Karel Michal

Ma pole eelmisi lugenud, aga tausta selgitati piisavalt, enamasti lihtlausetega (et ikka aru saaks?). Alguses tundus huvitav, aga kui tegelased ajavad kogu aeg tühja juttu ja küsivad kosmosejaama kadumist uurides pidevalt inimestelt, kellega esimest korda kohtuvad, et kas te oskate meile öelda midagi, mida me veel ei tea, siis hakkab nagu tekkima täielik midahekk.
Ja need lihtlaused on pidevad, aga mitte kunstilise stiili ega pinge kruvimise eesmärgil, lihtsalt niisama. Kohati oli tunne, nagu loeks väikelapsega pildiraamatut a la „Kassipere päev“:

"Kõndisime piki munakividest teed mõnest pingist mööda. Ühel pool teed loopis pooltosin last palli edasi-tagasi. Enamikul pinkidel istus keegi. Inimesed lugesid ja ajasid juttu. Kaks vanemat tüüpi olid magama jäänud. Üks istuv naine hoidis kätel väikest last. Käimas oli paar malemängu.
Me möödusime puudest. Purskkaevust tõusis õhku ühtlane veejuga. See langes pehme sulinaga tagasi alla ringikujulisse purskkaevu. Mitu puust pinki olid vabad."

Nagu eespool kõneleja ütles, tegelt oli jube igav. Ja noh, see lõpp. Nagu selline otsitud krimka, ilma lõpplahenduseni viiva nutika peidetud arutlusteeta.

Järgneb ca 1000 lehekülje jagu üsna jahmatamapanevat saasta, mis suures osas paistab olevat kokku klopsitud lihtsalt mahu pärast. Päris palju sündmusi on üsna ebaloogilised ja arvestatav osa tegevusest on täiesti tarbetu. Osadest lausetest on sõnad puudu ja osades puudub loogika. Toimetaja kätt see üllitis näinud ei ole ja ma kahtlustan, et ka autor ise ei lugenud seda pärast kirjutamist uuesti läbi. Võib-olla ei julgenud.

Tegelastest mõned võiksid potentsiaalselt isegi täitsa huvitavad olla, kui neile oleks 96% rohkem sisu antud. Mida lugu edasi, seda rohkem hakkab neist kahju, et nad selles raamatus virelema peavad. Autor on andnud neile kohati lausa ahastamapanevad dialoogid ning nad peavad pidevalt ja üksteise võidu ütlema „Crap on it!“, „They’re crapping on us!“ ja „We’re being crapped on!“, mis on jube väsitav. Samuti on neile ette nähtud kasutada Newcastle’i kõnepruuki, aga kuna neil pole aimugi, kuidas seda teha, ütlevad nad kõige kohatumates olukordades „aye, pet“ ja „man, like“ ja muidugi ka „aye, pet, crap on it“.

Umbes 50 lk enne lõppu algab küündimatu ja labane epistel selle kohta, kuidas inimkond on planeedi ära lagastanud ja universumis vastutustundetult käitub ja kuidas tuleks suureks kasvada ja vastutus võtta. Ma oleks selle koha peal endal hea meelega silmad peast ära närinud.

Ah et miks ma selle lõpuni lugesin? Mulle on Hamilton suures osas meeldinud – eriti Greg Mandeli lood ja Pandora’s Star ja Judas Unchained. Viimasest kahest olin nii vaimustunud, et kirjutasin koguni siia arvustused. Ilmselt pidasin siis lõpuni vastu lojaalsusest ja seepärast, et mu pettumus- ja vihatunne täielikult õigustatud ja põhjendatud oleks.

Jah, ajalooülevaate andmiseks valitud vorm veidi häiris, sest kommodoor ja vastselt küberunest äratatud kapten (peategelane) muudkui vestlevad ja vestlevad, veidi imelikus stiilis. Aga noh, võibolla 2991. aasta sõdurid niimoodi räägivadki. Mind aga häiris rohkem asjaolu, et nad pidid ju surmväsinud olema, kas nad magama ei lähegi, ise pidid juba jalapealt kukkuma?? Ja ikka veel ei lähegi?? Ja veel? Ja ikka veel? (Umbes nigu teismelised õhtul arvutis, no ei lähe magama, eks.)
Samas mõtlesin, et (üks) teine võimalus ajalooliseks positsioneerimiseks oleks otsene jutustamine ja ma ei ole kindel, kas see oleks olnud vestlusest parem. Võibolla ehk lühem. Aga jah, see osa raamatust mõjus kindlasti konstrueerituna. Nautisin seda sellegipoolest, iga viimse kui sõjaväelise pisiasjani.

