Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Simmons ·

The Fall of Hyperion

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Hyperioni langus»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
30
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.711
Arvustused (38)
Milady

"Hyperioni langemine" on Hyperioni otsene järg. Kindlasti soovitan k6igepealt Hyperion läbi lugeda, siis on ta kindlasti palju m6jukam. Hyperioni seeria on minu arvates üks paremaid kaugtuleviku kujutlusi, mida olen lugenud. Ta on detailne, hästi läbi mõeldud, intelligentse inimese ulme. Simmonsi teoloogiline ja filosoofiline maailmatunnetus tuleb siin ehk selgeminigi välja kui Hyperionis. See on eepiline sci-fi horrori elementidega, ja tugeva filosoofilise tagapõhjaga. Hyperioni langemine jätkab palverändurite eluküsimuste jälgimist ja lahendamist; raamat suudab edasi anda tugevaid emotsioone säravalt välja m6eldud taustal. Mis juhtub, kui Aja Hauad avanevad? Mis teeb Shrike, see pooljumal, poolmasin mis paneb inimesed tundma ülimat hirmu ja ülimat andumust? Mis saab inimkonnast? Ma soovitan seda raamatut kõikidele, aga need, kellele komplitseeritud (Simmons on väga) ulme ei meeldi, võivad raamatut mitte nautida. Tegelikult tundub mulle vahel endalegi, et Simmons läheb detailidega liiale, nii et õige hinne oleks vist 5 pisikese miinusega. Aga üldiselt on raamat originaalne ja suurepärane.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Simmons on suur sümbioosimeister. Siin ta jätkab Hyperionis alustatut - erinevate stiilide, zhanrite ja teemade segamist, tehes seda üsnagi süngetes toonides (vist oli ainult üks nali kogu raamatu jooksul ja seegi suhteline). Cantose teises seerias Simmons kasutab: klassikalisi horrorielemente (the Shrike); küberneetilist tehisruumi ja selle asukaid; ajarännu motiive; teoloogilis-filosoofilist metafüüsikat ja mõttelendu; tähesõdalikke lahingustseene erinevate rasside kokkupõrkest; poeesiat; jamaieteakõikemidaveel... Kust küll sellist kirjutamistehnikat õppida saab?

Kokku saab sellest Hyperioni Cantose teine osa ja paljud küsimused jäävad veel lahenduseta. Ei saa me lõplikku selgust Veristajast ega Ajahaudadest, vaid inimkonna suurim vaenaja - TehcnoCore - saab lõpuks teenitud palga. Kuid kurja juurt teadsime juba esimesest osastki. Mulle see Simmonsi ökoloogiline maailmakäsitlus meeldib - põrgusse kübermaailm ja kingitud areng - tagasi looduse juurde ja omal jõul. Mitte inimene ei pea uusi maailmu enese jaoks adapteerima, vaid ennast kohendama uute maailmadega - vaid niimoodi võime tunnetada oma tõelist olemust ja kutsumust universumis, mitte portaalide kaudu ühelt planeedeilt teisele kolistades, arusaamata, kuidas see võimalik on ning uusi ilmu arvutitega terraformides.

Raamatus pole õieti peategeleast, kui siis Joseph Severn. Kõik eelmise osa tegelased tegutsevad nüüd vaheldumisi ja lisandub veel Gladstone. Seega, tempo on hingematttev ja tegevus areneb pea kõigis võimalikes ja võimatutes aegades, ruumides ja maalmades. Kõik kokku loob pisut kirju ilme, olen nõus, et detaile sai vast liigagi palju. Aga viieks jääb hinne ikka. Ja mulle meeldib veel see, et selle raamatu juures, ei saa mõned sellised norijad mehed hakata õiendama, et "see pole võimalik, teaduslik põhjendus puudub, nii ei saa olla." Simmons ise muudab sellised ründed absurdsuseks.Tuleb ka vähemalt esimese osa tõlget kiita, sest mitmeid termineid võis eesti keelde ainult tõlgendada aga mitte tõlkida.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles
Andri Riid

Hüperioni teine osa jätkub põhimõtteliselt sellest punktist, kus eelmine lõppes. Romaani algus on küll kõike muud kui lugejasõbralik, mängu tuuakse uued tegelased, Hüperionist tuttavate tegelaste toiminguid esitatakse (esialgu) nägemuste kaudu. Tegelaste rohkus ainuüksi on juba lugemist eksitav asjaolu. Kuid Simmons sõlmib otsad kokku ja teeb seda sellisel moel, mis eelneva vaeva kuhjaga ära tasub. Minul kulus romaani esimese kolmesaja lehekülje läbilugemiseks 6 korda rohkem aega kui ülejäänud osa peale, see-eest kasvas lugemiskiirus romaani lõpuosas eksponentsiaalselt.

Kellele Hüperion meeldis, sel on muidugi mõtet ka järg läbi lugeda, sest tasub rõhutada, et tegu pole mitte kahe eraldiseisva raamatu vaid ühe teose kirjastustehnilistel põhjustel eraldi ilmutatud osadega.

Kommentaariks eelmisele arvustusele niipalju, et inimese suhet tehnotasandisse ei tuleks vaadata mitte sellelt põhjalt, missuguseid koledusi inimene või tehnotasand korda suudab saata (kuigi siingi võib vaielda: tehnotasandi teadvustatud eesmärgiks oli nii inimese kui kõige elava likvideerimine, kaheldav aga kas kasvõi kõige hullemal reaalsel massimõrvaril selline teadlik eesmärk on) Küsimus on aga hoopis muus ja otse loomulikult selles, et inimene peab oma teed ise käima. Loomulikult ei ole siin midagi uut, põhimõtteliselt kannavad kõik mässava roboti lood sama sõnumit, (minu meelest on see tegelikult 95% ulmekirjanduse sõnumiks). Simmonsi puhul on kõik see muu selle lihtsa sõnumi ümber niivõrd väljapeetud, niivõrd suurejooneline, et tõlke ilmumise järel loen ma mõlemad osad kindlasti uuesti läbi.

