Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen Baxter ·

The Time Ships

(romaan aastast 1995)

eesti keeles: «Ajalaevad»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
17
7
10
1
0
Keskmine hinne
4.143
Arvustused (35)

''Ajalaevade'' lugejal on kaks võimalust - ta kas on või ei ole enne lugenud Wellsi ''Ajamasinat''. Esimene variant näib olevat pisut nauditavam, sest sel juhul on näha kogu see uus kvaliteet, mille Wellsi teos on omandanud, samuti on arusaadavam Ajaränduri suhtumine eloidesse, morlokitesse ja muusse kraami, mis juba Wellsil olemas oli. Üks suur naudinguallikas seda raamatut lugedes ongi see metamorfoos, mille teevad läbi Ajaränduri arusaamad, mis alguses meenutavad Wellsi omaaegset kangelast, s.o. 19. sajandi lõpu inimest, aga hiljem on märksa omasemad tänapäeva, s.t. 20. sajandi mõtteviisile. Muuseas, Baxter on oma raamatu kirjutamisel üritanud võimalikult palju järgida Wellsi ''Ajamasina'' stiili - tegevus toimub mina-vormis ning jutustaja (Ajarändur) näeb maailma ja kirjeldab oma tegevust endiselt nagu viktooria-ajastu inimene. ''Ajamasinat'' mittelugenutel võib sellega seoses ehk mingi ebakõla tekkida, kuid Wellsi fännide jaoks on asi imho täiesti nauditav - vahel tundub, nagu kadunud meister ise oleks ellu ärganud. Siiski jäetakse suurelt osalt kõrvale Wellsi aegne mentaliteet ja selle asemele astub tänapäevane (a la tuleb olla salliv kõigi ja kõige vastu) - morlokid, keda Wells kujutas jubedate ja jälestusväärsetena, osutuvad teises ajaloovariandis hoopis tarkadeks ja pühendunud teadlasteks-filosoofideks, tema oma kaasaegsed ja 20. sajandi alguse inimesed on aga hoopis sõjardid, kes oma ninaotsast kaugemale ei näe. Raamatu teist peategelast, morlok Nebogipfelit, ongi kujutatud vaimses mõttes kogu meie mõistes inimkonnast peajagu üle olevana - kakskümmend tugrikut Baxterile nt. selliste kohtade eest, kus morlok aastast 657208 seletab postindustriaalse infoühiskonna põhitõdesid inimesele aastast 1891. Väga head olid veel näiteks ideed sellest, kuidas Ajaränduri leiutis paneb lõppkokkuvõttes erinevad ajalood paljunema nagu kärbsed ning muidugi grandioosne mõte Aja enese algusse minekust. Märkimata ei saa ka jätta seiku, kus Ajarändur koos oma varasema minaga seikleb ringi keset mitmekümne aasta pikkuseks veninud Esimest Maailmasõda. Baxter käib üldse väga kergekäeliselt ümber ideedega võimalikest paradoksidest ja aja kõverdumisest tagasi iseenda juurde - Ajarändur kohtub iseendaga erinevatest aegadest kokku kolm korda, põhjustades nii muuhulgas ka ajamasina leiutamise. Mismoodi see kõik ka välja tuleb ja mis sellest erinevate ajalugude paljususe puntrast saab, seda loeb juba igaüks ise. Üks mõte mul siiski jäi - 1895. aastal kirjutas Wells ''Ajamasina''. 1995. aastal kirjutas Baxter ''Ajalaevad''. Mida kirjutatakse aastal 2095? Aeg näitab.
Teksti loeti eesti keeles

See ongi siis see pikk lohe, millele vanahärra Wells kaudselt aluse on pannud. Ega jutukesel muidu midagi viga ei ole, kui pikkus mind isikl. kohutavalt häiris. Raamat venis ja venis ja sellepärast ei ole ma suutnud ennast seda veel teist korda lugema sundida. Muidugi, ühtteist head seal oli, aga see tohutu tellis on ikka liig.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Wells''i "Ajamasin" oli kaunis tülikas lugemine ja pidin endale turgutamiseks meenutuma selle raamatu vanust, siis ometi tuleks see enne "Ajalaevade" kallale asumist läbi lugeda. Siis alles tunned seda võimast kvalitatiivset hüpet, mille SF viimase sajandiga on läbi teinud. Baxter on väga delikaatselt Wells''i kirjtist jätkanud ning oma väljamõeldistega põiminud, nii et olles süvenenult lugemas "Ajalaevu", tundub "Ajamasin" olevat selle loomulik osa ja üldsegi mitte selline, nagu algul näis. Raamat jättis ääretult võimsa mulje. Käsitletud on praktiliselt "kogu ajaskaalat", kogu universumit, mõistusliku elu tegevust, erinevaid eesmärke ja tagajärgi. Aegade paljususe idee annab võimaluse lõpmatuks arvuks erinevateks ajalugudeks. Raamat paneb mõtlema ning mul oli tükk aega raskusi midagi uut lugema hakata, kuna loetu kääris veel kaua ajudes. Ei taha kedagi solvata, kuid julgen arvata, et raamat meeldib rohkem füüsikutele, matemaatikutele, keemikutele jne.
Teksti loeti eesti keeles

Nii, alustama peaks vist sellest, et Wellsi ajamasin mulle üldse ei meeldi. Põhjuseid on õige mitu, see XIX saj. lõpp võib ju õiget tore vabandus olla, aga raamat (Ajamasin) on hõre, nüüdseks lootusetult aegunud ja vastikust võltsromantikast pungil. Kirjaniku arusaam evolutsioonist on ka imelik. Fakt et Ajalaevad on järg Ajamasinale, ei tekitanud mul kuigi soodsat eelarvamust. Ja tagantjärele võib nentida, et õigusega. Kui Ajamasin on kasin brosüür, siis Baxteri raamat võib hoobelda lehekülgede rohkusega. Paraku ei kaasne sellega erilist kvaliteedi tõusu. Raamat on täis pikitud erinevaid ja olemuselt erinevaid sündmusi ent selline piltide virvarr mõjub juhuslikult laialipoetatuna ja eesmärgituna. Pean salamisi ennast ka just nimelt Hard SF-i fänniks, aga kui see on Hard SF, siis vabandust. Ainsaks plussiks võib lugeda Wellsi stiili oskuslikku jäljendamist, aga arvestades Ajamasina kehva reitingut minu silmis, oli seegi pigem miinus. Nii ei ole ma sugugi kindel, kas antud raamat oli Baxteri loomingi tutvustamiseks just kõige õigem valik. Aga tegu on juba tehtud.
Teksti loeti eesti keeles

Idee Wellsi "Ajamasinale" järge kirjutada on ju iseenesest kyllat andekas ja ka teostus stiili ja oma mastaapsuse poolest kyllalt.. tasemel. Samas ei kvalifitseerunud ta vähemasti minu jaoks millekski, mille puhul õhtu kiiremat saabumist ootaks, et edasi saaks lugeda. Tegelikult kõigub hinne kuskil kolme ja nelja vahel, sest halb see raamat nyyd otseselt ka ei olnud. Mis Baxteri muudesse asjadesse puutub, siis "Flux" oli minuarust parem.
Teksti loeti inglise keeles

Eespool on raamtu kohta öeldud palju head ja mitte nii head. Minu arust oli raamat igati tasemel. On öeldud välja (mitte siin), et Baxter ei küüni Wellsi tasemel aj et see pole ikka see. Mina, kes ma olen Wellsi "Ajamasinat" lugenud ütlen, et olles enne kuulnud ainult natuke sogast kriitikat, leidsin raamatu olevat väga hea. Minu jaoks ei muutunud ta venivaks ja igavaks ajuti. Pigem olid kõik need pikad kirjeldused vajalikud, et olukorda mõista. Samuti oli mulle meele järele, et oli mindud lõpuni ajas rändamistega. Alati jäetakse midagi lahtiseks, kuid siin oli kirja pandud tagasiminek aja algusesse. Vot see oli täielik kompu :) Tuleb tunnistada, et Baxter on vist parme raamatuga maha saanud kui Wells... mis mulle veel raamatust silma-kõrva jäi, oli aegade paljususe idee. Asja üle järele mõeldes jõudsin minagi järeldusele, et iga otsus muudab ajaloo kulgu ja iga otsus võib põhjustada ajaloo jagunemise. Eelmiste arvustuste kohta tahan öelda, et esimeses arvustuses välja öeldu, et morlokid olid "Ajalaevades" teistsugused kui "Ajamasinas", leiab lahenduse siis kui raamatut hoolikamalt lugeda. Nimelt ei sattunud Ajarändur ju uuesti tulevikku minnes enam samasse tulevikku ... Väga hea buk. Lugege ja nautige :)
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa salata, et raamat tervikuna mulle istus. Paremaks pean raamatu esimest poolt, tempo on mõõdukas, sisu selge ja küllalt tihe. Hiljem kiskus asi segaseks, häiris autori püüe nii oma ajasreisimise teooria kui ka inimkonna erinevate tulevikustsenaariumite kõiki aspekte (materjali mahu kohta suhteliselt) vähestel lehekülgedel selgitada ja analüüsida. Oleks veel, et nagu Verne õpetlikes lõikudes kontrollitud faktid ning sa võid uskuda ja meelde jätta mida loed, aga ei -- kohati tundus autor olevat oma arusaamise piiri peal (minu tunne võib ka muidugi vale olla). Mis puutub Wellsi raamatu jätkamisse, siis tegemist on täiesti uue kvaliteediga ja neid võrrelda ei saa. Samuti leidub põhjendamatusi: miks näevad uued morlokid välja nagu Wellsi omad -- tegemist oli ju täiesti uue ajalooga, see ideaalne teadusele pühendunud rass valdas ju geenitehnoloogiat mille abil endile praktilisemat keha saada, või lähevadki inimesed pikast pimedaselamisest karvaseks? jms. Kuid kõigist puudustest hoolimata lugesin ma raamatu ühe hingetõmbega läbi ja sellest ka kõrge hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Ei tea...venis kuidagi see asi...Wells '' oli isegi parem kuid toda lugesin ammu ja arvatavasti sellepärast parem tundus Kuid läbi ma ta sain ja olen suht rahul
Teksti loeti eesti keeles

