Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ain Raitviir ·

Lilled Algernonile: Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid

(antoloogia aastast 1976)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1976 (Ajast aega)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
33
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.971
Arvustused (34)

Raamat, mille ilmumise tähtsust kohaliku proto-fändomi kujunemisele on ilmselt raske alahinnata. Ise sattusin raamatut lugema alles kusagil 1990. a. , seetõttu oleks huvitav teada saada, mida selle köite ilmumine siiski tähendas inimestele, kes olid ilmumisajal teismelised või vanemad.

Kogumikku korjatud juttude valik eeldab päris head orienteerumist angloameerika ulmes, olgugi, et neli teksti on näiteks saanud "Hugo", oleks ka auhinnalistide alusel koostamisel võinud lõpptulemus olla hoopis kehvem. Enamik jutte on pärit viiekümnendatest, s.o. minu meelest ühest tulemuslikumast perioodist ulmekirjanduse ajaloos, kõik lood on võrdlemisi konventsionaalne SF ja kõik autorid on mehed.

Mis veel silma torkab? Enim on esindatud Asimov, Heinlein ja Simak. Kõigi kolme puhul on valitud üks autorile tüüpiline tekst (Asimovil 2) ja teine ebatüüpiline. Et Asimovile tüüpilised jutud eriti tugevad pole, on paratamatu. Samuti on koostajal hea nina olnud Andersoni, Bradbury, Sheckley, Aldissi ja Leinsteri mahukast loomingust esindustekstide leidmisel. Sturgeoni jutt on pigem ebatüüpiline, Keyes midagi muud sisuliselt polegi kirjutanud, samuti M. King, kelle tekst kogumikus on selline võluv juhuslikkus.

Kõik võib muidugi olla palju lihtsam ja ei oleks midagi toredamat sellest, kui Ain Raitviir mõne tulevase Estconi aukülaliseks kutsutaks. Rääkima, et mis asjaoludel ta (bioloogiadoktor, mitmete (populaar)teaduslike raamatute tõlkija ja/või toimetaja, kuid siiski põhimõtteliselt kirjanduskauge inimene) üldse ulmet tõlkima ja toimetama sattus (Raitviir on paljuski vastutav ka kunagises "Horisondis" ilmunu ja Asimovi robotijuttude eesti keelde jõudmise eest).

Raamat on siiani etalon eestikeelse ulmeantoloogia koostamisel, kuigi, aus olles, ei lasunud sel ajal koostajal kohustust võtta ühendust autorite või nende esindajatega avaldamisloa hankimiseks ja autoritasu ülekandmiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt üks ulmeantoloogia koostamise lagi maailmas (loomulikult ka Eestis).

Tõtt öelda olen ma ilge antoloogiate fänn ja läbi on mul neid ka omajagu loetud. Tulemus – «Lilled Algernonile» kannatab võrdluse välja paari venekeelse ning paarikümne ingliskeelsega. Mis ta nii heaks siis teeb? Esiteks pole ühtegi nõrka juttu, kõik on tugevad, kuigi esimesel lugemisel nii mõnigi kohale ei jõudnud. Igatahes näitab selle raamatu asukohta minu hariduses ka see et mäletan enamikke lugusid suisa peast. «Bob Wilson ei näinud...»

Ka Henno Arraku illustratsioonid võrratud – 10 punkti!

Tõlke üle võiks pisut diskuteerida (mõne jutu puhul), aga see ainult maitseküsimus. Prohmakaid pole.

Raamat sisaldab ka Ain Raitviiru järelsõna, milles tõsi küll on paar näpukat. Kuid asja headust see ei muuda.

Kuidagi ei saa, ega ka ei taha panna vähemat, kui viis punkti.