P.S. Jätkuvaks kommentaariks alati vaidlushimulisele eelarvustajale. "kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis ..." - What a pathetic piece of crap! Just sellised "abstraktsed lähenemised" on puu väetiseks, mille viljadeks on sarimõrvarid, verised diktaatorid ja muu taoline kontingent.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mind üksjagu häiris romaani ülesehitus, kus peatükid vaheldumisi jutustasid palverändude tegevusest Hyperionil ning siis andsid ülevaate Hegemoonia peakorteri poliitilistest intriigidest. Raamatu esimene pool tundus koosnevat kahest täesti erinevast romaanist, kusjuures peab ütlema, et see nn "poliitiline thriller" oli tapvalt igav, tekitades tahtmise peatükk vahele jätta ning lugeda edasi, mis palveränduritest sai. Teises pooles muutus sündmuste käik sidusamaks ning lugeminegi nauditavamaks. Ainus, kes mind lõpuni häiris, oli CEO Gladstone, psühholoogilisest täiesti ebausutav karakter--inimkonna poliitiline juht, kes oma olekult ja käitumiselt meenutas karmleebet väsinud vanaema.

Imelik tundus ka see kiirustamine lõpus, kus paarikümnel leheküljel lihtsalt otsad kokku tõmmati ning lahtised jupid kiirustades vaheliti pandi, justkui hommikumantli hõlmad. Kui teksti andis venitada oma kuussada lehekülge, siis oleks ka lõpetus võinud olla eelnevaga proportsioonis.

Ometi fantaasia näib mehel lippavat, ja alla viie ei ole sellele raamatule küll sünnis panna. Järg on minu meelest Hyperionist üksnes veidike nõrgem, paljudest teistest teostest on nad mõlemad siiski peajagu üle.

Raamat meeldis mulle tegelikult rohkem, kui mu kriitilisest sõnavõtust järeldada võiks. Üks parimaid külgi oli see, et Hyperioni sündmused omandasid järje läbilugemise järel hoopis teistsuguse ilme ning asetusid oma kohale selles Simmonsi ennenägematus mitmekihilises maailmas.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Fall Of Hyperion teeb meile selgeks mitmedki asjad, mis sarja esimeses osas õhku rippuma jäid. Lõpuks ometi saame teada, misasi see Veristaja õigupoolest on ja kas Tehnotasand on meie liitlane või vastane. Kuigi põhiidee - inimene mõistusega masina vastu - kõlab selliselt sõnastatuna triviaalsena, on asi nii hästi kirja pandud, et lugemisel võtab vaimustusest ohkima. Veel kord au ja kiitus ka Mario Kivistikule, et ta sellise asja nii hästi maakeelde ümber pannud on.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Kui "Hyperioni" põhiülesandeks oli lugejale tausta selgitamine ning tegelaste hinge- ja muu elu aatomiteni lahkamine, siis "Hyperioni langus" viib lugeja juba tõsisemate sündmuste keskele. Süzhee teeb tetraloogia esimese raamatuga võrreldes märksa suuremaid pöördeid ning kui "Hyperion" on suspense, siis "Langus" on action.

Keskmiselt iga 100 lehekülje järel tekkis tunne, et nüüd kohe on lõplik selgus tulemas ja huvitav, millega kogu ülejäänud raamat täidetud on. Neist tunnetest hoolimata selgus lõpplahendus ikkagi lõpus. Paar korda tekkis tunne, et Simmons on end heietama unustanud, kuid kuna ma "Langust" valdavalt hommikupoolsel ööl lugesin, siis võis seda põhjustada ka mõningane väsimus... see selleks.

Mis ei meeldinud: jupp lõpust, mis mõnest aspektist "Viiendat elementi" meenutas. Süzhee seisukohalt võis see kõik väga ilus ja sobiv olla, kuid läila maitse jäi sellegipoolest suhu. Kogu eelnenu kaalus aga mainitud melodramaatika üles.

