Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Umberto Eco ·

Baudolino

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: «Baudolino»
Tallinn «Varrak» 2003

Hinne
Hindajaid
8
1
2
0
0
Keskmine hinne
4.545
Arvustused (11)

1204, ristisõdijad on rüüstamas Konstantinoopolit. Keegi võõras ladinlane päästab röövlite käest Bütsantsi kantsleri ja ajaloolase Niketase, ja palub tal oma elulugu üles kirjutada, sest tema enda märkmed hävisid, kui ta põgenes preester Johannese riigist. See võõras ongi Baudolino.

Pärit on ta Põhja-Itaaliast, ning noorukina sattus Friedrich Barbarossa kaaskonda, kes tegi temast oma kasupoja. Baudolinol on kaks annet: ta omandab lausa õhust võõraid keeli ja oskab suurepäraseid luiskelugusid välja mõelda. Romaan möödubki nii, et Baudolino jutustab Niketasele oma lugu.

Baudolino suundus õppima Pariisi ülikooli, kus tema ümber kogunes internatsionaalne sõpruskond; joodi, lõbutseti, väideldi. Need sõbrad saadavad Baudolinot kogu järgneva elu, mis kujutab temaatilist läbilõiget kogu keskaega hõlmavast legendide-religiooni-müstika pannoost. Teisalt on see lugu Ecole omases võtmes semiootiline mõistujutt... ja selle kihi lahtiharutamise jätaks juba erialateadlastele. Lugemiselamuse koha pealt nuriseda aga millegi üle ei ole ja romaani pealmine kiht, mis tegeleb tõe tundmise ja loomise, sellesse uskumise ja levimisega, on üsna lihtsalt haaratav.

Olles Barbarossa soosik ja köidetud obsessiooniga leida preester Johannese kuningriik, satub Baudolino osaliseks pea kõikides meieni ulatunud kõrgkeskaegsetes legendides. See on Baudolino, kelle nõuannete järgi peab keiser sõda itaalia linnriikide ja paavstiga; Baudolino ettepaneku järgi laseb keiser kanoniseerida Karl Suure; Baudolino avastab Milano kirikust kolm laipa ja dekoreerib need sarnanema Kolme Kuningaga piiblist (ning sokutab jutu nende taasavastamisest Euroopa peale laiali). Baudolino kirjutab ise preester Johannese kirja Barbarossale; Baudolino tekitab trubaduuridekunsti; Baudolino “loob” Rooma Mirabiilia; Baudolino tegeleb Saalomoni templi teoreetilise rekonstruktsiooniga; Baudolino produtseerib tohutul hulgal pühakute reliikviaid, nende seas ka kurikuulsa(d) surilina(d), ning see on muidugi Baudolino, kes võimendab legendi Püha Graalist, ja veelgi enam – leiab selle ning annab Friedrich Barbarossale.

Baudolino & co on juures Väike-Aasias kui sureb (asjaoludel, mis selguvad alles romaani lõpuks) keiser Barbarossa ning lavastab tema uppumissurma. Ja seejärel asub Baudolino sõpradega teele Preester Johannese kuningriiki, et viia talle tagasi Püha Graal.

Selleks ajaks on Baudolino juba põhjustanud nii palju uut tõde, teinud väljamõeldisest tõsiasjad, et ega ei imestagi, kui nad teel itta kohtuvad nii koerakoonlaste, hüpaatiate, skiapoodide jms rahvaga. Kellest muide Baudolino poolt kirjutatud preester Johannese kirjas juttu on. Nii et kogu oma elu on Baudolino pühendanud teadlikult valede tootmisele, aga läbi tema saavad need valed tõeks... Aga ei tahaks asuda siinkohal sellele libedale teele, et võimalikke tähendusvarjundeid kaardistada. Suuresti on “Baudolino” tõlgendamisel kindlasti abiks Lotmani järelsõna “Roosi nimele”.

Suures osas on romaan teoloogilise alatooniga, siin on arutlusi tõe ja uskumise vahekorrast. Ent kuna kõik on süžeeliselt range kontrolli all ja romaan korralikult puänteeritud, st tegu pole mingi maagilise suvarealismiga, siis paljut ei tahaks siinkohal paljastada. Ilmselt on see romaan, mis väärib pikki ja põhjalikke esseid, ent sobib suurepäraselt ka lugemiseks ka mõttetiheda seiklusromaani või alternatiivajaloona. Ka kriminaalne umbsõlm on olemas ja armuintriigid... armudes oma kasuisa noorukesse naisesse, määrab Baudolino kogu järgneva elu pettusele. Tema järgmised armulood on selles mõttes kenasti süzheega seostatud.