Teksti loeti eesti keeles

Ega siin midagi lisada pole, eelnevalt on raamatust põhjalik ülevaade antud. Mulle meeldis eriti Heinleini "Enese ees ja järel" ning Keyesi "Lilled Algernonile". Lugesin enne seda Baxteri "Ajalaevu" ning tohutult meeldis. Hiljem "Enese ees ja järel" lugedes (mis on ajaliselt palju varem kirjutatud) leidsin sealt eest samad ideed, mis mind "Ajalaevades" vaimustanud olid. Seega sai Baxteri teos minu poolt natuke teenimatut vaimustust. Need olid minu elamused, aga eks neid ajasilmuseid ole kindlasti veel paljud autorid harutanud. Lilled Algernonile on kuradi traagiline lugu, seetõttu läks hinge ja võttis pisara silma... Veel: Täiesti juhuslikult näitas ETV uut telelavastust Tont nr.5 paar päeva pärast selle jutukese läbilugemist. Lillatriibuline Õgard oli arvutigraafikaga tehtud ja rääkis Arne Üksküla häälega...
Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjutajatele nagu ei oleksi midagi olulist lisada. Ilmselt on hr. Jyri Kallas antoloogiaid minust oluliselt rohkem lugenud - minu silmad pole veel yhtegi näinud mis "Lilledega" ligilähedaseltki samal tasemel oleks olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kui poleks olnud seda raamatut... siis ilmselt ei oleks ma praegu siia Baasi krjutanud, kuna siis ma ei oleks vist üldse ulmet tõsisemalt võtma hakanud. Ja ma arvan, et nii mõnedki veel.
Teksti loeti eesti keeles

Seitsmekümnendate keskel oli -- vabandust väljenduse pärast -- revolutsiooniline raamat. Hea valik, head tõlked. Juba üksnes nimiloo eest peaks maksimumi panema.
Teksti loeti eesti keeles

Siin vist ei ole enam midagi eriti juurde lisada. Kogu see kogumik on vinge. Aeg-ajalt saab ikka mõningaid lugusid uuesti loetud ja ikka on sama värsked kõik kui ennegi. Autorite valik on hea ja ka lugude valik on mõnus. Kuigi isiklikult pole kõik lood päris viieväärilised, on üldine tase siiski piisav, et viis ära panna.
Teksti loeti eesti keeles

See on umbes nagu piibel eesti ulmemeeste jaoks.Viimase peal lood. Ma tean sõpra, kes hakkas selletõttu ulmefriigiks.
Teksti loeti eesti keeles

Loomulikult lisan ka oma hääle üldisele kiidukoorile.Sest: kohe saab kell kaks öösel, mina aga sobran mitmendat tundi järjest BAASi ja täna jälle koju ei saa. Naisele muidugi valetasin, et tööd on hirmus palju........Ja kõiges selles on süüdi 22 aastat tagasi ostetud ja ühe partsuga läbi loetud kogumik...
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Uskuge või ärge uskuge aga ostsin selle raamatu hästi säilinud eksemplaari aastal 1999 viiekümne krooni eest! Nagu muidu saadud. Vaevalt, et sellist rariteetset asja enam naljalt leiab.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on raamat hea, ainult qradi kahju on sellest, et raamatul väärilisi järglasi pole.Kas tõesti tuleb selleks, et midagi tehtud saaks asi ise ära teha ?
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatuga seostuvad mul eelkõige lapsepõlvemälestused. Vahepeal ei sattunud ta eriti silma alla ja mälestus tuhmus, nüüd aga leidus häid inimesi, kelle tõttu vana arm jälle meelde tuli. Ja tuleb tõdeda, et rooste sellele küll kallale pole kippunud.
Tegelikult panin nüüd uuesti lugedes tähele veel üht asjaolu - jutud on peale selle, et nad on väga head jutud, ühtlasi ka head stiilinäited eri autorite loomingust, sellisel viisil kokku pandud erinevaid lähenemisviise ulmele nautida on ikka kaif küll.
Teksti loeti eesti keeles

Olin hetkeks TUMM - osutus, et ma polegi veel üht oma lemmikraamatut hinnanud!

Igatahes saab see viga nüüd küll väga-väga kiiresti ära parandatud! :-)

Pärast hulka eespoolkõnelejaid on raske midagi olulist lisada... võib-olla ainult seda, et sellest raamatust on algusesaanud ilmselt juba kahe põlvkonna ulmehuvi.

Suurepärane kogumik tippautorite esinduslugusid toredate illustratsioonidega.

Soovitada pole vist tarvis! ;-)

Teksti loeti eesti keeles

Minu kahesajas arvustus BAASis!

