(romaan aastast 1969)
eesti keeles: «Needuste Allee»
Tallinn «Katherine» 1992
Romaanist õhkub sellist toredat toorest jõudu, see ongi oluline. Meeleolu annab juba algus: koniga kajakale, kajakas kääksatab... Kellele see ei meeldi, see võiks mitte edasi lugeda... see raamat pole temasuguse jaoks.
Tegelikult hindan ma tohutult raamatuit, millised suudavad väljuda intellektuaalsuse elavandiluutornist – «Needuste Allee» suutis. Seda lugesid kõik.. isegi tegelased, kes tavaliselt raamatu poole ei vaatagi. Samasugust buumi tekitas (ulmekatest) vist ainult Simaki «Härjapõlvlasete kaitseala».
Seda jänkide filmi vältige – saast! Kogu romaani toorus ja jõhkrus on seal asendatud happy endliku seebiga. Eriefektid on kaltsunukkude tasemel, ainuke krõbe koht on tirtsuparv. Ning filmi lõpuks jõutakse kohta, kus käib endisaegne elu edasi kogu oma lolluses ja nüriduses. Hell Tannerist on tehtud Knight Rideri kloon! Häbi!
Aga lugege, kurat võtaks, seda romaani!
Niisiis, mis tee, mis mees, mis auto? Jama ja täielik saast, mitte action! Midagi eemaletõukavamalt ebaveenvat annab välja mõelda, kirjapanemisest rääkimata. See, et vaimuvaestele meeldib, ei tähenda miskit - igasugune vaesus on patt. Rahast vaesed käivad kah "Live`s" teksadega, "Roobek" tossud jalas ja ei virise sugugi. Teadjat tarbijat selline rämps aga ei veena, mis sest, et odav.
Nüüd oleks paslik lugu nö. pulkadeks lahti võtta ja iga osa, kuniks võhma, korralikult läbi materdada, aga paraku... selgus, et vennikesel sai täna viis aastat surmast, mistõttu tuleb ikooni ette küünal panna ja unustada kõik see halb.
Rohkem päikest!
Juba esimene lk vaatab vastu depressiiv-apokalüptiline meeleolu, mis loo arenedes veelgi süveneb. Paljutõotav algus igatahes...
Kahjuks on tegevus edasi antud kõrvaltvaataja pilgu läbi, nii et peategelase mõtisklusi ja siseheitlusi otseselt kirja pandud ei ole (v.a. paar pikka ja veidrat mõttelist monoloogi, mis ei olnud samuti mina-vormis). Ka on kogu tekst suhteliselt lakooniline - vähemalt dialoogid.
Raamatu lõpuosa pöördus ikka eriti sürreaalseks (või filosoofiliseks?) võrreldes algusega. Lõpp jättiski mulle parema mulje ja kulges ka lugemisel kiiremini.
Millegi eriti originaalsega pole aga Z. sedapuhku lagedale tulnud. Hiidämblikud ja muud taolised monstrumid ikka ei pane just vaimustusest hõiskama küll. Õnneks on teoses vähemalt toredad nimed, nagu Hell ja Peabody.
Vigadest: Sellises kivitormis, mida raamatus kirjeldatakse ei jääks ükski organism - mis ei ole just soomusega kaetud - ellu. Ka need karvased ja sulelised mutandid seal kõrbes.
Silma jäi ka 3 trükiviga: lk 41, 63, 91.
Kokkuvõtteks: Raamat kipub vägisi trügima sopakate klassi, mis iseenesest ei ole ju niiväga halb. Oli ju tegemist suhteliselt normaalse vahepalaga surmtõsistele tellistele. Püsivaid väärtusi raamatul aga ei ole, nii et minul liigitub ta loe-naudi-unusta rühma. Ühesõnaga ei kahetse, et lugesin.
No ültse ei istunud minule see teos. Ebausutav, kohati igav ja kuidagi monotoonselt tüütu.
Peategelane oli ebasümpaatne ja hakkas vastu. Leidsin ennast mitu korda raamatut lugedes soovimas, et Hell Tanner sussid püsti viskaks. See väike romanss raamatu lõpu poole ei meeldinud mulle ültse. Kuidagi magedaks jäi see.