Romaan lõppeb seal, kus ta algabki – Konstantinoopolis. Paljud tõed on nüüd valeks muutunud ja valedelt pestud vale ning nendest tõde saanud. Baudolino lahkub, elanud läbi omamoodi kirgastuse või purgatooriumi. Niketas jätab Baudolino loo kirja panemata. Aga kindlasti tuleb kunagi keegi, kes on suurem valetaja kui Baudolino, ja selle kirja paneb.***Lisandusena 2011:

Eco saatus eesti keeles on endiselt vilets. ma ei ole Baudolinot tõlkes lugenud, aga Roosi nime tõlge on masendavalt sitt... see on tehtud ilma keeletundeta inimese poolt. Siin on tõlgitud Eilse päeva saar, mis on väga keskpärane ja mitteoluoline romaan. Eco kõige tähtsam asi aga, Foucault` pendel on tõlkimata. Kuuldavasti tollesama tõlkija omaaegse vastasseisu pärast, et sellest romaanist aru ei saanud ja pidas seda liiga "madalaks".

Teksti loeti inglise keeles

Eelmises arvustuses on kõik vajalik ära räägitud, aga et mitte palja hindega piirduda, toon siin ühe pisikese fakti, illustreerimaks, milliseid tõlgendamisvõimalusi see romaan pakub. Raamatus sünnib Baudolino sulest andekas värss "Praesul discretissime, veniam te precor: morte bona morior, dulci nece necor" jne, mille (ja hulk järgmisi luuletusi) kirjutab ta lausandetu Poeedi eest, kes on võetud Kölni ülempiiskop Rainaldi (von Dassel) teenistusse. Sellega paneb Baudolino aluse müstilise Ülempoeedi (Archipoeta) kujule, kellele "The Oxford Book of Medieval Latin Verse" nimetatud luuletuse omistab. (Ühtlasi kuuluvad need värsid Carmina Burana tekstide hulka.) Tõsi, väidetavalt löödi Ülempoeet armuseikluste tõttu õukonnast minema, misjärel leidis ta oma otsa kolmekümnendate lävel -- romaanis läksid asjad teatavasti teistmoodi -- kuid üldjoontes on ta kahtlemata Poeedi prototüüp. Pisiasjadesse peidetud nutikates detailides peitub palju selle raamatu ilust.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt peaks selle romaani läbi lugema igaüks, keda keskaja kultuur huvitab... Ainult et viga on selles, et kõigi vihjete mõistmiseks peaks lisama vististi mõnisada nimetust ajalooalast kirjandust :)

Ääremärkusena võiks eelarvustajatele lisada, et Eco sai muuhulgas hakkama sellega, mis ulmekirjanik LeGuinil haledalt läbi kukkus: "valede asupaiga" teemaga, peategelane ja reaalsuse väänamine sulavad romaanis niivõrd tihedalt kokku, et pole enam võimalik eristada seda, mis toimub nö. objektiivses tegelikkuses ja mis Baudolino peas, põhjus ja tagajärg aetakse sassi ning lõppude lõpuks on ka Baudolino ise sihitu pilbas oma veidra saatuse laineharjal. Kõige paremini illustreerib seda ilmselt Friedrichi mõrvamüsteeriumi lahendus, milleni jõutakse alles loo jutustamise käigus. Baudolino lugu hakkab kohe pärast jutustaja poolt sõnadesse valamist oma elu looma ning ümbritsevat mõjutama jutustaja tahtest sõltumatult.

Teksti loeti eesti keeles

Kõik on väga tore, aga sealtmaalt, kus Baudolino oikumeeni aladelt välja rändab, läheb raamat tuimaks ning ümberjutustavaks. Võib juhtuda, et Eco seda nii plaaniski, aga ma arvan, et seda oleks ka hulga paremini saanud teha. Kahju.
---------
24.05.2004 Hinne läheb ikka viie peale. Võibolla Eco enda skaalal võiks sellele nelja anda aga üldiselt on tegu ikka nii tugeva asjaga, et maksimumist madalam hinne poleks lihtsalt viisakas.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin mina selle palju kiidetud ja ülistatud Baudolino läbi ja pean ausalt ütlema, et erilist muljet ei avaldanud. Ma ei ütle, et raamat oli halb või igav või midagi muud sellist, vaid see lihtsalt ei pannud mind vaimustusest õhkama. Võib-olla on asi lihtsalt minu suhteliselt kesistes ajaloolistes teadmistes, aga see pole põhiline. Tegelikult mulle see raamat meeldis. Idee oli huvitav ja köitev, lihtsalt midagi jäi minu jaoks puudu või oli ülearu. Kahjuks.
Teksti loeti eesti keeles

Ühelt vanalt kõvakettalt leitud fail ehk raamat ajaloost, nagu see ei olnud.

