(romaan aastast 1982)
eesti keeles: «2010. Teine odüsseia»
Tallinn «Kupar» 1999
Hiljem (Perestroika ajal) ostsin antikvariaadist originaali ning selle eessõnas siis seletati, et näe avaldamine jäi Venemaal pooleli, kuna laeva «Kosmonaut Aleksei Leonov» venelastest meeskonnaliikmed kandsid kinniistuvate dissidentide nimesid. Märkasin ka seda, et kogu romaan on pühendatud kahele suurele venelasele Aleksei Leonovile ja Andrei Zahharovile.
Sisust: Kuna esimeses raamatus jäi laev (ja HAL 9000) sinna Jupiteri manu, siis otsustakse uus ekspeditsioon saata...
Üldiselt pole ju paha romaan, aga (minu meelest) oli esimene romaan sedavõrd täiuslikult lõpetatud, et igasugune jätk on liiast. Kuigi, lugeda kõlbab, hoolimata ajutisest kuivusest. Iseäranis uljas oli see Hiina kosmoselaev «Tsien» ja selle hukk ning loomulikult ka David Bowmeni «jällenägemine» oma emaga!
Tõlkija on aga ühe sõna väga imelikult tõlkinud, mis torkas kohe üsna alguses silma - nimelt "ragulkaefekt"... Kui kosmoselaev mingi taevakeha gravitatsiooni oma lendamisel ära kasutab, sarnaneb see tegevus minu meelest rohkem lingu tööpõhimõttele?
Ühe asja on ka autor pisut nadilt lahendanud: hiinlaste "Tsien" lülitati mängust kuidagi liialt lihtsa ja totra võttega välja - pilusilmad lasid lihtsalt mingil ajudeta mudamölakal ennast ära elimineerida, ilma et midagi ette võtnud oleks. Kuid igas raamatus võib enamasti mingeid miinuseid leida. Antud miinus oli pisikene ning sai tagapool kuhjaga kompenseeritud - Von Neumanni masinate trikk Jupiteriga oli piisavalt vinge ja muljetavaldav. Nii et kindel viis.
Sama liin mis eelmisesgi osas.
Kirjeldused on siiski tabavad ja head, nagu ikka. Lugemismaterjalina on ta siiski sujuv ja ei takerdu kuskil oluliselt, seega ei hakka üldse laitma.
Kui taevamehaanikast huvituda, siis on see kindlasti hea raamat.
P.S. Huvitav on see, et miskipärast muutuvad ACC osad raamatu üle lugedes paremaks... Ei oska seda fenomeni küll kuidagi kommenteerida, kuid see on (minu puhul loomulikult) nii "odüsseiade" kui ka näiteks Ramaga...
Hindeks "hea".Kui lugeda 2001 ja 2010 järjest, siis mõjuvad väga häirivalt kaks asjaolu.
Esiteks see, et viimane sisaldab lehekülgede kaupa esimesest kopeeritud teksti. Kindlasti on see abiks neile, kes 2001-te lugenud ei ole, aga mingiks eriliseks õigustuseks seda minu meelest küll pidada ei saa. Sest kui juba 2010-t lugeda, siis miks jätta eelnev osa lugemata.
Teiseks jällegi on 2001 ja 2010 vahel rida karjuvaid vastuolusid, mida vabandatakse sellega, et film kukkus teisiti välja kui raamat. Nüüd siis järjes püütakse seda erinevust siluda ja loodetakse, et lugejad ei märkagi, kuidas kosmoselaev Discovery sujuvalt Saturni juurest Jupiteri juurde on sattunud. Kurb küll, et filmiga nii läks, aga raamat ennast sellega igatahes välja ei vabanda.
Ja üldse - nüüd järele mõeldes ei leia ma midagi, mis sunniks sellele raamatule kõrgeimat hinnet panema. Otseselt halb ta aga ka ei ole, sellepärast saab nelja kätte, kuigi ehk pisikese miinusega.
Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.
Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...
40. sajand, päike ilmutab aga juba esimesi tundemärke elu lõppfaasi jõudmisest. Inimkond üritab asja uurida ning luua aegruumis tunnel 5 miljoni aasta kaugusele tulevikku. Sellise tunneli konstrueerimiseks peab aga kosmoselaev praktiliselt valguskiirusel liikudes sooritama reisi, mis kestab Maa aja järgi 5 miljonit, laeva aja järgi aga tuhat aastat (relatiivsus!). Tulevikus vaataksid nad mis päikesest saanud ning tuleks loodud ajatunneli kaudu tagasi oma aega (50. sajandisse tegelikult). Paraku ei suuda laeva ühiskond 1000 aastat oma normaalsust säilitada ja üks seltskond keerab 50 aastat enne reisi lõppu asja tuksi ning ajatunnel jääb rajamata. Mis siis toimub maailmas aastal 5000000 AD ? Päike on surmaagoonias paisunud juba Marsi orbiidini, teised tähed universumis on samasugused - punased ja suremas. inimestest pole aga kippu ega kõppu... Kuid siiski: signaalid tulevad otse päikesest ning neil õnnestub “daunlõudida” tehisinimene Lieserl, kes saadeti samuti 5 milj. aastat tagasi päikest uurima, kuid hilisemate sõdade käigus teiste tsivilisatsioonidega unustati. Koos Lieserliga hakatakse jälile jõudma, mis toimunud/toimumas. Nimelt kustutavad päikest ja tähti varjatud ainest (“dark matter”) eluvorm. Inimesed on aga sõjas (nende endi algatatud) Xeelee tsivilisatsioonilt peksa saanud ja ilmselt hävitatud. Xeelee ise (ja kogu barüoniline elu) on aga kaotamas sõda varjatud ainele, mistõttu on Xeelee rajanud üüratu artefakti: tuhandete galaktikate massi ja miljonite valgusaastate läbimõõduga pöörleva Ringi, mille läbi on võimalik universumist mõnda teise maailma lahkuda. Viimased inimesed leiavad õnneks Titaani jääst Xeele hüperdraiviga “Nightfighter’i”, millele tõstavad oma laeva elumooduli ümber ja “hüplevad” läbi 150 miljoni valgusaasta Ringi juurde ning lahkuvad koos Xeeleega läbi Ringi teise, noorde universumisse.
