(romaan aastast 1972)
eesti keeles: ««Hukkunud Alpinisti» hotell»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)
Tallinn «Eesti Päevaleht» 2008
Nõrgad küljed -- kõigepealt tegevuse ebaloogilisus. Isik, kelle abilised soomusautosid külili keeravad, ei tohiks küll kuidagi hädas olla mingi kohvri seifist kättesaamisega ega käima tülpinud politseiniku käest võtmeid nurumas. Seda enam, et üks kuriteoepisood, mis neile omistati, oli just seifi seinast väljarebimine ning sellega minema jalutamine... Siis veel need kirjad -- aasta aega Maal elades peaks üks Vaatleja siiski suutma korralikult kirjutama õppida... Ühesõnaga olid tulnukad lihtsalt hädised. Kahjuks tuleb ka jura natside teemal, mida romaani algvariandis küll polevat.
Sisu peaks kohalikul ulmehuvilisel üsna tuttav olema.... üks Eesti ainukesi (ja kindlasti kõige paremaid) ulmefilme ju selle põhjal tehtud. Samas on see film (nagu kõik vendade ekraniseeringud) ääretult ebapopulaarne vene fännide hulgas, aga see on ka pisut mõistetav, Strugatskid on kanoonilised autorid ning iga rida ja stseen nende tekstides on püha ning ei kuulu vaidlustamisele. Film sai Itaalias, Triestes toimunud ulmefilmide festivalil «Hõbeasteroidi», kusjuures iseäranis märgiti ära vendade stsenaariumi ja Sven Grünbergi (ülihead) muusikat. Asja eest sai!
Nüüd siis taas raamatust: see eestikeelne tõlge on tehtud «Junostis» ilmunud (kärbetega) esmatrüki alusel, ka heidaks sellele tõlkele ette mõningaid liigvabadusi, kuigi tervikuna on mõnuga loetav ja need liigvabadused hakkavad häirima siis, kui võrdled tõlget suvalise originaaliga...
Räägiks pisut sellest, mis antud täielikus redaktsioonis oli teistmoodi.
Kõigepealt pealkiri – «Delo ob ubistve, ili Otel «U pogibshevo alpinista»» (Mõrvajuhtum, ehk «Hukkunud Alpinisti» hotell).
Riik, kus tegevus toimus oli veel segasem: rahaühik oli kroon, samas sõitis inspektor Glebsky «Moskvitshiga», tekstis oli üsna palju prantsuse keelt, samas olid osad kohanimed ilmsed inglisekeelsed nimed – võimalik, et see ongi see Euroopa Unioon tegelikkuses ;-).
Härra Moses oli Maal viibinud juba mitu aastat ning kurjategijaid ei aidanud ta miski «õiglustunde» nimel: Tshempion lihtsalt shantaseeris Mosest, korraliku residendina ei tahtnud ta riskida oma avalikustamise ja enneaegse Kontaktiga ning oli nõus Teise Rahvuspanga röövis abistama... kullaauto röövis osales ta vaid selleks, et evakuatsiooniks aega võita... Seega polnud tulnukad just lollid?
Romaani tõelises versioonis puudusid igasugused vihjed natslikele sõjaroimaritele ja nende seostele gangsteritega...
Ka on lõpupeatükkides tegevus pisut teistsugune, ütleks et rohkem lahti kirjutatud... raamat on ka umbes 50-60 lk. paksem.
Romaan oli vähem poliitiline põnevusromaan ning rohkem tavakrimi, kust tegevuse käigus koorus miskit muud välja.
Hea ulmelugu igatahes!
Kes tahab romaani vene keeles lugeda ning raamatut ei raatsi osta, see saab mõlemad versioonid ka wõrgust kätte. Siin on vana ja siin uus variant.
Eestikeelset varianti lugesin väga ammu, uuesti loetud originaal aga tundus rohkem filmilähedane olevat. Kromanovile tehtus stsenaariumis said siis autorid rohkem vabamad olla.
Ma kahtlen väga, kas see autoriversioon ikka oli 50-60 lk pikem? Kas mitte vene keel lihtsalt polegi pikem kui eesti keel? Aga jah, tarbetu ballast oli ära jäänud. Ju siis see natsikamm mõeldi ainult tsensuuri tarbeks välja.
Ning kui juba üldse krimkaosast rääkida, siis 5t väärib juba nõnda meisterliku hübriidi loomise eest. Viimane (ja kardetavasti ka ainus) krimka-ulme, mis loetud, oli samas sarjas (mirabilia) ilmunud redivivus palub tuld ja vot too ei olnud midagi väärt, kuid eks strugatskite tase on juba iseenesest tunduvalt kõrgem kui tolle redivivuse loojal.