See ei ole raamatuarvustus. Neid on aastapäevad tagasi* (vt märkus arvustuse lõpus) sellele eestikeelses tõlkes ilmunud romaanile juba piisavalt ilmunud. Pigem on tegu mõtisklusega sellest, mida Umberto Ecol õnnestub öelda ja mida mitte. Esseisti ja kirjanikuna. Sest võrdselt meisterlik ta mõlemas rollis pole.

Ent alustuseks siiski veidi konkreetsest raamatust ja ka autori varasemaist. Väidan, et Eco ilukirjanduslikena mõeldud teosed on sellistena siiski üpris keskpärased saavutused. Rääkimata hetkel semiootikast – märkidest, allusioonidest, filosoofilisest sügavusest, värvikaist ja intellektuaalseist detailidest, mis kindlasti annavad tunnistust sügavast eruditsioonist, on Umberto Eco (ilu)kirjanikuna – fabuleerijana, narratiivimeistrina päris õnnetu juhtum. Tema fiktsionaalsete tekstide süžeed on kohmakad, nõrgad, loba ja detailiuputuse käes vaevlevad.

Umberto Ecolt ootaks ta teadmisi ja erakordselt subtiilseid detaile arvestades tegelikult absoluutset täpsust kõiges sarnases. Ometi on ta kohati ilmutanud kummastamapanevat (ilmselt põlgusest tingitud) lohakust. Näiteks essees «Unistades keskajast» (ek. Vikerkaar, 4-5/1998) suudab ta populaarkultuuri viljelejaid ja nende teoseid loetledes eksida enamiku nimede kirjaviisis, tehes sageli opakaid tähevigu ning ka kodumaised joonealused märkused pole ses osas paremad, nende valik on suisa juhuse hoolde usaldatud. Või siis on valitud huupi, mida seletada ja mida mitte. Ilmselt siis pole populaarkultuur piisavalt tähtis, et sellest kirjutades täpne peaks olema.

Kuid konkreetselt Ecole andestamatuid eksimusi on kõnealuses romaaniski. Nii laseb ta raamatu tegelastel öelda Bütsantsi kohta Bütsants, mis on ometi ebatäpsus, kuna see nimetus tuli kasutusele alles tükk aega peale nimetatud riigi hävingut. Ehk oleks siin toimetaja võinud sedalaadi ebatäpsusi märgata? Üldse on korrektuuri (tähevigade jmt) osas keeletoimetus üsna lohakas. Millest on romaani suurepärast tõlget arvestades pagana kahju!

Eco kui kirjaniku keskpärasusele mõeldes, on seda kummalisem, et Eesti kirjastused pole ilmutanud huvi ta kirjanduslikult kõige õnnestunuma saavutuse – romaani «Foucault` pendel» tõlkimise vastu, mis ometi on lugemiselamusena autori silmapaistvaim saavutus. Seevastu on maakeeles olemas kaks ekskurssidena keskaega olulist teksti ning lihtsalt õlgukehitamapanev «Eilse päeva saar».

Kui «Roosi nimi» on erinevalt samanimelisest filmist suhteliselt igav ja detailirohkuse (mille puistamine ajuti suisa eputamisena näib) all ägav, siis «Baudolino» on loona vähemalt huvitav ja enamvähem põnevusega jälgitav. Kuid viimatinimetatu juures pole see peamiseks väärtuseks.

Kõik Umberto Eco romaanid rajanevad justkui mingeil reaalseil arhiividest, pööninguilt või kloostriraamatukogudest leitud dokumentidel, kirjadel, mälestustel või käsikirjadel. Vähemalt püüks autor eessõnas lugejat justkui selles tingimata veenda. Ometi teame ju kõik, et seegi on autori müstifikatsioon, fabritseering, topeltmäng lugejaga, fiktsioon ruudus. Valetamine veel enne, kui asutakse lugejat veelgi suuremate valede võrku mässima.

