(romaan aastast 1968)
eesti keeles: «Lohelend»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)
Selliste raamatute puhul ei saa muidugi alati usutavuse kallal norida, kuid et asi SF-na välja pakutakse, siis norimisainet jätkub küllaga. Mind isiklikult häiris kõige rohkem asjaolu, et Perni inimesed olid tõelised degenerandid ja stagnandid - kaotanud kõik oma teadmised ja oskused peale planeedile saabumist. Ning vegeteerisid aastasadade kaupa ühesugusel arengutasemel... Seetõttu on asja parem siiski lugeda kui lihtsalt hästi kirjutatud XX sajandi muinasjuttu, kui SF-i teost. Või veelgi parem, unustada klassifitseerimine ja nautida lugemismõnu.
Esiteks, lihtsalt ääremärkuse korras, ilmselt ei oleks lohed lennuvõimelised, suurima, ca 10 m tiibade siruulatusega pterosaurus suutis võrdlemisi abitult liuelda, sh. oli raskusi õhkutõusmisega, ning lisaks oli ta oma suuruse kohta äärmiselt kerge (u. 135 kg), nii et kellegi kandmisega ta küll toime poleks tulnud; on muidugi ebaselge, milline oli Perni gravitatsioon kuigi ilmselt mitte väga erinev maa omast. Eelnev ei ole tõsise etteheitena mõeldud, küll tekitavad küsimusi aga autori poolt oma lohedele külge poogitud liitsilmad. Milleks? Putukatel on liitsilmad, headeks nägijateks see neid ei tee, lohed on sellega sunnitud nägemaväga udust pilti, oh-jah, muidugi võib neil veel olla peidetud meeleelundeid, mis seda vajakajäämist kompenseerivad, aga kahjuks suunab see pisiasi mõtted rajale, et autor ei ole oma maailma kuigi korralikult läbi mõelnud.
Sama nägemuslik on kõik muu. Hulkuv planeet, kust saabuvad eosed - mida see punane täht siis endast kujutab - eoste ladu vä? Niidid on esitatud elusorganismina, mis on võimeline totaalseks ja kiireks hävitustööks, see viitab aga sellele, et 99.9% ajast peavad nad viibima puhkeseisundis - tahaks nagu rohkem kuulda autori põhjendusi, mitte lugeda kirjeldusi sündinud faktidest. Kirjaniku püüd koguda ühte raamatusse kokku kogu science fictioni atribuutikat kaotab viimase väärikuse riisme hetkel kui mängu tuleb ajasränd.
Taaskohtame naiskirjanikele omast arusaama ideaalsest elukorraldusest: mehed peavad teadmisteni jõudma tööga (uurima ürikuid jmt.) ning suhtluses käituma kannatlike vanematena, naistel istub tarkus lihtsalt veres ja neile on lubatud pidev turtsumine ja plärtsumine.
Raamatu tõeliseks kirstunaelaks on aga täiesti küündimatu dialoog. See on kui tummfilm, kus igale lausele eelneb pool tundi silmade pööritamist, zheste, tati pritsimist. Selline stiil oleks liig isegi süvapsühholoogise romaani paroodiana, ainult et antud juhul on seda tõsiselt mõeldud.
Alustasin raamatu lugemist 2,5 aastat tagasi ja asi jäi katki esimese osa lõpus (mis peaks moodustama Hugo võitnud jutu "Weyr Search"), mulje jäi suhteliselt hea, ulmekirjanduses pidev teema - tõrjutu tee eneseteostuseni - ei mõjunud eriti uudsena, aga planeet tundus huvitav. Ülejäänud 3/4 raamatust ei arene aga kuhugi edasi ja hävitab kogu McCaffrey reputatsiooni, mida ta minu silmis omas.
Kokkuvõttes: "Lohelend" on raamat, mis kubiseb jaburustest, mille süzheeliin on konstrueeritud meetodil "hakkame kirjutama ja vaatame mis välja tuleb" ning autori abitus sulesepana on sõna otseses mõttes ilge. Nii ilge, et kui mina oleks mingi ulmeajakirja toimetaja ja "Lohelennu" taoline tekst sinna saabuks, siis soovitaksin ma autoril end mingil muul alal teostada. Anne McCaffrey raamatud aga rõõmustavad miljoneid kogu maailmas.
Mulle see raamat meeldis. Vist on asi selles, et teatud metafüüsilisel tasandil olen autoriga nõus - mehed peavad tööd tegema ja naisi imetlema. See ei ole vist küll päris see, mida tädi mõtles, aga mul ei ole midagi selle vastu, et naised kenad välja näevad ja aeg-ajalt su tähelepanu ilmsetele lollustele juhivad - nad mõtlevad teistmoodi ja teistsugust maailmanägemist enda kõrval omada on tohutu eelis; peetakse ju koerigi, et nad haistaksid seda, mida inimese nina ei tunne… Ja vat siin oli piir lubatud ja lubamatute naljade vahel - see viimane lause paneb feministid mürki pritsima.