Kuid tulles tagasi alpinisti juurde, siis lihtsalt peab kiitma seda meisterlikkust, kuidas see mõrvalugu keerutatud oli. Paari asja siit-sealt mõistatas küll juba varem ära, kuid puänt oli endalegi täitsa meeldiv ja sutike üllatav, hoolimata siis kohatistest ettekuulutamisest. Teiste krimkadega eriti siiski võrdlema ei kipuks, kuna hoolimata sellest, et strugatskid alla ei jää, ei tõuse nad ka vaid krimka elemendi poole pealt üle teiste krimka vendade, kuna liiga palju on mõrva segatud ulmet, samas kui teised krimkavennad peavad vaid päriselu võimalustega hakkama saama. :)
Tähelepanuväärseks loen ka peategelast (ning eks ka teisi karaktereid, kelle esmakordsel kirjeldamisel paistab kui tsirkusepundiga tegemist olevat), kelle sellisena loomine oli tegelikult õhukesele jääle minek, kuna hoolimata arvatavale valitsusele meeldimisest, ei lähe sellised karakterid üldiselt tavarahvale peale (egas ilmaasjata ei ole enamikes jänkide filmides sellised karakterid kõrvaltegelased, kelle eluiga on masendavalt lühike). Kuid eks siin tuleb jällegi mängu ühiskondade vahe - küllap ameerikas ja ka siinpool kummardatakse individuaalsust ja iseenda mõtlemisvõimet enam kui kommunistlikus riigis. Kuigi ega peategelast liigselt süüdistada kah ei saa - eks see, mida kõik talle rääkisid, oli ikka suht ulmeline ning ega isegi ei kipuks päriselus seda uskuda tahtma, kuid vot mida tema suurimaks veaks loeks on see pime põhimõtetest kinni hoidmine ja täielik keeldumine kasvõi proovimastki natukene teistsuguseid asju.
Raamatu üheks parimaks stseeniks aga peaksin hotellitajate peoõhtut - see oli lihtsalt nõnda meeldivalt ja ilusti kirjutatud, et kohe endalgi tuli tahtmine seal tolles seltskonnas viibida, või siis kasvõi sõpradega kusagil natukene vaikselt (või mitte nõnda vaikselt ^^) miskit sarnast korraldada ning kui juba mõni romaan nõnda tugevaid tundeid tekitab, siis midagi suurt on ta juba ära teinud.
Eks see sissejuhatus ole muidugi mõttetu - kes meist poleks filmi näinud? Samas ma ise näiteks vaatasin filmi viimati lapsepõlves, mil sain aru ainult efektsetest ulme- ja õuduskohtadest. Raamatut lugesin, mäletan hästi, ühel külmal talvepärastlõunal, pärast seda kui olin kelguga koolist koju tulnud. Nii et nüüd olid filmi ekstravärvikad lummutised mul lugedes kenasti silme ees, aga lugu ennast ma peaaegu ei mäletanudki.
Igal juhul on Strugatskid ennast minu jaoks selle raamatuga ületanud. Vahel hakkavad nad liialt tühja filosofeerima, selles krimkaulmekas pole aga aga üleliigseid lehekülgi. Kõik on napp ja selge. Mis ei tähenda, et lool moraali poleks. Näiteks - ega inimese südametunnistus ainult seaduse järgi saa käia, ütleb hotelliperemees Alec lõpu dramaatilise finaali paiku.
Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.
Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...
40. sajand, päike ilmutab aga juba esimesi tundemärke elu lõppfaasi jõudmisest. Inimkond üritab asja uurida ning luua aegruumis tunnel 5 miljoni aasta kaugusele tulevikku. Sellise tunneli konstrueerimiseks peab aga kosmoselaev praktiliselt valguskiirusel liikudes sooritama reisi, mis kestab Maa aja järgi 5 miljonit, laeva aja järgi aga tuhat aastat (relatiivsus!). Tulevikus vaataksid nad mis päikesest saanud ning tuleks loodud ajatunneli kaudu tagasi oma aega (50. sajandisse tegelikult). Paraku ei suuda laeva ühiskond 1000 aastat oma normaalsust säilitada ja üks seltskond keerab 50 aastat enne reisi lõppu asja tuksi ning ajatunnel jääb rajamata. Mis siis toimub maailmas aastal 5000000 AD ? Päike on surmaagoonias paisunud juba Marsi orbiidini, teised tähed universumis on samasugused - punased ja suremas. inimestest pole aga kippu ega kõppu... Kuid siiski: signaalid tulevad otse päikesest ning neil õnnestub “daunlõudida” tehisinimene Lieserl, kes saadeti samuti 5 milj. aastat tagasi päikest uurima, kuid hilisemate sõdade käigus teiste tsivilisatsioonidega unustati. Koos Lieserliga hakatakse jälile jõudma, mis toimunud/toimumas. Nimelt kustutavad päikest ja tähti varjatud ainest (“dark matter”) eluvorm. Inimesed on aga sõjas (nende endi algatatud) Xeelee tsivilisatsioonilt peksa saanud ja ilmselt hävitatud. Xeelee ise (ja kogu barüoniline elu) on aga kaotamas sõda varjatud ainele, mistõttu on Xeelee rajanud üüratu artefakti: tuhandete galaktikate massi ja miljonite valgusaastate läbimõõduga pöörleva Ringi, mille läbi on võimalik universumist mõnda teise maailma lahkuda. Viimased inimesed leiavad õnneks Titaani jääst Xeele hüperdraiviga “Nightfighter’i”, millele tõstavad oma laeva elumooduli ümber ja “hüplevad” läbi 150 miljoni valgusaasta Ringi juurde ning lahkuvad koos Xeeleega läbi Ringi teise, noorde universumisse.