«Baudolino» on huvitav just seepoolest, et annab meile kõigile kamaluga mõtteainet teemal, mis üldse on tõde ja mis vale ja kas kõige õigem ja lihtsam lahendus ikka on sedastada nõutult, et kõik on suhteline. Romaan paneb lugeja mõtisklema seeüle, mis üldse on ajalugu, kas see, mis tegelikult juhtus või see, mis on meie päevini lugude/kirjasõna vahendusel säilinud. Professionaalsed ajaloolased muidugi on sarnaste teemadega juba aastasadu kokku puutunud ning see aeg on kriitikameele ja ettevaatuse nõelteravaks lihvinud, kuid ajalooga igapäevaselt mitte kokku puutuva inimese jaoks ehk pole see teemavaldkond nii läbimõeldud ja -tunnetatud. Ning eks esitab Eco siingi seisukohti, mille peale ajaloolased nina krimpsutavad.

Ühe osa ajaloost moodustab narratiiv – sündmuste kirjeldus – see, mis tegelikult juhtus ja püüe seda olemasoleva info põhjal maksimaalselt täpselt välja selgitada. Sinna juurde esitab ajaloolane küsimusi «miks?» ja «kuidas?». Ning siis püütakse veel minevikus aset leidnut mõtestada, püüda aru saada, miks tollased inimesed ja suuremad grupid/struktuurid just nii käitusid, millelegi reageerisid. Viimane on üldise arusaama järgi see kõige keerukam ja põnevam osa ajaloouurimisest.

Millega aga tegeleb Eco? Ta käsitleb minimaalselt mineviku mentaalsust ja põhjuseid, miks miski juhtus. «Baudolinos» on autor kesksele positsioonile tõstnud narratiivi enese. Müsteeriumiks saab tema tekstis just sündmusteajalugu; mis on võlts ja mis tõde. Ses mõttes saab kõnealust romaani vaadelda pigem mitte ilukirjandusena, vaid esseistliku uurimuse või mõtisklusena meieni jõudnud ajaloosündmuste tõepärast, sellest, kas tegelikult ka nii oli ja sellest, kuivõrd lihtne on seda raskestidefineeritavat nö. «reaalsust» või «tegelikkust» muuta.

Ecot huvitavad küsimused, mis üldse on ajalugu, millal see tekib, mis hetkel saab see nö. tõeks? Sest eeldagem, et minevikus on mingid asjad siiski teatud kujul päriselt aset leidnud. et kogu ajalugu ei ole üks suur vandenõu meie kaasaja vastu. Et ka kõige üldisem mentaliteedimuutus ajas ei muuda teatavaid kõige põhilisemaid fakte. Eeldagem, et on olemas mingi reaalsus – et mingi konkreetne isik on mingis konkreetses ajas ja kohas sooritanud mingi konkreetse teo. Selle väljaselgitamine peaks olema see Leopold von Ranke ihalus saada teada, kuidas asjad tegelikult olid (wie es eigentlich gewesen). Et selgitades välja selle tegeliku reaalsuse, peakski olema võimalik jõuda teatava objektiivse tõeni. Kas ikka on, on muidugi iseküsimus ja suuresti sellega Eco «Baudolino» tegelebki.

Analoogilisi küsimusi vaagivaid kirjandusteoseid on maailmas muidugi lugematu hulk. Ja mitte ainult kirjandusteoseid. Jutt ei käi mitte alternatiivajaloost, vaid just salaajaloost, kus ajaloosündmuste kulgu määravad ajaloole tundmatuks jäänud isikud ja kus ajalugu on just selline, nagu me seda tänapäeval teame ja kooli õpime. Kuid «Baudolino» on midagi sellest erinevat. Tekstidest, kus tegelik ajalugu asendub võltsinguga, meenub esimesena Mary Gentle’i 1500-leheküljeline mammutromaan «Ash: Salaajalugu» (Ash: A Secret History; 2000), milles üks tänapäeva uurija avastab, et 15. sajandi ajalooga, nagu meie seda teame, on midagi valesti, et Burgundia hertsogiriigi kadumisega ajalooareenilt on midagi kummaliselt valesti, et tollal eksisteeris Põhja-Aafrikas Kartaago jne. Loomulikult on tolle teose näol tegu žanripuhta ulmekirjandusega, mida Eco «Baudolino» kindlasti ei ole. Igatahes on sarnaseid küsimusi käsitlenud teisedki kirjanikud. Ja mitte vähe.

«Baudolino» saab alguse palimpsestist. Sellest, kuidas nimitegelane kustutab vana kroonikateksti ja asub sinna kirjutama uut lugu, iseenda lugu. Ega Jean-Jacques Annaud’ oma «Roosi nime» filmiversiooni ilmaasjata nimetanud palimpsestiks Umberto Eco samanimelisele romaanile. Palimpsest on üldse keskne mõiste Eco loomingu mõtestamiseks.

