Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Peter V. Brett ·

The Painted Man

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: «Maalingutega Mees»
Tallinn «Varrak» 2010 (F-sari)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
7
5
0
1
0
Keskmine hinne
4.385
Arvustused (13)

kisub kõntsa poole.

ei, mitte nüüd nii hullusti kui Paolini või Stephenie Meyer, keda on väga raske lugeda üle kümne lehekülje. võrdluseks kodule lähemale vaadates, isegi Tamur Kusnetsit või Tiit Tarlapit on enne okserefleksi tekkimist võimalik hea mitukümmend lehekülge lugeda. Bretti puhul tekkis tahtmine raamat nurka visata alles kusagil kahesajanda lehekülje lähistel. just see võrdlus sundis lõpuni pingutama, et siis täie veendumusega tõdeda, et mis oli uus, polnud huvitav, ja mis oli huvitav, polnud uus.

fantasyga on alatasa see häda, et miskeid olendeid või nähtusi, mis autori jaoks lugu koos hoiavad, ei suuda ta pärast ära põhjendada. hea küll, kui on ikka hästi jutustatud, siis ma olen nõus uskuma, et ükssarviku tatt aitab paralüseerivate loitsude vastu või misiganes, aga antud juhul ma ei usu olevustesse, kes pimedusega maa seest välja poevad, päikese kätte sattudes aga kärbuvad ja söestuvad. veel vähem usun ma, et sellise orgaanikaga elukaid kannatab süüa. ning veel veel vähem, et maa peale joonistatud märgid neid elukaid kuidagi takistada saaksid. väiksem häda on selles, et kirjeldatud inimkooslused ikka eriti hästi ei saaks sel moel toimida.

sisust. kusagil - ja tervest maailmast saab ettekujutuse ilmselt alles kolmandas tellises - käib siuke värk, et tulevad öösiti deemonid ja panevad kõik nahka, mis ripakil. nende vastu saab maagiliste märkidega. inimesed on hädas, kuni tuleb Tarnija (Deliverer), kes kutsub vastu hakkama ja teeb seda nii tõhusalt, et deemonid enam ei tulegi välja. algab valgustuse ajastu, vohab teadus ja muu selline, aga mõne sajandi pärast tulevad deemonid jälle. selleks ajaks on inimesed juba unustanud, kuidas deemonitega käituma pidi, masohhistlikud usufännid peavad deemoneid ärateenitud karistuseks kõlvatu elu eest jne. nonii, raamat siis kolme andeka lapsukese täiskasvanuks saamisest kolmsada aastat pärast deemonite taastulekut. neile saavad osaks kõik äpardused, mis võimalik. deemonid panevad nende vanemad nahka või siis on vanemad nende suhtes äärmiselt mõistmatud. kui keegi on osav viiulit mängima, siis lüüakse iga vaevaga hangitud viiul talle pähe puruks ja nii edasi. kui on olemas deemonite vastu aitavad märgid, siis on vaja erilist imelast, tulemaks selle peale, et kui need märgid endale peale tätoveerida, siis on nagu suht ohutu ringi liikuda. romaani lõpuks peetakse tähtsusetus kolkakülas deemonitega lahingut, milles inimesed esimest korda jälle võitjaks jäävad. ma kardan, et järjed on tulemas. tehnika poolest oskab autor kirjutada küll, aga tundub, et eesmärgiks ongi olnud muinasjutu veeretamine, ilma et endal midagi öelda oleks.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult täitsa kobe tükk.

Kogu see deemonite maast tõusmine ja inimeste öine elu ainult ward`ide taga oli piisavalt huvitav ja omapärane. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes loevad fantasyt ja hakkavad seejärel, nägu punane, tatti pritsima ja füüsikaõpik peos tõestama, et lohed tegelikult ei püsiks õhus või päkapikkude ühiskond poleks elujõuline või miskit muud jaburust. Kuulge, see on ilukirjandus, eks ole, fantaasia ka veel... Ei ole mõtet seda meie maailma aastasse 2010 üle kanda ja mingeid tõestusi otsima hakata, kuidas kirjeldatud elukad oleksid tegelikult täiesti võimetud tegema seda, mida nad raamatus teevad. Ma ise ka seda "deemonite" maa seest, Core`st auruna tõusmist ja pinnal materialiseerumist üleliia just ei fänninud, aga ma ka ei raisanud eriti aega selle üle juurdlemisele.

Kusjuures, needsamad deemonid meenutasid mulle kangesti Jurassic Park`i dinosauruseid ja mõningad stseenid kus väiksemat sorti tuledeemonid kedagi taga ajasid oli minu meelest üks ühele Jurassic Pargi filmist, kus pahade rollis olid mingid raptorid.