Lühidalt: minu meelest on "Langus" äärmiselt mastaapne/detailiderohke/põnev ... eriti hea mulje jättis just see erinevate stiilide oskuslik ning ladus (läbisegi/vaheldumisi) kasutamine. Minu selle aasta kõige nauditavam lugemine, Banksi "Mänguri" järel. Jään "Endymioni" ootama...
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Kehvasti kirjutatud raamat, kaugelt alla esimese osa taset. Poliitiline värk, esitatud sellisel kujul nagu ta oli - täiesti mõttetu mull. Tehnotasandil ringikappamine - absoluutselt fantaasiavabalt esitatud. Ja kõik see veristaja värk, mis esimeses osas oli intrigeeriv (tänu tohutule salapärale) läks järjest enam mõttetumaks. Kõige ajuvabam oli aga see, kuidas vanal maal toimunu oli nii tähtis kõigile tegelastele ja kõik teadsid sellest igast asju. Ja oletame, et nad teadsid seda tänu infotasandile - ma ei usu, et vahepealsete aastasadade jooksul ei olnud toimunud sündmusi mis oleksid olnud sellest igivanast jamast olulisemad. Ebausutav oli see maailm. Liialt vanas maas ja tema legendides kinni. Eriline lollus oli ristiusu nii jõuline esiletõstmine kogu romaani vältel ja siis poetada mingis vestluses lause, et tegelikult on usklikke vahest ainult miljon - miljardite seas. Nõme raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Keatsi sünnipäev on ilmselt sobilik hetk arvamust avaldada. Teos ise on kahtlemata võimas ja autori oskus kirjeldatud maailma erinevate tegelaste kaudu lahti seletada - ometi midagi lõpuni seletamata - on igati kiiduväärne. Nii et hindes pole kahtlust. Mis aga häirima jäi, oli tõlge. Tohutu töö muidugi ja lauseehituski pole kergete killast. Siiski oleksin meelsamini näinud, et terminid ja vidinad oleksid jäänud maksimaalselt originaalkeelde. Põhjenduseks: seda õnnetut siirikut ei kohta - loodetavasti - peale selle tõlke kusagil mujal. Implant seevastu esineb inglise keeles ikka sagedasti, ja mitte ainult ulmes. Asjatundjad on viidanud, et Simmons on kasutanud paljude teiste ulmekirjanike motiive. Kas just ka sõnavara, ei oska ma praegu öelda, aga tõenäoliselt küll. Mitmesuguseid ulmelisi vidinaid tähistavad sõnad liiguvad ingliskeelses ulmes ühest raamatust teise, neil on oma väljakujunenud tähendusväli jne. Esialgu kasutab iga tõlkija selle kohal mingit oma väljamõeldist. Ehk siis, asjad, mis originaalis, erinevates raamatutes, omavahel assotseeruvad, ei assotseeru tõlgetes mitte. Võimalik, et kunagi ka tõlgetes kasutatav sõnavara kuidagi normeeritakse, aga siis kukub välja midagi imho niisamatobedat, kui „eestikeelne" arvutisõnavara.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Raamat oli mastaapne ja fantaasirikas, kuid pisut liiga detailne, liiga lohisev ning LIIGA PAKS!. Gladstone`i alalised nõupidamised, palverändurite lõputud sekeldused ajasarkade ümber ning kõikvõimalikud detailsed kirjeldused olid koormavad. Seega pidin kahjuks pisut pettuma, ootasin enamat. Siiski müts maha autori ees, vaeva on nähtud tõsiselt. Raamat väärib tegelikult korduslugemist (koos esimese osaga), kuna nii mõndagi jäi minu lihtsakoelisele maamehe mõistusele segaseks. Võimalik, et uuestilugemine ei aitagi, vaid järgnevad Endymioni osad asjad klaariks teevad.

Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Üldiselt pole viga, aga nõustun nendega, kes leiavad, et sarja esimese osa suurejoonelisus on uppunud teises osas liigsesse sehkendamisse ja detailirohkusesse. See mis esimeses osas oli "intrigeeriv-salapärane-huvitav" on järjes kadunud. Üle nelja kohe mitte kuidagi anda ei saa, samas alla selle ka mitte :) niiet lõpliku hinnangu andmiseks tuleb ilmselt ära oodata sarja kolmanda raamatu maakeelne ilmumine...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Hyperion langeb-tase mitte! Suurepärase( vähemalt kahe maakeeles ilmunud köite järgi otsustades) epopöa teine romaan ei jää esimesele mingil kombel alla, ei, pigem vastupidi! " Hyperionis" veidi sogaseks jäänud sõjateema on siin esitatud reljeefse mastaapsusega.Ja veel üks põnev fenomen-tetraloogia kaks esimest osa on vist TÕENÄOLISEIMAD kosmoseooperid, mida olen iial lugenud. Just selline võibki olla inimühiskonna tulevik pea tuhande aasta pärast-rumalad kahejalgsed on end müünud virtuaalsetele küberrobotitele," Hegemoonid" osutuvad orjadeks. Tarbimisühiskond on jõudnud äärmuseni, dekadents lokkab.Terves Universumis on vaid kolm jõudu-kes keda? Kes kellega kelle vastu? Ja mis kõige parem-lõpp on optimistlik.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Kuradi hea raamat! Ja Mario Kivistik on hea tõlke teinud. Erinevalt mõningatest eespoolkirjutajatest mind ei häirinud inglisekeelsete eriterminite eestindamine üldse. Hoopis hullemine käib närvidele see, kui tekst kubiseb odavatest toortõlgetest. Loeks justkui inglisekeelset raamatut, kus sidesõnad eesti keeles. Way parem raamat kui veidi enne seda loetud Banksi "Relvade kasutus".
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Niisiis palverändurite seiklused jätkuvad. Saadakse selgeks Ajasarkade, Veristaja ja Tehnotasandi olemus ja eesmärgid. Kõik "Hyperionist" jäänud lahtised otsad seotakse ilusasti kokku. Ning tehtud on seda isegi põnevamalt ja hoogsamalt kui "Hyperionis". Siin on palju rohkem madinat ning põnevust kui esimeses osas. "Hyperion" oleks nagu eelmäng "Hyperioni langusele", kus tutvustatakse probleemi ning peategelasi. Kuna raamat on tihedalt läbi põimunud "Hyperioniga", siis ei tasu enne eelnimetatavaga tutvumist lugeda. Palju võib jääda arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles
Oliver Karjane

