Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Harry Harrison ·

Deathworld 2

(romaan aastast 1964)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fact—Science Fiction» 1963; juuli - august [pealkirjaga «The Ethical Engineer»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Surmailm II»
Tallinn «Varrak» 1998 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
14
10
9
4
1
Keskmine hinne
3.842
Arvustused (38)

Jason dinAlt röövitakse eetikafanaatiku poolt. Selle hullu nimi on Mikah Samon. See on sedasorti sooda, kes ise elada ei taha, ja teistel ka ei lase. Mikah Samonile ei anna rahu see Jason dinAlti suur võit Cassilya kasiinos. See üritus on tõsise põntsu pannud moraalile, keegi justkui ei tahaks enam tööd teha ning loodavad vaid suurt võitu. Samon (ja tema kambajõmmid) on välja uurinud (peaaegu) kogu Jason dinAlti kasiinodealase «teenistuskirja» ning nüüd on neil säravkuldne plaan dinAlt suure valguse (loe: kohtumõistmise) alla tõmmata. Selge et ESPlasest sullerit säherdune perspektiiv ei ahvatle.

Pisut kavalust ning kosmoselaev pudeneb mingile tundmatule planeedile. Siin siis see põhimöll lahti läheb: Jason dinAlt ja Mikah Samon proovivad ära (enam-vähem) kõik ametikohad ühiskondlikus hierarhias, mis on ülesehitatud rangel tsunftinduse põhimõttel. Ei ole klasse, pole riike... vaid tsunftid. Sotsioloogiline ulme kogu tema võlus!

Jason dinAltil pea lõikab ning tema tõus oleks märksa tormilisem, kuid loomupärase headuse tõttu hoolitseb ta ka selle libamoralisti eest, kes – tõsi – on üsna tänamatu lojus ning oma heategijal mitu üsna head üritust kihva keerab. Tõtt öelda oleks mina Jason dinAlti asemel selle raipe küll kiirelt ära kustutanud, aga sullerist võib ka aru saada. Ikkagi ainuke «lähedane» inimene. Kohalikega tuleb purssida seda kohutavalt moonutatud esperantot: planeet on kunagine koloonia, mis on emaplaneediga ühenduse kaotanud ja siis alla käinud. (Muide, see pidev esperanto Harrisoni tekstides on põhjustatud sellest, et Harrison ise on ka aktiivne esperantist.)

Jason dinAlt viib oma plaanid ellu ja pääseb ka planeedilt (kas keegi kahtleski?), aga lugeja näeb, et kerge ei saa see tal olema. Minu hinnangul läheb «Surmailma» sari iga köitega sotsiaalsemaks ning hea on.

Inglismaal on romaan ilmunud ka ajakirjaversiooni pealkirjaga.

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Veelgi absurdsem raamat kui "Deathworld 1". Mingi pervert maandub ja nopib pardale planeedi kangelase number 1 ning keegi ei saa selle vastu midagi teha. Suunava raamatuhoobiga "parandab" Jason kurssi ja nad prantsatavad alla mingil planeedil kus kogu maailm on jagatud absoluutselt lollide klannide vahel, kellelst igaüks hoiab enda käes tükikekst teadust -- kes oskab naftat teha, kes teha rauda, kes masinaid. Kogu see asi on nii nõmedalt üles ehitatud, et mul hakkas vahepeal nutt peale tulema. Jason keerab loomulikult kogu ekviliibiumi oma huvides kihva, moraalijünger läheb peast täitsa lolliks ning lõpuks (üllatus-üllatus) saabub babe ning korjab meie armsa mänguri planeedilt ülesse. Sotsioloogiast on asi umbes sama kaugel kui lehm lennuasjandusest. Nimetagem seda siis pseudosotsionloogiaks. Selline ühiskond ei saa eksisteerida (vähemalt inimestega mitte), kus puudub teadmishimu, soov seigelda, rikastumisoov, jne. jne. Harrison on loonud äärmiselt stagnantse ühiskonna, kuid nagu me itta vaadates näeme on paigalseis tegelikult tagasiminek ning selline ühiskond ei pea kaua vastu. Millal see Brezhnev võimule nüüd saigi? Muide raamat peaks sobima nendele, keda huvitavad raamatud, mille lipukirjaks võiks olla "Ass kicking in megamode" -- pahasi langeb vasakule ja.paremalt, head lasevad nipsuga kuuereväärilt lendu tolmukübemekese ja jätkavad vestlust mingil abstraktselt filosoofilisel teemal. Lisaks kõigele on head kohutavalt palju lugenud, valdavad pooli universumi keeli ning neil on kung-fu must vöö. Pahad on lihtsalt pahad.
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi on võimalik vale suhtumisega enda jaoks hea raamat ära rikkuda. Romaan hakkab küll suhteliselt igavalt peale, silmakirjaliku Mikah''i tembud muutuvad pikapeale tüütavaks ja Jasoni õnnestumised ja ebaõnnestumised korduvad regulaarse monotoonsusega, kuid just siis kui see juba lõplikult igavaks muutub, toimub romaanis pööre. Teine pool on väga vinge ja õigustab suhteliselt üksluist esimest.
Jason dinAlt on kahtlemata avantürist, aga meeldiv avantürist ja progresiivsete vaadetega. Hea tahtmise juures saab noorukist lugeja ka siit rohkem teadmisi, kui kogu algkooli füüsikakursusest. Ei saa öelda, et see surmailma sarja teine osa oleks millegi poolest halvem esimesest, pigem nad täiendavad kenasti teineteist. Õige on ka see, et kord lugema hakanuna on seda triloogiat raske pooleli jätta, eriti kui nad ühtede kaante vahele kokku on köidetud.
P.S. see planeet meenutas mulle miskipärast filmi Kin-dza-dza.
Teksti loeti inglise keeles