Mis puutub The Painted Man`i, siis siin ma ei saanud midagi parata, et silme ette kargas momentaalselt kuri Darth Maul Tähesõdadest, ainult et selles romaanis oli ta positiivne. Üsna sarnane oma ebainimliku võitlusvõime ja tätoveeringute poolest.

Raamat ise oli aga üsna huvitav. Nagu eelmine arvustaja on märkinud, esimesed 200 lk. möödusid suht kiiresti, mille järgi aga hoog maha võeti. Lõpupoole hakati aga tempot uuesti kruvima ja mõningad momendid, mis pole ennem silma hakanud (naispeategelase kaua oodatud süütuse kaotus röövlite küüsi langemise ja vägistamise läbi näiteks) hoidsid pinevust üleval kuni lõpuni. Lõpus jääb kõik ilmselgelt pooleli ja tegelikult on teine osa ma ei tea mitmeköiteliseks planeeritud sarjast juba väljas.

Mõnus ajaviide. Ärge ainult lugedes seda kaasaegse maailmaga võrrelge, tegemist on siiski meelelahutusliku fantaasiaga.

Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte, et ma terve raamatu lugemise aja oleksin vaimustusest oimetu olnud, aga lõppkokkuvõttes meeldis.

Okei, mingit "loogikat" pole ma kunagi fantasyst otsinud, ega hakka ka otsima... võib arvata, et enamik selle žanri austajaid (s.h. mina) on rohkem humanitaarsete kalduvustega ja ausalt pole mõtet ennast piinata tekstide lugemisega, mis ei meeldi... samahästi võiks nt. antiikmütoloogiat püüda "loogiliselt" analüüsida ja siis jõuda järeldusele, et see on otsast lõpuni räme praht, kuna miski selles kirjeldatu pole "loogiliselt" võimalik... aga see selleks.

Bretti maailm on suhteliselt lihtsalt üles ehitatud. Selles mõttes, et peale deemonite ja loitsumärkide muid maagilisi elemente siin polegi. Mingil hetkel mõtlesin lugedes, et ehk käsitletakse meie oma maailma postapokalüptilist tulevikku, ent tekstist võib siiski järeldada, et nii see pole. Ja siis on veel eri tsivilisatsioonid, mis deemoniohule erinevalt reageerivad-veidi meenusid Robert Jordani "Maailma silmas" erinevate sektide arusaamad õigetest viisidest Pimeduse Isanda vastu võitlemiseks.

Maailma kõrval on teiseks oluliseks plussiks tegelaskujud-kuidagi väga mitmetahuliselt ja sümpaatselt kirja pandud, oma tugevate ning nõrkade külgedega. Kui mingi hetkeni tundus, et kogu raamat võiks ainult Arlenist rääkidagi, siis lõpuks see mulje kadus. Ja noh, mis süžeesse tervikuna puutub, siis esimeste peatükkide põhjal kartsin järjekordset fantasyklišeede hunnikut stiilis "vapper talupoiss leiab lohemuna ja päästab maailma", ent õnneks see nii siiski ei olnud.

Tõlkest. Muidu hea, aga mis kuradi väljend on "silmad pulkas"? Ilmselt mingi släng, aga slängiväljendid sellistel asjaoludel tõlkesse küll ei sobi.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane. Üle hulga aja leidsin endas julgust võtta kätte fantasy-hõnguline üllitis ja seekord läks õnneks. Väga mõnus ja lahe lugemine. Kusagil esimese viiendiku peal vaatasin ka siinseid arvustusi ja pean jagama eelkirjutaja tähelepanekut "silmade pulgastumise" osas. Kui alguses mõjusid need kerge veidrusena, siis pärast eelneva arvustuse lugemist nad juba lausa kargasid silma. Ilmselt oleks siin pidanud tõlkija natuke rohkem vaeva nägema ja rohkem maakeelseid analooge leidma. Tervikmuljet see siiski ei rikkunud. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti väga hea ja lobe lugemine, ei nokiks klišeede ja varemkasutatud motiivide kallal. Meelelahutuseks ülimalt mõnus.Loodan siiski väga, et järgmises osas tõlkija Lauri Saaber loobub oma kinnisväljendi toppimisest igale poole ja leiab "pulkas silmadele" ka muid vasteid.Mind hakkas see häirima kolmanda korra järel ja kokku lugesin neid 38, vbl mõni jäi vahele. Kohati oli neid kaks ühel leheküljel, täiesti hulluksajav! Oleks raamat vähe kehvem olnud, oleks see lugemismõnu puhta ära nullinud.
Teksti loeti eesti keeles

Lobe ja köitev lugemine, hea meelelahutus ja oskaja käega kirja pandud.

