(romaan aastast 1971)
eesti keeles: «Atuani hauad»
Tallinn «Kunst» 1994 (Merlini raamatukogu, nr 5)
Atuani haudu pean ma triloogia initsiaalteoseks igas mõttes. Siin me kohtume esmakordselt juba tugeva ja elukogenud Gediga ja samuti puudub Meremaa võluris sarja ülejäänud osadele omane loo ülemeremaaline tähtsus, mis tingib suurejoonelisema fantaasialennu ja paksemate värvide kasutamise. Kargadi pühamu kirjeldus ning kogu teos järgib mõneti sedalaadi fantastika stampe, jõudmata samal aja kahele viimasele osale omase üldinimliku sügavuseni. Triloogia esimesele osale võib selle andeks anda, kuid kogu sarja lõikes on teos nõrgim.
Üle loetud 22. nov. 2001 ning pärast järelemõtlemist otsustasin siiski hinde 5 peale tõsta. Seda ühe kõrvaltegelase -- Penthe pärast. Nimelt on autor ilmselt kujutanud Penthes Kossili tütarlapsepõlve ning kui poleks olnud Gedi, oleks Tenarist arvatavasti saanud Thari analoog. Penthe muretuse asendab kibestumine, lapsepõlvesõpruse hõõguv vaen... Nüanss, mis lisab kirjanduslikku väärtust.
Raamatu sisekaanel olev koobastiku plaan ei lähe kokku tekstiga. Võib-olla oleks koos tõlkimisega saanud uue plaani koostada?
Mina oleksin Arha asemel koobastiku kaardistanud ja igale käänakule seinale märgid maalinud, kuhu tuleb minna. Lõpus oleks sellest kasu olnud.
Sukeldumine Atuani haudadesse, kus pesitseb jõud, millega Gedil oli juba varemgi tegemist olnud ja millega ta tahes-tahtmata taas vastamisi peab seisma, oli üsnagi huvitav. Samuti Tenari saamine Arhaks (sööduks). Kogu see religioonne atribuutika, mida Le Guin meisterlikult valdab, oli omal kohal. Suurema osa tekstist võttiski enda alla Tenar ja tema lugu. Ged saabus alles teises pooles ja siis hakkasid sündmused arenema kohutava kiirusega. Vanad Väed, millest pidevalt räägitakse (kuid mille täpne olemus ei selgu minu jaoks terve selle sarja jooksul), näitavad nüüd seda jõudu, mis neil on. Mõnevõrra ebausutav, et olendid, kes on vanimad maailmas ja kellel on olnud väga palju aega ning kannatlikust, inimesele kaotavad, aga olgu. Tegu on siiski suurelt osalt lasteraamatuga.
Minu hinnangul ei ole ta enam sedavõrd sissepoole vaatav, kui näiteks ülejäänud sarja osad. Polnud seda omapärast filosoofilist aurat, mis ülejäänutel. Ka kohad, mis rääkisid nimedest, olid suuremal või vähemal määral "Meremaa võluris" olnu kordamine. Aga lõppkokkuvõttes oli tegu üsnagi tugeva tekstiga, mille pisipuudused ei suuda rikkuda lugemiselamust.
Kohe väga meeldis mulle see lugu. Veidike sünge ja mõnes mõttes kurb kah. Eriti tore oli see et eraldi raamatuna, kui pole esimest osa lugenud ei olnud aru saadagi et seal eespool veel üks raamat on olemas.
Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.
Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...
40. sajand, päike ilmutab aga juba esimesi tundemärke elu lõppfaasi jõudmisest. Inimkond üritab asja uurida ning luua aegruumis tunnel 5 miljoni aasta kaugusele tulevikku. Sellise tunneli konstrueerimiseks peab aga kosmoselaev praktiliselt valguskiirusel liikudes sooritama reisi, mis kestab Maa aja järgi 5 miljonit, laeva aja järgi aga tuhat aastat (relatiivsus!). Tulevikus vaataksid nad mis päikesest saanud ning tuleks loodud ajatunneli kaudu tagasi oma aega (50. sajandisse tegelikult). Paraku ei suuda laeva ühiskond 1000 aastat oma normaalsust säilitada ja üks seltskond keerab 50 aastat enne reisi lõppu asja tuksi ning ajatunnel jääb rajamata. Mis siis toimub maailmas aastal 5000000 AD ? Päike on surmaagoonias paisunud juba Marsi orbiidini, teised tähed universumis on samasugused - punased ja suremas. inimestest pole aga kippu ega kõppu... Kuid siiski: signaalid tulevad otse päikesest ning neil õnnestub “daunlõudida” tehisinimene Lieserl, kes saadeti samuti 5 milj. aastat tagasi päikest uurima, kuid hilisemate sõdade käigus teiste tsivilisatsioonidega unustati. Koos Lieserliga hakatakse jälile jõudma, mis toimunud/toimumas. Nimelt kustutavad päikest ja tähti varjatud ainest (“dark matter”) eluvorm. Inimesed on aga sõjas (nende endi algatatud) Xeelee tsivilisatsioonilt peksa saanud ja ilmselt hävitatud. Xeelee ise (ja kogu barüoniline elu) on aga kaotamas sõda varjatud ainele, mistõttu on Xeelee rajanud üüratu artefakti: tuhandete galaktikate massi ja miljonite valgusaastate läbimõõduga pöörleva Ringi, mille läbi on võimalik universumist mõnda teise maailma lahkuda. Viimased inimesed leiavad õnneks Titaani jääst Xeele hüperdraiviga “Nightfighter’i”, millele tõstavad oma laeva elumooduli ümber ja “hüplevad” läbi 150 miljoni valgusaasta Ringi juurde ning lahkuvad koos Xeeleega läbi Ringi teise, noorde universumisse.