Aprillis 96 andis Baxter intervjuu “Locus”-ile. Seal ta ütles, et:”SF on ainus kirjandusliik, milles peategelaseks on maailmakõiksus....SF on ainus kirjandus, mis annab meile ettekujutuse sellest, kes me oleme...” Sellisest ulme mõistmisest lähtuvalt on Baxter kirjutanud oma jutte ja romaane, mis kuuluvad kõige tüüpilisemasse hardcore SF:sse. Vaadeldav Baxteri romaaan, nagu ka ta eelmine (Anti-Ice, 93), kuulub n-ö. “steampunk” alaliiki. Ka Gibsoni ja Sterlingi “The Difference Engine” on steampunk- romaan. Kõigis neis on tegevus viidud eelmisse sajandisse, kuninganna Victoria aega. Nagu Wells, nii oli ka Wellsi ajarändur oma aja toode. Wells ei näinud seetõttu oma loodud tegelases mingeid vastuolusid. SB näeb ajarändurit põhiliselt heatahtliku, kuid meelsamini rusikaid viibutava kui mõtleva olendina. Ajarändyr jääb lugeja tehtud võrdlustes enamasti alla oma kaaslasele, kultuursele morlokile Nebogipfelile ning tajub lõpuks isegi, et tas on kõike seda, mida viktoriaanlikus gentelmenis on halba: rassismi ja seksismi. Mulle tõlge meeldis, pisut vananev wellsilik stiil sobis hästi Wellsi loo järjele. Ilmselt on see ka originaalis nii. Kindel 5
Teksti loeti eesti keeles

Vabandan juba ette kätt südamele surudes kõigi Baxteri ja "Ajalaevade" fännide eest, sest nüüd tulevad saatuslikud sõnad - ei meeldi mulle Baxter! Ei meeldi tema kirjanduslik stiil (ehk siis eestikeelsemalt - käekiri), mis (minu arust ja aru mul väga subjektiivne) on üpriski küündimatu, keeleliselt vaene ja pingutet. Ja veel, mis kõige tähtsam, tundub mulle teinekord tema asju lugedes, et "yks veike Jumal on kirjutanud veikse Piibli". SF, ükskõik kui tõsiselt teda ka võtma ei kiputaks, on siiski vaid mäng. Spekulatsioon. Häid mängijaid tunneb sellest, et ta ei lase Mängul üle pea kasvada. Minu arust Baxter laseb. Aga te võite mulle alati vastupidist tõestada - olen aldis kuulama!
Teksti loeti eesti keeles

Mõningate reservatsioonidega annan hindeks "5", sest autor oli suutnud Wellsi klassikalist teemat mõnusalt edasi arendada ning oli välja pakku- nud ka ülikauge tuleviku stsenaariumi.
Teksti loeti eesti keeles

Viis, muidugi- lugesin hiljuti teist korda ja sain palju tugevamalt kätte selle helevalge, kauge ja särava tunde,mis oli tingitud noist baxterlikest arutlustest, mõttekäikudest, maailmapildist.S.Baxter omab nüüd mu ulmeeelistuste hulgas üht esikohta.
Teksti loeti eesti keeles

Palju öelda ei ole, ainult et kas Baxteril oma ideed olid nii viletsad , et pidi teise mehe raamatualuseks võtma? Stiililt hakkas kah vastu,aga mõtteid (ja loogilisi ) ju oli.
Teksti loeti eesti keeles

Väga raske arvustada.Ühest küljest nagu oleks kõik paigas. Teisest küljest on kõigiti lonkav ja tüütav. Olgu peale "neli" on töö ja fantaasialennu eest. Parimad kohad alternatiivajaloo lõigud, igavamad ülipikad ja lohisevad kirjeldused ning Ajaränduri, andke andeks, hädapätaklus.Wellsi imiteerimine tegi asja igavamaks, kui muidu oleks võinud olla. Aga inglaste asi - neile oli see ajastu väga oluline, kõigi oma väärtushinnangute ja kõlbeliste probleemidega. Tuli end hooti lugema sundida, selline töövõit siis. Aga ei kahetse. Mulle üldiselt ajakamm meeldib, aga siin viskas ta liiga kaootiliseks.
Teksti loeti eesti keeles

Oma ajastu kohta on Baxter loonud üpris hea ulmelise teose. Palju on küll ulmelistnaiivsust, aga lugu jääb siiski heaks.Arutelud ja mõtisklused on lihtsad ja enamasti kõigile arusaadavad. Paistab, etBaxterile meeldib anda kõigest ümbritsevast selge pilt või ettekujutus.Lugeja võib vabalt panna ennast kogu jutusisse ja kujutada kõike toimuvat. Pole öelda midagi halba.
Teksti loeti eesti keeles

Uskumatult hästi kirja pandud SF teos. Selline, kus teise maailma lummus selgelt ka lugeja endani ulatub. Teine maailm on siinkohal siis teine aegruum, siitsamast, meie kõrvalt, kuhu meie pilk tavaliselt ei ulatu. Tavaliselt. Kuid tänu Baxterile on see välja tulnud. Lihtsalt vaimustav lugemispala kõigile neile, kes on lugu pidanud korralikest ajauperpallidest, sest see siin on üks parimaid nende seast.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on igati tasemel. Minumeelest lööb Wellsi peris iasti. Samas miski nagu segas. Justkui oleks kaks äärmust: yhel juhul seletatakse kõik lahti ja rohkemgi veel aga samashoopis keerulisemad asjad vaikitakse lihtsalt maha ja lugeja ei saa mitte halligi aru. No alla nelja ei pane ma kyll kuidagi. Ja see neli on kah väga tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Ülihea raamat. Mõnusas viktoriaanlikus stiilis ning tunduvalt parem kui Wells ise. Raske võrreldagi neid kahte. Baxteril fantaasiat palju enam. Erit head kohad tulid lõpu poole--kõiki ainelisi vajadusi rahuldav maailm ning ümberorganiseerivatest rauaosakestest koosnevad mõistuslikud olendid. Pole rohkem Baxterit lugenud, kuid kui tema teised raamatud ka nõnda sügavad ning head on, siis tuleb see ülesanne ette võtta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut mõni aasta juba tagasi, kui mitte rohkem, kui ma nüüd õieti mäletam...Väga hea...Võrreldakse kõvasti Wellsi ``Ajamasinaga``Kui nii siis nii, ega nemad siis ainsana pole kirjutanud teemadel "ajamasin", ja ehk nad kõik ole natule sarnased. Ennemgi kirjutatud üle mõni romaan ja vaata, et samaväärne raamat või vaat, et paremgi välja tulnud.Naudin veidi mahukamaid raamatuid, aga seda ei tea mis giga teoseks mõõdult nimetada küll ei saa (nagu keegi mainis). Sisu oli nauditav igatpidi. Lõpu poole läks asi päris heaks, pidevalt püüdes kaasa minna kõiksugu teoorjatega, hakkasin juba ise mõtlema, et kuida asi nagu nüüd välja kukub. Ise endaga kohtumine, ikka valus küll, lihtsalt see teooria ajas mind hulluks aega-ajalt ja tekkisid igasugused asjad peas, et see pole ikka loogiline, et see aja-ring nii kordub. Selline kiuste oleks jalg vanale taha panna ja kõik peeti keerata:)
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on see üks parimaid ulmeraamatuid üldse ja seda just tänu Baxteri hulljulgele fantaasiale. Sain sellest raamatust palju inspiratsiooni oma ajateemalise töö kirjutamiseks ja leian, et inimene, kes kirjutas nii huvitava ja mõtlemisainet pakkuva ning sealjuures ka teadusliku tagapõhjaga raamatu, on üks igati väärt ja tark inimene. Suur tänu Baxterile!
Teksti loeti eesti keeles

aplaus! aplaus ka tõlkijale! kiidusõnu polegi nagu rohkem vaja - asi räägib iseenda eest. piisab kui ytelda et raamat intrigeerib nii oma kirjandusliku eelkäija suhtes kui ka oma ideede poolest - aga ideed on sellised mis pärast lugemist tunduvad nagu enda omadena, aga kus nad olid enne lugemist??? (ilmselt mingis paralleelses ajaloovarjandis...)
Teksti loeti eesti keeles

Tuletagem meelde, et Wellsile polnud ulme tähtis omaette, vaid vahend kuidas oma ideid väljendad. kui aga see idee muudetakse ringi ning ulme muutub eesmärgiks omaette, ei aita siin enam ka see, et pyytud jälgida Wellsi stiili. Ning lubagem meelde tuletada, et W. ajarändur polnud sugugi ylbe ja piiratud mötlemisega. Ning mulle lihtsalt meeldib 19. saj vaim rohkem kui tänapäeva oma ning pessimism rohkem kui optimism. Vastuolud maailmas ju jäävad.
Teksti loeti eesti keeles

Mis see siis oli? Esimesel hetkel on tahtmine nõustuda, et järg on palju parem kui asi ise. Aga on see nii ka näiteks juba mainitud aastal 2095, kui oleks nagu aeg teha järgmine järg? Kas siis ei öelda, et kui Wellsi raamat oli lühike ja oma aja kohta geniaalne, siis järge võib mõista vaid katsena raha teenida? Kas pole raamat samuti kinni omas ajas, olles küll mahukam ja loetavam, ent reklaamides sama tölbi naeruväärsusega seisukohti, mida tulevikus vaid ühe kindla ajastuga seostatakse? Wells oli (minu arvates) suur teadlane ja visionäär ning keskpärane kirjanik; ilma eriti tolle ajastu kohta põrutavate ideedeta ei kõlbaks ta raamatud kuhugi. Baxter… nojah, on hea jutusoonega ja hea fantaasiaga tegelane, aga midagi põrutavat ta teostes pole, pigem läks lõpp loogiliselt põhjendamatuks ja hõredaks.