Head asjad:
* raamatus ei esine ühtegi imetoredat ja suurepärast kultuuri või geograafilist piirkonda, kus kõik üksteist austavad, valitseb ideaalne demokraatia, mehed ja naised on omavahel rahul, kedagi ei diskrimineerita, keegi ei sure nälga ja lisaks valitseb ka ideaalne harmoonia loodusega.
Kõik kirjeldatud piirkonnad, rahvad ja kombed tulevad omade vooruste ja omade puudustega ja inimesed on igal pool inimlikud.

* Kui autor on tõesti mees, siis: head naistegelased, tubli töö. Kui autor on pseudonüümiga naine, siis... pole ka meestegelastel minu hinnangul väga viga.

* Inimlike argpükste esinemine. S.t. neid on võimalik mõista ja neile kaasa tunda ja argus surmaohu ees ei tähenda tingimata, et too isik on loomuselt üdini mäda.

* Kõikvõimalike saatusest määratud armulugude puudumine. Suhted on nagu päris elus. K.a. ohud ja jamad neis.

* Põnev. Mitte nii põnev, et öö otsa üleval istuda, aga nii põnev küll, et raamat une ajaks kahetsusega käest panna.

Halvad asjad:

* Kohati teos natuke venib. Lapsed muudkui kasvavad ja kasvavad ja me ikka peame sellest jube palju detaile teadma millegipärast. Aga suurt viga sellest siiski pole.

* Kuigi klisheede elusakskirjutamisega on vaeva nähtud, maitseb asi siiski mitmes kohas nagu kõigi fantaasiateoste seguvormiroog. Õpetajate-õpilaste suhted nt. Ja leidub heldelt muudki.

* Lõpp meenutas kangesti Vaibarahvast ja veel kümmet samalaadset raamatut - niipea, kui taluinimesed, mehed ja naised, rikkamad ja vaesemad üheskoos, otsustavad tapamasinatele vastupanu osutada ja neil on ka paar korralikku juhti, saavutavad nad ülekaaluka vastase vastu suurepärase võidu. Fantaasiakirjandust lugedes või hollywoode filme vaadates tekib vahel lausa küsimus, miks on üldse läbi aegade sõjavägesid eraldi pikka aega välja õpetatud, kui jõuk hea kõnega üles kihutatud ja päev otsa profi käe all treeninud taluinimesi samuti asja väga hästi ära ajavad.

***

Soovitan fantaasiasõbrale ajaviiteks, kui on igav, ise aju pingutada ei viitsi, aga tahaks mõtted argipäevalt mujale viia. Eriti sobiv aegadel, kui ihkad lugemiseks midagi natuke tõsisemal toonil kirjutatut kui Pratchetti looming.
Teksti loeti eesti keeles

Vahelduseks üks mitte-alternatiivmaailmas asuv fantasy mida mitte ainult, et ei kannata, vaid on lausa hea lugeda. Tugevaks pooleks on kindlasti nii realistilikult kujutatud inimesed ja inimsuhted ja inimkooslused kui ka maailm ja selle korraldus. Lugedes ei teki kahtlust, et kui maa keskelt öösel kerkiksid maa peale deemonid, et siis elu niimoodi nagu kirjeldatud välja ei näeks. Või et elu kuskil asustatud maailma piiril olevates kohtades ei oleks täpselt nii kole seal elavate jaoks nagu kirjas. Vahepeal tekib pigem tunne, et realismist on üle mindud hüperrealismi ja kõiki neid pisidetaile ei peaks nii täpselt kirjeldama. Minu jaoks nõrgad osad tulenesid streotüüpidesse kinni jäämisega, kasvõi siis kõrbetsivilisatsiooni ja tüüpilise lõuna vs põhi maailma ülesehituse osas.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle isiklikult see deemonite idee täitsa meeldis.Tekitas igasugu mõtteid teemal: "Mis võis enne olla"?Kas need nn. "deemonid" olid tegelikult hävinud tehilise tsivilisatsiooni looming. Või oli tegemist energiaolenditega, keda tehniline tsivilisatsioon kasutas jõhkralt energiaallikatena kuni "orjad" mässu tõstsid? Või olid "aegade alguses" inimesed ja deemonid legunilikult "üks" ja lahknesid alles hiljem "nendeks, kes kannavad kehasid" ja "deemoniteks". See on hea raamatu tundemärk, kui tekivad küsimused ja mõtted. Täitsa mõnuga loeks trilooga eel v. järelloona a la "1000 aastat hiljem (3000 aastat varem)", kui lisaks inimestele ja deemonitele askeldavad "inimese-deemoni-hübriidid" a la "maalingutega mees" ja tehniline tsivilisatsioon kasutab loitsumärke ja deemonienergiat, et tehnoloogiat käigus hoida.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kati Metsaots
01.11.1973
Kasutaja rollid
Viimased 11 arvustused:


Ma pole eelmisi lugenud, aga tausta selgitati piisavalt, enamasti lihtlausetega (et ikka aru saaks?). Alguses tundus huvitav, aga kui tegelased ajavad kogu aeg tühja juttu ja küsivad kosmosejaama kadumist uurides pidevalt inimestelt, kellega esimest korda kohtuvad, et kas te oskate meile öelda midagi, mida me veel ei tea, siis hakkab nagu tekkima täielik midahekk.
Ja need lihtlaused on pidevad, aga mitte kunstilise stiili ega pinge kruvimise eesmärgil, lihtsalt niisama. Kohati oli tunne, nagu loeks väikelapsega pildiraamatut a la „Kassipere päev“:

"Kõndisime piki munakividest teed mõnest pingist mööda. Ühel pool teed loopis pooltosin last palli edasi-tagasi. Enamikul pinkidel istus keegi. Inimesed lugesid ja ajasid juttu. Kaks vanemat tüüpi olid magama jäänud. Üks istuv naine hoidis kätel väikest last. Käimas oli paar malemängu.
Me möödusime puudest. Purskkaevust tõusis õhku ühtlane veejuga. See langes pehme sulinaga tagasi alla ringikujulisse purskkaevu. Mitu puust pinki olid vabad."

Nagu eespool kõneleja ütles, tegelt oli jube igav. Ja noh, see lõpp. Nagu selline otsitud krimka, ilma lõpplahenduseni viiva nutika peidetud arutlusteeta.

Teksti loeti inglise keeles

Tegevus algab aastal 2142, kui detektiiv Sid Hurst asub uurima Northi klooniperekonna ühe liikme jõhkrat mõrva Newcastle’is, Maal. Selgub, et 20 aastat tagasi pandi planeedil St Libra toime samasugune mõrv, mille eest mõisteti vangi imeilus noor neiu Angela. Pannakse kokku ekspeditsioon St Librale, et leida üles mõrvar – vahedate viieteraliste kätega tulnukas. Angela, kes geenimodifikatsiooni tulemusel vananeb iga 10 aastaga ainult ühe aasta võrra ja on seega sama imeilus kui 20 aasta eest, tuuakse vangist välja, et ta oleks ekspeditsioonil nõuandja.

Järgneb ca 1000 lehekülje jagu üsna jahmatamapanevat saasta, mis suures osas paistab olevat kokku klopsitud lihtsalt mahu pärast. Päris palju sündmusi on üsna ebaloogilised ja arvestatav osa tegevusest on täiesti tarbetu. Osadest lausetest on sõnad puudu ja osades puudub loogika. Toimetaja kätt see üllitis näinud ei ole ja ma kahtlustan, et ka autor ise ei lugenud seda pärast kirjutamist uuesti läbi. Võib-olla ei julgenud.

Tegelastest mõned võiksid potentsiaalselt isegi täitsa huvitavad olla, kui neile oleks 96% rohkem sisu antud. Mida lugu edasi, seda rohkem hakkab neist kahju, et nad selles raamatus virelema peavad. Autor on andnud neile kohati lausa ahastamapanevad dialoogid ning nad peavad pidevalt ja üksteise võidu ütlema „Crap on it!“, „They’re crapping on us!“ ja „We’re being crapped on!“, mis on jube väsitav. Samuti on neile ette nähtud kasutada Newcastle’i kõnepruuki, aga kuna neil pole aimugi, kuidas seda teha, ütlevad nad kõige kohatumates olukordades „aye, pet“ ja „man, like“ ja muidugi ka „aye, pet, crap on it“.

Umbes 50 lk enne lõppu algab küündimatu ja labane epistel selle kohta, kuidas inimkond on planeedi ära lagastanud ja universumis vastutustundetult käitub ja kuidas tuleks suureks kasvada ja vastutus võtta. Ma oleks selle koha peal endal hea meelega silmad peast ära närinud.

Ah et miks ma selle lõpuni lugesin? Mulle on Hamilton suures osas meeldinud – eriti Greg Mandeli lood ja Pandora’s Star ja Judas Unchained. Viimasest kahest olin nii vaimustunud, et kirjutasin koguni siia arvustused. Ilmselt pidasin siis lõpuni vastu lojaalsusest ja seepärast, et mu pettumus- ja vihatunne täielikult õigustatud ja põhjendatud oleks.

