Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Iain M. Banks ·

The Wasp Factory

(romaan aastast 1984)

eesti keeles: «Herilase vabrik»
Tallinn «Olion» 1999

Hinne
Hindajaid
10
9
3
0
0
Keskmine hinne
4.318
Arvustused (22)
Arvi Nikkarev

Romaani peategelane Frank suudab lõpus üllatada nii oma venda kui ka lugejaid. Toon mõningaid uitmõtteid teosest, mida peetakse kõigi aegade 100 parima õudusraamatu hulka kuuluvaks ("Horror 100 Best Books" by Stephen Jones ja Kim Newman).
1) M. Edwards võrdleb Ballardit ja Banksi ning leiab, et nii Ballardi "Crash" kui ka Banksi "Herilase vabrik" näitavad kinnismõtte jõudu maailma vormimisel oma moonutatud kujutluse kohaseks.
2) Temaatika poolest võiks "Herilase vabrikut" võrrelda ka Goldingi "Kärbeste jumalaga". Mõlemad näitavad sedasama – inimeses peituvat kurjust.
3) Briti lugejaid olevat eelkõige shokeerinud teoses kujutatud julmus loomade vastu, mitte aga kolm lapsemõrva. Ka see räägib midagi tänapäeva inimestest.
4) Raamat pakkus võimsa lugemiselamuse. Üks väike ebatäpsus on autoril või tõlkijal sisse tulnud: ragulka laskemoonaks on kuullaagri kuulid (mitte kuullaagrid).
Lugege kindlasti, häid õudukaid ei ilmu maakeeles just sageli!
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Kohati läks minu horroriga (?) harjumatu maitse jaoks vähe liiga jälgiks kätte.. Aga elamuse sai sellest teosest tõesti vägeva. Lõpp võttis ikka pikaks ajaks muhelema.
Teksti loeti inglise keeles
Chris

Tõsi ta on, sellist lõppu küll ei oodanud nagu autor selle praegusel kujul välja nuputanud on. Päris kobe raamat, kas just horror, aga väga omapärane kindlasti. Üks tuttav kasutas teose iseloomustamiseks sõna "haige", võibolla tõesti, kuid lugemist väärib sellegi poolest :)
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Ei jää vist ka muud üle kui "viis" panna, kuigi selle raamatu lugemine just esteetiline nauding polnud. Miks siis ikkagi 5? Sellepärast, et ajusoppi talletuv positiivne üldmulje raamatust on tugevalt mõjutatud raamatu puändi poolt. Alles lõpus avatakse lugeja silmad, et näha kõike loetut hoopis teise pilguga.

Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Haarav ja huvitav ekskurss noore, khm, inimese psühhopatoloogia radadel. Sümpatiseerisid nii peategelane kui jutu humoorikas lõpp(lahendus).
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Ilge raamat! Kui see oleks mul esimene Banks olnud, poleks ma iial teisi lugenud, sõltumata sellest, mis keegi nende kohta räägiks. Pigem tõstaksin üles küsimuse - mis seal nii väga ulmelist on? Noh, üks nägemus ja siis see lõpp, mis peaks nagu asjadele teise vaate andma. Muidu on tegu katsega rabada - terve raamat on üles ehitatud paranoilise maailmapildi üledoosile. Ei vaidle vastu, et ladusalt kirjutatud, ei vaidle vastu - lummav. Aga sellest "3", mitte "1". Nii et kui on soov lugeda midagi haaravat ja ebameeldivat, siis siin ta on!

Ainuke, mis annab tõsisemaid plusspunkte, oli raamatu üldine sõnum - katse inimlikkust suvaliselt ümber teha lõppeb hävinguga. Peamine värd jäi küll ellu, aga ilma reaalse tulevikuta, rääkigu ta ise, mida tahes. Võib-olla on teosel oma koht lakmuspaberina inimeste kaardistamise osas, näidates peidetud hälbeid? Vabandust, see oli maitsetu nali, aga sellist maailmanägemist võib leida kasvõi politseikroonikast - hüljatud vastsündinud avalikus tualetis, koerte poolt koduteel lõhki rebitud inimesed, seltskond umbjoobes ümber kolm päeva surnud kaaslase - autor on vaid peategelasele kapaga intelligentsust jaganud, et ta kohe vahele ei jääks ja oma eemaletõukavas maailmas edasi saaks kesta.