See pikk jutt oli nüüd lühidalt raamatu peamine sisu... Lisaks on aga seal piisavalt erinevaid tegelasi ja tegevust ning ohtralt teoreetilise füüsika seletusi, mis mulle kõik kohale kahjuks küll ei jõudnud. Mis mind selle teose juures aga kõige rohkem hämmastab, on asjaolu, et Ringi hard SF ületab oma fantastilisusega küll suurt osa teadusliku tõepära piirangud hüljanud ulmet. Kas siis teaduslik tõepära on üldse piirang? Baxter pidi ju isegi selline mees olema, kes kõigi oma serveeritavate “imede” võimalikkuse oma käega läbi arvutab. Mis kõik küll neist võrranditerägastikest välja ei kooru...
Mõnede arvates on Baxteri loodud karakterid lamedad, tema kirjutatud tekst aga kuiv ja igav nagu teoreetilise füüsika õpik. Kuid tänapäeva teoretilise füüsika kõige pöörasemate ideede suurepärane tundmine ja nendega kõige suuremates mastaapides opereerimine pole ka just paljudele jõukohane! Ja mida tähendabki mingi karakter või kellegi tunded terve universumi ajaloo ja saatuse kõrval. Või kas oskab keegi üldse öelda, mida tunneb jahtunud ning surevas universumis elav viimane inimene 10^10 aasta pärst...
Viimane lõik on õigustav, kuid tegelikult ei ole õigustusi tarvis - Baxteri looming on erakordne tase, raju hard science fiction kõige paremas tähenduses! Ja kellele see peale ei lähe, ei aita ka õigustused. Võite lugeda autori paremaks tundmaõppimiseks intervjuud temaga: http://www.sam.math.ethz.ch/~pkeller/BAXTER/Interview.html
Raamatust endast. See on Baxteri kolmas romaan (ilmumisjärjekorras küll teine) ning kuulub Xeelee sarja. Kuna ma pole rohkem selle sarja raamatuid lugenud, ei oska kommenteerida, kuivõrd ta teistega seotud on. Sisust. Inimesed on jõudnud arengus tublisti edasi: koloniseerivad päikesesüsteemi, leiatanud vananemisvastase tehnoloogia (sisuliselt surematuse), rajavad aegruumis tunnelit jne. Paraku allutab inimkonna aga julmalt tugevam tsivilisatsioon, Quax, kes nullib kogu inimkonna saavutused, lõpetab tehnoloogilise arengu ja muudab Maa suureks toiduvabrikuks. Salaja õnnestub ühel grupil siiski ehitada kosmoselaev, Maalt lahkuda ja läbi aegruumi tunneli 1500 aastat tagasi Quaxi eelsesse minevikku põgeneda. Seal saavad aga “kohalikud” külalistega tulevikust peavalu tunda, kuna viimaste eesmärgiks pole mitte lihtsalt Quaxi hävitamine, vaid füüsikalisele hüpoteesile rajatud pime usk universumi ajaloo muutmiseks, milline eesmärk pühendab kõik abinõud. Quax saabub muidugi oma laevadega ka minevikku inimkonda hävitama ja järgneb space-battle...
Huvitavat atribuutikat raamatusse juba jagub: põgenike kosmoselaev on nagu lendav kividega mätas, täpsustatult on selle üheks osaks Stonehenge (maskeering, laev ehitati ju salaja!); Quaxi laevad on kosmoselendudeks kohastunud hiiglaslikud mõistuslikud elusolendid (hüperdraiviga!); Quax ise on kõigest mõnesajast indiviidist koosnev äärmiselt veider eluvorm - turbulentse vedeliku kerad; üheks peategelastest oli ühe teise tüübi isa virtuaalne koopia (isa ise oli surnud); jne. Ja muidugi Wigneri paradoks, Schrödingeri kass, Einsten-Kerr’i sild, Schwarzild ja mustad augud, “ussiaugud” aegruumis - eelpool mainitud kohati kaelamurdev füüsikaline background.
Mis mul veel öelda: minu jaoks oli see raamat maiuspala ning hinge soojendab teadmine, et lugemist ootavad veel suur enamus Baxteri maiuspalu...
Päris naljakas oli mudaelenike arutlus sellest, millised inimesed välja võisid näha - jõuti järeldusele, et tõenäoliselt kerakujulised...