Väga vaimukas ja mõnus raamat. Kogu tegevus ja õhkkond on hoopis teistsugune, kui esimeses osas. Ning üldse on see osa esimeset parem, minu arvates. Asjast annaks ehk päris hea filmi vändata (kui seda keegi kunagi teinud pole?): mul tekkis pärast raamatu lugemist kuidagi filmielamuse sarnane emotsioon... Raamat äratas minus igatahes Harrisoni teiste teoste vastu tunduvalt suurema huvi, kui "Ajamasina saaga" ja "Surmailm I" seda tegid.
Teksti loeti eesti keeles

Vaidleksin seni kõige madalama hinde andnule vastu - sotsioloogilises mõttes ei ole raamatus midagi võimatut: loe läbi kas või Mosaiik sarjas ilmunud Mõtlemise muutumisest ajaloos, samuti on küsitav väide ühiskonna arengu pikemaaegse paigalseisu võimatusest. Näiteks Vana-Egiptus või keskaegne Euroopa. Üldiselt oli hea raamat, autor on esimese osaga võrreldes arenenud :)
Teksti loeti eesti keeles

Vinge raamat neh. Ma ise küll siit miskit virisemisväärset ei leidnud. Alates esimesest lausest raamatuga sina peal ja vaja ainult lehti keerata. Polnud tarvidust isegi lk-numbrit jälgida. A see eetikahull jobu oli küll vastumeelt. Liigne fanatismus tuleb ikka tavaliselt kahjuks. Ja süngel taustal oli ikke sihukest tervet huumorit ka täheldada kohati. Niiet pole muud kui viis kätte.
Teksti loeti eesti keeles

et nii lolli algust ühele muidu üsna talutavale raamatule teha, peab ikka annet olema! Lugesin läbi esimesed kolm lehekülge ja panin raamatu käest ära. Tööjuures vaatasin BAASi. Suurim tänu Andrile! viitsisin edasi lugeda ja ei kahetse.Sotsiaalne ulme mingil määral muidugi, kuigi mitte eriti põhjalikult läbi kirjutatud (see põlnd ju ka kirjaniku taotluski) aga siiski. Usutav. Vaadake inimesi enda ümber! Kasvõi nn. prügikollid. Olen viimase asjaga veits oma huviks tegelnud ja tean, et kõrgharidusega inimeste osa prükkarite hulgas ei ole sugugi väike. Aga ometi on nad kõik valmis ligimesel kasti plekktaara ülelöömisex kõri läbi närima.Ja see usuhull Mikah`i. Noh tuleb tunnistada, et selle koha peal pakkus Harrison küll kõvasti üle. Nii LOLLI inimest ikka olla ei saa! Ja samas. Mõjus! siga nihuke nigu ta oli ja tigedax ajas ja pasunasse andmise tahtmine tuli peale jne (loo keskosas muidugi ainuilt).KOKKU: NELI (miinusega), läbi sain lobedalt (yhe ööga) aga lõpp oli jälle lora.Muuseas küsimus: mis võis saada sellest ühiskonnast edasi ja kas Perssunid olid ikka need, kes sõja võitsid?
Teksti loeti eesti keeles

Enamikku romaanist oli mõnus lugeda, palju andis juurde hüperboliseeritud Mikahi kuju. Nagu eespool mitmed juba märkisid –ebaadekvaatselt mannetu algus ja keskpärane lõpp. Kuid ilmselt on Harrison paari-kolme aasta pärast Eestis enamtrükituim ulmekirjanik ja ta eestindatud teoste arv ületab mitmekordselt Silverbergi, Heinleini, Dicki, Farmeri ja Gibsoni omi koos võetuna. Ootab ju “Terasroti” ja “Surmailma” sarjade kõrval avaldamist ka “Kosmosesangar Billi” sari! Ilmselt on see asjatu irisemine, sest “...see, mis peab, tuleb kindlalt kõik.”
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui sarja eelmine osa. Science-i fännidele südant-soojendavad kirjeldused aurumasina jms ehitusest :-) Kuid nagu eelkõnelejad juba mainisid - ebaühtlane, hüplik. Kõige rohkem häiris aga, et psi-võime kasutamine oli täiesti kadunud. Esimeses osas päästeti(?) selle abil terve planeet, nüüd aga ei mainita võimet isegi poole sõnaga.
Teksti loeti eesti keeles