Siiski ei ole ma raamatu peale väga kuri, tegemist on mõnusa lugemisvaraga.

------ 1.11.2014, hinne 4 -> 3 -----

Lugemisest on möödas peaaegu 14 aastat, osaliselt mälu värskendamiseks teatud projektide jaoks ja osaliselt lihtsalt huvist võtsin raamatu taas kätte. Vahepeal olen ajarändude teemaga rohkem kokku puutunud ja ju vist vanemaks ja sapisemaks läinud, igatahes pani raamat mu kohati vanduma, sellest ka põhjus, et viitsin natuke kribada, miks ma hinde alla tõmbasin.
Kõigepealt loogikaaugud [spoiler alert]: Tüüp käis tulevikus ja terve ajalugu muutus. Pärast käivad pikaleveninud I ilmasõja sõdurid oma masinaga ajalugu TORKIMAS ja oskavad kuidagi õnnelikult mööda vaadata faktist, et nad ei satu kunagi samasse kohta tagasi; see oleks pidanud ilmnema juba esimesel korral, kui nad peategelase kaasa viisid; tähendab, mingi tasemel (nagu autor paista laskis) nad mõistsid muutusi, kuid kui nad sakslastega vastastikku teineteise kindraleid maha lõid ja üldse ajaloo kallal sorkisid, peaks ju esimesel katsel selge olema, et ajarändur ei saa KUNAGI oma aega tagasi... Ja samas vaimus edasi, no ei usu sõnagi. Kuni lõpuni välja, kus tüüp võetakse algosakesteks ja pannakse uuesti kokku, ta on ajanud asju universumi vaimuga ja nii edasi ja mitte midagi ei ole muutunud, ikka ei oska ta muud targemat teha, kui kaotatud alamõõdulist daami otsima minna... Masendav.

Teksti loeti eesti keeles

Arvustuse alguseks peaks ma vist lgp. Andri Riidi arvustuse alguse kopeerima. Täpselt minu mõtted. Ei meeldinud mulle Wells, mis on kaunikest vananenud ja ei meeldi ka see Baxteri üllitis. Kuigi Baxter on hästi tabanud Wellsi kirjutamisstiili ja viktoriaanliku minategelase mõttemaailma, on raamat liiga pikaks venitatud. Sinna on pikitud palju mõttetult pikki kirjeldusi, samuti on peategelane täielik tölpa. Oleks Wells peategelase selliseks ohmuks kirjutanud, saaks veel aru, aga Baxter pingutas sellega küll üle. Ja lõpp on kah mõttetu. Plusspoolele saaks ehk kanda ainult peategelase seiklusi 19. sajandi lõpus ja pikaks veninud Esimese Maailmasõja ajal. Need kohad olid mõnusalt loetavad ja hästi kirja pandud alt. ajalugu. Kokkuvõttes üle kolme miinuse praegu ei pane, kuna olen seda raamatut oma pool tosinat korda üritanud lugeda, kuid proloogist kaugemale pole jõudnud. Nüüd siis pusisin läbi, kuigi ka siin sai kannatus ennem lõppu otsa ja viimased 15-20 leheküljest libistasin pilgu diagonaalis üle. Ei tea, ei istu kohe see raamat mulle kuidagi.
Teksti loeti eesti keeles

Kohe na häbi panna sellist kehva hinnet, kui kõik targad inimesed ütlevad, et asi on hea. "Ajalaevadega" seoses meenub mulle Isaac Asimovi "Igaviku lõpp" ja see tundus ikka mitme pügala võrra parem. Baxteri kiituseks võib ütelda, et Wellsi hingust oli romaanis rohkemgi, kui küll. Ei meeldinud mulle "Ajamasin", mis klassikaga tutvumise tuhinas sai läbi loetud, ega meeldinud mulle ka "Ajalaevad", mille läbi lugemine lõpuks lausa kohustusena hakkas tunduma (vaevalt, et see raamatu eesmärk oli). Aga võibolla olin ma lihtsalt vale inimene seda raamatut lugema.
Teksti loeti eesti keeles

Ajalaevade juures meeldis mulle see, et oli nagu Wellsi iseenda kirjutatud. Täpselt nagu Wells oleks ellu ärganud, järje valmis kirjutanud, kirjastajale viinud ja tagasi hauda vajunud! Võin kujutada ette kirjastaja imestust kui ta koputuse peale ukse lahti teeb ja laip vahib sealt talle otsa. Silme ette juba ilmub kuidas laip ütleb:"See on järg ajamasinale. Võtke või jätke!" Annab selle sõnatule kirjastajale ja kobob tagasi hauda! Ei tahaks selle kirjastaja nahas olla!

Aga jutu kohta ütleks, et oli tasemel. Pikkus ajas hulluks ja see pooleli jätmise hõng, mis ole ka Wellsi omal. Kui Wells ütles, et peategelane läks jälle ajamasinaga rändama, siis Baxter ütleb, et peategelane läks morlokide juurde aga mis tast sai, vot, seda ta ei ütle! Oi, kui vihale see ajas! Ma loodan, et Baxter otsustab veel ühe järje kirjutada ja seal ära seletada, et mis värk edasi juhtub!

Teksti loeti eesti keeles
x
Lauri Heinsalu
06.05.1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Miks 3? Sest Hargla oskab kirjutada. Ning kuigi mingit õudusatmosfääri ei tekkinud ja õiget üllatusmomenti ka polnud, oli mingi teatud õhtuse istumise atmosfäär olemas ning puänti märgates oli ka endal meeldiv mõtiskleda tagasi (ja edasi ...).

Nii et miks siis 3? Sest kui üks detail välja arvata, on lõpp etteaimatav "kas seda või teist" ["kas muinasjutt või iroonitsev - kuid seejuures tuimalt susisev - ulmetu teaduse promomine" (kuigi kui väga nuputada, võiks ka midagi muud olla - kuid selle ohtu tagantjärele paraku polnud)]. Ning ma kohe üldse ei kannata kui ilmselgelt (antud situatsioonis) rumalaid ja teadmisteta inimesi esitatakse kui targemaid ja kogenenumaid, kelle ebareaalset pläma peaks kuulama ja üle õla süljates järgima.

Oehh. Kuid samas on mu arvamus mõjutatud anti-müstitsistlikest kalduvustest, nii et keda see ei häiri, leiab siit arvatavasti midagi enamat.
Musternäide sarjast "igaühele oma".

Teksti loeti eesti keeles

Kaks isikut vestlevad. Ühe probleemiks on, et ta ei suuda enam õnnelik olla, nii et nõnda otsib ta sõprade poolt soovitatud isikult abi, kelle abi kvaliteet paistab aga olevat enam kui kahtlust äratav. Ehk siis tegelikult ei paista ta mingit abi osutavatki. Samuti jääb tema kiidetavus küsimärgi alla, sest terve teksti sees ei paista ta just eriti mingit professionaalsust välja näitavat (mis on usutavasti osati ka teksti poindiks), jättes nõnda tunde, et taustatekst ja kokkusaamise põhjendused said vaid lihtsalt selleks sisse visatud, et oleks nagu miskit motiivi sarnast olemas, kuid ega eriti vaeva ei viitsitud näha, mis aga otse loomulikult riputab pleki külge ka ülejäänud loole.

Kuigi eks plekke suudab lugu endale isegi külge riputada. Esiteks ei tundu miski olevat eriti loogiliselt ära seletatud (kasvõi liigselt muliseva tüübi motiivid liigseks mulisemiseks, mis küll üritatakse nagu loogiliseks seletada, kuid samas nagu ei lihtsalt ei olee). Minaisiku kirjeldatud tunded ja tähelepanekud seoses vastasvestlejaga ning sellega kaasnenud puänt pidid vist olema teksti primaarseimateks osadeks, kuid autor ei suutnud neile (vähemalt minu jaoks) omistada mingitki sellist tunnet, et see, mis toimub, oleks vähegi oluline ning kui pole oluline, siis miks lugeda?

Samuti jäi puänt nõrgaks, need vähesedki tükikesed, mis vahepeal segaduse ajal tekkisid, ei tahtnud kuidagi paigale langeda, tagasi üle lugema aga absull ei kutsu (mis sest, et kui tavaliselt jääb segaseks, tahaks ikka selgeks saada, nüüd aga isegi see ei mõju eriti kutsuvalt; ning ometigi on tekst ka veel nõnda ülilühike …). Eks võiks ka miski radikaalse puändita hakkama saada, kuid paratamatult antud juhul ülejäänud tekst lihtsalt ei ütle midagi. Väike identiteedi probleem paistab kah olevat, sest alguse poole teeb paar nalja, mis isegi suujoone kõverasse kisuvad ning tekitavad lootuse millestki iroonilisest, kuid lõppkokkuvõttes põhjustavad vaid purunenud lootusi ning tulutut ootust.

Ehk siis üpriski mõttetu tekstike või siis ise täiesti valesti aru saanud. Mõlemal juhul ei meeldinud.