Ma ei kahetse lugemisele kulunud aega, sest inimese mõistmisele ta siiski ühe tahu, mis sest et ebareaalse, lisab. Niisamuti kui tuleb lugeda inkvisitsioonist, Dachaust ja Gulagist, selgemalt hindamaks turvavanglat, mida tavapärane ühiskond oma reeglite ja kõikjaloluga endast kujutab. Hea, et selline raamat on nüüd ka maakeeli olemas, pärl omas žanris on ta kindlasti. Ainult et mul oli lõpetades natuke pettasaanud tunne - mida Banks mulle siis ütles? Midagi - esitas vaid ühe konstruktsiooni, hoides pinget üleval, serveerides ebatavaliselt palju jälkust.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Üks omapärasemaid ja meeldejäävamaid õudukaid, mida eales lugenud olen. Algul võib ju tunduda, et mis see siis ära ei ole: poiss kimbutab putukaid ja teeb oma nõost tuulelohe... nagu politseiuudiste kirjanduslik ümbertöötlus. Eelarvamused oleks siiski parem kõrvale jätta. Lõpus ei ole miski selline, nagu algul paistis. Vot.
Teksti loeti eesti keeles
hullu

lihtsalt hiilgav(ja muid ülivõrdes sõnu)Nii head lõppu ei ole vist kunagi enne lugenud
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Üks sõna, mis minul selle raamatuga seostub, on maalähedus. Ja kui algusosa sarnaneb Gerald Durrelli romaaniga "Minu pere ja muud loomad", siis on see sellest tulenev paratamatus. Ma usun et paljude oma lapsepõlve looduse keskel veetnud inimeste päevi on täitnud mängud ning eksperimendid loomade ja taimedega, mis muidugi enamikul juhtudel Franki "tasemele" ei arene. Ja samas ei tegele Frank elusate koerte põlemapistmisega nagu ta vend, et ka tema jaoks eksisteerivad mingid piirid.

Üldiselt liigitaks ma teose ideeromaaniks, et lugu on alguse saanud ideest - "mis oleks kui..." - ning seejärel on välja mõeldud nn. psühholoogiline portree, taust ning eellugu, esitades seda tagasivaateliselt - romaani olevikuliinis peale Franki igapäevaste toimetuste ning Ericu telefonikõnede midagi märkimisväärset ei juhtugi. Tulemus on hea, kuid ei saa jätta mainimata, et romaani puänt ei ole minu meelest eelnevaga samal tasemel.

Igal juhul pean romaani põhitoonilt üsna positiivseks. Mitte et ma kellegi Franki-sugusega sõbruneda tahaksin, kuid Heinleini stiilis ideelised kangelased võivad teinekord suuremat iiveldustunnet tekitada. Minu meelest on kirjanduse rolliks jutustada lugusid (pakkudes sealsamas ümberkehastumisvõimalust) soovitatavalt sellistest sündmustest, mida inimesega kas võimaluse või tahtmise/kutsumuse puudumise tõttu reaalselt juhtuda ei saa ning antud vahepala eest hallis argipäevas olen kirjanikule tänulik.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Raamat on tõesti väga veider, kuid mingiks maailma jubedaimaks/ilgeimaks teoseks ei tahaks pidada. Mõned stseenid on küll parajalt rõvedad, eriti mõjuvana tunduvad need seetõttu, et kõik toimub suhteliselt loomulikult. Aset leidvaid sündmusi kirjeldatakse nii tavalistena.

Hindeks panen ma 4, sest hoolimata oma lummusest ning autori heast sõnaseadmisoskusest, ei ole see siiski midagi eriti lõbusat ega meeldivat.
Teksti loeti eesti keeles
Killu