Vohh!!! See on juba parem. Võrreldes sarja esimese raamatuga meeldib mulle selle teine osa hoopis rohkem. Põhjus on lihtne: asi tundub kõvasti terviklikum ja ühtlasem ning mis peaasi, kõik on kirjutatud sügava iroonilise varjundiga. Kõik see leiutamine ja aretamine (peategelane tundus lausa elava mehhaanika, keemia, "ja ma ei tea mis veel" käsiraamatuna) on selles valguses ilusti talutav ja rohkemgi veel. Kohustuslik "Happy End", ei riku asja, pigem vastupidi, annab kindla lubaduse (loodetavasti sama huvitava)järje osas (veel pole lugenud). Just see kogu raamatut läbiv iroonia ja kerge enesekriitika koos ladusa kirjaviisiga on minu meelest õigusega ära teenitud viie aluseks. Ning..., paistab, et mul on üks lemmikraamat jälle rohkem ;)
Teksti loeti eesti keeles

Palju tarka on ära öeldud, aga omalt poolt lisaksin: Jutt jooksis VÄGA HÄSTI, seeon Harrison oma tavalises hiilguses.Raamatutoli kohe kahju käest panna.Hinnet kisub alla kohati esinev maitselagedus,ka oli dinAlt vastikult edukas, vaatamata oma " heale sõbrale" Mikahile.Üldiselt, ajaviiteks hea raamat, isegi enam.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna olin lugenud "Surmailma" esimest osa, mis mulle väga meeldis, siis otsustasin ka selle raamatu kätte võtta. Ning ei kahetse, peab ütlema, et tegu on viimase aja parima raamatuga. Enamikku eespoolkirjutajaid häiris "loll algus". Ma ei tea, mis mul küll viga on, kuid minu meelest ei olnud algusel midagi viga. Minu meelest täiesti normaalne. Nojah, pärastpoole oli võib-olla rohkem actionit jne., kuid mis siis. Mikah, see nii öelda moraalijünger, oli tõeliselt vinge tegelaskuju. Kuigi dinAltil õnnestus Mikah "krutskitest" enamasti pääseda, tõstis see siiski pinget. Minu meelest oli autor tabanud vapustavalt hästi ära sellise orjaühiskonna muigeleajavad probleemid. Üpris naljakas oli lugeda ühiskonnast, kus orjadel ei ole mingit vabadustahet, iga jõuk hoiab mingit tehnika saladust kiivalt enda käes jne jne. Nii et minu arvates on "Surmailm 2" vääriline järg "Surmailm 1". Hindeks loomulikult viis pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja parim raamat. Esimese osaga ühendab teda vaid tegelane ja tolle päritolu. Terviklik ja hästi läbimõeldud. Ja ülimalt sarkastiline ja õel. Ei mäletagi, millal midagi nii mõnusat lugesin. Raamat, mille tegelasi ja lihtsat loogikat ma usun ja naeran (need ei välista teineteist), raamat, mille tegelased on armsad ja vastikud - nagu elust.
Teksti loeti eesti keeles

Mida lähemale lõpule, seda rohkem lootsin ma, et dinAlt usuhull Mikah maha tapab... kaarleekahi (või mis see oligi) tundus pärissobilik palk olevat kõigi sigaduste eest mida Mikah korda saatis.. noh,päris nii ei läinud aga surmatud ta sai ja hea et niigi läits.Millest järeldub, et ma võtsin asja ikka natuke südamesse kah, mitte ei neelanud lehekülgi niisama.Mingil hetkel kangastus mulle Spinradi "Terasunelm"... kohtades, kus dinAlt suure hoolega kõikvõimalikke asju leiutas. Õnneks jäi Harrisonmõistuse piiridesse ja ei lasknud dinAlt`il käsitsi kosmoselaeva kokku panema hakata ;-)Ja perfolindiga töötav varpiseade... hehee!! 8-]
Teksti loeti eesti keeles

Oh jah, seda lugu oli mul lausraske lugeda. Minu meelest on Harrissoni mitteroostetav näriline selle kõrval lausa kunstiväärtus. Kallis raffas, kas teil ei tulnd kordagi ette nooruses põdralast (ja praega Kanal 2-s) näidatud filmindus nimega MacGyver? DinAlt tõmbab samamoodi klavereid põõsastest välja ja vehib hooga kivisöest maasikamoosi valmistada. Peale DW II lugemist olen ma ysna kahe vahel, kas ma ikka tahan ka triloogia lõppu lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle igatahes Harrisoni sotsiaane ulme sobib. Toredaks vahepalaks oli näiteks see kuidas ennast moraalijüngriks pidav ja universaalsesse õigusse uskuv Mikah suudab korda saata sellise koguse rumalusi / kuritegusi ning neile alati oma seisukohast väga hea vabanduse leida.Kui seda pidada kollaseks kirjanduseks, siis peab mainima, et selline kollane kirjandus on nii mõnestki mittekollasest teosest parem.
Teksti loeti vene keeles

