Sarja 7. romaan - "Coming Home" lõppes sellega, et päris-päris alguses olnud mõistatus - tähelaev Capella kadumine koos Alexi onu Gabe'iga - sai lahendatud.
Onu Gabe on nüüd siis tagasi ja ühe vähemaolulise liinina selles romaanis peavad Alex ja tema piloot Chase (minajutustaja alates teisest romaanist ja enne Gabe'i kadumist tema piloodina töötanud) kohanema tõsiasjaga, et Gabe on tagasi kodus. Muu seas on õhus tõsine konflikt Alexi ja Gabe vahel, sest viimane arvab, et muistised peaksid olema eeskätt avalikkusele kättesaadavad, nähtavad muuseumides, mitte suure raha eest erakollektsioonide vahel rändama. Viimane on aga Alexi elukutse - vahendada ja vajadusel otsida haruldasi esemeid minevikupäevist ja teenida raha nende müügist.
Peamised kaks liini lähtuvad omavahel seonduvatest mõistatustest. Uurimisjaam Octavia, mille pardal olnud füüsikud tegelesid ühe musta augu ümbruses tuvastatud ussiurke kaardistamise ja uurimisega, läks ühel suvalisel päeval lihtsalt kaduma. Seda enam ei olnud ja oligi kõik. Ametlik uurimine ei tuvastanud mingeid põhjuseid ja populaarsed linnalegendid panid juhtut süüks kas mingitele tundmatutele tulnukatele või siis ühe pardal olnud naisteadlase endisele kavalerile, kes olla lahkumineku järgselt veidi peast soojaks muutunud.
Olukorra muudab veelgi intrigeerivamaks asjaolu, et Octavia pardal viibis piloot nimega Harding, kellelt Gabe oli kunagi laenuks saanud ühe trofee-karika, millel olevat väidetavalt olnud täiesti tundmatus keeles tekst - võimalik haruldane ese senitundmatu tulnukate tsivilisatsiooni muistis; ehk siis tõend sellest, et lisaks inimkonnale ja Mute'idele on "seal kuskil" veel keegi... Niisiis on Octavia Gone jällegi selline ehe puslemõistatuse lahendamine, kus kild-killu, üks tupik teise järel Alex, Chase ja Gabe lahendavad kaks mõistatust - kas on kuskil tulnukad (olgu elus või surnud) ning mis ikkagi juhtus Octavia uurimisjaamaga.
Kõik McDevittile omased tunnused on selleski romaanis olemas. Kiirekäigulist aktsiooni siin ei ole. On pinget, on nagu öeldud süüvimist pisidetailidesse, taustal kogu see maailm, mis on tuttav varasematest Benedicti sarja romaanidest. Mulle hirmsasti meeldib see maailm, meeldib selle ajalugu niipaljukest kui autor raatsib seda lugejale anda.
Hinnet "5" ei pane, sest väga suure puudusena nimetaksin seda, et suures osas on romaan lihtsalt igav. Ilmselt pole ma lugejana päriselt nii kannatlik, et suudaksin täiega nautida seda pusleladumist. Aga soetamismaksumust ei kahetse ja tegelikult olid mõnusad hetked seda kild-killu haaval ka tarbida...
Lõpplahendus oli omamoodi pudeliposti juhtum avakosmoses. Ja miks ka mitte?