Loomulikult kuulub see sellele erilisele raamatule. Õieti polegi siin suurt arvustada; rõhutaksin Algernoni juures vaid kahte olulist momneti.
Esiteks, on raske ülehinnata selle raamatu tähtsust nii Eesti ulme arengule, kui ulme toomisele Eesti kultuuripilti. Andres Ots andis aastaid menukat Noorsooteatri monoetendust tiitellooga; Tont nr.5 oli telelavastus; Inetut poisikest luges Ita Ever korduvalt raadios.Algernoni kaks tipplugu -"Enese ees ja järel" ning "Suur eesõu" tõstsid Heinleini ja Simaki seni Eesti ulmemaastikul USA autoritest domineerinud Asimovi kõrvale - laiendasid vaadet.

Teiseks - Raitviiri koostamisvaist oli tõesti erakordselt hea! Pole ma lugenud palju välismaiseid antoloogiaid, kuid aastate jooksul olen tutvunud mitme Algernoni autori muu lühiproosaga ja julgen täitsa öelda, et Andersoni, Heinleini, Simaki ja näit. Keyes`i loomingust on valitud absoluutsed tipud. Nimilugu on peetud mõnes küsitluses ka kõigi aegade parimaks ulmejutuks üldse. Imponeeris mulle ka koostmisiprintsiip - väga erinevad zhanrid, erinevad teemad, kuigi kõigi ühisnimetajaks võiks olla inimese saatus ja tema VÕIMALUSED. Kõik lood on üsna inimlikud.

Teksti loeti eesti keeles

Ilus on vaadata, et ühele raamatule on arvustuste rohkusest hoolimata antud ainult viisi. Mida minagi siis enamat või vähemat. Tunnistan lae laest olekut ja panen oma viie ka kirja.
Teksti loeti eesti keeles

Imestama paneb, kuidas on võimalik nii geniaalselt raamatut koostada. Suurepärane valik ja kõik need teised head sõnad.

Tuleb meelde, et viimastel riigikogu valimistel andsin oma hääle Ain Raitviirule, tol hetkel ei osanudki seda valikut eriliselt põhjendada. Nüüd alles saan aru alateadvuslike seoste imepärastest keerdkäikudest.

Teksti loeti eesti keeles

V2ga hea kogumik! K9ik lood on kindlalt "5" v22rilised. Kuigi minu k2est said nii "Robbie" kui ka "Pikk vahikord" "4", on see hinne m9eldud ainult antud kontekstis, s.o. nad oleid k9ige kehvemad lood kogumikust "Lilled Algernonile". Mujalt loetuna oleksid ka need lood saanud kindla "5".
Teksti loeti eesti keeles

Loodetavasti ei hakata mu kohta rääkima, et "see on see, kes Baasis "Algernonile" nelja pani". Igal juhul läks kolm ja pool aastat ning 25 hindajat enne, kui antoloogia hinde alla maksimumi sai. Ehk päästab mind ortodokside-poolsest lintshimisest mõningane selgitus: 1) ka neli on hea hinne ja minu oma on selline tugevam; kõik antoloogias sisalduvad jutud on ka Baasis saanud hindeid alla viie 2) lugesin "Lilled..." läbi just äsja, mistõttu jäi mul kogemata raamatu mõju ilmumisaegses ajas ja ruumis, mis on kindlasti kaasa aidanud kultusmaine tekkimisele 3) mõned tekstid ("Mister Costello", "Kohtumine rannal" ja "Kes suudaks asendada inimest") tundusid mulle sisaldavat autoripoolset isalikku õpetust sellest, mis on tõde ja kuidas on õige elada.Selline moralism tekitab mus enamasti tõrkeid.
Teksti loeti eesti keeles

Pole siin midagi alla viieste hinnetega vehkida! Et negatiivset effekti elik tõrvatilka meepotis elimineerida panen kohe ise hinde otsa ja loodan, et minu kiidulaul arvutatavale antoloogiale kostqb ka looja kõrvu.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, mis seal`s ikka. Veic tobe on, aga peab! Äkki mõnel on veel raamat lugemata:). See oli ikka parim ülevaade, mida neis kesistes nõuka-oludes teha andis. Üks, aga see-eest väga hästi sihitud löök ja ulmefänne tohutult juures:).
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis pikka aega science fiction-it Eestis defineeris ja mille kõrvale võrdväärset pole panna ka kolmekümne aasta pärast. Sellise teedrajava kogu loomisega käib kaasas ülisuur vastutus ning seda suurem rõõm on tõdeda, et Ain Raitviir saavutas ilmselt maksimaalse võimaliku tulemuse. On täiesti õiglane, et kui niisama-stalkeri saab üks antoloogia igal aastal, siis ainuke seni välja antud elutöö-stalker läks "Lillede Algernonile" koostajale sisuliselt selle konkreetse raamatu eest. Üks LA olulisi väärtusi on muuhulgas ka stiiliühtsus. LA koondab SF-i kuldajastu tipplugusid aastatest 1940-1961 ning etendab sellisena suurepärast teejuhti zhanri väga põnevasse arengujärku.
Teksti loeti eesti keeles