Teksti loeti inglise keeles

Meeldiv üllatus on kohati rahuldada oma fantasy-janu teosega, mille resolutsioonini jõudmiseks ei pea müttama läbi tuhandete lehekülgede, kusjuures ka nendega pole lõplikkus kindlustatud. Seda toredam on, et too janukustutaja suudab ka ise pea püsti seista, meelt lahutada, hetkeks isegi miskit meeldiva segaduse sarnast luua, seda loogiliselt ja põnevalt kokku tõmmata ning siis, nagu lühijuttudele (paha)tihti ikka kombeks, lõpus ka veel muigama panna, mis on ajapikku mu jaoks aina tähtsamaks muutumas.
Teksti loeti inglise keeles

Vägagi meeldiv lühilooke, mis suudab oma lühidusest hoolimata isegi miskit kurvastava emotsiooni sarnast tekitada. Suured plusspunktid ka muidugi oma mõjuvate puändikeste (ja lõpliku iroonia) eest, mis mulle eriti meeldisid.
Teksti loeti inglise keeles

Uh, pean nii potterit kui kettamaailma ulmeks, selliseid kindlameelseid mitte-ulmeks pidavaid kommentaare aga suht kahtlase väärtusega snoobilikuseks. Samas ei mõjuta aga kumbagi sarja nautimine kuidagi ka ubiku nautimist, mis oli igati kaasahaarav, põnev, tore jne. Ainult see häiris, et mõnda karakterit oleks vast rohkem võind kasutada ning lõpp jättis väga nõutuks. Arusaadav, et peab siis nõnda olema, kuid ikka häiriv, et (spoil) nagu päris õiget lõppu siiski polnud. Mis võib aga tegelt kah arusaadav olla.
Teksti loeti inglise keeles

Viimasele retsenseerijale (ning vastus muidugi viis aastat hiljem), siis eks antud tekst mõjugi kõige tugevamalt esimene kord oma "väikeste" twistide tõttu. Jõudsin selleni Algernonis ilmunud Põradiisi kaudu, mis esimene hetk alandas neid ootusi antud teksti suhtes (sarnasused jne), kuid eks antud lugu ole ikka suti mastaapsem ja julgem, sellest tulenevalt aga ka raskemini usutav, ent tükkide kohtadele langemisel seetõttu ka nõndavõrd meeldivama puändiga. Ning eks jutukeses oli omatsorti moraalilugu kah see, kuigi kaugeltki mitte nõnda banaalne, kui nad tavaliselt on.

Ehk siis kokkuvõttes ühineks kiidukooriga. :)

Teksti loeti inglise keeles

Esmatutvus Reediga, mis aga pärast antud palakest ei jää kindlasti viimaseks. Kaasatõmbava stiili ja huvitava dialoogiga ehitatud suhteliselt paranoiline tekst, mis paistab pilavat kaasajal valitsevat terrorihirmu (enesele teadmata aga ka vägagi hästi praegust seagripi „paanikat“), ent ei liigu siiski päris antiutoopiate sekka, pilades vähem süsteemi pimedaid orje ja rohkem seda must-valget süsteemi (kuigi ega ka inimesed päris puutumata jää; on ju nemad lõppude lõpuks selles süsteemis süüdi), mille vigasust siis üritab näidata selles tekstis leiduvas liigsest hirmust haigestunud maailmas, kus hammasrataste vahele on üpriski kerge sattuda. Ei saaks ka öelda, et antud maailm erilist võõrastust tekitas ...

Et siis natuke sügavust, natuke irooniat, natuke põnevust ning muidugi puänt, mis igatahes mind mõnuga muhelema pani. Julgeks ka soovitada.

Teksti loeti inglise keeles

Et siis debüüttekst? Ei, mulle täitsa meeldis, mis sest, et peategelasteks olid valitud nõnda ebameeldivad karakterd (eriti veel meessoost isikud, kuigi ega nutupiigagi eriti sooje tundeid tekitand) ning nende sõnakasutus tekitas mus tunde endast kui vanast ja ajast maha jäänust (kuigi loogiliselt võttes päris veel nagu olema ei peaks), mille peamiseks probleemiks on aga see, et raskendab teksti sisse elamist (eriti see esimene punkt). Vahepealne kohustuslik minevikuseletus mõjus kah sutike häirivalt, justkui liiga sunnituna sisse topitud, et just selle koha peal; drastiliselt arvamuse muutmiseks sellest ainuüksi aga ei piisa.

Kiituseks saaks öelda, et viitsis lugeda (kuigi eks sellele aitas kaasa ka kiitmine ning üldiselt on tavaks alustatu ka lõpetada) ning kenasti loodud atmosfäär. Mingi hetk läks ka üpriski ladusaks kätte, kuigi hilisem Liisi käitumine tundus suti võlts ja (väike spoiler) lõpp jättis suhteliselt kehva tunde. Kuid kui tekst suudab juba sellist emotsiooni tekitada, peab see ka miskit väärt olema.

Ning miks siia kommenteerida? Sest vaid mina olen suuteline kaks kuud liiga hilja jõudma selliste asjadeni.

Teksti loeti eesti keeles

"Põmst pole ulme", jahhh .... Aga see selleks, sellistest väikestest tühisustest ei saa ju end lasta häirita, kui on võimalik ka omapoolne kiidupanus anda sedavõrd väärt teosele. Ning egas muud ei saakski eriti märkida, kui ikka kiitust. Kaasahaaravalt üles ehitatud degeneratsioon (või siis vastand; oleneb vaatevinklist, ma arvan), milles kurja, nii meelt kui keelt, julgesti ülegi voolab. Kuid peamine on see lugejale nõnda ilmselge häving, mis sest, et headele peategelastele (vähemalt neile, kes loevad, sest kuigi benjamin lemmikkarakteriks, ei liigutand ta eriti miskit millegi nimel) see kunagi nähtavaks ei saa ja nõnda orjatakse vaid pimesi edasi. Tegelikult väga kurb lugu sellest ühest küljest inimese piiramatust ahnusest ja egoismist, teisest aga rumalusest. Ning muidugi suhteliselt lootusetu.
Teksti loeti inglise keeles

Olles saabunud siia (paar aastat) pärast filmi nägemist, võib ette kujutada mu üllatust nende radikaalseid erinevusi kohates, kuigi samas ega see ei tohiks eriti üllatuslikult enam tulla, et dick`i ekraniseering (või ekraniseeringud üldse tegelt) algmaterjalist erineb.

Siiski oli see meeldiv kogemus (seda meeldivam võltsootuste purunemise tõttu; oli filmike küll kenake, kuid siiski liiga actionile keskendunud) ning samas ka esimene dick`ikese lugu, mida lugend enam-vähem mõistust omaval ajal ning samas saaks panna keskpärasest kõrgema hinde. Siin kiidetud "loole omapärane dikilikkus" aga äratas selle tüübi vastu huvi, nii et järgmine lähemat uurimist nõudev kirjanik on teada.

Teksti loeti inglise keeles

Eks antud romaani hindamine on suhteliselt tühi töö, sest ega alla nelja juba naljalt pane, kasvõi ajaloolise tähtsuse tõttu, nii et võistlus on rohkem nelja või viie vahel, kuigi mida see numbergi õigupoolest ütleb? Vaid kokkuvõtlik hinnang, mille järgi viis peaks siis perfektne olema. Seda aga Meie pole, nii objektiivsest kui subjektiivsest vaatenurgast. Ühest küljest on kasvõi see odav kirjanduslik võte romaani lõpu poole, teisest küljest aga mu enda igavlemine osade peatükkide jooksul, kuid hinnata selliste tühisuste järgi on jällegi raamatule ülekohut teha, sest nii mõtte kui ka üldise olemuse poolt on ta rohkem väärt kui pooled raamatud, mis aasta jooksul läbi võib lugeda, rääkimata neist, mis siis niisama näppu satuvad. Nii et kui hinnata mulje järgi, mis romaan jättis, siis ikka viis, ning endiselt ei loe see number midagi, sest lugema peaks, nagu öeldud ka vähemaga hinnanud isiku poolt, seda kõik nii ulme kui laiema silmaringi huvilised.

Rätsepale vaidleks aga spoilerdades vastu, sest ma küll seal lõpus erilist lootuse jätmist ei näinud. Ei oska küll Orwelliga võrrelda, pole 1984 juurde veel jõudnud, võib-olla on too seal hoopiski *jubedam* kui see siin, aga leian, et hetkeline lootusepuhang ei anna siiski eriti palju antud lõpu puhul.

Teksti loeti eesti keeles

Austatud Ruumetiga olen selles suhtes nõus, et üle lugemisel langesid tükikesed paika ja asi muutus ikka tunduvalt selgemaks, kuid ilmselgelt vastandina temale pakub mulle selline lahendus, kus kõik pusletükid meeldivalt oma kohale sobituvad, üpriski suurt naudingut. Mis ei tähendaks, et segadusse jääminegi alati nõnda halb oleks, kuid vaid selle puudumist veel probleemina ei näe, ka sama autori erinevates teostes (valguse isanda kohta aga ei julgeks midagi öelda, kuna see sai loetud ajal, mil sellest kohe üldse midagi aru ei saanud ning igavus oli lõputu, nii et mälu sellega seoses vaevalt on; peakski üks päev uuesti läbi lugema, nüüd ikka vanemana ja (vast) suti intelligentsemana).

Naastes aga Roadmarksi juurde, on tegemist igati mõnusa romaaniga, kusjuures rõhk just sõnal mõnus. Nimelt on atmosfäär ja tegevus selline tõmbav, kohati lausa poeetiline/idülliline (st. va kui kellegi tapmisega väga tegutsetakse, või tegelikult isegi siis, eriti kui hea raamat ja meelisuimasti käepärast), tegevus aga igati tore zelazny, kelle käsitluses ka juba nõnda stereotüüpseks muutunud draakonid vähemalt imo leimina ei tundu. Tema raamatutest (ja vast ka üldse) kuulub lemmikute hulka, kuid küllap on mu arvamus ka kenasti mõjutatud.