Algus, raske orjapõli esimeses kogukonnas oli ehk k6ige huvitavam. Meenutas tõepoolest Kin-dza-dzad oma kõrbemaastikuga. Mida edasi, seda imelikumaks asi läks. Iga kogukond valdab ainult ühte teadust ning dinAlt muidugi tunneb väga hästi neid kõiki. Sobiks lisalugemiseks põhikooli reaalainete juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Suurpärane täiendus "Surmailma" esimesele loole. Seekord on peategelateks Jason ja rumal, piiratud, fanaatiline ning seetõttu ka õnnetu "eetikapetsjalist". Nõus Jyrkaga, ise oleks vist kah sellisest seltsilisest kiiresti lahti saanud (ja üldse, kirjutaks Jürka arvustusele kahe käega alla). Actionit eriti ei olegi, selle asemel on aga kuhjaga head huumorit ja irooniat.

Eelnevates arvustustes mainiti korduvalt "Kin-Dza-Dza" filmi. Too on hoopis teine (ja kuradima hea) lugu, aga minul oli lugemise ajal küll kogu aeg just see Kin-Dza-Dza maailm silme ees, justkui Jason oleks sattunud just tollesse maailma.

Tõesti väga hea lugu ja ka hinne on "väga hea"

Teksti loeti vene keeles

Mulle see lugu ei meeldinud. Riigikord oli orjanduslik või feodaalne. Natuke lõbusust lisas Mikah aga ega temagi selles midagi erilist ei andnud. Ainult seekord oli planeet hulga tõetruum, kui Pyrrus.
Teksti loeti eesti keeles

Veel poisteraamatum kui esimene... ja vägisi jääb mulje, et dinAlt on nn. "traumaatiline tüüp", kes lausa tõmbab hullumeelseid seiklusi ligi ja et kogu raamat on sellest ideest lähtudes pastakast/kirjutusmasinast/veel mingist kirjatarbest välja imetud. Aga ajaviitekirjandusena pole viga.
Teksti loeti eesti keeles

Kin-dza-dza mis Kin-dza-dza! Andri tabava tähelepanekuga saab vaid nõustuda. Ja see oli üks väga hea film, mida ühes Mustamäe kinos omal ajal korduvalt vaatamas käisin.

See kindzadzalikkus muudab romaani sarja kahest äärmisest osast olemuslikult veidi erinevaks ja mõnele lugejale (näit. Prontole) üdini vastuvõetamatuks. See selleks...

Eespool üks arvustaja kahtles, kas saab olemas olla nii lolli inimest nagu too usuhull Mikah. Selline kahtlus tundub veidi alusetuna, sest teadupärast ei ole inimvõimetel piire ollagi. Ei näe küll ühtegi põhjust, mis takistaks lollidel saavutamast taset, millest esimese hooga isegi ette kujutada ei oska. Isegi siis, kui asja päris argitasandil uurida, tuleb ju tunnistada, et lollolemise kunst ei ole midagi esoteerilist, vaid tegemist on äärmiselt levinud oskusega. Miski, mida nõnda massiliselt harrastatakse loob lugematul hulgal eeldusi ka selle tarvis, et lugematul määral inimesi võiks kergitada lolluse konsentratsiooni oma isiku juures oluliselt uhkemate numbriteni kui on ette näidata eetikafanaatikust Mikahil.

Jason dinAlt on Mikahi suhtes tõesti kadestamisväärselt kannatlik, kuid ei tohi unustada, et tegemist ei ole kangelasega, kes oma eesmärkide saavutamiseks ja vaenlasest jagu saamiseks esmajärjekorras "ülemsurmajat" välja tõrjuda sooviks.

Tegevustik edeneb oma toimumispaigale eeskujulikult vastavas tempos ja seisakuajastu õhustik on Harrisoni poolt korralikult edasi antud. See on maailm, kus elu ei kulge mitte mööda spiraali vaid venib nüridalt mööda ringjoont; maailm, kus aeg on näiliselt kaotanud pea kogu oma tähenduse... Oh, see fiiling ei olegi nii võõras kui esmapilgul tundub.