Ülim lugemiselamus. Võib olla ei taba ma tema ajaloolist tähtsust eesti ulmelugejale, kuid tekstide ülevus jõudis ka minuni. Millegi pärast arvasin, et nimilugu on seotud mingite robotite ja asjandustega, ei suutnud Algernoni kodukal pesitsevat valget rotti ja raamatu kaanel jooksvat valget rotti ühendada. Ausalt öeldes on see arvatavasti isegi hea - etem lugemiskogemus. Vaikne kaasatunne alaarenenud Charliele, kahtlused ja kõik need teised tunded kiidavad heaks just selle jutukese pealkirja suursugusust.

Ainuke jutt, mida kogumikus ka varem olin lugenud, on `Tont nr.5`, kuid lugemisrõõmu see ikka ei alandand. Kunagi arvatavasti mingis õpikus loetud. Asimov ülendas end jällegi mu silmis. Ainul `Masin, mis sõja võitis` tundus natuke nõrgana. Heinleini `Enese ees ja järel` oli kohati ettearvatav, mis selle ka vahepeal igavaks muutis, kuid `Pikk vahikord` tõstis jällegi arvamust Heinleinist. Teiste kohta enam midagi erilist öelda polnud. Väga hea Kogumik.

Teksti loeti eesti keeles

100% nostalgialaks igal juhul... Ja muidugi on ka häid lugusid ja suurepäraseid ja nagu ikka ka selliseid, mis ükskõikseks jätavad.

Natuke isegi nalja tegi, et polegi sellele hinnet pannud ega arvustanud. Põhjus, miks selle nüüd hilinenult kätte võtsin, on selles, kunagi jäid mõned tekstid lugemata, sest lihtsalt ei jõudnud kohale või ei hakanud elama.

Kaks klassikalist tükki siis: Heinleini "Enese ees ja järel" ning Simaki "Suur eesõu". Ja eks nad mõlemad on just nii head nagu nendelt autoritelt oodata võikski. Mõnus on tunda sedagi, et tegelikult ikka ja jätkuvalt on võimalik avastada väärt lugemist ka vanade asjade hulgast.

Teksti loeti eesti keeles
x
Urmas Muinasmaa
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Raamat oli mastaapne ja fantaasirikas, kuid pisut liiga detailne, liiga lohisev ning LIIGA PAKS!. Gladstone`i alalised nõupidamised, palverändurite lõputud sekeldused ajasarkade ümber ning kõikvõimalikud detailsed kirjeldused olid koormavad. Seega pidin kahjuks pisut pettuma, ootasin enamat. Siiski müts maha autori ees, vaeva on nähtud tõsiselt. Raamat väärib tegelikult korduslugemist (koos esimese osaga), kuna nii mõndagi jäi minu lihtsakoelisele maamehe mõistusele segaseks. Võimalik, et uuestilugemine ei aitagi, vaid järgnevad Endymioni osad asjad klaariks teevad.

Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Ei jää vist ka muud üle kui "viis" panna, kuigi selle raamatu lugemine just esteetiline nauding polnud. Miks siis ikkagi 5? Sellepärast, et ajusoppi talletuv positiivne üldmulje raamatust on tugevalt mõjutatud raamatu puändi poolt. Alles lõpus avatakse lugeja silmad, et näha kõike loetut hoopis teise pilguga.

Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...