Teksti loeti inglise keeles

Mnjah, kas just "vaieldamatult parim" aga hea küll, täitsa meeldiv ning pärast lõpetamist on tahtmine juba järgmise kallale asuda. Jordaniga võrreldes pole esialgu veel seda probleemi, et kui kord järgmise kallale asub, ei mäleta eelmiste telliselikude olemuste tõttu enam midagi (kuigi eks sarja lõpupaksus ole ammugi teada). Jordaniga on üldse mõttetu võrrelda, sest peale kvantiteedi vahe, on ka kvaliteedi vahe - raamatud on siiski eraldi seisvad, kui meenutada esimest, meenub ka mis seal toimus, sest igas osas tehakse midagi uut ja huvitavat ning eks siingi.

Päris sellega nõustuma ei lippaks, et algus parim oli, kuigi eks see ole rohkem subjektiivsetel põhjustel, nimelt võttis mul mõnda aega, et harjuda kingi suti slängiliku keelevalikuga, lõppu aga kah palju paremaks lugeda ei saa, kuna häiris äkitselt mõistatuste osakaalu räige tõstmine, kuigi need saadi raamatust kusagilt keskelt umbes nõnda sisse pandud, et kingil tuli äkki idee lõpus mõistatused tähtsalt mängu siduda ning nüüd peab kiiresti karakterid ja lugejad nendega tuttavaks tegema. Liiga sunnitud. Ning samuti pole meelt mööda viimases arvustuses märgitud vennikese ellu jätmine, mis on ennekõige mõttetu venitamine ja odav "põnevuse" tekitamise viis.

Üldiselt aga olen vist üks vähestest, kellele esimene raamat praegusest enam meeldis. Too oli küll rohkem killustatud ja see peale sunnitud kambavärk oli ka seal, kuid oli rohkem westernilikku atmosfääri, mis on minu jaoks antud sarja üks peamisi võlusid. Ja, noh, tegelikult teine meeldis kah rohkem, kuna seal tehti midagi tõesti üllatavat (kasvõi mida king oma kullakallile peategelasele tegi). Praegune oli aga selline mõnus lugemine, kuid erilise põnevuseta.

Teisest küljest aga mis mõte sellisel sarja keskel oleva raamatu arvustamisel üldse on? Kes on eelmist kahte lugenud, loeb ka käesolevat, kes aga pole neid puutund, siis vaevalt teda mõne sarja keskel oleva raamatu arvustus nühib (või, vast, mõnel erandjuhul, kui enne suurema sarja kallale asumist kombitakse tulevikku). Nii et mis siis ikka öelda? Meeldiv musta-tornimaa raamat ning asap järgmise kallale.

Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt küünilise poindiga ning meeldivalt keerduva keelevalikuga kirjutatud jutuke, mis aga keskkoha paiku kaotab oma alguses tundunud energilisuse ja langeb rohkem ohkamiste ja mõtete tasandile. Tänapäeval tundub selle küünilisus ka muidugi vananenud, sest mis seal paistab peategelast üllatavat ja surmani kohutavat, õpetatakse House sarnaste abil selgeks juba väiksest peast, mitte et neil seda vaja läheks, kuna küllap juba nemadki teavad, kui räpased me tegelt oleme.

Lõpp pole küll eriti puändine, kuid samuti meeldivalt depressiivne ning (vähemalt minu jaoks, kes sattus vastava looni puritaanluse kaudu) ka sutike üllatav. Lühidalt öeldes kohati meeldis, kuid uuesti ei loeks ning soovitada ka ei julgeks, vast vaid neile, kes pole veel küünilisuse võlude küüsi langenud.

Teksti loeti inglise keeles

Vot, kurat, sellega on siis nõnda jäänud, et omal ajal sai "väljasõitu rohelisse" kiidetud ja lemmikuks kuulutatud, kuid duo-raamatu esimese poole kohta ei osanud eriti midagi öelda, kuid vast ajaga rohkem arvamust juurde tulnud. Viimane pikem arvustaja just kritiseeris seda banaalset köögilaua taga viinatamist ja targutamist, kuid mina asendaksin banaalse mõne vähem kurjustava omadussõnaga, kuna hoolimata oma suhteliselt laisast tegevusest, mõjus raamat siiski huvitavana ja küllalt haaravana, et erilise igavustundeta lõpuni vändata ning kui kord sai sinna lõpuni jõutud, siis jäi meelde kui ikka päris meeldiv kogemus, kuid vot mis maksimumhinnet anda ei luba, on see kurb teadmine, et samas ei mäleta ma loost enesest just eriti palju. Küllalt, et hinnata, kuid mitte küllalt, et parimate sekka hinnata.

Vaatan, et siin on suht kurjasti kritiseeritud mingit omapärast peatüki alustamist, mis mulle ausalt öeldes ei meenugi, ikka nõnda kaua aega sai tagasi loetud, kuid kuna ei meenu, siis on täiesti loogiline, et mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud ehk siis sellest suht suva. Üleüldse ennast tundes arvan, et kui nüüd meenuks, siis tekitaks selline teistsugune kirjutamisviis just rohkem positiivseid kui negatiivseid tundeid. ^^

Mis aga kõige kurvem on, on see, et pärast terve selle lühikese arvustuse läbi lugemist, sain aru, et mul pole ikka veel midagi erilist selle kohta öelda. Kahju sellest, kuid vähemalt sai siis suti oma poolehoidu näidatud ning eks nõrk poolehoid ole kah parem kui mitte midagi.

Teksti loeti eesti keeles

Koos "Väljasõiduga rohelisse" kindlasti üks mu strugatskite lemmikuid, mis koos eelnimetatuga ka kirjanikud ise lemmikute hulka tõstab, hoolimata siis sellest, et mul nende teostega mitte alati head suhted pole. Kuigi eks siin oli samuti see "Väljasõit rohelisse" juures kummitanud tunne, et kas see on nüüd vähem filosoofilisem teos ja rohkem actioni-rikas ning eks ta seda oligi, kuid samas oli ka sellist mõnusat sügavust, mida igas tavalises krimkas ei leia.

Ning kui juba üldse krimkaosast rääkida, siis 5t väärib juba nõnda meisterliku hübriidi loomise eest. Viimane (ja kardetavasti ka ainus) krimka-ulme, mis loetud, oli samas sarjas (mirabilia) ilmunud redivivus palub tuld ja vot too ei olnud midagi väärt, kuid eks strugatskite tase on juba iseenesest tunduvalt kõrgem kui tolle redivivuse loojal.

Kuid tulles tagasi alpinisti juurde, siis lihtsalt peab kiitma seda meisterlikkust, kuidas see mõrvalugu keerutatud oli. Paari asja siit-sealt mõistatas küll juba varem ära, kuid puänt oli endalegi täitsa meeldiv ja sutike üllatav, hoolimata siis kohatistest ettekuulutamisest. Teiste krimkadega eriti siiski võrdlema ei kipuks, kuna hoolimata sellest, et strugatskid alla ei jää, ei tõuse nad ka vaid krimka elemendi poole pealt üle teiste krimka vendade, kuna liiga palju on mõrva segatud ulmet, samas kui teised krimkavennad peavad vaid päriselu võimalustega hakkama saama. :)

Tähelepanuväärseks loen ka peategelast (ning eks ka teisi karaktereid, kelle esmakordsel kirjeldamisel paistab kui tsirkusepundiga tegemist olevat), kelle sellisena loomine oli tegelikult õhukesele jääle minek, kuna hoolimata arvatavale valitsusele meeldimisest, ei lähe sellised karakterid üldiselt tavarahvale peale (egas ilmaasjata ei ole enamikes jänkide filmides sellised karakterid kõrvaltegelased, kelle eluiga on masendavalt lühike). Kuid eks siin tuleb jällegi mängu ühiskondade vahe - küllap ameerikas ja ka siinpool kummardatakse individuaalsust ja iseenda mõtlemisvõimet enam kui kommunistlikus riigis. Kuigi ega peategelast liigselt süüdistada kah ei saa - eks see, mida kõik talle rääkisid, oli ikka suht ulmeline ning ega isegi ei kipuks päriselus seda uskuda tahtma, kuid vot mida tema suurimaks veaks loeks on see pime põhimõtetest kinni hoidmine ja täielik keeldumine kasvõi proovimastki natukene teistsuguseid asju.

Raamatu üheks parimaks stseeniks aga peaksin hotellitajate peoõhtut - see oli lihtsalt nõnda meeldivalt ja ilusti kirjutatud, et kohe endalgi tuli tahtmine seal tolles seltskonnas viibida, või siis kasvõi sõpradega kusagil natukene vaikselt (või mitte nõnda vaikselt ^^) miskit sarnast korraldada ning kui juba mõni romaan nõnda tugevaid tundeid tekitab, siis midagi suurt on ta juba ära teinud.

Teksti loeti eesti keeles

Vot sellise raamatukese juures (nagu kõik on juba kindlasti pihta saanud) polegi eesmärgiks loo jutustamine, vaid kirjanike fantaasia kirjeldamine, mis tekitab neile mitmeid probleeme. Peamiseks asjaks on see, et too fantaasiamaailm peab olema muidugi ühest küljest küllalt reaalne, et tõsiselt võtta, kuid teisest küljest ka küllalt fantastiline ja huvitav, et tõmmata lugejat sellest kõik need sajad leheküljed läbi. Siin aga oli paraku nõnda, e tkuigi osad jutukesed olid päris huvitavad, valitses enamike alguses kahtlane tunne, et kas nüüd siit tuleb midagi huvitavat või ei. Ehk siis see tunne, mis vähemalt mul on iga teksti alguses ning ausalt öeldes ega see eriti meeldiv tunne pole, siin veel korrutatud peatükkide arvuga .... Oh õudust.