Edasi tuli tüdruk ja lubamatu armastus (föderaalarmee sõduritel ei olnud ju lubatud tsiviilelanikega suhelda, saati siis abielluda), mis lisas oluliselt mõõtmeid peategelase moraalsesse maailma. Kogu suhe oli selge juba varasemast, aga sellele oli vaja anda liha luudele.
Ei ole nii kindel, kas “siirik” oleks parem kui “lahinguarvuti”, kuigi lühem võiks see sõna olla küll, kuna seda niivõrd palju kasutatakse ja teiste lühenduste taustal (GALNET, MILNET) kõlaks mingi lühendus hästi. LahArv... L-Arv... larv. Oh, kui õudne. Kunnas kindlasti oskab järgmises osas paremad lühendid välja mõelda. (Ja olgu ikka pikk ajalooline selgitus, miks mingi termin kasutusele võeti! ;);) )

Ja et illustratsioonid ulmeraamatus? NO SEE ON – no see on... NO TÕESTI HÄSTI LAHE! Tehke seda veel! Ma ei ole kindel, kas just kõik pildid sada prossa täppi läksid, aga kümme skaudipunkti Lauri Vahurile! Hõissaa! sci-fi ja fantasy romaanidele, kus on sees pilte! Vau ja uuenduslik ja retro. Äge.

Kogu militaarjutt on tegelikult täiesti talutav, kui pidada meeles, kes on autor, aga lehekülgedel 230 kuni 235 toodud „Tiigri” tanki kirjeldus läks minust küll täiesti mööda (erinevalt Annast, eks). Miskipärast on mul tunne, et autor pani selle sinna sisse toimetaja kiuste, ise vaikselt naerda kihistades (umbes nagu moos moos moos), sest raske on ülejäänud teksti taustal uskuda muud.

Olin pärast Veskimeest ja Pähklit jätnud eesti ulme sinnapaika kui lihasmeeste tibiparadiisi, aga Leo Kunnas on mind ümber pööranud.

Eesti mehed ikkagi oskavad korralikke jutte kirjutada. OOTAN JÄRGE!

PS! Ja ma ei saa üldse aru, mis sardellijutt siin käib – arwasharhingiritel olid ju kaitseülikonnad seljas (vt lk 95, eelviimane lause), ei saanudki ju neid ennast näha! Aga Gigeri võrdlemine selle raamatu illustraatoriga on ee... tobe.. AGA MILLAL TULEB JÄRKA OSA??!!! PILTIDEGA, PALUN!!

Hertsogitroonilt tõugatu leiab endale toetajad ja sõbrad seksapiilsee sõsarkonna juhatusel. Ja AINULT selle juhatusel. Kas see sõsarkond on ehk pärit Düünilt? Ja samas miskipärast meenub eesti muinasjutt targast mehest taskus... mitu korda tekkis küsimus, et kas raamat ongi kirjutatud selle ainetel? Selliste teemade põimimise eest küll kümme punkti!

Aga mul on paar punkti veel. Pool raamatut kinnitasin endale, et täiesti super, uus tegija meie eesti fantastikas. Aga siis hakkas allamäge kiskuma... Pikad ja sisult elementaarsed selgitused (kas noorele lugejale?), korduv tegevus liimi-ja-kleebi tegelastega... lõpuks närisin end sellest raamtust siiski läbi – umbes keskpaigani läks see üpris hõlpsasti, aga kui algasid pikad seletused teemadel, mis igale fantaasialugejale (ja muidu terve mõistusega inimesele) on ühe või paari lausega arusaadavad, siis läks küll kodus vandumiseks ja kirumiseks. Anna armu, Pähkel, ega’s me lollid ei ole!