Idee oli väga hea, rõveduste konstentratsioon ehk veidi suur... Kuid kuni keskpaigani mõjuv (ei, ausõna, paari päeva jooksul, kui mõni mu tuttav jäi pikemaks ajaks tasaselt naeratama, tekkis soov küsida, "kas sul on tõugud peas" brrr). Ent lõpp tuli kuidagi tortsi, pärast filmilikku keerutamist, puänt läks selles pisut kaduma. Raamatu viimane kolmandik oli kuidagi väga "kokkusoditud", oleks oodanud senise rahuliku tooni ja arengu jätkumist. Sellepärast raamat nelja saabki. Loetav. Üle keskmise.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ilmselt ei olnudki ta mõeldud mingi meeldiv raamat olema ja ega ei olnudki. Kõigi nende soodsate arvustuste ja tolle top 100 põhjal ootasin igatahes, et on vihane ja õudne asi, aga no ei olnud. Minu jaoks jäi ta lahjaks ja nonde haiglaste telefonikõnede ajal tuli kohati isegi mõte, et see asi tuleks ehk riiulisse paremaid aegu ootama panna. Ei istu mulle säherdused problemaatiliste isikute elulookirjeldused. Pauer oli puudu ja kohati tundusid lahendused liiga otsitud ja ebaloogilised olevat. Eelneva reklaami põhjal osutus ilmseks pettumuseks.
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Uhhh! Väga tõetruu raamat kastratsioonihirmus tegelase jälkidest tegudest. Lugemiselamus paraku erilist esteetilist naudingut ei pakkunud, aga raamatu psühhoanalüütiline lõpp koos vinge puändiga kompenseeris kogu lugemise vaeva.Loodetavasti ei sisalda raamat endas autobiograafilisi sugemeid! ;-)

Pole inglise keelset varianti küll näinud, aga tõlge tundus kohutavana. Kaldun arvama, et algupärand kõlab veidi paremini.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Ma arvan, et parimaks soovituseks on mu sõbra, kellele olin "herilasi" soovitanud, sõnad paari esimese peatükki läbimise järel: "Ära seda raamatut enam iial kellelegi soovita!"
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Seni arvasin, et tegu pole ulmelise raamatuga. Tundub, et eksisin!Kuigi idee järgi oli see päris huvitav ja kindlasti omapärane teos, siis midagi suurepärast ja ülistamist väärivat ma sealt küll ei leidnud.Haige, rõve ja julm oli. Julm nii selle väärastunud inimesehakatise kui ka kõige muu suhtes. Ei, ma ei kahetse, et ma seda raamatut lugema hakkasin, kuid teist korda ma seda küll kätte ei võta. Luban!
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Üldiselt hea ideega ning tüüpiliselt banksilik, aga jääb hilisemate asjade varju just kirjutamise ladususe poolest. Pidasin seda alguses eesti tõlke probleemiks, kuid selgub, et ka inglise keeles pole asi oluliselt tugevam. Siiski, tervikuna väljapaistev.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Madis Maasing

Tegemist oli küllaltki vägivaldse ja negatiivseid tundeid rõhutava raamatuga, mis siis paljastab inimese pahupoolt, madalaid tunge jne. Üldiselt hästi kirjutatud, aga see teema hakkas ikkagi lõpuks vastu. Lõpp oli muidugi väga hea puändiga. Samas kahtlen veidi, kas tegemist on ikkagi ulmeteosega, sest ainus koht, mida võiks sellisena käsitada, võib sama hästi olla ka peategelase ettekujutus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Urmas Muinasmaa
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Urmas Muinasmaa

Raamat oli mastaapne ja fantaasirikas, kuid pisut liiga detailne, liiga lohisev ning LIIGA PAKS!. Gladstone`i alalised nõupidamised, palverändurite lõputud sekeldused ajasarkade ümber ning kõikvõimalikud detailsed kirjeldused olid koormavad. Seega pidin kahjuks pisut pettuma, ootasin enamat. Siiski müts maha autori ees, vaeva on nähtud tõsiselt. Raamat väärib tegelikult korduslugemist (koos esimese osaga), kuna nii mõndagi jäi minu lihtsakoelisele maamehe mõistusele segaseks. Võimalik, et uuestilugemine ei aitagi, vaid järgnevad Endymioni osad asjad klaariks teevad.

Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Ei jää vist ka muud üle kui "viis" panna, kuigi selle raamatu lugemine just esteetiline nauding polnud. Miks siis ikkagi 5? Sellepärast, et ajusoppi talletuv positiivne üldmulje raamatust on tugevalt mõjutatud raamatu puändi poolt. Alles lõpus avatakse lugeja silmad, et näha kõike loetut hoopis teise pilguga.

Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

"Apendiks" ja "Eelkäiad" olid heal tasemel jutud ning igati viit väärt, ülejäänud kahjuks sellist pinget enam ei pakkunud. See 5 või 3 krooni mis ta aastal 2000 Tallinna suvalises antikvariaadis maksab, tasub ulmehuvilisel kindlasti raisata.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Kurat, see oli nüüd küll hea jutt, ikka väga hea kohe. Väärib saadud "Hugo`t" 100%. Lihtne idee iseenesest: võtta ajaloost kaks väljapaistvat isikut ja nad kokku viia eesmärgiga "vaatame mis juhtub?". Mõtlemisainet jätkub kauemaks, kui lugemiseks aega kulus.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Silverberg kirjutab hästi ning seepärast hindeks "neli" (mitte madalam), kuid muidu nõustun praktiliselt kõiges Andrei Golikovi arvustusega. Kuid samas polnud kõik ideed raamatus sugugi haiged: see kuidas ühiskond on sidusõdede ja -vendadega seotud, on päris huvitav ning tegelikkuses ilmselt ka realiseeritav. Tore ju, kui igal inimesel oleks garanteeritud kaks väga lähedast sõpra!
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Mastaapne ja mahukas romaan - Xeelee sarja võtmeteos, mis paljud lahtised otsad kokku seob. Sisust:

40. sajand, päike ilmutab aga juba esimesi tundemärke elu lõppfaasi jõudmisest. Inimkond üritab asja uurida ning luua aegruumis tunnel 5 miljoni aasta kaugusele tulevikku. Sellise tunneli konstrueerimiseks peab aga kosmoselaev praktiliselt valguskiirusel liikudes sooritama reisi, mis kestab Maa aja järgi 5 miljonit, laeva aja järgi aga tuhat aastat (relatiivsus!). Tulevikus vaataksid nad mis päikesest saanud ning tuleks loodud ajatunneli kaudu tagasi oma aega (50. sajandisse tegelikult). Paraku ei suuda laeva ühiskond 1000 aastat oma normaalsust säilitada ja üks seltskond keerab 50 aastat enne reisi lõppu asja tuksi ning ajatunnel jääb rajamata. Mis siis toimub maailmas aastal 5000000 AD ? Päike on surmaagoonias paisunud juba Marsi orbiidini, teised tähed universumis on samasugused - punased ja suremas. inimestest pole aga kippu ega kõppu... Kuid siiski: signaalid tulevad otse päikesest ning neil õnnestub “daunlõudida” tehisinimene Lieserl, kes saadeti samuti 5 milj. aastat tagasi päikest uurima, kuid hilisemate sõdade käigus teiste tsivilisatsioonidega unustati. Koos Lieserliga hakatakse jälile jõudma, mis toimunud/toimumas. Nimelt kustutavad päikest ja tähti varjatud ainest (“dark matter”) eluvorm. Inimesed on aga sõjas (nende endi algatatud) Xeelee tsivilisatsioonilt peksa saanud ja ilmselt hävitatud. Xeelee ise (ja kogu barüoniline elu) on aga kaotamas sõda varjatud ainele, mistõttu on Xeelee rajanud üüratu artefakti: tuhandete galaktikate massi ja miljonite valgusaastate läbimõõduga pöörleva Ringi, mille läbi on võimalik universumist mõnda teise maailma lahkuda. Viimased inimesed leiavad õnneks Titaani jääst Xeele hüperdraiviga “Nightfighter’i”, millele tõstavad oma laeva elumooduli ümber ja “hüplevad” läbi 150 miljoni valgusaasta Ringi juurde ning lahkuvad koos Xeeleega läbi Ringi teise, noorde universumisse.

See pikk jutt oli nüüd lühidalt raamatu peamine sisu... Lisaks on aga seal piisavalt erinevaid tegelasi ja tegevust ning ohtralt teoreetilise füüsika seletusi, mis mulle kõik kohale kahjuks küll ei jõudnud. Mis mind selle teose juures aga kõige rohkem hämmastab, on asjaolu, et Ringi hard SF ületab oma fantastilisusega küll suurt osa teadusliku tõepära piirangud hüljanud ulmet. Kas siis teaduslik tõepära on üldse piirang? Baxter pidi ju isegi selline mees olema, kes kõigi oma serveeritavate “imede” võimalikkuse oma käega läbi arvutab. Mis kõik küll neist võrranditerägastikest välja ei kooru...
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Baxter üritas saada 10 aastat tagasi kosmonaudiks, paraku see ei õnnestunud ning tal “tuli leppida” SF kirjaniku karjääriga. Võibolla kaotas tema läbi maailm suurepärase kosmonaudi, kuid SF-i võit on arvatavasti sellest kaotusest mitmeid kordi suurem.