Samuti minule, kes ma jahin juttudes häid lugusid ning ootan pikkisilmi drastilisi puänte, mõjus muidugi hirmutavalt selline nõrk sidusus erinevate jutukeste vahel ja tugeva keskse story puudumine. Eks muidugi see story värk on kah kahe otsaga asi - ühest küljest jutustati sellest suurest ja tohutust tulevikumaailmast ning see on juba lugu omaette, kuid sellist keskset, ilmselgelt läbivat ja haaravat lugu lihtsalt ei olnudki, kui selleks mitte lugeda maailma tutvustamist, kuid seda ei saa samas ka liiga haaravaks lugeda pärast mõnda aega.

Kommunismi kiitmine hakkas küll silma, kuid pärast hetkelist kahtlushetke ununes kah. Mis aga rohkem silma hakkas, oli see lapsepõlves loetud kommunistlikes noorteraamatutes röökiv vapruse ja pimeduse kiitmine, mida ka siin kohati paistis ikka kamaluga olevat kohati. Ehk siis asjake, mida iga vähegi küüniline isik põlgama peaks, ning just see ka mind kõige enam häiris.

Siin mainitud Tulevikusarjast aga ei tea midagi, nii et selle koha pealt polnud ka romaan mulle suurema informatsiooni pakkumise koha pealt eriti vajalik, kuigi teisest küljest pole kunagi ka aru saanud kasvõi ntx neist lotri hulludest, kes surematu kirega neelavad kõiki ülipakse ja üliigavaid middleearthi AJALOO raamatuid. Siiski, 3e panna ei saaks, kuid 4ja samuti väärt poleks ja siin ilmneb ka see point, miks olen hakanud põlgama teoste numbritega hindamist - kuidas saaks tühine number väljendada inimese arvamust? 1 ja 2 peaksid mõlemad olema pliidi alla, 3 keskpärane saast, 4 loetav ja isegi meeldiv ning 5 ülim elamus, kuid paraku ei saa nõnda lühidalt tervet arvamust kokku võtta. Näiteks oli enamik romaanist "loetav ja isegi meeldiv", kuid päris tihti tabasin end ikka tunnetelt, mille eest vääriks asjake ikka 3e. Kuid on sellega nagu ta on, 4ja saab ikka, kuna kui ikka viitsisin ta järjest töö juures läbi lugeda mõne tunniga, siis küllap ta ikka meeldis. ^^

Teksti loeti eesti keeles

Vot sai sellel raamatukesel lastud oodata nüüd kenakest aega - nimelt viimane mirabilia sarjas loetud tagumistel lehtedel kiidetud "krimi-ulme" romaan redivivusega oli ikka selline saast, et kui wyndham kohe pärast seda kätte sattus ja taga "krimi" ja "ulme" ühes lauses koos nägin, peitsin õudusega laua alla. Mingi hetk ujus ta sealt aga trifiididele õigel kombel jällegi silma alla ja nõnda sai ka läbi loetud. Redivivusega võrdlemisele aga aega ei raiskagi.

Samuti ei hakka vigu otsima autori katastroofifantaasiates ja nende kirjeldamistes - no vot tahtis inimestele ikka nõnda palju piinu kaela saata ja saatiski, mis aga peamine asi - saatis huvitavalt kirjutatuna. Teise peatüki juures küll tekkis väike kahtluseke, et kas asjake nüüd liiga kroonika mekiliseks ei transformeeru, kuid kolmandast jätkuv põnevik kestab tõusude ja mõõnadega kohe täitsa meeldiva lõpuni. Võib-olla jääb autoril ka mingist sügavusest puudu, kuid ma ei leidnudki, et raamatus peale niigi eksisteeriva sügavuse veel juurde miskit vaja oleks - autori paar rahulikku filosoofilisemat mõtisklust eetika ja agressiooni teemadel mõjusid hoopiski meeldivalt pärast de Sade filosoofiat täis topitud Justine (mis oma küllusest hoolimata oli tegelikult ju peamine põhjus, miks too raamat nõnda huvitav oli... ma eeldan).

Kokkuvõttes meeldiv ja natukene mõtlema panev, kuid ennekõige kaasatõmbav ja põnev raamat, mida vaat ei tahtnud kohati käestki panna.

Teksti loeti eesti keeles

Selle lookese juurde jõudmine oli suht omapärane teekonnake - algne huvi selle vastu tekkis üldse, kui sai wikipediast jälle tarkust ammutades loetud, et vot disney kavatseb selle nimelist täispikka joonisfilmi vändata. Kuna loost esialgu kuulnud polnud, tõmbas mind selle artiklit seal wikimaal lugema vaid huvitav pealkiri (jah, fantasy-fänn), kujutlege aga mu üllatust, kui ilmnes, et see siis plaanis Dicki lühijutu põhjal. Dickiga olen küll tuttav vaid ähmaselt mäletatud ubikute ja elektrilammaste kaudu, kuid ka nende ähmaste mälestuste põhjal ei tundu ta just mehena, kes disneyga käsikäes lastele lugusid jutustama satuks. Igatahes huvi oli tärganud ja kuna filmikest veel 4 aastat ootama peab, sai otsustatud lühijutt esialgu käsile võtta. Selle leidmine polnud küll kerge, kuna hoolimata disney armastusest selle vastu, ei paista see just eriti pop olevat, kuid ega seda lõpuks leidmata poleks ma siin.

Sisust nii palju, et üks õhtu koperdavad ühe vanamehe bensujaama käputäis väikseid tegelasi, kes kutsuvad end haldjateks ning eba-disneylkult (ehk siis suht ülbelt ja vägagi väsinult) paluvad/käsivad vanamehel endale öömaja pakkuda, kuna neil on käsil põgenemine trollide eest. Vanamees on südamest hea ja sõbralik, nii et otse loomulikult lubab oma kamina ette, kuid öösel juhtub loo nimitegelane hinge heitma ning vanamehe oma järeltulijaks määrama. Mis siis edasi juhtub on aga suhteliselt puändivaene ning pettumust valmistav.

(Järgneb väikene mõttekäik lõpu üle) Pärast naabritega kohtumist hakkab lugejat vaevama küsimus, et kas need haldjad on nüüd tõesti seal ning teised inimesed lihtsalt on nagu inimesed ikka - ehk siis põlgavad neid, kes "normaalsete" ringist paistavad välja astuvat, või on tõepoolest vanamees normaalsete ringist kohe tõeliselt ja probleemidega välja astunud (ehk siis hulluks läind üksinda oma bensujaama ees jalgu kõlgutades). Esimene lõpplahendus oleks natukene lapsik ning liigagi selge, teine lõpplahendus juba psühholoogilisem (ja suht kahtlane, kuna lugejale neid haldjat tutvustatakse eksisteerivatena - kuid kes ütles, et lugejat lollitada ei või?), kuid kergesti ära arvatav, nii et healt kirjanikult ootaks mingit kolmandat lahendust, isegi kui lugeja ise ei oska midagi välja mõelda. Dick, hoolimata oma kvaliteedist, aga läheb ühte rada mööda neist (spoilerina olen sunnitud edasise lause lõpu parema mõistmise nimelt ütlema, et esimest) ning kuigi lõpus jääb kahtlus, et äkki on siiski kõik vaid kujuteldav ning käib lugejaga lollitamine, jääb sisse selline kahtlev tunne, et kas autor eeldab nüüd, et lugeja oleks tunduvalt intelligentsem kui mina või siis tunduvalt väiksemate ootustega.

Mina hindan aga oma arusaamise koha pealt ning ütleks, et kohe täitsa pettunud olin, kui lihtsana see lugu kokkuvõttes oli üles ehitatud. Alla kolme aga siiski panna ei saa, kuna tekst on ladusalt ja kaasatõmbavalt jutustatud ning vahepeal on paar üpriski lahedalt ehitatud dialoogi, nii et lugemist ei kahetse. Vaid lõppu kahetsen. Kuidas aga disney sellest täispika filmi kavatseb välja venitada, vot ei tea. Egas sealt midagi muud polegi oodata, kui jacksoni stiilis ekraniseeringut - ehk siis fantaasiarikast režissööri/stsenaristi versiooni jutust. Loodetavasti ei tule sellest siiski samasugune jubeduse nagu the black cauldroni disney versioonist.

Teksti loeti inglise keeles
3.2008

Kunagi loetud raamatute hindamisega on ikka see probleem, et kui nende kallale siin hiljem asuda, siis ei taha kuidagi meenuda, mis seal õigupoolest toimus ja mis tunded olid lugedes, kuid tänuväärselt on tänapäeval olemas selline leiutis nagu "wikipedia", mis on ülimalt kasulik väsinud mälu turgutamiseks. Wikit avades selgus aga Jordan`i spetsiifiline probleemike - nimelt ei suutnud ma kuidagi meenutada, et milline see viimane raamat nüüd õige oli, mida lugesin. Ning tegelikult ega saanudki seda nõnda kaua aega tagasi loetud - vaid umbes pool aastat, mis tähendaks, et nimi või vähemalt miskit sisustki peaks meeles olemas. Rahulikult aga mälus sorteerides ei meenunud kuidagi oma asukoht sarjas ja nõnda olin sunnitud baasist nimesid vaatama ja siis wikist erinevaid plot outline uurima, lootuses, et midagi ära ei spoili. Nõnda pahasti siiski ei läinud ja sai üles leitud see viimati loetud raamat, kuid keelele jäi ebameeldiv maik, mis on ka põhjuseks selle raamatu nõnda madalal hindel.