Teksti loeti eesti keeles

mulle sümpatiseeris see Micah selles mõttes, et tundsin ise kunagi yhte peaaegu täpselt samasugust inimest - järelikult nii LOLLI inimest saab olla ja ongi olemas, ja kaugelt rohkem kui üks! võrrelge teda näiteks suvalise jehovistiga - sarnasus on lausa rabav. raamat saaks muidu kahe, aga Micah`i kuju sikutas yldmuljet pisut yles. real pain in the ass...
Teksti loeti eesti keeles

Uh, Surmailma esimene osa oli päris hea. See raamat aga valmistas küll tõsise pettumuse. Lihtsalt tavaline romaan superherost, kes keerab ühel planeedil kõik pea peale.
Teksti loeti eesti keeles

Just siis, kui olin enda jaoks otsuse teinud, et esimene osa oli suht mõttetu, sattus mu kätte teine. Ja esimene ei tundunudki pärast seda nii halb!
Teksti loeti eesti keeles

Jason klapib Mikahiga nii hästi, et jääb mulje, et teise Surmailma kontseptsioon oli varem valmis, kui Harrison Jasonit ostsutas esimeses raamatus kasutada. Detailsusest hoolimata (või selle tõttu) orjanduse osa venib. Feodaalühiskonda sattudes lähevad seiklused käima küll. Ajaloost maha kirjutamine on küll veel ilmsem kui Asimovi esimestes Asumites. Nelja asemel viis, sest järge, millel ka midagi öelda on, ei näe just iga päev.
Teksti loeti eesti keeles
x
Urmas Muinasmaa
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Raamat oli mastaapne ja fantaasirikas, kuid pisut liiga detailne, liiga lohisev ning LIIGA PAKS!. Gladstone`i alalised nõupidamised, palverändurite lõputud sekeldused ajasarkade ümber ning kõikvõimalikud detailsed kirjeldused olid koormavad. Seega pidin kahjuks pisut pettuma, ootasin enamat. Siiski müts maha autori ees, vaeva on nähtud tõsiselt. Raamat väärib tegelikult korduslugemist (koos esimese osaga), kuna nii mõndagi jäi minu lihtsakoelisele maamehe mõistusele segaseks. Võimalik, et uuestilugemine ei aitagi, vaid järgnevad Endymioni osad asjad klaariks teevad.

Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Ei jää vist ka muud üle kui "viis" panna, kuigi selle raamatu lugemine just esteetiline nauding polnud. Miks siis ikkagi 5? Sellepärast, et ajusoppi talletuv positiivne üldmulje raamatust on tugevalt mõjutatud raamatu puändi poolt. Alles lõpus avatakse lugeja silmad, et näha kõike loetut hoopis teise pilguga.

Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...

Teksti loeti eesti keeles

"Apendiks" ja "Eelkäiad" olid heal tasemel jutud ning igati viit väärt, ülejäänud kahjuks sellist pinget enam ei pakkunud. See 5 või 3 krooni mis ta aastal 2000 Tallinna suvalises antikvariaadis maksab, tasub ulmehuvilisel kindlasti raisata.
Teksti loeti eesti keeles

Kurat, see oli nüüd küll hea jutt, ikka väga hea kohe. Väärib saadud "Hugo`t" 100%. Lihtne idee iseenesest: võtta ajaloost kaks väljapaistvat isikut ja nad kokku viia eesmärgiga "vaatame mis juhtub?". Mõtlemisainet jätkub kauemaks, kui lugemiseks aega kulus.
Teksti loeti eesti keeles

Silverberg kirjutab hästi ning seepärast hindeks "neli" (mitte madalam), kuid muidu nõustun praktiliselt kõiges Andrei Golikovi arvustusega. Kuid samas polnud kõik ideed raamatus sugugi haiged: see kuidas ühiskond on sidusõdede ja -vendadega seotud, on päris huvitav ning tegelikkuses ilmselt ka realiseeritav. Tore ju, kui igal inimesel oleks garanteeritud kaks väga lähedast sõpra!
Teksti loeti eesti keeles

Mastaapne ja mahukas romaan - Xeelee sarja võtmeteos, mis paljud lahtised otsad kokku seob. Sisust:

40. sajand, päike ilmutab aga juba esimesi tundemärke elu lõppfaasi jõudmisest. Inimkond üritab asja uurida ning luua aegruumis tunnel 5 miljoni aasta kaugusele tulevikku. Sellise tunneli konstrueerimiseks peab aga kosmoselaev praktiliselt valguskiirusel liikudes sooritama reisi, mis kestab Maa aja järgi 5 miljonit, laeva aja järgi aga tuhat aastat (relatiivsus!). Tulevikus vaataksid nad mis päikesest saanud ning tuleks loodud ajatunneli kaudu tagasi oma aega (50. sajandisse tegelikult). Paraku ei suuda laeva ühiskond 1000 aastat oma normaalsust säilitada ja üks seltskond keerab 50 aastat enne reisi lõppu asja tuksi ning ajatunnel jääb rajamata. Mis siis toimub maailmas aastal 5000000 AD ? Päike on surmaagoonias paisunud juba Marsi orbiidini, teised tähed universumis on samasugused - punased ja suremas. inimestest pole aga kippu ega kõppu... Kuid siiski: signaalid tulevad otse päikesest ning neil õnnestub “daunlõudida” tehisinimene Lieserl, kes saadeti samuti 5 milj. aastat tagasi päikest uurima, kuid hilisemate sõdade käigus teiste tsivilisatsioonidega unustati. Koos Lieserliga hakatakse jälile jõudma, mis toimunud/toimumas. Nimelt kustutavad päikest ja tähti varjatud ainest (“dark matter”) eluvorm. Inimesed on aga sõjas (nende endi algatatud) Xeelee tsivilisatsioonilt peksa saanud ja ilmselt hävitatud. Xeelee ise (ja kogu barüoniline elu) on aga kaotamas sõda varjatud ainele, mistõttu on Xeelee rajanud üüratu artefakti: tuhandete galaktikate massi ja miljonite valgusaastate läbimõõduga pöörleva Ringi, mille läbi on võimalik universumist mõnda teise maailma lahkuda. Viimased inimesed leiavad õnneks Titaani jääst Xeele hüperdraiviga “Nightfighter’i”, millele tõstavad oma laeva elumooduli ümber ja “hüplevad” läbi 150 miljoni valgusaasta Ringi juurde ning lahkuvad koos Xeeleega läbi Ringi teise, noorde universumisse.