Mõnede arvates on Baxteri loodud karakterid lamedad, tema kirjutatud tekst aga kuiv ja igav nagu teoreetilise füüsika õpik. Kuid tänapäeva teoretilise füüsika kõige pöörasemate ideede suurepärane tundmine ja nendega kõige suuremates mastaapides opereerimine pole ka just paljudele jõukohane! Ja mida tähendabki mingi karakter või kellegi tunded terve universumi ajaloo ja saatuse kõrval. Või kas oskab keegi üldse öelda, mida tunneb jahtunud ning surevas universumis elav viimane inimene 10^10 aasta pärst...

Viimane lõik on õigustav, kuid tegelikult ei ole õigustusi tarvis - Baxteri looming on erakordne tase, raju hard science fiction kõige paremas tähenduses! Ja kellele see peale ei lähe, ei aita ka õigustused. Võite lugeda autori paremaks tundmaõppimiseks intervjuud temaga: http://www.sam.math.ethz.ch/~pkeller/BAXTER/Interview.html

Raamatust endast. See on Baxteri kolmas romaan (ilmumisjärjekorras küll teine) ning kuulub Xeelee sarja. Kuna ma pole rohkem selle sarja raamatuid lugenud, ei oska kommenteerida, kuivõrd ta teistega seotud on. Sisust. Inimesed on jõudnud arengus tublisti edasi: koloniseerivad päikesesüsteemi, leiatanud vananemisvastase tehnoloogia (sisuliselt surematuse), rajavad aegruumis tunnelit jne. Paraku allutab inimkonna aga julmalt tugevam tsivilisatsioon, Quax, kes nullib kogu inimkonna saavutused, lõpetab tehnoloogilise arengu ja muudab Maa suureks toiduvabrikuks. Salaja õnnestub ühel grupil siiski ehitada kosmoselaev, Maalt lahkuda ja läbi aegruumi tunneli 1500 aastat tagasi Quaxi eelsesse minevikku põgeneda. Seal saavad aga “kohalikud” külalistega tulevikust peavalu tunda, kuna viimaste eesmärgiks pole mitte lihtsalt Quaxi hävitamine, vaid füüsikalisele hüpoteesile rajatud pime usk universumi ajaloo muutmiseks, milline eesmärk pühendab kõik abinõud. Quax saabub muidugi oma laevadega ka minevikku inimkonda hävitama ja järgneb space-battle...

Huvitavat atribuutikat raamatusse juba jagub: põgenike kosmoselaev on nagu lendav kividega mätas, täpsustatult on selle üheks osaks Stonehenge (maskeering, laev ehitati ju salaja!); Quaxi laevad on kosmoselendudeks kohastunud hiiglaslikud mõistuslikud elusolendid (hüperdraiviga!); Quax ise on kõigest mõnesajast indiviidist koosnev äärmiselt veider eluvorm - turbulentse vedeliku kerad; üheks peategelastest oli ühe teise tüübi isa virtuaalne koopia (isa ise oli surnud); jne. Ja muidugi Wigneri paradoks, Schrödingeri kass, Einsten-Kerr’i sild, Schwarzild ja mustad augud, “ussiaugud” aegruumis - eelpool mainitud kohati kaelamurdev füüsikaline background.