Teksti loeti inglise keeles

Tõesti väga hea ja lobe lugemine, ei nokiks klišeede ja varemkasutatud motiivide kallal. Meelelahutuseks ülimalt mõnus.Loodan siiski väga, et järgmises osas tõlkija Lauri Saaber loobub oma kinnisväljendi toppimisest igale poole ja leiab "pulkas silmadele" ka muid vasteid.Mind hakkas see häirima kolmanda korra järel ja kokku lugesin neid 38, vbl mõni jäi vahele. Kohati oli neid kaks ühel leheküljel, täiesti hulluksajav! Oleks raamat vähe kehvem olnud, oleks see lugemismõnu puhta ära nullinud.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin kohe raamatu uuesti välja ja uurisin, kuskohas on kirjas, et on kriminull. Leidsin ainult: "classic novel of imaginative science fiction". Ja mõrvajuurdlus on tõepoolest vaid vahend erinevate maailmade, arengute ja hoiakute kirjeldamiseks - palju huvitavam oli lugeda sellest, kuidas Elijah Baley püüdis üle saada hirmust avatud taeva ees ja kuidas solaarialased üritasid toime tulla teiste inimestega vahetu isikliku kontaktiga.Eriti armas oli lugeda 1957. aastal kirjutatud raamatust videokonverentsidest, või õigemini holokonverentsidest, mis veel tänagi on suht ulme. Way to go, suurmeister Asimov! Igati hea raamat, mõnus lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Kaldun selle raamatu suhtes ühe eelneva arvustaja, Jan Põlluste hoiaku poole. Kolmsada üheksakümmend neli lehekülge huvitavat ja intelligentset materjali läbi lugeda on puhas rõõm . Peter F. Hamiltoni suhtelise (loe: osade teoste) austajana on 400 lehekülge sissejuhatust absoluutne norm, miinimum - alles kuskil 500 peal hakkab midagi juhtuma. Leo Kunnase raamatus on just Hamiltoni raamatutele teisigi viiteid ja seoseid, mida ei saa juhuslikuks pidada. Ja need lisad – tähtsündmused ja terminiseletused – on puhas klassika. Mina nende kallal küll ei nori, jätsin need pärast raamatu lõppu veel järgmiseks päevaks magustoiduks.

Jah, ajalooülevaate andmiseks valitud vorm veidi häiris, sest kommodoor ja vastselt küberunest äratatud kapten (peategelane) muudkui vestlevad ja vestlevad, veidi imelikus stiilis. Aga noh, võibolla 2991. aasta sõdurid niimoodi räägivadki. Mind aga häiris rohkem asjaolu, et nad pidid ju surmväsinud olema, kas nad magama ei lähegi, ise pidid juba jalapealt kukkuma?? Ja ikka veel ei lähegi?? Ja veel? Ja ikka veel? (Umbes nigu teismelised õhtul arvutis, no ei lähe magama, eks.)
Samas mõtlesin, et (üks) teine võimalus ajalooliseks positsioneerimiseks oleks otsene jutustamine ja ma ei ole kindel, kas see oleks olnud vestlusest parem. Võibolla ehk lühem. Aga jah, see osa raamatust mõjus kindlasti konstrueerituna. Nautisin seda sellegipoolest, iga viimse kui sõjaväelise pisiasjani.

Edasi tuli tüdruk ja lubamatu armastus (föderaalarmee sõduritel ei olnud ju lubatud tsiviilelanikega suhelda, saati siis abielluda), mis lisas oluliselt mõõtmeid peategelase moraalsesse maailma. Kogu suhe oli selge juba varasemast, aga sellele oli vaja anda liha luudele.
Ei ole nii kindel, kas “siirik” oleks parem kui “lahinguarvuti”, kuigi lühem võiks see sõna olla küll, kuna seda niivõrd palju kasutatakse ja teiste lühenduste taustal (GALNET, MILNET) kõlaks mingi lühendus hästi. LahArv... L-Arv... larv. Oh, kui õudne. Kunnas kindlasti oskab järgmises osas paremad lühendid välja mõelda. (Ja olgu ikka pikk ajalooline selgitus, miks mingi termin kasutusele võeti! ;);) )

Ja et illustratsioonid ulmeraamatus? NO SEE ON – no see on... NO TÕESTI HÄSTI LAHE! Tehke seda veel! Ma ei ole kindel, kas just kõik pildid sada prossa täppi läksid, aga kümme skaudipunkti Lauri Vahurile! Hõissaa! sci-fi ja fantasy romaanidele, kus on sees pilte! Vau ja uuenduslik ja retro. Äge.