Baudolino peab oma lugu tähtsamaks sellest, mis oli eelnevalt kirjutatud ning kustutab selle kui ebaolulise. Kas kustutab ta sellega ka varasema ajalooreaalsuse ning tekitab selle asemele uue, oma versiooni? Sellist probleemiasetust võib pidada naiivseks, kuid just sellise mängulise võimaluse Eco lugejale pakub. Et kas Baudolino vale kirjapanekuga kaob jäädavalt varasem tõde? Nii võiks kõnealuse teksti puhul väita küll. Muretseb ju nimitegelanegi, et tema kroonikalehtede kaotsiminekuga kaob justkui ka kogu tema elu. Kaob ajalugu.

Aga on siis nii või mitte? Kas ühe ajalooversiooni sõna otseses mõttes teise (mahakustutatu) peale kirjutamisega muutub ka ajalugu ise? Kas see uus kirjalik reaalsus võrdustub tegelikkusega, sündmustega, nii nagu need tegelikult olid? Kas Baudolinol on õigust võrdsustada oma elu ajalooga, kirjutada oma elu uueks ja tõeseks ajalooks? Või mis õieti evib võimu muuta ajalugu? On see tekst, mis tsementeerib kirjutatu reaalsuseks, tõeks? Või pigem usk oma valesse, nagu jääb kõlama raamatust?

Baudolino pühendab kogu oma elu valede tootmisele ning läbi sellesama tema enese elu ja tegevuse muutuvadki need tõeks. Kuid kas tingimata ka reaalsuseks? Kas saab tõde võrdustada reaalsusega või on ja jääb tekst siiski reaalsusest sõltumatuks, jääb vaid fiktsiooniks, relvaks osavate valetajate käes?

Kui kirjaniku kõnealuse teksti lugemisel (mitte tingimata sellesse uskumisel!) hakatakse sarnastel teemadel mõtisklema ja eneselegi neid küsimusi esitama, siis on usutavasti Umberti Ecogi meelest nii «Baudolino» kui ka Baudolino oma tagasihoidliku ülesande täitnud.

MärkusKäesoleva esseistliku arvustuse kirjutasin ma kunagi 2004. või 2005. aastal, ma arvan. Ma ei mäletagi enam, mis väljaanne selle kirjatöö tellis, oli see EPL, Postimees, Sirp või Vikerkaar. Vist Postimees. Igatahes valmiskujul see retsensioon neile ei sobinud ja minu kriitikupõlves vist teist korda jäi tellitud asi ilmumata. Ilmnes, et Umberto Eco’st ei saa vabas Eestis niimoodi kirjutada. Selline toon ja mõtted lihtsalt ei sobinud. Mis siis ikka, win-win olukord minu jaoks: sain tasuta raamatu, üldiselt meeldiva lugemiselamuse ja ka oma mõtteid sel teemal korrastada ja formuleerida.

Teksti loeti eesti keeles

Kõik kirjapandu on ilus, sisutihe ja semiootiline-allegooriline, ainult et kogu see kristlik varakeskaegne mütoloogia ei lähe mulle mitte üks põrm korda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Arni Alandi
27.08.1969
Kasutaja rollid
Viimased 2 arvustused:

Nõustun kõigi kiitvate hinnangutega selle romaani suhtes. Oluline on ehk ka teada paari fakti autori kohta. Nimelt võttis Walter M. Miller USA lennuväe koosseisus osa Euroopa ühe vanema kultuuritempli, Itaalias asuva Monte Cassino kloostri pommitamisest. Saadud traumaatilisest kogemusest ei saanud ta elu lõpuni üle. See on põhjus, miks ta astus katoliku usku, kirjutas Leibowitzi raamatud ning lõpetas pärast kauakestnud depressiooni elu enesetapuga. Muuhulgas on veel teada, et Millerit ei või samasta Fiat Voluntas Tua`s ette tuleva kloostriülema Zerchiga - kuigi Miller oli pühendunud katoliiklane (nagu enamik täiskasvanult pöördunuid:)), oli ta isiklikult seisukohal, et mõningail juhtudel võib eutanaasiat rakendada (nagu mäletame, oli Zerchi äge eutanaasia vastane). Olen endine kristlane ja seetõttu eriti allergiline igasuguse usupropaganda suhtes. Milleri raamatust ma seda ei leidnud - minu arust on väga oluline, kui usklik inimene tahab teistele lihtsalt midagi öelda, või kui ta teeb propagandat. Neid kahte asja ei tasu segi ajada. Loomulikult peab iga inimene kõige õigemaks just enda maailmavaadet, aga see pole siinkohal kaasus.
Teksti loeti eesti keeles