Mnjaa, ei saa just öelda, et oleks tegemist mingi lihtsa lookesega, minu meelest isegi sarja kõige rohkem läbipõimitud & sõlmi täis osa. Ilma viimase peatükita saaks oleks see raamat veel eriti tükk ajude ragistamiseks.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Iga loo arenemise käigus vastatud küsimus tekitas paar uut, polnud etteaimatavaid lahendusi. Tohutu hulk muljetavaldavaid, uudseid detaile. Üks parimaid järgi ühele parimale raamatule. Kerge ajaviite sõpradele muidugi ei soovita, aga eks nad näe seda juba kaugelt ära (maht on lihtsalt nii suur).
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Raamat, mis ei oma mitte mingit m6tet ilma oma esimese osata ja kui nyyd takkajärgi m6elda, siis ka esimene osa ilma teiseta on täiesti tyhi teos. Winge ja valus teos inimeseks olemisest ja valikutest, mida me peame tegelikult igapäevaselt tegema, lihtsalt groteskini viidud. K6ige kummalisem on see, et kogu tellise jooksul ei hakka hetkegi igav. Kohutavalt detailirhke ja seletav, paraku tekitab suurem osa seletusi ainult uusi kysimusi. Ohtlik asi, s6ltuvusse v6ib niiviisi sattuda.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Nojah, polnud küll paha, aga... Sarja teise osa lugemisel tekkis kogu aeg tunne nagu loeks mingit krimkat, kuid Agatha Christie teeks seda tunduvalt paremini! Võib-olla olid esimese raamatuga lootused liiga kõrgele kruvitud, ei tea, igatahes tundus tõesti Hyperioni langusena. Liiga palju vahtu ("kommutaatori tagaküljele oli vajutatud näts, mis oli valmistatud Che lõpututes soodes kasvavast taimest, mida kogusid unustatud suguharu liikmed, kellel käis iga kolmapäev kaupluserakett, kus müüdi teleporthambaharju ja seepi ja muud eluks vaja minevat, mida valmistati... jne." -- mitte midagi ütlevaid detaile liiga palju), sisu suht vähe. Kui keegi sellest Eno Raua «Kalevipoja» kombel "laste" «Hyperioni Languse» kirjutab, siis võib-olla muudan meelt ;)
Teksti loeti eesti keeles
Lily Tamm

Ei oska eelpool öeldule lisada muud, kui et minu arvates on see väga huvitav ja hästi kirjutatud raamat ja ka sari
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Lugesin "Hyperioni langust" teist korda ja sel korral vahetult peale "Hyperioni" lõpetamist. Ning asjad said palju selgemaks, kui esimesel lugemisel 5-6 aastat tagasi. Peabki vist edaspidi neid triloogiaid ja tetraloogiaid järjest lugema, siis ei mängi mälu vingerpusse. ;-)

Aga sisust.
Vastupidiselt mõnele kaasarvustajale meeldis mulle väga, et hulk eelmises osas lahtiseks jäänud otsi kenasti loogiliselt kokku sõlmiti ning lõpetati lugeja teadmatusega (no ok, "salapäraga") piinamine. Samas, midagi jäeti ka lahti, kuid vaid vajalik. Isegi Brawne Lamia, kellele samuti saladused ei meeldinud, peaks tulemusega rahule jääma. :-)

Raamatust ei meeldinud küberruumi kujutamine ja ka tehismõistuste monoloogid olid kehvad. Samas pareeris Simmons selle ründe, selgitades Severni/Keatsi suu läbi, et Ummon ongi sitt jutustaja. :-D

Avastasin ka ühe jämeda loogikavea: leheküljel 383 vabastab Veristaja Paul Dure tema ristikujust ja jätab alles vaid Lenar Hoyti oma, mispeale Dure rõõmustab, et ei pea enam uuesti sündima. "Endymionis" ja "Endymioni tõusus" tõuseb aga Dure (vahelduva eduga) taas surnuist.

Muidu oli aga raamatu loogika tapvalt hea. Kahtlesin nimelt pikalt selles, kas TehnoTasand ja Ülim Mõistus pidid ikka kogu oma võimsuse juures inimkonna kõrvaldamiseks nii keerulist skeemi arendama. Jõudsin järeldusele, et pidid ja seda just nimelt tänu sellele (neetud?) sümbioosile.

Lisaks viiele ülihea sisu eest teenib raamat veel ka lisapunkti tõlkija koostatud sõnaseletuste ja lühendite selgituste eest raamatu lõpus.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Kunagi alustasin Hyperioni lugemist ja ei jõudnud kaugemale isa Hoyti ja kolonel Kassad`i juttudest. See oli vististi omajagu aastaid tagasi. Nüüd lugesin läbi nii Hyperioni kui ka languse ja olen hämmingus :)Nõustun eelkirjutajatega, kes on kiitnud Simmonsi kirjutamisstiili (ja ei saa aru neist, kes leiavad selle olema kehvapoolse; ilmselt maitse asi). Sisu ja vormi poolelt väärib imetlemist sellise kompositsiooniga lõpuni hakkama saamine. Ka tundub, et Hyperioni lugu on ajanud oma juuri nii mõndagi kohta tänapäeva ulmes - killukese TehnoTasandist võib nt. leida Matrixist...Kogu see kirjatükk on nii mitmekihiline, et ilmselt leiab iga lugeja sealt oma. Minule oli lisaüllatuseks autori julge ja omapärane lähenemine religiooni küsimustele: kuidas Jumal areneb, kuidas Jumal moodustub mingil moel läbi aja tagasi ulatuvast ÜliMõistusest.Igatahes väärt sellele kulutatud aega.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