Ka sisu on eelnevalt piisavalt valgustatud. Nõustuda jääb ka sellega, et esimene 2/3 raamatust oli pea viievääriline, siis aga jooksis kõik nagu herned kõrinal lehtrist alla ühte kotti. Raamatut teist korda üle lugedes oli esiots veelgi enam nauditav, sest taust ja detailid oli paigas. Tegelikult seletati maailma alused (neid muidugi omakorda seletamata) ära esimesel lehel - "nii on". Miks mitte? Selles raamatus on ulmele omast hõngu, vaimu rohkem, kui mõneski kosmosemadinas. Jah, paika pole pandud maailma füüsilisi aluseid, ent elu, võõras (ulmeline) elu on paika pandud tõeliselt hästi koos kõigi terminite ja seostega. Armas raamat.
Keegi tark mees on öelnud: "stiili on seal küll ja küll". Ise nimetaksin teose stiili nõrgaks, selliseks, mis lugemise kergsust eriti ei soodusta. Ja ega need dialoogidki kõige paremad polnud. Isiklikult veel ei tea kedagi, kes nõndaviisi nagu A.McCaffrey mees- ja naistegelased suhtleks.
Autor on jaganud teose tegelased kolme gruppi. Kõigil omad eripärad ja kindlad iseloomujooned ja alati mil võimalik, on toodud negatiivsed omadused välja. Olgu siis selleks mõni ahne ja valelik Kojaisand (nt Fax) või tujutsev ja armukade kuningannaemand (nt Lessa). Weyre (lohesid)käsitletakse kui puhtaid ja õilsaid loomi, kel telepaatiline võime oma peremeestega suhelda. Märkimist väärib ka asjaolu, et lohed on ainsad, kel teatav huumorimeel välja arenenud.
"Loheratsanikud" kui esimene osa pikast sarjast kätkeb eelnevate weyripealike vigade parandamise pikka protsessi ja planeedi elu kirjeldamist. Ei tea kas siis seepärast, et veidi ulmelisemaks teha või lihtsalt romaani mõõtu täis saada, on võetud sisse ka ajarännu temaatika. Miskipärast seisneb enamus probleemide lahendusi selles, et keegi ütleb juhuslikult mõne tobeda lause.
Nii noore naise kohta väga hästi kirjutatud, peaks vist siinkohal ütlema...
"Lohelennuga" kogub pikka lohesari alles hoogu -- tahtmatult tõmban paralleeli Rowlinguga, kes üsna sarnaselt on laskunud keerulisse romaaniseeria vorpimisse.
Romaani sisu ja mitmeid mõtteid iseloomustab hästi peategelase arusaamine elamisest: "Elamine on võitlus, et teha midagi võimatut ja hakkama saada -- või surra teadmisega, et oled püüdnud!"
"Lõpp hea kõik hea, kõige uue algus." Kui aega muu elamise kõrval üle jääb, siis isegi võite kaaluda lugemist -- äkki meeldib.
Mulle mitte eriti.
Lühidalt siis ütleks, et mulle meeldis loo tegevuspaik, pakkus põnevust ja huvi lohede ja nende ratsanikega tutvumine ning oli muidu kah lahe lugeda. Seiklused sellises maailmas mulle meeldivad. Mõned vead, mis minu jaoks silma hakkasid, on liiga tühised, et mainida.
Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.
Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...
40. sajand, päike ilmutab aga juba esimesi tundemärke elu lõppfaasi jõudmisest. Inimkond üritab asja uurida ning luua aegruumis tunnel 5 miljoni aasta kaugusele tulevikku. Sellise tunneli konstrueerimiseks peab aga kosmoselaev praktiliselt valguskiirusel liikudes sooritama reisi, mis kestab Maa aja järgi 5 miljonit, laeva aja järgi aga tuhat aastat (relatiivsus!). Tulevikus vaataksid nad mis päikesest saanud ning tuleks loodud ajatunneli kaudu tagasi oma aega (50. sajandisse tegelikult). Paraku ei suuda laeva ühiskond 1000 aastat oma normaalsust säilitada ja üks seltskond keerab 50 aastat enne reisi lõppu asja tuksi ning ajatunnel jääb rajamata. Mis siis toimub maailmas aastal 5000000 AD ? Päike on surmaagoonias paisunud juba Marsi orbiidini, teised tähed universumis on samasugused - punased ja suremas. inimestest pole aga kippu ega kõppu... Kuid siiski: signaalid tulevad otse päikesest ning neil õnnestub “daunlõudida” tehisinimene Lieserl, kes saadeti samuti 5 milj. aastat tagasi päikest uurima, kuid hilisemate sõdade käigus teiste tsivilisatsioonidega unustati. Koos Lieserliga hakatakse jälile jõudma, mis toimunud/toimumas. Nimelt kustutavad päikest ja tähti varjatud ainest (“dark matter”) eluvorm. Inimesed on aga sõjas (nende endi algatatud) Xeelee tsivilisatsioonilt peksa saanud ja ilmselt hävitatud. Xeelee ise (ja kogu barüoniline elu) on aga kaotamas sõda varjatud ainele, mistõttu on Xeelee rajanud üüratu artefakti: tuhandete galaktikate massi ja miljonite valgusaastate läbimõõduga pöörleva Ringi, mille läbi on võimalik universumist mõnda teise maailma lahkuda. Viimased inimesed leiavad õnneks Titaani jääst Xeele hüperdraiviga “Nightfighter’i”, millele tõstavad oma laeva elumooduli ümber ja “hüplevad” läbi 150 miljoni valgusaasta Ringi juurde ning lahkuvad koos Xeeleega läbi Ringi teise, noorde universumisse.