See pikk jutt oli nüüd lühidalt raamatu peamine sisu... Lisaks on aga seal piisavalt erinevaid tegelasi ja tegevust ning ohtralt teoreetilise füüsika seletusi, mis mulle kõik kohale kahjuks küll ei jõudnud. Mis mind selle teose juures aga kõige rohkem hämmastab, on asjaolu, et Ringi hard SF ületab oma fantastilisusega küll suurt osa teadusliku tõepära piirangud hüljanud ulmet. Kas siis teaduslik tõepära on üldse piirang? Baxter pidi ju isegi selline mees olema, kes kõigi oma serveeritavate “imede” võimalikkuse oma käega läbi arvutab. Mis kõik küll neist võrranditerägastikest välja ei kooru...
Mõnede arvates on Baxteri loodud karakterid lamedad, tema kirjutatud tekst aga kuiv ja igav nagu teoreetilise füüsika õpik. Kuid tänapäeva teoretilise füüsika kõige pöörasemate ideede suurepärane tundmine ja nendega kõige suuremates mastaapides opereerimine pole ka just paljudele jõukohane! Ja mida tähendabki mingi karakter või kellegi tunded terve universumi ajaloo ja saatuse kõrval. Või kas oskab keegi üldse öelda, mida tunneb jahtunud ning surevas universumis elav viimane inimene 10^10 aasta pärst...
Viimane lõik on õigustav, kuid tegelikult ei ole õigustusi tarvis - Baxteri looming on erakordne tase, raju hard science fiction kõige paremas tähenduses! Ja kellele see peale ei lähe, ei aita ka õigustused. Võite lugeda autori paremaks tundmaõppimiseks intervjuud temaga: http://www.sam.math.ethz.ch/~pkeller/BAXTER/Interview.html
Raamatust endast. See on Baxteri kolmas romaan (ilmumisjärjekorras küll teine) ning kuulub Xeelee sarja. Kuna ma pole rohkem selle sarja raamatuid lugenud, ei oska kommenteerida, kuivõrd ta teistega seotud on. Sisust. Inimesed on jõudnud arengus tublisti edasi: koloniseerivad päikesesüsteemi, leiatanud vananemisvastase tehnoloogia (sisuliselt surematuse), rajavad aegruumis tunnelit jne. Paraku allutab inimkonna aga julmalt tugevam tsivilisatsioon, Quax, kes nullib kogu inimkonna saavutused, lõpetab tehnoloogilise arengu ja muudab Maa suureks toiduvabrikuks. Salaja õnnestub ühel grupil siiski ehitada kosmoselaev, Maalt lahkuda ja läbi aegruumi tunneli 1500 aastat tagasi Quaxi eelsesse minevikku põgeneda. Seal saavad aga “kohalikud” külalistega tulevikust peavalu tunda, kuna viimaste eesmärgiks pole mitte lihtsalt Quaxi hävitamine, vaid füüsikalisele hüpoteesile rajatud pime usk universumi ajaloo muutmiseks, milline eesmärk pühendab kõik abinõud. Quax saabub muidugi oma laevadega ka minevikku inimkonda hävitama ja järgneb space-battle...
Huvitavat atribuutikat raamatusse juba jagub: põgenike kosmoselaev on nagu lendav kividega mätas, täpsustatult on selle üheks osaks Stonehenge (maskeering, laev ehitati ju salaja!); Quaxi laevad on kosmoselendudeks kohastunud hiiglaslikud mõistuslikud elusolendid (hüperdraiviga!); Quax ise on kõigest mõnesajast indiviidist koosnev äärmiselt veider eluvorm - turbulentse vedeliku kerad; üheks peategelastest oli ühe teise tüübi isa virtuaalne koopia (isa ise oli surnud); jne. Ja muidugi Wigneri paradoks, Schrödingeri kass, Einsten-Kerr’i sild, Schwarzild ja mustad augud, “ussiaugud” aegruumis - eelpool mainitud kohati kaelamurdev füüsikaline background.
Mis mul veel öelda: minu jaoks oli see raamat maiuspala ning hinge soojendab teadmine, et lugemist ootavad veel suur enamus Baxteri maiuspalu...
Päris naljakas oli mudaelenike arutlus sellest, millised inimesed välja võisid näha - jõuti järeldusele, et tõenäoliselt kerakujulised...