Lausa valus on lisada Zelazny viite karjale üks kolm kuid rohkemat see raamat ei vääri. Isegi nelja miinust ei punnita minu nõrgas hindamissüsteemis välja. Veidike pettunud, mis muud.
Olen üsna kindel, et olen seda raamatut kunagi ammu-ammu lugenud, ei mäletanud teisel lugemisel sisust mitte midagi.
Eesti lugeja kohtus Zelaznyga eraldi raamatu kujul esimest korda aastal 1992, peale seda läks viis aastat kuni 1997 andis Elmatar Öölase sarjas välja "Valguse isanda". Järgmisel sajandil hakkas juba rohkem tulema, praeguseks on seda härrasmees meie keeles täitsa viisakas kogus olemas.
Kui muidu on Zelazny pigem absurdikam ja mõnusalt veider siis "Needuste allee" on sirgjoonelisem roadmovie. Tegevus on Ameerikas kunagises California osariigis, kogu maailmast on tuumasõda üle käinud ning ega väga palju pole enam inimesi ja konda alles. Kõikjal on kõrge radiatsioon, taevast sajab mingit sodi alla, hiidtornaadod liiguvad ringi ja nende vahel luusivad igasugused mutanteerunud hiiglaslikud linnud-loomad-putukad, kellega pole hea vähestel ellujäänud inimestel kokku puutuda. Raamatu tegevus on lühidalt endise põrguinglist Hell Tanneri teekond LA'st Bostonisse, kaasas vaktsiin maad laastava katku vastu. Hell on paras kaabakas aga kelle oskus ellu jääda ja vasaku käega kümnete kaupa inimesi teise ilma saata on sellel surmarajal kuldaväärt. Lisaks saab ta ülesande alguses kõik varasemad patud andeks... ja lähebki lahti.
Ei ole ühtepidi kõige sügavmõttelisem raamat aga teisalt on Zelazny selline omamoodi kirjanik, kellel on midagi ütelda, kes ka ridade vahel räägib oma lugu. Seega on endal väga hea meel, et Haapsalust tasuta raamatute hunnikust selle toreda raamatu leidsin.
Ahjaa, raamatu peategelase järgi sai omal ajal nime ka legendaarne hevipänd Hell Tanner.
Kui rääkida veel mõjutustest siis arvutimäng "Fallout: New Vegas" on osaliselt inspireeritud sellest raamatust. Ning originaalne "Fallout" on saanud ainest omakorda "Needuste allee" 1977 aasta filmiversioonist.
“Needuste allee” on postapokalüptiline ulmeromaan. Tuumasõda on juba mõnda aega tagasi maailma hävitanud ning Ameerika Ühendriikidest on järel ainult kaks suuremat keskust: Los Angeles läänes ja Boston idas. Parajasti on käimas katkuepideemia, mille vastu on rohtu ainult ühes neist.
Nüüd on tarvis toimetada katkuravim Bostonisse, kuid mandri keskosast enamus on täielik põrgu - seda täidavad eluohtlikud ilmastikunähtused, tapvad koletised ja röövlite jõugud. Selleks, et neist läbi pääseda, on kullerite hulka värvatud ka kurikuulus lindprii ja viimane Põrguinglite mootorratturigängi esindaja, Hell Tanner.
Selle raamatu lugemine on täitsa omaette elamus. Üldiselt tundub see paras pulp-fiction tüüpi madin, kuid olles varem Roger Zelazny teisi ja paremaid teoseid lugenud, hakkab mõte selle kõige taga siiski otsima midagi, mis autorit vääriks. Oleks huvitav teada, mis sellest teosest arvab keegi, kes seda lugedes ei tea autorist ega tema loomingust mitte midagi.