Mis mul veel öelda: minu jaoks oli see raamat maiuspala ning hinge soojendab teadmine, et lugemist ootavad veel suur enamus Baxteri maiuspalu...
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Nii igivanu SF jutte nagu see, on ütlemata raske hinnata. Ei suuda lihtsalt ennast ajas 150 aastat tagasi asetada ning peast pühkida kogu selle perioodi teaduse saavutused. Ja paratamatult tundub seetõttu nii vana SF ülimalt naiivne. Kuid A.D. 2150 on tänapäeva hard SF ehk sama lapsik... Mingid kandvad ideed muidugi jäävad kestma. Antud loos on selleks ehk tänapäevaks juba tülgastuseni ekspluateeritud "hull teadlane". See konkreetne "määd saientist", Rappacini, on kõva mürgisegaja ning kasvatanud oma imeilusa tütre sellliseks hirmuäratavaks olevuseks, kelle puudutus ning hingeõhk kõigile elavale surmav on. Hinne 3.5, loo vanust arvestades olen leebe ja panen nelja.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Jutt rajaneb ühele vingele ideele ning kõik muu on üsna tähtsusetu ja kõrvaline. Selleks ideeks on nn. "aeglane klaas", klaas, mida valgus ei läbi ühe hetkega (kui suur on valguse kiirus klaasis? ca 200000 km/s?), vaid viivitusega. Ning see viivitus võib kesta sõltuvalt klaasist kuni kümnete aastateni. Ühesõnaga on inimesed õppinud seda klaasi valmistama ning jutus antakse edasi esmased huvitavad rakendused, mida selline klaas võimaldab. Autor on seda ideed edaspidistes teostes põhjalikumalt lüpsnud, konkreetses jutus jääb aga asi pisut kuivaks, seepärast 4 mitte 5.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Kui ma õieti aru sain (ma ei ole selles aga kindel), on lugu viimase kosmonaudi vanaduspõlvest tuleviku vanadekodus. Eriti positiivset hinnangut see jutt aga minus esile ei kutsunud.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Lugu superkaugest tulevikust Maal, kust on kadunud inimesed. Kurat teab kuhu zooloogiliselt klassifitseeruvad mudase merepõhja katoliiklastest elanikud (!!!)jõuavad oma palverännakul legendaarse paavsti juurde, kelleks on ... AI

Päris naljakas oli mudaelenike arutlus sellest, millised inimesed välja võisid näha - jõuti järeldusele, et tõenäoliselt kerakujulised...
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Fantaasilend, mis oma absurdsuses võtab nõutuks, kuid samas paneb muigama. Kaks Inglise härrat aastast 1985 ärkavad unest ning leiavad ennast ahvidena puu otsas. Ning kogu maailm, kus nad elavad, on pisi-pisike ning mõnest puust ainult koosnebki. Taevas hõõgub aga hiiglaslik punane päike, mille välimuse järgi võib arvata, et Jeesuse sünnist on möödas ca 5 miljardit aastat. Mõtle ise, mis juhtus... Peagi selgub, et üks dþentelmenidest on emane, teine aga isane pärdik... :-)
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