lugesin huviga lõpuni.Sol Weintreibi liin häiris kergelt. Algul tundus et Rachel saab olema vaat et messias, hiljem selgus et ainult kellegi saatja. Kaugelt olulisem teema tundus olevat tehnotasandi ja inimkonna vaheline suhe. See vist huvitab tänapäeva inimest rohkem kui Kierkegaart ja Aabrahami dilemma.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Samuti väga hea lugemine, nagu "Hyperiongi". Ainus, mis veidi häiris oli see roosamannalik lõpp, kus kõik tundub pärast hävingut järsku eelnevaga võrreldes nii ilus ja tore... ehkki "Endymionis" muidugi selgub, et see jäi vägagi üürikeseks.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Esimeses osas oli ainult üks karjuv jaburus (see plahvatav pea). Teises osas tuli neid juurde. Sol loodab, et imik noorenemistõvest paraneb, aga võtab talle süüa kaasa ainult sünnihetkeni, mitte aja jaoks, mil ta uuesti vananema peaks. Kassad tunneb suurt indu raudmehega maadelda. Lamia raiub käeservaga läbi vooliku, millest pole selge, kas see hoiab "päästetavat" kodanikku elus või ei (peale selle, ei usu mina, et ka kõige kõvem karateka korralikust kastmisvoolikust jagu saaks). Peasekretärile tuleb pähe, et TehnoTasand portaaliliiklust kontrollib, alles seejärel, kui keegi otseselt kaduma läheb. Kütkendis puudub niisugune lihtne funktsioon nagu äratuskell ning Hyperionil rännatakse kompassi järgi - pole ei GPS-i ega LPS-i. Ülal juba mainitud segadus ristikujudega. Ja nii edasi.

Esimese osa tegelaste jutustused mõjusid igaüks omamoodi terviklikult, samas romaani hästi liigendades; teisest osast jäi palju rohkem veeretamise mulje.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

The Fall of Hyperion on teine osa Hyperioni kosmoseooperi-kaksikromaanist, mis algab täpselt samast kohast, kus eelmine romaan lõppes. Palverändurid on jõudnud Ajahaudadeni, kuid need on vaiksed ja koletis Veristajat ei paista kuskilt. Samuti on sõda Hyperioni pärast juba alanud ja Heidikud suruvad Hegemoonia vägesid igal suunal tagasi.
 
On selge, et ilma erakordseid meetmeid võtmata langeb Hyperion oma saladustega vääramatult Heidikute kätte. Kuid siis saab lokaalsest konfliktist juba kõikehõlmav sõda ning ohus võib olla mitte ainult Hegemoonia vaid ka kogu inimkonna tulevik. Ajahaudade juures aga ilmutab Veristaja end lõpuks palveränduritele...
 
Mingis mõttes mul omal ajal vedas, sest kuna "Hyperioni" tõlke avastasin ma millalgi 2000. aasta alguses, siis jäi mul loo teist poolt oodata ainult alla aasta. Kui see ükskord ilmus, siis mäletan ma, et just "Hyperioni langus" oma tulevärgiga meeldis mulle veel palju enam, kui "Hyperion".
 
Nüüd originaali lugedes oli kogu see uskumatu tulevärk muidugi alles, kuid selline järjest lugemine pani mind mõtlema sellele, kui radikaalselt üksteisest erinevad need kaks raamatut on. See on ehk ka üks põhjus, miks ma tagantjärele olen just esimest osa võrreldes teisega palju rohkem hindama hakanud.
 
"Hyperion" on mingis mõttes hästi kitsa ulatusega, hoolimata nendest ulatuslikest tagasivaadetest, mida iga palveränduri jutustused annavad. Lugeja viibib kogu aeg koos palveränduritega, liigub ainult koos nendega ning näeb ja teab ainult seda, mida nemad näevad ja teavad. "Hyperioni languses" muutub kõik.
 
Nüüd laotub nende loo toimumisaja murranguliste päevade jooksul pilt laiali üle kogu tuntud universumi. Palverändurid paisatakse samuti laiali ja kuigi neil on jätkuvalt oluline roll, keskendub neile kogu leheruumist vist küll alla poole. Eelkõige on loo teine osa sõjaromaan - sõja ja vandenõu.
 
Selles pole muidugi mitte midagi halba. Simmons vajabki kogu seda mastaapi, et kõik oma esimeses osas õhku visatud pallid ka korralikult kinni püüda. Ning kui palverändurid saavadki nüüd vähem leheruumi, siis Hegemoonia peasekretär Meina Gladstone tõuseb siin lausa uueks peategelaseks ja sellisena veel fantastiliselt heaks.
 
Miks siis ma pean "Hyperioni" praegu paremaks? Peamiselt seetõttu, et teinekord on mõistatus ise huvitavam kui selle lahendus. Mustkunstnikutrikk on köitvam kui teadmine sellest, mismoodi seda tehakse. Lahendusi ja seletusi "Hyperioni langus" tõepoolest pakub ning seda absoluutselt meisterlikul tasemel.
 
"Hyperion" aga on sellega võrreldes... maagiline. Mitte, et see "Hyperioni languselt" midagi ära võtaks.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Urmas Muinasmaa
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Urmas Muinasmaa

Raamat oli mastaapne ja fantaasirikas, kuid pisut liiga detailne, liiga lohisev ning LIIGA PAKS!. Gladstone`i alalised nõupidamised, palverändurite lõputud sekeldused ajasarkade ümber ning kõikvõimalikud detailsed kirjeldused olid koormavad. Seega pidin kahjuks pisut pettuma, ootasin enamat. Siiski müts maha autori ees, vaeva on nähtud tõsiselt. Raamat väärib tegelikult korduslugemist (koos esimese osaga), kuna nii mõndagi jäi minu lihtsakoelisele maamehe mõistusele segaseks. Võimalik, et uuestilugemine ei aitagi, vaid järgnevad Endymioni osad asjad klaariks teevad.

Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Ei jää vist ka muud üle kui "viis" panna, kuigi selle raamatu lugemine just esteetiline nauding polnud. Miks siis ikkagi 5? Sellepärast, et ajusoppi talletuv positiivne üldmulje raamatust on tugevalt mõjutatud raamatu puändi poolt. Alles lõpus avatakse lugeja silmad, et näha kõike loetut hoopis teise pilguga.

Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

"Apendiks" ja "Eelkäiad" olid heal tasemel jutud ning igati viit väärt, ülejäänud kahjuks sellist pinget enam ei pakkunud. See 5 või 3 krooni mis ta aastal 2000 Tallinna suvalises antikvariaadis maksab, tasub ulmehuvilisel kindlasti raisata.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Kurat, see oli nüüd küll hea jutt, ikka väga hea kohe. Väärib saadud "Hugo`t" 100%. Lihtne idee iseenesest: võtta ajaloost kaks väljapaistvat isikut ja nad kokku viia eesmärgiga "vaatame mis juhtub?". Mõtlemisainet jätkub kauemaks, kui lugemiseks aega kulus.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Silverberg kirjutab hästi ning seepärast hindeks "neli" (mitte madalam), kuid muidu nõustun praktiliselt kõiges Andrei Golikovi arvustusega. Kuid samas polnud kõik ideed raamatus sugugi haiged: see kuidas ühiskond on sidusõdede ja -vendadega seotud, on päris huvitav ning tegelikkuses ilmselt ka realiseeritav. Tore ju, kui igal inimesel oleks garanteeritud kaks väga lähedast sõpra!
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Mastaapne ja mahukas romaan - Xeelee sarja võtmeteos, mis paljud lahtised otsad kokku seob. Sisust:

40. sajand, päike ilmutab aga juba esimesi tundemärke elu lõppfaasi jõudmisest. Inimkond üritab asja uurida ning luua aegruumis tunnel 5 miljoni aasta kaugusele tulevikku. Sellise tunneli konstrueerimiseks peab aga kosmoselaev praktiliselt valguskiirusel liikudes sooritama reisi, mis kestab Maa aja järgi 5 miljonit, laeva aja järgi aga tuhat aastat (relatiivsus!). Tulevikus vaataksid nad mis päikesest saanud ning tuleks loodud ajatunneli kaudu tagasi oma aega (50. sajandisse tegelikult). Paraku ei suuda laeva ühiskond 1000 aastat oma normaalsust säilitada ja üks seltskond keerab 50 aastat enne reisi lõppu asja tuksi ning ajatunnel jääb rajamata. Mis siis toimub maailmas aastal 5000000 AD ? Päike on surmaagoonias paisunud juba Marsi orbiidini, teised tähed universumis on samasugused - punased ja suremas. inimestest pole aga kippu ega kõppu... Kuid siiski: signaalid tulevad otse päikesest ning neil õnnestub “daunlõudida” tehisinimene Lieserl, kes saadeti samuti 5 milj. aastat tagasi päikest uurima, kuid hilisemate sõdade käigus teiste tsivilisatsioonidega unustati. Koos Lieserliga hakatakse jälile jõudma, mis toimunud/toimumas. Nimelt kustutavad päikest ja tähti varjatud ainest (“dark matter”) eluvorm. Inimesed on aga sõjas (nende endi algatatud) Xeelee tsivilisatsioonilt peksa saanud ja ilmselt hävitatud. Xeelee ise (ja kogu barüoniline elu) on aga kaotamas sõda varjatud ainele, mistõttu on Xeelee rajanud üüratu artefakti: tuhandete galaktikate massi ja miljonite valgusaastate läbimõõduga pöörleva Ringi, mille läbi on võimalik universumist mõnda teise maailma lahkuda. Viimased inimesed leiavad õnneks Titaani jääst Xeele hüperdraiviga “Nightfighter’i”, millele tõstavad oma laeva elumooduli ümber ja “hüplevad” läbi 150 miljoni valgusaasta Ringi juurde ning lahkuvad koos Xeeleega läbi Ringi teise, noorde universumisse.

See pikk jutt oli nüüd lühidalt raamatu peamine sisu... Lisaks on aga seal piisavalt erinevaid tegelasi ja tegevust ning ohtralt teoreetilise füüsika seletusi, mis mulle kõik kohale kahjuks küll ei jõudnud. Mis mind selle teose juures aga kõige rohkem hämmastab, on asjaolu, et Ringi hard SF ületab oma fantastilisusega küll suurt osa teadusliku tõepära piirangud hüljanud ulmet. Kas siis teaduslik tõepära on üldse piirang? Baxter pidi ju isegi selline mees olema, kes kõigi oma serveeritavate “imede” võimalikkuse oma käega läbi arvutab. Mis kõik küll neist võrranditerägastikest välja ei kooru...
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Baxter üritas saada 10 aastat tagasi kosmonaudiks, paraku see ei õnnestunud ning tal “tuli leppida” SF kirjaniku karjääriga. Võibolla kaotas tema läbi maailm suurepärase kosmonaudi, kuid SF-i võit on arvatavasti sellest kaotusest mitmeid kordi suurem.

Mõnede arvates on Baxteri loodud karakterid lamedad, tema kirjutatud tekst aga kuiv ja igav nagu teoreetilise füüsika õpik. Kuid tänapäeva teoretilise füüsika kõige pöörasemate ideede suurepärane tundmine ja nendega kõige suuremates mastaapides opereerimine pole ka just paljudele jõukohane! Ja mida tähendabki mingi karakter või kellegi tunded terve universumi ajaloo ja saatuse kõrval. Või kas oskab keegi üldse öelda, mida tunneb jahtunud ning surevas universumis elav viimane inimene 10^10 aasta pärst...