Näiteks on kõik see keskkond paras hobuse unenägu, mis pole mitte kuidagi seletatav tuumasõja mõjuga - kõik need tormituuled, mis tohutuid kive loobivad, hiiglaslikud sisalikud ja vampiirnahkhiirte parved. Kui aga mõelda, kui väga Zelazny paralleelmailmade teemat armastab, siis võib ehk arutleda, et tuumasõda rebis lihtsalt katki osa maailmadevahelistest seintest, kust kõik see nüüd läbi on imbunud (natuke nagu Stephen Kingi romaanis “Udu”).
Hell Tanner pole ka palju muud, kui üks ebameeldiv ja ebahuvitav lurjus. Samas võib arutleda, et ühe sellise gängivenna kujutamisega on Zelazny hästi ja usutavalt hakkama saanud. Samuti on andekas see, kuidas Tanneri järk-järguline klammerdumine oma ülesande külge on seotud sellega, kuidas ta kõigest muust oma elus on ilma jäänud. Mõtlemisvõimet tal eriti ei ole, kuid sellises jonnakuses on nagu ühe buldogi loomalikku ja sellisena kuidagi siirast instinkti.
Raamatuna ei ole tervik minu arvates eriti hea, aga samas on see kõik kuidagi siiski huvitav. Ma lisaks siiski väikese möönduse - huvitav peaks see olema eelkõige Zelazny austajatele, kellel on siin võimalik jälgida igasuguseid põnevaid seoseid ja mõttevälgatusi, mis seda kõike autori ülejäänud loominguga seovad. Teistele seda päris niisama soovitada ei julge.
Hinnang: 4/10
Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.
Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...
40. sajand, päike ilmutab aga juba esimesi tundemärke elu lõppfaasi jõudmisest. Inimkond üritab asja uurida ning luua aegruumis tunnel 5 miljoni aasta kaugusele tulevikku. Sellise tunneli konstrueerimiseks peab aga kosmoselaev praktiliselt valguskiirusel liikudes sooritama reisi, mis kestab Maa aja järgi 5 miljonit, laeva aja järgi aga tuhat aastat (relatiivsus!). Tulevikus vaataksid nad mis päikesest saanud ning tuleks loodud ajatunneli kaudu tagasi oma aega (50. sajandisse tegelikult). Paraku ei suuda laeva ühiskond 1000 aastat oma normaalsust säilitada ja üks seltskond keerab 50 aastat enne reisi lõppu asja tuksi ning ajatunnel jääb rajamata. Mis siis toimub maailmas aastal 5000000 AD ? Päike on surmaagoonias paisunud juba Marsi orbiidini, teised tähed universumis on samasugused - punased ja suremas. inimestest pole aga kippu ega kõppu... Kuid siiski: signaalid tulevad otse päikesest ning neil õnnestub “daunlõudida” tehisinimene Lieserl, kes saadeti samuti 5 milj. aastat tagasi päikest uurima, kuid hilisemate sõdade käigus teiste tsivilisatsioonidega unustati. Koos Lieserliga hakatakse jälile jõudma, mis toimunud/toimumas. Nimelt kustutavad päikest ja tähti varjatud ainest (“dark matter”) eluvorm. Inimesed on aga sõjas (nende endi algatatud) Xeelee tsivilisatsioonilt peksa saanud ja ilmselt hävitatud. Xeelee ise (ja kogu barüoniline elu) on aga kaotamas sõda varjatud ainele, mistõttu on Xeelee rajanud üüratu artefakti: tuhandete galaktikate massi ja miljonite valgusaastate läbimõõduga pöörleva Ringi, mille läbi on võimalik universumist mõnda teise maailma lahkuda. Viimased inimesed leiavad õnneks Titaani jääst Xeele hüperdraiviga “Nightfighter’i”, millele tõstavad oma laeva elumooduli ümber ja “hüplevad” läbi 150 miljoni valgusaasta Ringi juurde ning lahkuvad koos Xeeleega läbi Ringi teise, noorde universumisse.