Teksti loeti eesti keeles

"Apendiks" ja "Eelkäiad" olid heal tasemel jutud ning igati viit väärt, ülejäänud kahjuks sellist pinget enam ei pakkunud. See 5 või 3 krooni mis ta aastal 2000 Tallinna suvalises antikvariaadis maksab, tasub ulmehuvilisel kindlasti raisata.
Teksti loeti eesti keeles

Kurat, see oli nüüd küll hea jutt, ikka väga hea kohe. Väärib saadud "Hugo`t" 100%. Lihtne idee iseenesest: võtta ajaloost kaks väljapaistvat isikut ja nad kokku viia eesmärgiga "vaatame mis juhtub?". Mõtlemisainet jätkub kauemaks, kui lugemiseks aega kulus.
Teksti loeti eesti keeles

Silverberg kirjutab hästi ning seepärast hindeks "neli" (mitte madalam), kuid muidu nõustun praktiliselt kõiges Andrei Golikovi arvustusega. Kuid samas polnud kõik ideed raamatus sugugi haiged: see kuidas ühiskond on sidusõdede ja -vendadega seotud, on päris huvitav ning tegelikkuses ilmselt ka realiseeritav. Tore ju, kui igal inimesel oleks garanteeritud kaks väga lähedast sõpra!
Teksti loeti eesti keeles

Mastaapne ja mahukas romaan - Xeelee sarja võtmeteos, mis paljud lahtised otsad kokku seob. Sisust:

40. sajand, päike ilmutab aga juba esimesi tundemärke elu lõppfaasi jõudmisest. Inimkond üritab asja uurida ning luua aegruumis tunnel 5 miljoni aasta kaugusele tulevikku. Sellise tunneli konstrueerimiseks peab aga kosmoselaev praktiliselt valguskiirusel liikudes sooritama reisi, mis kestab Maa aja järgi 5 miljonit, laeva aja järgi aga tuhat aastat (relatiivsus!). Tulevikus vaataksid nad mis päikesest saanud ning tuleks loodud ajatunneli kaudu tagasi oma aega (50. sajandisse tegelikult). Paraku ei suuda laeva ühiskond 1000 aastat oma normaalsust säilitada ja üks seltskond keerab 50 aastat enne reisi lõppu asja tuksi ning ajatunnel jääb rajamata. Mis siis toimub maailmas aastal 5000000 AD ? Päike on surmaagoonias paisunud juba Marsi orbiidini, teised tähed universumis on samasugused - punased ja suremas. inimestest pole aga kippu ega kõppu... Kuid siiski: signaalid tulevad otse päikesest ning neil õnnestub “daunlõudida” tehisinimene Lieserl, kes saadeti samuti 5 milj. aastat tagasi päikest uurima, kuid hilisemate sõdade käigus teiste tsivilisatsioonidega unustati. Koos Lieserliga hakatakse jälile jõudma, mis toimunud/toimumas. Nimelt kustutavad päikest ja tähti varjatud ainest (“dark matter”) eluvorm. Inimesed on aga sõjas (nende endi algatatud) Xeelee tsivilisatsioonilt peksa saanud ja ilmselt hävitatud. Xeelee ise (ja kogu barüoniline elu) on aga kaotamas sõda varjatud ainele, mistõttu on Xeelee rajanud üüratu artefakti: tuhandete galaktikate massi ja miljonite valgusaastate läbimõõduga pöörleva Ringi, mille läbi on võimalik universumist mõnda teise maailma lahkuda. Viimased inimesed leiavad õnneks Titaani jääst Xeele hüperdraiviga “Nightfighter’i”, millele tõstavad oma laeva elumooduli ümber ja “hüplevad” läbi 150 miljoni valgusaasta Ringi juurde ning lahkuvad koos Xeeleega läbi Ringi teise, noorde universumisse.

See pikk jutt oli nüüd lühidalt raamatu peamine sisu... Lisaks on aga seal piisavalt erinevaid tegelasi ja tegevust ning ohtralt teoreetilise füüsika seletusi, mis mulle kõik kohale kahjuks küll ei jõudnud. Mis mind selle teose juures aga kõige rohkem hämmastab, on asjaolu, et Ringi hard SF ületab oma fantastilisusega küll suurt osa teadusliku tõepära piirangud hüljanud ulmet. Kas siis teaduslik tõepära on üldse piirang? Baxter pidi ju isegi selline mees olema, kes kõigi oma serveeritavate “imede” võimalikkuse oma käega läbi arvutab. Mis kõik küll neist võrranditerägastikest välja ei kooru...

Teksti loeti inglise keeles

Baxter üritas saada 10 aastat tagasi kosmonaudiks, paraku see ei õnnestunud ning tal “tuli leppida” SF kirjaniku karjääriga. Võibolla kaotas tema läbi maailm suurepärase kosmonaudi, kuid SF-i võit on arvatavasti sellest kaotusest mitmeid kordi suurem.