See pikk jutt oli nüüd lühidalt raamatu peamine sisu... Lisaks on aga seal piisavalt erinevaid tegelasi ja tegevust ning ohtralt teoreetilise füüsika seletusi, mis mulle kõik kohale kahjuks küll ei jõudnud. Mis mind selle teose juures aga kõige rohkem hämmastab, on asjaolu, et Ringi hard SF ületab oma fantastilisusega küll suurt osa teadusliku tõepära piirangud hüljanud ulmet. Kas siis teaduslik tõepära on üldse piirang? Baxter pidi ju isegi selline mees olema, kes kõigi oma serveeritavate “imede” võimalikkuse oma käega läbi arvutab. Mis kõik küll neist võrranditerägastikest välja ei kooru...

Teksti loeti inglise keeles

Baxter üritas saada 10 aastat tagasi kosmonaudiks, paraku see ei õnnestunud ning tal “tuli leppida” SF kirjaniku karjääriga. Võibolla kaotas tema läbi maailm suurepärase kosmonaudi, kuid SF-i võit on arvatavasti sellest kaotusest mitmeid kordi suurem.

Mõnede arvates on Baxteri loodud karakterid lamedad, tema kirjutatud tekst aga kuiv ja igav nagu teoreetilise füüsika õpik. Kuid tänapäeva teoretilise füüsika kõige pöörasemate ideede suurepärane tundmine ja nendega kõige suuremates mastaapides opereerimine pole ka just paljudele jõukohane! Ja mida tähendabki mingi karakter või kellegi tunded terve universumi ajaloo ja saatuse kõrval. Või kas oskab keegi üldse öelda, mida tunneb jahtunud ning surevas universumis elav viimane inimene 10^10 aasta pärst...

Viimane lõik on õigustav, kuid tegelikult ei ole õigustusi tarvis - Baxteri looming on erakordne tase, raju hard science fiction kõige paremas tähenduses! Ja kellele see peale ei lähe, ei aita ka õigustused. Võite lugeda autori paremaks tundmaõppimiseks intervjuud temaga: http://www.sam.math.ethz.ch/~pkeller/BAXTER/Interview.html

Raamatust endast. See on Baxteri kolmas romaan (ilmumisjärjekorras küll teine) ning kuulub Xeelee sarja. Kuna ma pole rohkem selle sarja raamatuid lugenud, ei oska kommenteerida, kuivõrd ta teistega seotud on. Sisust. Inimesed on jõudnud arengus tublisti edasi: koloniseerivad päikesesüsteemi, leiatanud vananemisvastase tehnoloogia (sisuliselt surematuse), rajavad aegruumis tunnelit jne. Paraku allutab inimkonna aga julmalt tugevam tsivilisatsioon, Quax, kes nullib kogu inimkonna saavutused, lõpetab tehnoloogilise arengu ja muudab Maa suureks toiduvabrikuks. Salaja õnnestub ühel grupil siiski ehitada kosmoselaev, Maalt lahkuda ja läbi aegruumi tunneli 1500 aastat tagasi Quaxi eelsesse minevikku põgeneda. Seal saavad aga “kohalikud” külalistega tulevikust peavalu tunda, kuna viimaste eesmärgiks pole mitte lihtsalt Quaxi hävitamine, vaid füüsikalisele hüpoteesile rajatud pime usk universumi ajaloo muutmiseks, milline eesmärk pühendab kõik abinõud. Quax saabub muidugi oma laevadega ka minevikku inimkonda hävitama ja järgneb space-battle...

Huvitavat atribuutikat raamatusse juba jagub: põgenike kosmoselaev on nagu lendav kividega mätas, täpsustatult on selle üheks osaks Stonehenge (maskeering, laev ehitati ju salaja!); Quaxi laevad on kosmoselendudeks kohastunud hiiglaslikud mõistuslikud elusolendid (hüperdraiviga!); Quax ise on kõigest mõnesajast indiviidist koosnev äärmiselt veider eluvorm - turbulentse vedeliku kerad; üheks peategelastest oli ühe teise tüübi isa virtuaalne koopia (isa ise oli surnud); jne. Ja muidugi Wigneri paradoks, Schrödingeri kass, Einsten-Kerr’i sild, Schwarzild ja mustad augud, “ussiaugud” aegruumis - eelpool mainitud kohati kaelamurdev füüsikaline background.