Kogu militaarjutt on tegelikult täiesti talutav, kui pidada meeles, kes on autor, aga lehekülgedel 230 kuni 235 toodud „Tiigri” tanki kirjeldus läks minust küll täiesti mööda (erinevalt Annast, eks). Miskipärast on mul tunne, et autor pani selle sinna sisse toimetaja kiuste, ise vaikselt naerda kihistades (umbes nagu moos moos moos), sest raske on ülejäänud teksti taustal uskuda muud.

Olin pärast Veskimeest ja Pähklit jätnud eesti ulme sinnapaika kui lihasmeeste tibiparadiisi, aga Leo Kunnas on mind ümber pööranud.

Eesti mehed ikkagi oskavad korralikke jutte kirjutada. OOTAN JÄRGE!

PS! Ja ma ei saa üldse aru, mis sardellijutt siin käib – arwasharhingiritel olid ju kaitseülikonnad seljas (vt lk 95, eelviimane lause), ei saanudki ju neid ennast näha! Aga Gigeri võrdlemine selle raamatu illustraatoriga on ee... tobe.. AGA MILLAL TULEB JÄRKA OSA??!!! PILTIDEGA, PALUN!!

Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelkõnelejatega kõikides punktides, alates ebakõladest (nt kas need surmarüütlid kisti siis lõhki või mitte, eks) kuni tüütuseni arupidava ja jutlustava valikuvaese superkangelaseni, kelle eest iga viimnegi samm ära otsustatakse.

Hertsogitroonilt tõugatu leiab endale toetajad ja sõbrad seksapiilsee sõsarkonna juhatusel. Ja AINULT selle juhatusel. Kas see sõsarkond on ehk pärit Düünilt? Ja samas miskipärast meenub eesti muinasjutt targast mehest taskus... mitu korda tekkis küsimus, et kas raamat ongi kirjutatud selle ainetel? Selliste teemade põimimise eest küll kümme punkti!

Aga mul on paar punkti veel. Pool raamatut kinnitasin endale, et täiesti super, uus tegija meie eesti fantastikas. Aga siis hakkas allamäge kiskuma... Pikad ja sisult elementaarsed selgitused (kas noorele lugejale?), korduv tegevus liimi-ja-kleebi tegelastega... lõpuks närisin end sellest raamtust siiski läbi – umbes keskpaigani läks see üpris hõlpsasti, aga kui algasid pikad seletused teemadel, mis igale fantaasialugejale (ja muidu terve mõistusega inimesele) on ühe või paari lausega arusaadavad, siis läks küll kodus vandumiseks ja kirumiseks. Anna armu, Pähkel, ega’s me lollid ei ole!

Kui soovite patroniseerimise epitoomi, võtke see raamat. Einoh, kui ikka “ülimalt lihaselise keha, helekollaste lokkide ja roheliste silmadega ja veidi kassiliku näoga” tüüp ütleb amatsooni isale amatsooni juuresolekul pärast tolle isaga vestlemist, et „kallis väike amatsoon, kuuletu ikka oma isale”, siis viskab ikka ära küll. Või viskaks, kui ülejäänud raamat oleks “stiilipuhas” nagu tagakaanel väideti. Aga olge kallid, öelge mulle, kus on stiilipuhtus vanaaegse kõnepruugi, mida autor vahelduva eduga rakendada püüab, rikastamisel sõnadega nagu registreeruma, funktsioneerima, immuunsus... puudub veel e-mail ja andmeside.

Ja kõige lõpuks kasvatab “ülimalt lihaselise keha, helekollaste lokkide ja roheliste silmadega veidi kassiliku näoga” peategelane endale vurrud. Midagi õudsemat annab välja mõelda! Ouch!

Kokkuvõttes: raamatu esimese poole eest oleks pannud uuele autorile julgustavad 4 punkti, sest tahaks kindlasti näha veel materjali. Aga raamatu teine pool väärib vaevu ühte punkti. Samas on see sügavalt subjektiivne ja julgen öelda seda, et need, kellele meeldivad Siim Veskimehe macho-jutustused, naudivad ka seda lugu!

Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati tore ja äge, kuigi Voidis toimuv kiskus veidi läilaks kätte. Nagu eelmine arvustaja ütles - nagu western. See pani kohati Voidi sündmuste juurest tavamaailma tagasi tahtma.Teine asi, mis väheke kummastust tekitas, oligi nende telepaatiliste unenägude pikkus. Kui esimeses osas vaheldus tavamaailma tegevus ja Voidis toimuv suht-koht võrdselt, siis selles osas haaras olulise ülekaalu Void. Mõni tavamaailma peatükk oli ainult kolm-neli lehekülge pikk, samas kui Voidi peatükid küündisid saja leheküljeni! No kamoon - ma seiklen ka unes kosmoselaevadel ja teistel planeetidel ja nii edasi, aga sadat lehekülge ma küll ühestki unenäost välja ei pigistaks...Ühesõnaga, latt minu meelest natuke langenud, aga ootan ikkagi põnevusega, mida järgmine osa toob.
Teksti loeti inglise keeles

Olen siiani olnud Anita Blake’i harras fänn – alates litsaka kaanepildiga Guilty Pleasures kättevõtmisest. Anita Blake oli alati teravmeelne, kiire, karm, asjalik ja täpne väike eradetektiiv. Meelelahutus, muidugi, aga hea. Isegi mu abikaas võttis ta omaks. Käesolevas osas aga on täpsus, asjalikkus ja kiirus kadunud nagu tina tuhka. Ei tea, kas pr Hamilton on selle lasknud ehk kellelgi teisel kirjutada? Pean siinkohal märkima, et eelmised mõned osad on mul vahele jäänud, küll aga on mul olemas esimesed kuus.

Anitast, meie väikesest karmist surnute äratajast ja detektiivist on saanud litsakas ja suht ülbe teismeline, hoolimata sellest, et tal nüüd aastaid juba 30. Tal on maagiline kolmiksuhe vampiir Jean Claude’i ja libahunt Richardiga, ja ta loob lisaks sarnase maagilise kolmiku oma elukaaslaste, libaleopard Nathanieli ja vampiir Damianiga. Samas elab ta koos veel ühe libeleopardiga, kelle nimi on Micah.

Detektiivinduse liinis hakkab linnas ilmuma mingeid naisterahvaste kehasid, mis on vampiiride poolt tühjaks imetud ja siis miskipärast nähtavale kohale vedelema jäetud. Nagu alati, kutsub politsei Anita appi asja lahendama.

Tegevus seisneb peamiselt selles, et Anita peab toitma oma ardeuri, mis on tema üleloomulikest võimetest tulenev nälg. Ja kuna ta seda vereimemise teel teha ei taha, toimub toitumine seksuaalse energia omastamise teel. Niisiis astub Anita vahekorda päevas umbes viie-kuue mehega. Millest on juttu pikalt ja põhjalikult. Üsna pikalt on juttu ka sellest, et Anitale meeldib seksis pisut hambaid ja küüsi, aga veel pikemalt on juttu sellest, kuidas ta ei tea, keda ta armastab ning kellega ja kas peaks seksima. Täielik karikakramäng. Seda juttu on nii palju, et raamatu keskpaigaks on leitud ainult üks laip, Anita on jõudnud käia ainult ühe korra kontoris (seks ka seal!) ja ainult ühe korra surnuaial surnut äratamas (seks ka seal!) (no hea küll – tagasiteel sealt). Põhiline paberipind kulub hingeliste/seksuaalküsimuste üle arutlemisele ja kõikvõimalike ettejuhtuvate meesolenditega – vabandage väljendust! – keppimisele.

Ühesõnaga, kes otsib siit Anita Blake’i hoogsat detektiivilugu nagu mina, võib rahumeeli raamatu käest visata (ja veel suure hoo ja pettumusega, nagu mina seda tegin!). Kes aga otsib lugusid stiilis literotica.com, leiab seda siit kindla peale ja küllaga. Head isu!

Ühe uhkeldava punkti saab see teos mu käest aga siiski seepärast, et ma kahtlustan, et kui ma oleks kiimas, võiks see raamat mulle täitsa meeldida.

Teksti loeti inglise keeles
2.2007

Kõige parem on muretseda see osa endale koos esimesega, kuna muidu tekitate endale esimese lõppedes asjatuid ootamispiinu.

24. sajand. Saatnud kosmoselaeva uurima kahe kauge tähe kadumist, on inimkond oma uudishimus valla päästnud tehnoloogiliselt arenenud, leidliku ja kohutavalt agressiivse olendi, mustmiljonist osast koosneva mass-mõistuse Prime , kes kooseksisteerimise kontseptsiooni ei tunnista. Loomulikult puhkeb halastamatu ja ohvriterohke sõda.