Mõnede arvates on Baxteri loodud karakterid lamedad, tema kirjutatud tekst aga kuiv ja igav nagu teoreetilise füüsika õpik. Kuid tänapäeva teoretilise füüsika kõige pöörasemate ideede suurepärane tundmine ja nendega kõige suuremates mastaapides opereerimine pole ka just paljudele jõukohane! Ja mida tähendabki mingi karakter või kellegi tunded terve universumi ajaloo ja saatuse kõrval. Või kas oskab keegi üldse öelda, mida tunneb jahtunud ning surevas universumis elav viimane inimene 10^10 aasta pärst...

Viimane lõik on õigustav, kuid tegelikult ei ole õigustusi tarvis - Baxteri looming on erakordne tase, raju hard science fiction kõige paremas tähenduses! Ja kellele see peale ei lähe, ei aita ka õigustused. Võite lugeda autori paremaks tundmaõppimiseks intervjuud temaga: http://www.sam.math.ethz.ch/~pkeller/BAXTER/Interview.html

Raamatust endast. See on Baxteri kolmas romaan (ilmumisjärjekorras küll teine) ning kuulub Xeelee sarja. Kuna ma pole rohkem selle sarja raamatuid lugenud, ei oska kommenteerida, kuivõrd ta teistega seotud on. Sisust. Inimesed on jõudnud arengus tublisti edasi: koloniseerivad päikesesüsteemi, leiatanud vananemisvastase tehnoloogia (sisuliselt surematuse), rajavad aegruumis tunnelit jne. Paraku allutab inimkonna aga julmalt tugevam tsivilisatsioon, Quax, kes nullib kogu inimkonna saavutused, lõpetab tehnoloogilise arengu ja muudab Maa suureks toiduvabrikuks. Salaja õnnestub ühel grupil siiski ehitada kosmoselaev, Maalt lahkuda ja läbi aegruumi tunneli 1500 aastat tagasi Quaxi eelsesse minevikku põgeneda. Seal saavad aga “kohalikud” külalistega tulevikust peavalu tunda, kuna viimaste eesmärgiks pole mitte lihtsalt Quaxi hävitamine, vaid füüsikalisele hüpoteesile rajatud pime usk universumi ajaloo muutmiseks, milline eesmärk pühendab kõik abinõud. Quax saabub muidugi oma laevadega ka minevikku inimkonda hävitama ja järgneb space-battle...

Huvitavat atribuutikat raamatusse juba jagub: põgenike kosmoselaev on nagu lendav kividega mätas, täpsustatult on selle üheks osaks Stonehenge (maskeering, laev ehitati ju salaja!); Quaxi laevad on kosmoselendudeks kohastunud hiiglaslikud mõistuslikud elusolendid (hüperdraiviga!); Quax ise on kõigest mõnesajast indiviidist koosnev äärmiselt veider eluvorm - turbulentse vedeliku kerad; üheks peategelastest oli ühe teise tüübi isa virtuaalne koopia (isa ise oli surnud); jne. Ja muidugi Wigneri paradoks, Schrödingeri kass, Einsten-Kerr’i sild, Schwarzild ja mustad augud, “ussiaugud” aegruumis - eelpool mainitud kohati kaelamurdev füüsikaline background.

Mis mul veel öelda: minu jaoks oli see raamat maiuspala ning hinge soojendab teadmine, et lugemist ootavad veel suur enamus Baxteri maiuspalu...

