud heal juhul lühikokkuvõteteks ning raamatud on midagi ebameeldivat. Mitte lihtsalt pole raamatud põlu all vaid nende omamine-lugemine on karistatav kuni surmani välja. Peategelaseks ongi pritsumees Guy Montag, kes käib väljakutsetel üksikuid allesjäänud raamatuomanikke “korrale kutsumas”. Jah, tuletõrjuja amet on hoopis midagi muud - ning ümberkirjutatud ajaloo järgi on see nii olnud kogu aeg. Kuna majad on ehitatud võimalikult tulekindlaks siis näeb kogu protseduur välja selline - omanik kamandatakse elamisest välja, kogu elamine kallatakse petrooleumiga üle ja pannakse põlema. Pole harv juhus kus raamatuomanik jääb tulemerre, kui ta ise soovibki põleda koos raamatutega kuna tavaelu pole midagi väärt.
Raamat on mitmes mõttes tegelikult “poolik”. Kuna on üsna õhuke siis tegelased on sellised lihtsakesed, tegevust ennast on ka natuke. Bradbury muidu poeetilist keelekasutust jääb samal ajal ka napiks. Aga samal ajal on sõnum niivõrd võimas ja kirjapanemisviis kuradi tabav, et see korvab raamatu kas just vead aga lahjemad pooled. Enda silmis on see üks lausa kohustuslik raamat, mida võiks iga raamatusõber lugeda. Sest kui mõtelda 1953. aastal kirjapandud tulevikunägemusele siis on see praegu juba suuresti kohal. Raamatulugejaid küll hukka ei mõisteta, raamatuid ei põletata ka - aga kogu see värk on taandumas miskite veidrike hobiks.
Raamatust on tehtud mitmeid filme, endale meeldib väga 1966 aasta versioon François Truffaut käte alt. Film on kohati loomulikult erinev aga üldjoontes hoiab hästi Bradbury joont ning on enda lakoonilisuses märksa mõjuvam kui oleks olnud detailitäpse efektipuntrana.
Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.
Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...
40. sajand, päike ilmutab aga juba esimesi tundemärke elu lõppfaasi jõudmisest. Inimkond üritab asja uurida ning luua aegruumis tunnel 5 miljoni aasta kaugusele tulevikku. Sellise tunneli konstrueerimiseks peab aga kosmoselaev praktiliselt valguskiirusel liikudes sooritama reisi, mis kestab Maa aja järgi 5 miljonit, laeva aja järgi aga tuhat aastat (relatiivsus!). Tulevikus vaataksid nad mis päikesest saanud ning tuleks loodud ajatunneli kaudu tagasi oma aega (50. sajandisse tegelikult). Paraku ei suuda laeva ühiskond 1000 aastat oma normaalsust säilitada ja üks seltskond keerab 50 aastat enne reisi lõppu asja tuksi ning ajatunnel jääb rajamata. Mis siis toimub maailmas aastal 5000000 AD ? Päike on surmaagoonias paisunud juba Marsi orbiidini, teised tähed universumis on samasugused - punased ja suremas. inimestest pole aga kippu ega kõppu... Kuid siiski: signaalid tulevad otse päikesest ning neil õnnestub “daunlõudida” tehisinimene Lieserl, kes saadeti samuti 5 milj. aastat tagasi päikest uurima, kuid hilisemate sõdade käigus teiste tsivilisatsioonidega unustati. Koos Lieserliga hakatakse jälile jõudma, mis toimunud/toimumas. Nimelt kustutavad päikest ja tähti varjatud ainest (“dark matter”) eluvorm. Inimesed on aga sõjas (nende endi algatatud) Xeelee tsivilisatsioonilt peksa saanud ja ilmselt hävitatud. Xeelee ise (ja kogu barüoniline elu) on aga kaotamas sõda varjatud ainele, mistõttu on Xeelee rajanud üüratu artefakti: tuhandete galaktikate massi ja miljonite valgusaastate läbimõõduga pöörleva Ringi, mille läbi on võimalik universumist mõnda teise maailma lahkuda. Viimased inimesed leiavad õnneks Titaani jääst Xeele hüperdraiviga “Nightfighter’i”, millele tõstavad oma laeva elumooduli ümber ja “hüplevad” läbi 150 miljoni valgusaasta Ringi juurde ning lahkuvad koos Xeeleega läbi Ringi teise, noorde universumisse.