See pikk jutt oli nüüd lühidalt raamatu peamine sisu... Lisaks on aga seal piisavalt erinevaid tegelasi ja tegevust ning ohtralt teoreetilise füüsika seletusi, mis mulle kõik kohale kahjuks küll ei jõudnud. Mis mind selle teose juures aga kõige rohkem hämmastab, on asjaolu, et Ringi hard SF ületab oma fantastilisusega küll suurt osa teadusliku tõepära piirangud hüljanud ulmet. Kas siis teaduslik tõepära on üldse piirang? Baxter pidi ju isegi selline mees olema, kes kõigi oma serveeritavate “imede” võimalikkuse oma käega läbi arvutab. Mis kõik küll neist võrranditerägastikest välja ei kooru...
Mõnede arvates on Baxteri loodud karakterid lamedad, tema kirjutatud tekst aga kuiv ja igav nagu teoreetilise füüsika õpik. Kuid tänapäeva teoretilise füüsika kõige pöörasemate ideede suurepärane tundmine ja nendega kõige suuremates mastaapides opereerimine pole ka just paljudele jõukohane! Ja mida tähendabki mingi karakter või kellegi tunded terve universumi ajaloo ja saatuse kõrval. Või kas oskab keegi üldse öelda, mida tunneb jahtunud ning surevas universumis elav viimane inimene 10^10 aasta pärst...
Viimane lõik on õigustav, kuid tegelikult ei ole õigustusi tarvis - Baxteri looming on erakordne tase, raju hard science fiction kõige paremas tähenduses! Ja kellele see peale ei lähe, ei aita ka õigustused. Võite lugeda autori paremaks tundmaõppimiseks intervjuud temaga: http://www.sam.math.ethz.ch/~pkeller/BAXTER/Interview.html
Raamatust endast. See on Baxteri kolmas romaan (ilmumisjärjekorras küll teine) ning kuulub Xeelee sarja. Kuna ma pole rohkem selle sarja raamatuid lugenud, ei oska kommenteerida, kuivõrd ta teistega seotud on. Sisust. Inimesed on jõudnud arengus tublisti edasi: koloniseerivad päikesesüsteemi, leiatanud vananemisvastase tehnoloogia (sisuliselt surematuse), rajavad aegruumis tunnelit jne. Paraku allutab inimkonna aga julmalt tugevam tsivilisatsioon, Quax, kes nullib kogu inimkonna saavutused, lõpetab tehnoloogilise arengu ja muudab Maa suureks toiduvabrikuks. Salaja õnnestub ühel grupil siiski ehitada kosmoselaev, Maalt lahkuda ja läbi aegruumi tunneli 1500 aastat tagasi Quaxi eelsesse minevikku põgeneda. Seal saavad aga “kohalikud” külalistega tulevikust peavalu tunda, kuna viimaste eesmärgiks pole mitte lihtsalt Quaxi hävitamine, vaid füüsikalisele hüpoteesile rajatud pime usk universumi ajaloo muutmiseks, milline eesmärk pühendab kõik abinõud. Quax saabub muidugi oma laevadega ka minevikku inimkonda hävitama ja järgneb space-battle...
Huvitavat atribuutikat raamatusse juba jagub: põgenike kosmoselaev on nagu lendav kividega mätas, täpsustatult on selle üheks osaks Stonehenge (maskeering, laev ehitati ju salaja!); Quaxi laevad on kosmoselendudeks kohastunud hiiglaslikud mõistuslikud elusolendid (hüperdraiviga!); Quax ise on kõigest mõnesajast indiviidist koosnev äärmiselt veider eluvorm - turbulentse vedeliku kerad; üheks peategelastest oli ühe teise tüübi isa virtuaalne koopia (isa ise oli surnud); jne. Ja muidugi Wigneri paradoks, Schrödingeri kass, Einsten-Kerr’i sild, Schwarzild ja mustad augud, “ussiaugud” aegruumis - eelpool mainitud kohati kaelamurdev füüsikaline background.
Mis mul veel öelda: minu jaoks oli see raamat maiuspala ning hinge soojendab teadmine, et lugemist ootavad veel suur enamus Baxteri maiuspalu...
Päris naljakas oli mudaelenike arutlus sellest, millised inimesed välja võisid näha - jõuti järeldusele, et tõenäoliselt kerakujulised...