Viimane lõik on õigustav, kuid tegelikult ei ole õigustusi tarvis - Baxteri looming on erakordne tase, raju hard science fiction kõige paremas tähenduses! Ja kellele see peale ei lähe, ei aita ka õigustused. Võite lugeda autori paremaks tundmaõppimiseks intervjuud temaga: http://www.sam.math.ethz.ch/~pkeller/BAXTER/Interview.html

Raamatust endast. See on Baxteri kolmas romaan (ilmumisjärjekorras küll teine) ning kuulub Xeelee sarja. Kuna ma pole rohkem selle sarja raamatuid lugenud, ei oska kommenteerida, kuivõrd ta teistega seotud on. Sisust. Inimesed on jõudnud arengus tublisti edasi: koloniseerivad päikesesüsteemi, leiatanud vananemisvastase tehnoloogia (sisuliselt surematuse), rajavad aegruumis tunnelit jne. Paraku allutab inimkonna aga julmalt tugevam tsivilisatsioon, Quax, kes nullib kogu inimkonna saavutused, lõpetab tehnoloogilise arengu ja muudab Maa suureks toiduvabrikuks. Salaja õnnestub ühel grupil siiski ehitada kosmoselaev, Maalt lahkuda ja läbi aegruumi tunneli 1500 aastat tagasi Quaxi eelsesse minevikku põgeneda. Seal saavad aga “kohalikud” külalistega tulevikust peavalu tunda, kuna viimaste eesmärgiks pole mitte lihtsalt Quaxi hävitamine, vaid füüsikalisele hüpoteesile rajatud pime usk universumi ajaloo muutmiseks, milline eesmärk pühendab kõik abinõud. Quax saabub muidugi oma laevadega ka minevikku inimkonda hävitama ja järgneb space-battle...

Huvitavat atribuutikat raamatusse juba jagub: põgenike kosmoselaev on nagu lendav kividega mätas, täpsustatult on selle üheks osaks Stonehenge (maskeering, laev ehitati ju salaja!); Quaxi laevad on kosmoselendudeks kohastunud hiiglaslikud mõistuslikud elusolendid (hüperdraiviga!); Quax ise on kõigest mõnesajast indiviidist koosnev äärmiselt veider eluvorm - turbulentse vedeliku kerad; üheks peategelastest oli ühe teise tüübi isa virtuaalne koopia (isa ise oli surnud); jne. Ja muidugi Wigneri paradoks, Schrödingeri kass, Einsten-Kerr’i sild, Schwarzild ja mustad augud, “ussiaugud” aegruumis - eelpool mainitud kohati kaelamurdev füüsikaline background.

Mis mul veel öelda: minu jaoks oli see raamat maiuspala ning hinge soojendab teadmine, et lugemist ootavad veel suur enamus Baxteri maiuspalu...
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Nii igivanu SF jutte nagu see, on ütlemata raske hinnata. Ei suuda lihtsalt ennast ajas 150 aastat tagasi asetada ning peast pühkida kogu selle perioodi teaduse saavutused. Ja paratamatult tundub seetõttu nii vana SF ülimalt naiivne. Kuid A.D. 2150 on tänapäeva hard SF ehk sama lapsik... Mingid kandvad ideed muidugi jäävad kestma. Antud loos on selleks ehk tänapäevaks juba tülgastuseni ekspluateeritud "hull teadlane". See konkreetne "määd saientist", Rappacini, on kõva mürgisegaja ning kasvatanud oma imeilusa tütre sellliseks hirmuäratavaks olevuseks, kelle puudutus ning hingeõhk kõigile elavale surmav on. Hinne 3.5, loo vanust arvestades olen leebe ja panen nelja.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Jutt rajaneb ühele vingele ideele ning kõik muu on üsna tähtsusetu ja kõrvaline. Selleks ideeks on nn. "aeglane klaas", klaas, mida valgus ei läbi ühe hetkega (kui suur on valguse kiirus klaasis? ca 200000 km/s?), vaid viivitusega. Ning see viivitus võib kesta sõltuvalt klaasist kuni kümnete aastateni. Ühesõnaga on inimesed õppinud seda klaasi valmistama ning jutus antakse edasi esmased huvitavad rakendused, mida selline klaas võimaldab. Autor on seda ideed edaspidistes teostes põhjalikumalt lüpsnud, konkreetses jutus jääb aga asi pisut kuivaks, seepärast 4 mitte 5.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Kui ma õieti aru sain (ma ei ole selles aga kindel), on lugu viimase kosmonaudi vanaduspõlvest tuleviku vanadekodus. Eriti positiivset hinnangut see jutt aga minus esile ei kutsunud.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Lugu superkaugest tulevikust Maal, kust on kadunud inimesed. Kurat teab kuhu zooloogiliselt klassifitseeruvad mudase merepõhja katoliiklastest elanikud (!!!)jõuavad oma palverännakul legendaarse paavsti juurde, kelleks on ... AI

Päris naljakas oli mudaelenike arutlus sellest, millised inimesed välja võisid näha - jõuti järeldusele, et tõenäoliselt kerakujulised...
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Fantaasilend, mis oma absurdsuses võtab nõutuks, kuid samas paneb muigama. Kaks Inglise härrat aastast 1985 ärkavad unest ning leiavad ennast ahvidena puu otsas. Ning kogu maailm, kus nad elavad, on pisi-pisike ning mõnest puust ainult koosnebki. Taevas hõõgub aga hiiglaslik punane päike, mille välimuse järgi võib arvata, et Jeesuse sünnist on möödas ca 5 miljardit aastat. Mõtle ise, mis juhtus... Peagi selgub, et üks dþentelmenidest on emane, teine aga isane pärdik... :-)
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