Raamatu arvustamises tegelikult polegi eriti midagi arvustada - paistab olevat nõnda, et kui arvustada ühte ajaratta raamatut, oled arvustanud neid kõiki. Kõik algavad mingist kohast, siis tulevad jubedalt venitatud seiklused ning lõpus tuleb siis suur lahing, kus keegi sureb, keegi saab valusaid mälestusi ning sünnib igasuguseid kangelasi. Peamiselt peategelaste kujul, kuid ikka. Siinse väljaande puhul oli vähemalt plussiks see, et lemmiktegelase Mat`iga seigeldi kõige enam, kuid see ei tähenda jällegi, et need seiklused alati kõige meeldivamad oleksid olnud. Tema armulugu kuningannaga on liigagi väsitav sellele Jordani naiste/meeste vaadet põlgavale mõistusele. Nimelt paistavad kõik mehed olevat labased mühkamid, kes südames soovivad head, ning arvavad, et naised aina vinguvad ning et nende sõbrad saavad alati paremini naistega hakkama kui nemad (kes muidugi tegelikult arvavad sama oma sõpradega kohta), naised aga on ülbed ja kõrgemal seisvad, kuid südames teevad seda vaid selle tõttu, et teisi kaitsta, ning nemad paistavad arvavat, et kõik mehed on lollid ning päris paljud teised naised on kah parajasti lollakad. Võib-olla eksisteerivadki Jordani maailmas vaid sellised sugupooled, kuid isiklikult pole kunagi uskunud, et mu sõbrad nõnda palju paremini hakkama saavad või et vastassugu vaid ülbeid näägutajaid täis on. Võib-olla on selles süüdi aga mu kogenematus, milles ma aga siiski kahtlen.

Ja siit tuleb omakorda Jordan’i kordamisprobleem. Nimelt on seda naiste/meeste värki korratud esimesest raamatust saadik ja täiesti kindlasti kavatseb Jordani kirjanduse-järglane Sanderson seda sama taktikat ka viimases raamatus kasutada. Teiseks Jordani probleemiks on juba mainitud venitamine. See venitamine poleks ka nii väga arusaadav, kui Jordan suudaks raamatuid mingit moodi üksteisest erinevaks teha, kuid pärast poolt aastat tunduvad nad kõik suht ühesugused. Pronto või keegi siin kusagil küll jagas raamatut 3stesse vms gruppidesse, kus siis igaüks jutustas mingit perioodi vastavates kroonikates (Randi võimule tulek, võimu hoidmine jms), kuid see kõik on lihtsalt nii kohutavalt ühte moodi venitatud, et ainult tõelised fännid suudavad raamatutel vahet teha. Mina lollike aga loen neidsamu raamatuid edasi vaid neil lihtsatel põhjustel, et paar tegelast on meeldima hakanud ning tahaks teada saada, mis neist kõigist lõpuks saab. Ning muidugi ka selle tõttu, et mul on rõve komme lõpetada raamatud, mida alustan.

Samas ei tahaks aga ka siiski öelda, et Jordan on üdini läbi kukkunud. Tema auks peab ütlema, et ta on siiski loonud suure maailma, kus on ikka päris palju küsimusi, millele tahaks vastust (mis on ju ometigi hea) ning kohati on ta võimeline isegi huvitavateks stseenideks. Kahju vaid, et ta neid kiiremini ei osanud jutustada.

Teksti loeti inglise keeles

Lühike jutuke Maa sellisest ajastust, kus kõik on hävinud, ainult tuhapilved möllavad mööda hävinud maapinda ja üksik murtud jalaga ja peaaegu toiduta mehike roomab "mere" poole. Kohe alguses tekivad lugejal otse loomulikult küsimused, et mis Maaga juhtus (kui see üldse Maa on), kes see vennike on ja kuhu poole ta roomab ning lugeja rõõmuks otsustabki autor peagi, pärast paari peategelase (kelle nimeks on kraana ... Crane) hallutsinatsiooni kirjeldamist, selgitada lugejale täpsemalt, et kuidas meie roheline-sinine-valge-jms planeet Maa sellisesse seisukorda sattus, kuid kahjuks on autori suurimaks probleemiks aga see, et ta ei oska oma seletusi sujuvalt lugejale edasi anda. Kõik paistab olevat kuidagi kopakas ning tegelased paistavad rääkivat lugejale tähtsast infost tõesti vaid ainult sel lihtsal põhjusel, et lugeja selle info kätte saaks, kuna autor ei ole võimeline seda muud moodi avaldama. Lühidalt öeldes olin terve minevikus toimuva stseeni ajal kohutavalt pettunud sellises autori algajalikkuses, kuid siis säilis minus veel lootust (sureb see ju viimasena).

Ning tõesti - kuitagasi tulevikku ja tuhas roomava Crane juurde pöördutakse kadus ajutiselt ka pettumust, kuid selle koha haaras hoopiski ootus - nimelt ootus, et kas nüüd tuleb ka mingi kõva puänt või roomabki ta lihtsalt mõttetult oma tühise eesmärgi suunas ja raiskasin omal vaid aega selle lugemisele, kuna hea puändita poleks selles nõrgas loos eriti midagi leidnud. Vahepeal üritatakse küll põnevust luua lastes Crane hallutsinatsioonidel teda hoiatada selja taga varitseva Kurjuse eest, kuid selle Kurjuse tõelise nime arvas juba enne ära, kui autor selle lõpp-lahinguks suvatses pöörata, nii et mingit "wow"-effekti sealt ei tulnud.

Kusjuures Crane`ga lähemat tutvust tehes, tekib paratamatult küsimus, et kas on Crane loll, hoolimatu või on autor loll, sest Crane ei tundu olevat oma karakteri pooles halb ning tegelikult ma mitte hoolimatu, kuid sellegi poolest laseb autor tal teha midagi, mis paneb terve inimkonna ohtu (spoiler - ja muidugi kukub asi, mis 100% kindlusega läbi ei kuku, läbi). Saan aru, et autor tahtis näidata, et inimesed on valmis oma eesmärkide/teaduse nimel täielikeks ajuvabadusteks, kuid kahjuks ei suuda ta mind kui lugejat seda uskuma panna.

Ning lõpus otsustab autor lugejat siiski puändiga kostitada, kuid vähemalt minu jaoks tundus see kohutavalt tühjana. Sel oli küll mingi suurem mõte, üritas ju autor seletada elu ringi jätkamist ja sobrata ürgajaloos, kuid nagu juba ütlesin oli see kohutavalt nõrk seletus, nii et lõputundeks jäi vaid pettumus, et sellest nõnda kenasti alanud loost tuli välja vaid selline BS. Võib-olla pole ma küllalt intelligentne selle teksti õigele sügavuse pihta saamiseks, kuid see sügavus peab siis olema tõesti maetud väga, err, sügavale, kuna minule jäid silma vaid nõrk jutt ja vaimuvaene lõpplahendus.

Kuid siiski tahaks ühte asja kiita ning nimelt oli see Bester`i keelekasutus. Pole see mul esimene inglise keelne jutuke, mida loen, kuid see on üks vähestest, mille lugemine keelekasutuse koha pealt lausa nauditav oli (viimati oli see Gaiman`i jänkide jumalatega, kuid see oli tingitud ka sellest, et sel ajal olin veel vähe inglise keelseid tekstelugenud). Samas tõstis see meeldiv keelekasutus ka ootusi, nii et kukkumine oli vaid seda valusam.

Ahjaa, autor seletab ka mingil hetkel novelli pealkirja ära, mis üritab saavutada otsekui mingisugust luulelisust (umbes nagu "Neverwas never was"), kuid ka see oli nagu tema ülejäänud novellgi vaid nõnda tühi ...

Teksti loeti inglise keeles

Oeh, oma rumaluses needsin ennast esimese osa ostmisega tervet sarja ostma, kuna mul on selline rahakoti suhtes ebameeldiv ja loogikat alandav tahe omada sarju, mida juba olen alustanud, täies koosseisus riiulis. No vähemalt saab end seekord lohutada mõttega, et Eldestil sai ostetud kõige odavam inglise keelne versioon, mis, arvestades Eldesti kvaliteeti, oli siiski liiga kallis.

Kusagilt kuulsin, et Eldest peaks olema Eragonist parem, nii et asusin selle kallale lausa mingite lootustega, kuid kui algasid Eragoni üliigav treeningu periood, mis oli kohe arusaadavalt kirjutatud vaid selleks, et raamat võimalikult paks tuleks, hakkas juba üle viskama selle rumalus. Ka palju-kiidetud Rorani liin tundus alguses aju hävitavalt rumal - ei saa ju ometi olla üks külatäis inimesi nõnda rumal, et arvata, et kui nad relvadega sõdurite laagrisse jooksevad, et neid lihtsalt ära hirmutada, ei saa keegi viga. Ning siis leiab üks naine veel endale õigus süüdistada Roranit tema mehe surmas. Oh well, vähemalt hakkab mingi hetk Rorani liin huvitavamaks minema ning tema anti-kangelalik olemus tundub lausa meeldiva vabastusega Eragoni goody-shoes tühja karakteri kõrval, kuigi eks terve raamatu on aru saada, et Paolini üritab lugejale vihjata (täpsemalt - puust ja punaselt ette teha), et Roran on see "oma veri", kes Eragoni siis reetma peaks. (Suur spoiler järgmises lauses) Kuid ausalt öeldes mõjub see Rorani mustaks värvimine lihtsalt mõttetult, kuna enamiku raamatust lugeja ootab, et Murtagh hüppaks uuesti kusagilt välja, kas siis vangi ja sõbrana või vaenlasena, ning kahtleb, et Roran teda reetma hakkab; Paolini küll suudab väikse üllatusse siia lisada, kuid isegi selle on ta varastanud suurematelt tegelastelt (kuigi ega isegi tolle suure sarja fänn ole - suurim pluss neil oli Ford ja ongi kõik).