See lugu ajas pea päris segi ning algul ei tahtnud nagu kohale jõuda, mis toimub. Toimus aga selline asi, et enam-vähem sama-aegselt satuvad paralleelmaailmate lõikumise tulemusena Kuul kokku kõik esimesed ekspeditsioonid Maalt, ka need, mis meie maailmas tegelikult plaanidest kaugemale ei jõudnud. Ei viitsinud selle loo backgroundi uurida, kindlasti on toimumata jäänud ürituste ajaloolised faktid kuskil kirjas.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Seekord fantaseerib Baxter tõesti venelaste kosmoselendude ümber. Juri Gagarin ise läheb Veenusele. Taustaks spekulatsioon elektromagnetilisest intelligentsist Veenusel. Ei ole nii paha, kui Adrifted arvab...
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Baxter on kokku ajanud kaks ajaloolist sündmust oktoobrist 1962: USA kosmonaudi Walter Schirra kosmoselend (6 tiiru ümber Maa) ning Kuuba kriis, mille käigus oleks võinud puhkeda tuumasõda NSVL-USA vahel. Baxteri jutu peategelaseks ongi Schirra, teglikust ajaloost erinevalt aga Maal puhkebki tuumasõda... See pole aga Maa ega Schirra jaoks lõpp. Pärast poolteist orbiiti kestnud vaikust eetris ja tulemöllu jälgimist Maal side taastub ning ragisev hääl küsib Maalt "Mis juhtus?"... Ääretult vinge jutt minu meelest, kogumiku üks parimaid!
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Ja-jah, kari pisikesi rasedaid plikasi ja mitte ühtegi poisipõnni!!! Ja jooksevad sindrid nii kiiresti, et kuidagi kätte ei saa!
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Olevat Baxteri teine müügiks läinud lugu, "Traces" kogumiku vanim, aastast 1988. Jutu ideeks on selline tore ja mõistatuslik masin, mis teeb "mittemillestki midagi".
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Superman (täpselt selline, nagu koomiksites ja filmides) arreteeritakse, tema üle mõistetakse kohut ning langetatakse surmamõistev otsus. Kuna superman on üdini inimeste heaolule pühendunud, laseb ta endaga seda juhtuda - inimkonna nimel. Hukkamise peab ta ise läbi viima. Selleks peab ta taevast all kihutama ning läbi Havai vulkaani tungima Maa sisemusse. Arvestuste kohaselt tungiks ta ca 15 miili sügavusele ning hiljemalt mõne nädala jooksul ka selle kõige tagajärjel sureks... Kust superman pärit ja mida autor veel sellega öelda tahab, lugege ise, kui huvi on!
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Jällegi konkreetsel isikul ja sündmusel baseeruv jutt. Selleks isikuks on 30-40-ndate aastate tuntud muusik Glenn Miller, kes olevat Baxteri isa suur lemmik olnud. Miller jäi kadunuks 15. detsember 1944, kui temaga Inglismaalt Pariisi startinud lennuk kadunuks jäi. Jutu tegevus leiabki aset vahetult enne selle saatusliku lennu starti. Milleri kõrvale ilmub lennukis äkki tema vend, tegelikult hoopis venna kujuline projektsioon kaugest tulevikust. See nn. vend veenab Glenni lennukist väljuma nimg mitte sõitma, kuna lend surmaga lõpeb. Tema ellujäämine tähendaks aga kardinaalselt teistsugust pop-muusika arengut sõjajärgses Ameerikas. Kummalisel kombel päästaks see Ameerika kauges tulevikus "külaliste" käest kosmosest. Nii et Glenn peab valima...
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Alternatiivajalooline lugu esimesest lennukist ja sellele võetud patendist 19. sajandi lõpus, millega sai hakkama vaene Wales`i puusepp söekaevurite kolkakülast. Kuna inglased asjast midagi ei arvanud, ehitasid puusepp ja co kokku 4 lennukit ning tegid Londoni kohal demonstratsioonlennu. Muuhulgas pildusid ülevalt peaministri tõlda söekamakatega. Lihtne ja ilus jutt inimeste unistusest lennata ja selle unistuse täitumisest. Jutu kirjutamise aineks olevat Baxteril olnud muide ka tegelikult Wales`i puusepa võetud patent lendava masina kohta.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Jällegi dateerib Baxter kosmoseajastu alguseks 19. sajandi teise poole. Jutt koosneb vaheldumisi erinevatest lõikudest: esimese Marsi ekspeditsiooni päevikust ning kellegi Mr. Wells`i jutustusest. Hea jutt, millel on analoogia ka tegelikult aset leidnud kosmoseajastu saavutuste ja pettumustega.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Kunagi on tabanud Maad komeet, mis lõi Maa orbiidi piklikuks. Seetõttu muutus kliima külmaks ning ainsaks elupaigaks sai ookean. Sealgi toimus elu vaid üürikese suve kestel ühe kuu jooksul, ülejäänud aeg möödus külmunult talveunes. Visioon võimalikust ja mitte just meeliülendavast kõrgeltarenenud inimkonna hääbumisest (või hoopiski ellujäämisest?) kosmilise katastroofi tagajärjel.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Kunagi tegi mingile planeedile hädamaandumise laev, mis tuli kuskilt... Inimestel tuli kohaneda veidra maailmaga, kus pidi klammerduma kaljunukkide külge või kulgema allavoolu. Veider jutt, ei oska midagi erilist selle kohta arvata.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Päris konkreetne ja verine muinasjutt. Ja ei mingit hea-kurja võitlust, vaid pigem kurja ja kurja vaheline võitlus. Oleks ma seda lugenud nii umbes 15 aasta vanuselt, oleksin nähtavasti vaimustusest silda visanud. Ei tunne end just vanakesena, kuid ma ei suuda enam sellist kirjandust 100% nautida, midagi jääb nagu puudu. Mul assotsieerus see raamat ühe karmi bändi karmi looga aastast 97 - Unleashed "Ragnarök". Ma ei imestaks, kui see raamat seda ja teisigi metal bände inspireerinud on, eksisteerib ju isegi selline stiil nagu "viking metal".
Teksti loeti eesti keeles