Teksti loeti inglise keeles

Nii igivanu SF jutte nagu see, on ütlemata raske hinnata. Ei suuda lihtsalt ennast ajas 150 aastat tagasi asetada ning peast pühkida kogu selle perioodi teaduse saavutused. Ja paratamatult tundub seetõttu nii vana SF ülimalt naiivne. Kuid A.D. 2150 on tänapäeva hard SF ehk sama lapsik... Mingid kandvad ideed muidugi jäävad kestma. Antud loos on selleks ehk tänapäevaks juba tülgastuseni ekspluateeritud "hull teadlane". See konkreetne "määd saientist", Rappacini, on kõva mürgisegaja ning kasvatanud oma imeilusa tütre sellliseks hirmuäratavaks olevuseks, kelle puudutus ning hingeõhk kõigile elavale surmav on. Hinne 3.5, loo vanust arvestades olen leebe ja panen nelja.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt rajaneb ühele vingele ideele ning kõik muu on üsna tähtsusetu ja kõrvaline. Selleks ideeks on nn. "aeglane klaas", klaas, mida valgus ei läbi ühe hetkega (kui suur on valguse kiirus klaasis? ca 200000 km/s?), vaid viivitusega. Ning see viivitus võib kesta sõltuvalt klaasist kuni kümnete aastateni. Ühesõnaga on inimesed õppinud seda klaasi valmistama ning jutus antakse edasi esmased huvitavad rakendused, mida selline klaas võimaldab. Autor on seda ideed edaspidistes teostes põhjalikumalt lüpsnud, konkreetses jutus jääb aga asi pisut kuivaks, seepärast 4 mitte 5.
Teksti loeti inglise keeles

Kui ma õieti aru sain (ma ei ole selles aga kindel), on lugu viimase kosmonaudi vanaduspõlvest tuleviku vanadekodus. Eriti positiivset hinnangut see jutt aga minus esile ei kutsunud.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu superkaugest tulevikust Maal, kust on kadunud inimesed. Kurat teab kuhu zooloogiliselt klassifitseeruvad mudase merepõhja katoliiklastest elanikud (!!!)jõuavad oma palverännakul legendaarse paavsti juurde, kelleks on ... AI

Päris naljakas oli mudaelenike arutlus sellest, millised inimesed välja võisid näha - jõuti järeldusele, et tõenäoliselt kerakujulised...

Teksti loeti inglise keeles

Fantaasilend, mis oma absurdsuses võtab nõutuks, kuid samas paneb muigama. Kaks Inglise härrat aastast 1985 ärkavad unest ning leiavad ennast ahvidena puu otsas. Ning kogu maailm, kus nad elavad, on pisi-pisike ning mõnest puust ainult koosnebki. Taevas hõõgub aga hiiglaslik punane päike, mille välimuse järgi võib arvata, et Jeesuse sünnist on möödas ca 5 miljardit aastat. Mõtle ise, mis juhtus... Peagi selgub, et üks dþentelmenidest on emane, teine aga isane pärdik... :-)
Teksti loeti inglise keeles

See lugu ajas pea päris segi ning algul ei tahtnud nagu kohale jõuda, mis toimub. Toimus aga selline asi, et enam-vähem sama-aegselt satuvad paralleelmaailmate lõikumise tulemusena Kuul kokku kõik esimesed ekspeditsioonid Maalt, ka need, mis meie maailmas tegelikult plaanidest kaugemale ei jõudnud. Ei viitsinud selle loo backgroundi uurida, kindlasti on toimumata jäänud ürituste ajaloolised faktid kuskil kirjas.
Teksti loeti inglise keeles

Seekord fantaseerib Baxter tõesti venelaste kosmoselendude ümber. Juri Gagarin ise läheb Veenusele. Taustaks spekulatsioon elektromagnetilisest intelligentsist Veenusel. Ei ole nii paha, kui Adrifted arvab...
Teksti loeti inglise keeles

Baxter on kokku ajanud kaks ajaloolist sündmust oktoobrist 1962: USA kosmonaudi Walter Schirra kosmoselend (6 tiiru ümber Maa) ning Kuuba kriis, mille käigus oleks võinud puhkeda tuumasõda NSVL-USA vahel. Baxteri jutu peategelaseks ongi Schirra, teglikust ajaloost erinevalt aga Maal puhkebki tuumasõda... See pole aga Maa ega Schirra jaoks lõpp. Pärast poolteist orbiiti kestnud vaikust eetris ja tulemöllu jälgimist Maal side taastub ning ragisev hääl küsib Maalt "Mis juhtus?"... Ääretult vinge jutt minu meelest, kogumiku üks parimaid!
Teksti loeti inglise keeles

Ja-jah, kari pisikesi rasedaid plikasi ja mitte ühtegi poisipõnni!!! Ja jooksevad sindrid nii kiiresti, et kuidagi kätte ei saa!
Teksti loeti inglise keeles

Olevat Baxteri teine müügiks läinud lugu, "Traces" kogumiku vanim, aastast 1988. Jutu ideeks on selline tore ja mõistatuslik masin, mis teeb "mittemillestki midagi".
Teksti loeti inglise keeles