Ning nüüd saabumegi seekordse plagiarismi juurde. Muidugi jätkab Paolini julgelt McCaffrey vägistamist, kuid mis mind kõige enam üllatas oli see, et McCaffrey ise seda heaks kiitis ning lausa oma sõnad lubas kaanele panna. Tekib küsimus, et kas on nõnda tuntud kirjanikul tõesti nõnda saast maitsemeel või kasutati mõnda nõrkusehetke ära. On kuidas on, kuid raamatu üks kesksetest teemadest - ehk siis loheratsanikud - on juba oma olemuselt varastatud, nii et neist ei ole eriti midagi huvitavat otsida. Lisaks sellele ei paelu mind draakonid kui sellised nagu Paolini neid kujutab. Teiseks vägistamisaluseks on vaene Robert Jordan, kelle Perrinit Roran algul kohutavalt meenutab nii olemuselt kui ka tegevuselt - asusid mõlemad ju oma küla etteotsa, kui see otsustas valitsevatele jõududele vastu hakata. Peagi aga muutub Roran tumedamaks karakteriks kui Perrin, mis on muidugi positiivne, kuna, nagu juba ütlesin, viskas Eragoni ülim positiivsus juba üle, kuid Paolini ei suuda isegi luua meeldivat anti-kangelast. Maailm on täis anti-kangelasi, kes meeldivad rahvale oma laheduse vms tõttu, kuid Roran tundub pahatihti lihtsalt ebameeldiva tegelasena. Õnneks on tema storyline hoolimata naiivsusest vähemalt huvitavamalt kirjutatud. Siiski on mul kahtlus, et üksi seisvana oleks tema lugu samuti suht igav, kuid kuna võrdluseks on vaid Eragoni treeningulugu siis, noh, pole just eriti midagi, mida võrrelda.

Ning peamiseks vägistamisallikaks on muidugi Star Wars. Esimeses raamatus ma seda nii väga tähele ei pannudki, kuna olin rohkem keskendunud fantasyle, kuid teise lõpp lihtsalt TÕMBAB tähelepanu Star Warsile ning siis hakkab nägema ka teisi sarnasusi.

Kõrvalt mainiks, et kolmandast liinist, kus peategelaseks mässajate juht Nasuada, ei ole eriti mingit mõtet rääkidagi, kuna see on kohutavalt lühike ja kirjutatud arvatavasti vaid kolmel põhjusel - et tutvustada imelast, kellega tulevikus kindlasti probleeme/seiklusi tuleb, et jutustada Vardeni tegemistest, kuna Paolini polnud kuidagi võimeline neid tegemisi Eragoni storyline sobitama, ning, loomulikult, et pikendada raamatut, sest tõeline fantasy peab olema ja hinge kinni hoidev tellis, millega saaks nii mõnegi mehe surnuks lüüa.

Aga jah, mida siis lõpetuseks öelda? Ma ei kahetse Eldesti lugemist, kuna kohati tuleb ka saasta lugeda, et mõista Martini suguste kirjanike väärtust (ja tegelikult ka Rowlingu ja Jordani jms, Rowling, kes oma lapsikusest hoolimata on lahe ja südamlik, ning Jordan, kes oma venitamisest ja tihedast igavusest hoolimata on hästi läbi mõeldud ja, *gasp*, kohati isegi haarav), kuid kahetsen, et kulutasin oma raha sellele saastale. Nii palju siis lootustest. Kuuldavasti otsustas Paolini kribada sarjale veel neljanda raamatu kah, kuna ainult ühe järje jaoks oli tal liiga palju ideid vms. Paistab siis, et ta on viimasel ajal korralikult fantasyt lugenud.

Muideks, kes tahaks kihla vedada, et Eragon hakkab peagi kuumalt haldjatšikilt "saama"?

Teksti loeti inglise keeles

Lugesin siin eelmisi arvustusi ja suutsin ainult pead vangutada, et miks sellistest hinnetest hoolimata nõnda negatiivselt, kuni jõudsin pronto arvustuseni, millega ka enamuses nõustun. Kuna sellega aga on mul sõnad suust võetud, pole ka midagi erilist lisada, peale selle, et pean Martinit tõesti parimaks fantasy kirjanikuks, keda lugenud olen. Kohati lugedes tabasin end küll mõttelt, et kas see on nüüd äkki lihtsalt venitamise eesmärgil kirjutatud, kuid seda peab ütlema, et kui isegi on venitamise eesmärgil kirjutatud siis Martin oskab isegi kaasahaaravalt venitada. Jordaniga teda liigselt võrdlema kah ei kipuks, kuna Jordan on mulle alati tundunud nooremale eale, kuna tema kirjutamisstiil on küll täis maagiat ja võitlusi jms, kuid sellest hoolimata on tal kindlad positiivsed karakterid ning kui kellelgi lüüaksegi pea maha, siis ilusti tsenseeritult. Ning kui rääkida igavatest kohtadest, siis terves Martini sarjas on neid vähem kui ühes Jordani tellises.

Suureks vaheks neil on ka see, et kui toimub mingi sündmus ja on valida, et kas kirjeldada seda kohe pikalt ja laialt või kirjeldada seda hiljem kui minevikus toimunut kellegi silme läbi, siis Martin valib tihti just selle teise variandi, mis põhimõtteliselt lõikab küll ära osa võimalikust põnevusest, mida võiks selle peatükiga tekitada, kuid samas edendab storyt ka kiiremini, mis on asi, milleks Jordan ei ole sinnamaani, kus ma tema lugemisega olen, just eriti võimeline olnud. See aga venitab lugu kohutavalt ning võimaldab kirjanikul lasta liugu oma vandel juhtumistel, selle asemel, et midagi uut välja mõelda.

Martinit liigutab realismi lähedusse ka muidugi see, et ta on suhteliselt ettearvamatu. On küll aru saada, kes talle meeldivad ja millistele tegelastele ta isegi suti õnne raatsib anda, kuid kui ikka Koljat ja Taavet võitlema hakkavad siis ei saa kunagi kindel olla, et Taavet sellest ka õnnelikult välja tuleb, nagu muidu ikka kombeks on.Tema ma-ei-tea-mitmendaks suureks plussiks on kindlasti ka tema hallid karakterid, keda on siin kiidetud juba mitu korda, ka selles arvustuses, millega ennast nõustuma vannutasin, kuid siiski on need sedavõrd tähtsad omapära tekitajad, et on väärt lausa järjekordset märkimist ja kiitmist. Kui enamikes raamatutes on see kuri ja hea pool enamasti suht kindlalt defineeritud, siis kuidas defineerida seda kindlat kurjust, kui jutustada mõlema poole tegelastest ning näidata, et nad tegutsevad vaid vastavalt olukorrale? Lisaks sellele pean tema omapärast kirjutamisviisi üheks tema huvitavamaks küljest (ning mitte vaid kui suure põnevuse tekitajana), mis annab raamatu lugemiseks põhjust kasvõi vaid selles küljest, et tunda seda originaalset jutustamisstiili. Selle kallal vinguda saaks vaid sutikese ning sedagi sellega, et kohati tundub nagu ei süveneks eriti mõnda karakterisse tema peatüki ajal ning annab peatükile vastava karakteri tunnetuse läbi vaid mõnede sisemonoloogide.

Ning suure teate kohta lõpus ütleks seda, et enam ei mäletanudki, et tolle venna surm nõnda tähtis oli olnud, mis omakorda miskit tähendama peaks. Et kas siis halb mälu või tõesti on see sõda mõttetu, kuid teisest küljest on iga sõda mõttetu, nii et vastus on suht kerge.

Teksti loeti inglise keeles

Strugatskeid olen suhteliselt vähe lugenud, kuid hetkel on kindlasti käesolev jutuke nende lemmikteoseks. Strugatskite teostest võrdleks põnevuse poolest esimesega, mida neilt lugesin, teised tundusid liiga igavad, kuid olin neid lugedes ka liiga noor, nii et ei maksa imestada (esimest lugedes olin küll veelgi noorem, kuid see oli siis vast lihtsalt põnevamalt kirjutatud :P ). Millest ka tuleb praegune küsimus enesele - kas olen lihtsalt nõnda edasi arenenud, et mõistan strugatskeid paremini või sisaldab "väljasõit rohelisse" kõigi oma uurimuste ja teooriate taga lihtsalt rohkem põnevust ja kommertslike omadusi, mis tavalugejale rohkem peale lähevad kui enam filosofeerivad teosed? Võib olla oli tõesti vennakeste lähenemine see kord põnevam, kui loo pakutud küsimused ja teooriad olid ka üksinda kaasatõmbavad ning mõtlemad panevad. Eriti toredaks oli muidugi inimese väiksuse üle arutamine, mis on vägagi meeldivaks vahelduseks kogu inimliku egoismi taustal. See võime olla üle sellest inimese egoismist ja pidada ka seda "toiduahela tippu" vaid väikseks osaks selle keskel, täis nõrkusi ja rumalust, on üks põhjustest, miks väärt ilukirjandust igapäeva elu "ülevuse" juurest enda arutlevasse ja silma piiri suurendavasse kaissu tõmbab.

Lukas arvustas enesekindlalt viimase lause juures venelaste õnne otsimist, kuid mulle, kellele see "venelaste õnneigatsus" nõnda tuttav pole, tundus selles rohkem väljenduvat Redi hinge, mis oli küll olnud aastaid stalkeriks ja just saatnud oma eesmärgi nimel noore poisi surma, kuid oli siiski Redrick mitte Raisakull, kes hoolimatult kõik oma teel surma saatis oma eesmärgi nimel, nii et nõnda olid lõpuks soovipallikese juures Redil keelel vaid hukkunud poisi isetu soov. Aga noh, seegi on vaid üks võimalik tõlgendusviis, myb liiga banaalne isegi, kuid tõlgendus siiski.

Teksti loeti eesti keeles