See lugu ajas pea päris segi ning algul ei tahtnud nagu kohale jõuda, mis toimub. Toimus aga selline asi, et enam-vähem sama-aegselt satuvad paralleelmaailmate lõikumise tulemusena Kuul kokku kõik esimesed ekspeditsioonid Maalt, ka need, mis meie maailmas tegelikult plaanidest kaugemale ei jõudnud. Ei viitsinud selle loo backgroundi uurida, kindlasti on toimumata jäänud ürituste ajaloolised faktid kuskil kirjas.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Seekord fantaseerib Baxter tõesti venelaste kosmoselendude ümber. Juri Gagarin ise läheb Veenusele. Taustaks spekulatsioon elektromagnetilisest intelligentsist Veenusel. Ei ole nii paha, kui Adrifted arvab...
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Baxter on kokku ajanud kaks ajaloolist sündmust oktoobrist 1962: USA kosmonaudi Walter Schirra kosmoselend (6 tiiru ümber Maa) ning Kuuba kriis, mille käigus oleks võinud puhkeda tuumasõda NSVL-USA vahel. Baxteri jutu peategelaseks ongi Schirra, teglikust ajaloost erinevalt aga Maal puhkebki tuumasõda... See pole aga Maa ega Schirra jaoks lõpp. Pärast poolteist orbiiti kestnud vaikust eetris ja tulemöllu jälgimist Maal side taastub ning ragisev hääl küsib Maalt "Mis juhtus?"... Ääretult vinge jutt minu meelest, kogumiku üks parimaid!
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Ja-jah, kari pisikesi rasedaid plikasi ja mitte ühtegi poisipõnni!!! Ja jooksevad sindrid nii kiiresti, et kuidagi kätte ei saa!
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Olevat Baxteri teine müügiks läinud lugu, "Traces" kogumiku vanim, aastast 1988. Jutu ideeks on selline tore ja mõistatuslik masin, mis teeb "mittemillestki midagi".
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Superman (täpselt selline, nagu koomiksites ja filmides) arreteeritakse, tema üle mõistetakse kohut ning langetatakse surmamõistev otsus. Kuna superman on üdini inimeste heaolule pühendunud, laseb ta endaga seda juhtuda - inimkonna nimel. Hukkamise peab ta ise läbi viima. Selleks peab ta taevast all kihutama ning läbi Havai vulkaani tungima Maa sisemusse. Arvestuste kohaselt tungiks ta ca 15 miili sügavusele ning hiljemalt mõne nädala jooksul ka selle kõige tagajärjel sureks... Kust superman pärit ja mida autor veel sellega öelda tahab, lugege ise, kui huvi on!
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Jällegi konkreetsel isikul ja sündmusel baseeruv jutt. Selleks isikuks on 30-40-ndate aastate tuntud muusik Glenn Miller, kes olevat Baxteri isa suur lemmik olnud. Miller jäi kadunuks 15. detsember 1944, kui temaga Inglismaalt Pariisi startinud lennuk kadunuks jäi. Jutu tegevus leiabki aset vahetult enne selle saatusliku lennu starti. Milleri kõrvale ilmub lennukis äkki tema vend, tegelikult hoopis venna kujuline projektsioon kaugest tulevikust. See nn. vend veenab Glenni lennukist väljuma nimg mitte sõitma, kuna lend surmaga lõpeb. Tema ellujäämine tähendaks aga kardinaalselt teistsugust pop-muusika arengut sõjajärgses Ameerikas. Kummalisel kombel päästaks see Ameerika kauges tulevikus "külaliste" käest kosmosest. Nii et Glenn peab valima...
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Alternatiivajalooline lugu esimesest lennukist ja sellele võetud patendist 19. sajandi lõpus, millega sai hakkama vaene Wales`i puusepp söekaevurite kolkakülast. Kuna inglased asjast midagi ei arvanud, ehitasid puusepp ja co kokku 4 lennukit ning tegid Londoni kohal demonstratsioonlennu. Muuhulgas pildusid ülevalt peaministri tõlda söekamakatega. Lihtne ja ilus jutt inimeste unistusest lennata ja selle unistuse täitumisest. Jutu kirjutamise aineks olevat Baxteril olnud muide ka tegelikult Wales`i puusepa võetud patent lendava masina kohta.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Jällegi dateerib Baxter kosmoseajastu alguseks 19. sajandi teise poole. Jutt koosneb vaheldumisi erinevatest lõikudest: esimese Marsi ekspeditsiooni päevikust ning kellegi Mr. Wells`i jutustusest. Hea jutt, millel on analoogia ka tegelikult aset leidnud kosmoseajastu saavutuste ja pettumustega.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Kunagi on tabanud Maad komeet, mis lõi Maa orbiidi piklikuks. Seetõttu muutus kliima külmaks ning ainsaks elupaigaks sai ookean. Sealgi toimus elu vaid üürikese suve kestel ühe kuu jooksul, ülejäänud aeg möödus külmunult talveunes. Visioon võimalikust ja mitte just meeliülendavast kõrgeltarenenud inimkonna hääbumisest (või hoopiski ellujäämisest?) kosmilise katastroofi tagajärjel.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Kunagi tegi mingile planeedile hädamaandumise laev, mis tuli kuskilt... Inimestel tuli kohaneda veidra maailmaga, kus pidi klammerduma kaljunukkide külge või kulgema allavoolu. Veider jutt, ei oska midagi erilist selle kohta arvata.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Päris konkreetne ja verine muinasjutt. Ja ei mingit hea-kurja võitlust, vaid pigem kurja ja kurja vaheline võitlus. Oleks ma seda lugenud nii umbes 15 aasta vanuselt, oleksin nähtavasti vaimustusest silda visanud. Ei tunne end just vanakesena, kuid ma ei suuda enam sellist kirjandust 100% nautida, midagi jääb nagu puudu. Mul assotsieerus see raamat ühe karmi bändi karmi looga aastast 97 - Unleashed "Ragnarök". Ma ei imestaks, kui see raamat seda ja teisigi metal bände inspireerinud on, eksisteerib ju isegi selline stiil nagu "viking metal".
Teksti loeti eesti keeles