See pikk jutt oli nüüd lühidalt raamatu peamine sisu... Lisaks on aga seal piisavalt erinevaid tegelasi ja tegevust ning ohtralt teoreetilise füüsika seletusi, mis mulle kõik kohale kahjuks küll ei jõudnud. Mis mind selle teose juures aga kõige rohkem hämmastab, on asjaolu, et Ringi hard SF ületab oma fantastilisusega küll suurt osa teadusliku tõepära piirangud hüljanud ulmet. Kas siis teaduslik tõepära on üldse piirang? Baxter pidi ju isegi selline mees olema, kes kõigi oma serveeritavate “imede” võimalikkuse oma käega läbi arvutab. Mis kõik küll neist võrranditerägastikest välja ei kooru...
Mõnede arvates on Baxteri loodud karakterid lamedad, tema kirjutatud tekst aga kuiv ja igav nagu teoreetilise füüsika õpik. Kuid tänapäeva teoretilise füüsika kõige pöörasemate ideede suurepärane tundmine ja nendega kõige suuremates mastaapides opereerimine pole ka just paljudele jõukohane! Ja mida tähendabki mingi karakter või kellegi tunded terve universumi ajaloo ja saatuse kõrval. Või kas oskab keegi üldse öelda, mida tunneb jahtunud ning surevas universumis elav viimane inimene 10^10 aasta pärst...
Viimane lõik on õigustav, kuid tegelikult ei ole õigustusi tarvis - Baxteri looming on erakordne tase, raju hard science fiction kõige paremas tähenduses! Ja kellele see peale ei lähe, ei aita ka õigustused. Võite lugeda autori paremaks tundmaõppimiseks intervjuud temaga: http://www.sam.math.ethz.ch/~pkeller/BAXTER/Interview.html
Raamatust endast. See on Baxteri kolmas romaan (ilmumisjärjekorras küll teine) ning kuulub Xeelee sarja. Kuna ma pole rohkem selle sarja raamatuid lugenud, ei oska kommenteerida, kuivõrd ta teistega seotud on. Sisust. Inimesed on jõudnud arengus tublisti edasi: koloniseerivad päikesesüsteemi, leiatanud vananemisvastase tehnoloogia (sisuliselt surematuse), rajavad aegruumis tunnelit jne. Paraku allutab inimkonna aga julmalt tugevam tsivilisatsioon, Quax, kes nullib kogu inimkonna saavutused, lõpetab tehnoloogilise arengu ja muudab Maa suureks toiduvabrikuks. Salaja õnnestub ühel grupil siiski ehitada kosmoselaev, Maalt lahkuda ja läbi aegruumi tunneli 1500 aastat tagasi Quaxi eelsesse minevikku põgeneda. Seal saavad aga “kohalikud” külalistega tulevikust peavalu tunda, kuna viimaste eesmärgiks pole mitte lihtsalt Quaxi hävitamine, vaid füüsikalisele hüpoteesile rajatud pime usk universumi ajaloo muutmiseks, milline eesmärk pühendab kõik abinõud. Quax saabub muidugi oma laevadega ka minevikku inimkonda hävitama ja järgneb space-battle...
Huvitavat atribuutikat raamatusse juba jagub: põgenike kosmoselaev on nagu lendav kividega mätas, täpsustatult on selle üheks osaks Stonehenge (maskeering, laev ehitati ju salaja!); Quaxi laevad on kosmoselendudeks kohastunud hiiglaslikud mõistuslikud elusolendid (hüperdraiviga!); Quax ise on kõigest mõnesajast indiviidist koosnev äärmiselt veider eluvorm - turbulentse vedeliku kerad; üheks peategelastest oli ühe teise tüübi isa virtuaalne koopia (isa ise oli surnud); jne. Ja muidugi Wigneri paradoks, Schrödingeri kass, Einsten-Kerr’i sild, Schwarzild ja mustad augud, “ussiaugud” aegruumis - eelpool mainitud kohati kaelamurdev füüsikaline background.
Mis mul veel öelda: minu jaoks oli see raamat maiuspala ning hinge soojendab teadmine, et lugemist ootavad veel suur enamus Baxteri maiuspalu...
Päris naljakas oli mudaelenike arutlus sellest, millised inimesed välja võisid näha - jõuti järeldusele, et tõenäoliselt kerakujulised...