See pikk jutt oli nüüd lühidalt raamatu peamine sisu... Lisaks on aga seal piisavalt erinevaid tegelasi ja tegevust ning ohtralt teoreetilise füüsika seletusi, mis mulle kõik kohale kahjuks küll ei jõudnud. Mis mind selle teose juures aga kõige rohkem hämmastab, on asjaolu, et Ringi hard SF ületab oma fantastilisusega küll suurt osa teadusliku tõepära piirangud hüljanud ulmet. Kas siis teaduslik tõepära on üldse piirang? Baxter pidi ju isegi selline mees olema, kes kõigi oma serveeritavate “imede” võimalikkuse oma käega läbi arvutab. Mis kõik küll neist võrranditerägastikest välja ei kooru...
Mõnede arvates on Baxteri loodud karakterid lamedad, tema kirjutatud tekst aga kuiv ja igav nagu teoreetilise füüsika õpik. Kuid tänapäeva teoretilise füüsika kõige pöörasemate ideede suurepärane tundmine ja nendega kõige suuremates mastaapides opereerimine pole ka just paljudele jõukohane! Ja mida tähendabki mingi karakter või kellegi tunded terve universumi ajaloo ja saatuse kõrval. Või kas oskab keegi üldse öelda, mida tunneb jahtunud ning surevas universumis elav viimane inimene 10^10 aasta pärst...
Viimane lõik on õigustav, kuid tegelikult ei ole õigustusi tarvis - Baxteri looming on erakordne tase, raju hard science fiction kõige paremas tähenduses! Ja kellele see peale ei lähe, ei aita ka õigustused. Võite lugeda autori paremaks tundmaõppimiseks intervjuud temaga: http://www.sam.math.ethz.ch/~pkeller/BAXTER/Interview.html
Raamatust endast. See on Baxteri kolmas romaan (ilmumisjärjekorras küll teine) ning kuulub Xeelee sarja. Kuna ma pole rohkem selle sarja raamatuid lugenud, ei oska kommenteerida, kuivõrd ta teistega seotud on. Sisust. Inimesed on jõudnud arengus tublisti edasi: koloniseerivad päikesesüsteemi, leiatanud vananemisvastase tehnoloogia (sisuliselt surematuse), rajavad aegruumis tunnelit jne. Paraku allutab inimkonna aga julmalt tugevam tsivilisatsioon, Quax, kes nullib kogu inimkonna saavutused, lõpetab tehnoloogilise arengu ja muudab Maa suureks toiduvabrikuks. Salaja õnnestub ühel grupil siiski ehitada kosmoselaev, Maalt lahkuda ja läbi aegruumi tunneli 1500 aastat tagasi Quaxi eelsesse minevikku põgeneda. Seal saavad aga “kohalikud” külalistega tulevikust peavalu tunda, kuna viimaste eesmärgiks pole mitte lihtsalt Quaxi hävitamine, vaid füüsikalisele hüpoteesile rajatud pime usk universumi ajaloo muutmiseks, milline eesmärk pühendab kõik abinõud. Quax saabub muidugi oma laevadega ka minevikku inimkonda hävitama ja järgneb space-battle...
Huvitavat atribuutikat raamatusse juba jagub: põgenike kosmoselaev on nagu lendav kividega mätas, täpsustatult on selle üheks osaks Stonehenge (maskeering, laev ehitati ju salaja!); Quaxi laevad on kosmoselendudeks kohastunud hiiglaslikud mõistuslikud elusolendid (hüperdraiviga!); Quax ise on kõigest mõnesajast indiviidist koosnev äärmiselt veider eluvorm - turbulentse vedeliku kerad; üheks peategelastest oli ühe teise tüübi isa virtuaalne koopia (isa ise oli surnud); jne. Ja muidugi Wigneri paradoks, Schrödingeri kass, Einsten-Kerr’i sild, Schwarzild ja mustad augud, “ussiaugud” aegruumis - eelpool mainitud kohati kaelamurdev füüsikaline background.
Mis mul veel öelda: minu jaoks oli see raamat maiuspala ning hinge soojendab teadmine, et lugemist ootavad veel suur enamus Baxteri maiuspalu...
Päris naljakas oli mudaelenike arutlus sellest, millised inimesed välja võisid näha - jõuti järeldusele, et tõenäoliselt kerakujulised...