See pikk jutt oli nüüd lühidalt raamatu peamine sisu... Lisaks on aga seal piisavalt erinevaid tegelasi ja tegevust ning ohtralt teoreetilise füüsika seletusi, mis mulle kõik kohale kahjuks küll ei jõudnud. Mis mind selle teose juures aga kõige rohkem hämmastab, on asjaolu, et Ringi hard SF ületab oma fantastilisusega küll suurt osa teadusliku tõepära piirangud hüljanud ulmet. Kas siis teaduslik tõepära on üldse piirang? Baxter pidi ju isegi selline mees olema, kes kõigi oma serveeritavate “imede” võimalikkuse oma käega läbi arvutab. Mis kõik küll neist võrranditerägastikest välja ei kooru...
Mõnede arvates on Baxteri loodud karakterid lamedad, tema kirjutatud tekst aga kuiv ja igav nagu teoreetilise füüsika õpik. Kuid tänapäeva teoretilise füüsika kõige pöörasemate ideede suurepärane tundmine ja nendega kõige suuremates mastaapides opereerimine pole ka just paljudele jõukohane! Ja mida tähendabki mingi karakter või kellegi tunded terve universumi ajaloo ja saatuse kõrval. Või kas oskab keegi üldse öelda, mida tunneb jahtunud ning surevas universumis elav viimane inimene 10^10 aasta pärst...
Viimane lõik on õigustav, kuid tegelikult ei ole õigustusi tarvis - Baxteri looming on erakordne tase, raju hard science fiction kõige paremas tähenduses! Ja kellele see peale ei lähe, ei aita ka õigustused. Võite lugeda autori paremaks tundmaõppimiseks intervjuud temaga: http://www.sam.math.ethz.ch/~pkeller/BAXTER/Interview.html
Raamatust endast. See on Baxteri kolmas romaan (ilmumisjärjekorras küll teine) ning kuulub Xeelee sarja. Kuna ma pole rohkem selle sarja raamatuid lugenud, ei oska kommenteerida, kuivõrd ta teistega seotud on. Sisust. Inimesed on jõudnud arengus tublisti edasi: koloniseerivad päikesesüsteemi, leiatanud vananemisvastase tehnoloogia (sisuliselt surematuse), rajavad aegruumis tunnelit jne. Paraku allutab inimkonna aga julmalt tugevam tsivilisatsioon, Quax, kes nullib kogu inimkonna saavutused, lõpetab tehnoloogilise arengu ja muudab Maa suureks toiduvabrikuks. Salaja õnnestub ühel grupil siiski ehitada kosmoselaev, Maalt lahkuda ja läbi aegruumi tunneli 1500 aastat tagasi Quaxi eelsesse minevikku põgeneda. Seal saavad aga “kohalikud” külalistega tulevikust peavalu tunda, kuna viimaste eesmärgiks pole mitte lihtsalt Quaxi hävitamine, vaid füüsikalisele hüpoteesile rajatud pime usk universumi ajaloo muutmiseks, milline eesmärk pühendab kõik abinõud. Quax saabub muidugi oma laevadega ka minevikku inimkonda hävitama ja järgneb space-battle...
Huvitavat atribuutikat raamatusse juba jagub: põgenike kosmoselaev on nagu lendav kividega mätas, täpsustatult on selle üheks osaks Stonehenge (maskeering, laev ehitati ju salaja!); Quaxi laevad on kosmoselendudeks kohastunud hiiglaslikud mõistuslikud elusolendid (hüperdraiviga!); Quax ise on kõigest mõnesajast indiviidist koosnev äärmiselt veider eluvorm - turbulentse vedeliku kerad; üheks peategelastest oli ühe teise tüübi isa virtuaalne koopia (isa ise oli surnud); jne. Ja muidugi Wigneri paradoks, Schrödingeri kass, Einsten-Kerr’i sild, Schwarzild ja mustad augud, “ussiaugud” aegruumis - eelpool mainitud kohati kaelamurdev füüsikaline background.
Mis mul veel öelda: minu jaoks oli see raamat maiuspala ning hinge soojendab teadmine, et lugemist ootavad veel suur enamus Baxteri maiuspalu...
Päris naljakas oli mudaelenike arutlus sellest, millised inimesed välja võisid näha - jõuti järeldusele, et tõenäoliselt kerakujulised...