Mis mul veel öelda: minu jaoks oli see raamat maiuspala ning hinge soojendab teadmine, et lugemist ootavad veel suur enamus Baxteri maiuspalu...

Teksti loeti inglise keeles

Nii igivanu SF jutte nagu see, on ütlemata raske hinnata. Ei suuda lihtsalt ennast ajas 150 aastat tagasi asetada ning peast pühkida kogu selle perioodi teaduse saavutused. Ja paratamatult tundub seetõttu nii vana SF ülimalt naiivne. Kuid A.D. 2150 on tänapäeva hard SF ehk sama lapsik... Mingid kandvad ideed muidugi jäävad kestma. Antud loos on selleks ehk tänapäevaks juba tülgastuseni ekspluateeritud "hull teadlane". See konkreetne "määd saientist", Rappacini, on kõva mürgisegaja ning kasvatanud oma imeilusa tütre sellliseks hirmuäratavaks olevuseks, kelle puudutus ning hingeõhk kõigile elavale surmav on. Hinne 3.5, loo vanust arvestades olen leebe ja panen nelja.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt rajaneb ühele vingele ideele ning kõik muu on üsna tähtsusetu ja kõrvaline. Selleks ideeks on nn. "aeglane klaas", klaas, mida valgus ei läbi ühe hetkega (kui suur on valguse kiirus klaasis? ca 200000 km/s?), vaid viivitusega. Ning see viivitus võib kesta sõltuvalt klaasist kuni kümnete aastateni. Ühesõnaga on inimesed õppinud seda klaasi valmistama ning jutus antakse edasi esmased huvitavad rakendused, mida selline klaas võimaldab. Autor on seda ideed edaspidistes teostes põhjalikumalt lüpsnud, konkreetses jutus jääb aga asi pisut kuivaks, seepärast 4 mitte 5.
Teksti loeti inglise keeles

Kui ma õieti aru sain (ma ei ole selles aga kindel), on lugu viimase kosmonaudi vanaduspõlvest tuleviku vanadekodus. Eriti positiivset hinnangut see jutt aga minus esile ei kutsunud.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu superkaugest tulevikust Maal, kust on kadunud inimesed. Kurat teab kuhu zooloogiliselt klassifitseeruvad mudase merepõhja katoliiklastest elanikud (!!!)jõuavad oma palverännakul legendaarse paavsti juurde, kelleks on ... AI

Päris naljakas oli mudaelenike arutlus sellest, millised inimesed välja võisid näha - jõuti järeldusele, et tõenäoliselt kerakujulised...

Teksti loeti inglise keeles

Fantaasilend, mis oma absurdsuses võtab nõutuks, kuid samas paneb muigama. Kaks Inglise härrat aastast 1985 ärkavad unest ning leiavad ennast ahvidena puu otsas. Ning kogu maailm, kus nad elavad, on pisi-pisike ning mõnest puust ainult koosnebki. Taevas hõõgub aga hiiglaslik punane päike, mille välimuse järgi võib arvata, et Jeesuse sünnist on möödas ca 5 miljardit aastat. Mõtle ise, mis juhtus... Peagi selgub, et üks dþentelmenidest on emane, teine aga isane pärdik... :-)
Teksti loeti inglise keeles

See lugu ajas pea päris segi ning algul ei tahtnud nagu kohale jõuda, mis toimub. Toimus aga selline asi, et enam-vähem sama-aegselt satuvad paralleelmaailmate lõikumise tulemusena Kuul kokku kõik esimesed ekspeditsioonid Maalt, ka need, mis meie maailmas tegelikult plaanidest kaugemale ei jõudnud. Ei viitsinud selle loo backgroundi uurida, kindlasti on toimumata jäänud ürituste ajaloolised faktid kuskil kirjas.
Teksti loeti inglise keeles

Seekord fantaseerib Baxter tõesti venelaste kosmoselendude ümber. Juri Gagarin ise läheb Veenusele. Taustaks spekulatsioon elektromagnetilisest intelligentsist Veenusel. Ei ole nii paha, kui Adrifted arvab...
Teksti loeti inglise keeles

Baxter on kokku ajanud kaks ajaloolist sündmust oktoobrist 1962: USA kosmonaudi Walter Schirra kosmoselend (6 tiiru ümber Maa) ning Kuuba kriis, mille käigus oleks võinud puhkeda tuumasõda NSVL-USA vahel. Baxteri jutu peategelaseks ongi Schirra, teglikust ajaloost erinevalt aga Maal puhkebki tuumasõda... See pole aga Maa ega Schirra jaoks lõpp. Pärast poolteist orbiiti kestnud vaikust eetris ja tulemöllu jälgimist Maal side taastub ning ragisev hääl küsib Maalt "Mis juhtus?"... Ääretult vinge jutt minu meelest, kogumiku üks parimaid!
Teksti loeti inglise keeles