Superman (täpselt selline, nagu koomiksites ja filmides) arreteeritakse, tema üle mõistetakse kohut ning langetatakse surmamõistev otsus. Kuna superman on üdini inimeste heaolule pühendunud, laseb ta endaga seda juhtuda - inimkonna nimel. Hukkamise peab ta ise läbi viima. Selleks peab ta taevast all kihutama ning läbi Havai vulkaani tungima Maa sisemusse. Arvestuste kohaselt tungiks ta ca 15 miili sügavusele ning hiljemalt mõne nädala jooksul ka selle kõige tagajärjel sureks... Kust superman pärit ja mida autor veel sellega öelda tahab, lugege ise, kui huvi on!
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi konkreetsel isikul ja sündmusel baseeruv jutt. Selleks isikuks on 30-40-ndate aastate tuntud muusik Glenn Miller, kes olevat Baxteri isa suur lemmik olnud. Miller jäi kadunuks 15. detsember 1944, kui temaga Inglismaalt Pariisi startinud lennuk kadunuks jäi. Jutu tegevus leiabki aset vahetult enne selle saatusliku lennu starti. Milleri kõrvale ilmub lennukis äkki tema vend, tegelikult hoopis venna kujuline projektsioon kaugest tulevikust. See nn. vend veenab Glenni lennukist väljuma nimg mitte sõitma, kuna lend surmaga lõpeb. Tema ellujäämine tähendaks aga kardinaalselt teistsugust pop-muusika arengut sõjajärgses Ameerikas. Kummalisel kombel päästaks see Ameerika kauges tulevikus "külaliste" käest kosmosest. Nii et Glenn peab valima...
Teksti loeti inglise keeles

Alternatiivajalooline lugu esimesest lennukist ja sellele võetud patendist 19. sajandi lõpus, millega sai hakkama vaene Wales`i puusepp söekaevurite kolkakülast. Kuna inglased asjast midagi ei arvanud, ehitasid puusepp ja co kokku 4 lennukit ning tegid Londoni kohal demonstratsioonlennu. Muuhulgas pildusid ülevalt peaministri tõlda söekamakatega. Lihtne ja ilus jutt inimeste unistusest lennata ja selle unistuse täitumisest. Jutu kirjutamise aineks olevat Baxteril olnud muide ka tegelikult Wales`i puusepa võetud patent lendava masina kohta.
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi dateerib Baxter kosmoseajastu alguseks 19. sajandi teise poole. Jutt koosneb vaheldumisi erinevatest lõikudest: esimese Marsi ekspeditsiooni päevikust ning kellegi Mr. Wells`i jutustusest. Hea jutt, millel on analoogia ka tegelikult aset leidnud kosmoseajastu saavutuste ja pettumustega.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi on tabanud Maad komeet, mis lõi Maa orbiidi piklikuks. Seetõttu muutus kliima külmaks ning ainsaks elupaigaks sai ookean. Sealgi toimus elu vaid üürikese suve kestel ühe kuu jooksul, ülejäänud aeg möödus külmunult talveunes. Visioon võimalikust ja mitte just meeliülendavast kõrgeltarenenud inimkonna hääbumisest (või hoopiski ellujäämisest?) kosmilise katastroofi tagajärjel.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi tegi mingile planeedile hädamaandumise laev, mis tuli kuskilt... Inimestel tuli kohaneda veidra maailmaga, kus pidi klammerduma kaljunukkide külge või kulgema allavoolu. Veider jutt, ei oska midagi erilist selle kohta arvata.
Teksti loeti inglise keeles

Päris konkreetne ja verine muinasjutt. Ja ei mingit hea-kurja võitlust, vaid pigem kurja ja kurja vaheline võitlus. Oleks ma seda lugenud nii umbes 15 aasta vanuselt, oleksin nähtavasti vaimustusest silda visanud. Ei tunne end just vanakesena, kuid ma ei suuda enam sellist kirjandust 100% nautida, midagi jääb nagu puudu. Mul assotsieerus see raamat ühe karmi bändi karmi looga aastast 97 - Unleashed "Ragnarök". Ma ei imestaks, kui see raamat seda ja teisigi metal bände inspireerinud on, eksisteerib ju isegi selline stiil nagu "viking metal".
Teksti loeti eesti keeles