Samas on ilmsiks tulnud ka hulgaliselt tõendeid salaühingu Guardians of Selfhood poolt juba ammu jutlustatud nähtamatu tulnuka Starflyer olemasolu kohta, kes nüüd inimkonna sõjategevust oma agentide kaudu jõhkralt seestpoolt õõnestama asub. Inimesed peavad end kokku võtma ja leiutama vahendi, mis vastase(d) hävitab/neutraliseerib.

Selles osas on palju rohkem tulistamist ja ussiaukudest sisse/välja tormamist, aga sugugi mitte ainult. Erinevalt Fallen Dragonist ja Night’s Dawn triloogiast ei ole Commonwealth Saga lõpp õnneks selline lihtne kiire kritseldis ja seob omasoodu kõik tegevusliinid. Ja kuigi inimkond seisab ka siin moraalse dilemma ees, ei vaeva Hamilton lugejat lehekülgedepikkuse labaselt otsese moraaliepistliga nagu raamatus Fallen Dragon .

Lõpuks teeb Hamilton veel sellise vaimustava triki, et hüppab väikese vihjega tagasi esimese osa algusesse, mis on ülimalt elegantne, eks. Soovitada seda osa ilmselt ei ole vaja, sest kes esimest lugenud, PEAB seda lugema. Kaasakiskuvus on õige pisut vähenenud, nii et koertel jääb jällegi nädal söögita, aga lapsed ja mees ehk mõne kiireltvisatud võileiva saavad.

Teksti loeti inglise keeles

Tegevus toimub alates 2380, inimkond on laienenud sadadele planeetidele, mis on ühendatud ussiaukude ja unisfääriga. Kel vähegi raha, saab tänu noorenduskuuridele elada sadu aastaid.

Kõik on näiliselt õitsev ja tore, aga salajane vennaskond Guardians of Selfhood käib nagu uni peale, et inimkonda mõjutab mingi nähtamatu tulnukas, kelle laev ühelt planeedilt leiti. Vennaskond teeb ettevalmistusi, smuugeldab relvi ja varustust, et tulnukale vastu astuda. Ükski terve mõistuse juures olev isik taolist pläma loomulikult ei usu.
Kui mingi tundmatu vananev professor avastab kahe kauge tähe äkilise kadumise, saadetakse asja uurima tähelaev, mis on muidugi kui ork sipelgapessa.

Nagu Hamiltonil kombeks, on pool esimesest osast julgelt kohtade ja tegelaste tutvustus ja alles teises pooles hakkab asi tõeliselt tuure üles võtma. Tegelased on hästi lahtikirjutatud ja kirjeldustest enese järjekindlalt läbinärimine tasub kuhjaga ära. Tehnoloogiad on imponeerivad - nt kasvõi noorenduskuurid (rejuvenation) ja nahapinda katvad e-funktsionaalsed OCTattood, mis vastavalt soovile ka erinevalt veiklevad (mmm).

Kuigi tegelasi ja kohti on palju ja kirjeldusi rohkelt, nagu Hamiltonile omane, on käesolev Commonwealth Saga võrreldes Night`s Dawn triloogiaga palju kompaktsem ja hoogsam. Pean ütlema, et ühes kohas on kosmoselahing, mis pani mul käed nii värisema, et pidin lugemise lahingu lõppedes katkestama. Võib-olla olin end kogemata liiga sisse lugenud, aga see on vast hea näide, millise kaasakiskuvusega on tegu. Lapsed, mees ja koerad jäävad umbes nädalaks söömata, muidugi olenevalt teie lugemistempost. Igatahes minu meelest Hamiltoni parim üllitis.

Teksti loeti inglise keeles

Suht ootustevabalt kättevõetuna mõjus väga lõõgastavalt, kuna olin kartnud pisut ehk liig sügavaid ajalookirjeldusi. Varem olin lugenud ainult jutte algernonist. Ülimalt lõbustavaks pidasin asjaolu, et kippusin lugemise ajal pidevalt unustama, et tegu on siinse autoriga (a la: vaat see on hästi tõlgitud, ei tea, kuidas originaalis oli...?). Puudus minu meelest muidu üsna tavaline pingutatud ja otsitud lause- ja dialoogiarendus. Ja seep… ei häirinud eriti, kuigi lõpu poole vajutas justkui keegi kiirkerimisele niigi ilmselge lõpplahenduse suunas. Ajaviiteromaan, seda muidugi, aga eriti just (alt.) ajalookirjelduste koha peal ei pannud ma raamatut käest isegi õhtul hambaid pestes. Nõustun Toomas Aasiga tõlkimise koha pealt. Hargla teeb selle ilmselt ise ära. Ja võtsin nüüd ette Baiita...
Teksti loeti eesti keeles