Ja-jah, kari pisikesi rasedaid plikasi ja mitte ühtegi poisipõnni!!! Ja jooksevad sindrid nii kiiresti, et kuidagi kätte ei saa!
Teksti loeti inglise keeles

Olevat Baxteri teine müügiks läinud lugu, "Traces" kogumiku vanim, aastast 1988. Jutu ideeks on selline tore ja mõistatuslik masin, mis teeb "mittemillestki midagi".
Teksti loeti inglise keeles

Superman (täpselt selline, nagu koomiksites ja filmides) arreteeritakse, tema üle mõistetakse kohut ning langetatakse surmamõistev otsus. Kuna superman on üdini inimeste heaolule pühendunud, laseb ta endaga seda juhtuda - inimkonna nimel. Hukkamise peab ta ise läbi viima. Selleks peab ta taevast all kihutama ning läbi Havai vulkaani tungima Maa sisemusse. Arvestuste kohaselt tungiks ta ca 15 miili sügavusele ning hiljemalt mõne nädala jooksul ka selle kõige tagajärjel sureks... Kust superman pärit ja mida autor veel sellega öelda tahab, lugege ise, kui huvi on!
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi konkreetsel isikul ja sündmusel baseeruv jutt. Selleks isikuks on 30-40-ndate aastate tuntud muusik Glenn Miller, kes olevat Baxteri isa suur lemmik olnud. Miller jäi kadunuks 15. detsember 1944, kui temaga Inglismaalt Pariisi startinud lennuk kadunuks jäi. Jutu tegevus leiabki aset vahetult enne selle saatusliku lennu starti. Milleri kõrvale ilmub lennukis äkki tema vend, tegelikult hoopis venna kujuline projektsioon kaugest tulevikust. See nn. vend veenab Glenni lennukist väljuma nimg mitte sõitma, kuna lend surmaga lõpeb. Tema ellujäämine tähendaks aga kardinaalselt teistsugust pop-muusika arengut sõjajärgses Ameerikas. Kummalisel kombel päästaks see Ameerika kauges tulevikus "külaliste" käest kosmosest. Nii et Glenn peab valima...
Teksti loeti inglise keeles

Alternatiivajalooline lugu esimesest lennukist ja sellele võetud patendist 19. sajandi lõpus, millega sai hakkama vaene Wales`i puusepp söekaevurite kolkakülast. Kuna inglased asjast midagi ei arvanud, ehitasid puusepp ja co kokku 4 lennukit ning tegid Londoni kohal demonstratsioonlennu. Muuhulgas pildusid ülevalt peaministri tõlda söekamakatega. Lihtne ja ilus jutt inimeste unistusest lennata ja selle unistuse täitumisest. Jutu kirjutamise aineks olevat Baxteril olnud muide ka tegelikult Wales`i puusepa võetud patent lendava masina kohta.
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi dateerib Baxter kosmoseajastu alguseks 19. sajandi teise poole. Jutt koosneb vaheldumisi erinevatest lõikudest: esimese Marsi ekspeditsiooni päevikust ning kellegi Mr. Wells`i jutustusest. Hea jutt, millel on analoogia ka tegelikult aset leidnud kosmoseajastu saavutuste ja pettumustega.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi on tabanud Maad komeet, mis lõi Maa orbiidi piklikuks. Seetõttu muutus kliima külmaks ning ainsaks elupaigaks sai ookean. Sealgi toimus elu vaid üürikese suve kestel ühe kuu jooksul, ülejäänud aeg möödus külmunult talveunes. Visioon võimalikust ja mitte just meeliülendavast kõrgeltarenenud inimkonna hääbumisest (või hoopiski ellujäämisest?) kosmilise katastroofi tagajärjel.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi tegi mingile planeedile hädamaandumise laev, mis tuli kuskilt... Inimestel tuli kohaneda veidra maailmaga, kus pidi klammerduma kaljunukkide külge või kulgema allavoolu. Veider jutt, ei oska midagi erilist selle kohta arvata.
Teksti loeti inglise keeles

Päris konkreetne ja verine muinasjutt. Ja ei mingit hea-kurja võitlust, vaid pigem kurja ja kurja vaheline võitlus. Oleks ma seda lugenud nii umbes 15 aasta vanuselt, oleksin nähtavasti vaimustusest silda visanud. Ei tunne end just vanakesena, kuid ma ei suuda enam sellist kirjandust 100% nautida, midagi jääb nagu puudu. Mul assotsieerus see raamat ühe karmi bändi karmi looga aastast 97 - Unleashed "Ragnarök". Ma ei imestaks, kui see raamat seda ja teisigi metal bände inspireerinud on, eksisteerib ju isegi selline stiil nagu "viking metal".
Teksti loeti eesti keeles