Kui soovite patroniseerimise epitoomi, võtke see raamat. Einoh, kui ikka “ülimalt lihaselise keha, helekollaste lokkide ja roheliste silmadega ja veidi kassiliku näoga” tüüp ütleb amatsooni isale amatsooni juuresolekul pärast tolle isaga vestlemist, et „kallis väike amatsoon, kuuletu ikka oma isale”, siis viskab ikka ära küll. Või viskaks, kui ülejäänud raamat oleks “stiilipuhas” nagu tagakaanel väideti. Aga olge kallid, öelge mulle, kus on stiilipuhtus vanaaegse kõnepruugi, mida autor vahelduva eduga rakendada püüab, rikastamisel sõnadega nagu registreeruma, funktsioneerima, immuunsus... puudub veel e-mail ja andmeside.

Ja kõige lõpuks kasvatab “ülimalt lihaselise keha, helekollaste lokkide ja roheliste silmadega veidi kassiliku näoga” peategelane endale vurrud. Midagi õudsemat annab välja mõelda! Ouch!

Kokkuvõttes: raamatu esimese poole eest oleks pannud uuele autorile julgustavad 4 punkti, sest tahaks kindlasti näha veel materjali. Aga raamatu teine pool väärib vaevu ühte punkti. Samas on see sügavalt subjektiivne ja julgen öelda seda, et need, kellele meeldivad Siim Veskimehe macho-jutustused, naudivad ka seda lugu!

Anitast, meie väikesest karmist surnute äratajast ja detektiivist on saanud litsakas ja suht ülbe teismeline, hoolimata sellest, et tal nüüd aastaid juba 30. Tal on maagiline kolmiksuhe vampiir Jean Claude’i ja libahunt Richardiga, ja ta loob lisaks sarnase maagilise kolmiku oma elukaaslaste, libaleopard Nathanieli ja vampiir Damianiga. Samas elab ta koos veel ühe libeleopardiga, kelle nimi on Micah.

Detektiivinduse liinis hakkab linnas ilmuma mingeid naisterahvaste kehasid, mis on vampiiride poolt tühjaks imetud ja siis miskipärast nähtavale kohale vedelema jäetud. Nagu alati, kutsub politsei Anita appi asja lahendama.

Tegevus seisneb peamiselt selles, et Anita peab toitma oma ardeuri, mis on tema üleloomulikest võimetest tulenev nälg. Ja kuna ta seda vereimemise teel teha ei taha, toimub toitumine seksuaalse energia omastamise teel. Niisiis astub Anita vahekorda päevas umbes viie-kuue mehega. Millest on juttu pikalt ja põhjalikult. Üsna pikalt on juttu ka sellest, et Anitale meeldib seksis pisut hambaid ja küüsi, aga veel pikemalt on juttu sellest, kuidas ta ei tea, keda ta armastab ning kellega ja kas peaks seksima. Täielik karikakramäng. Seda juttu on nii palju, et raamatu keskpaigaks on leitud ainult üks laip, Anita on jõudnud käia ainult ühe korra kontoris (seks ka seal!) ja ainult ühe korra surnuaial surnut äratamas (seks ka seal!) (no hea küll – tagasiteel sealt). Põhiline paberipind kulub hingeliste/seksuaalküsimuste üle arutlemisele ja kõikvõimalike ettejuhtuvate meesolenditega – vabandage väljendust! – keppimisele.

Ühesõnaga, kes otsib siit Anita Blake’i hoogsat detektiivilugu nagu mina, võib rahumeeli raamatu käest visata (ja veel suure hoo ja pettumusega, nagu mina seda tegin!). Kes aga otsib lugusid stiilis literotica.com, leiab seda siit kindla peale ja küllaga. Head isu!

Ühe uhkeldava punkti saab see teos mu käest aga siiski seepärast, et ma kahtlustan, et kui ma oleks kiimas, võiks see raamat mulle täitsa meeldida.

24. sajand. Saatnud kosmoselaeva uurima kahe kauge tähe kadumist, on inimkond oma uudishimus valla päästnud tehnoloogiliselt arenenud, leidliku ja kohutavalt agressiivse olendi, mustmiljonist osast koosneva mass-mõistuse Prime , kes kooseksisteerimise kontseptsiooni ei tunnista. Loomulikult puhkeb halastamatu ja ohvriterohke sõda.

Samas on ilmsiks tulnud ka hulgaliselt tõendeid salaühingu Guardians of Selfhood poolt juba ammu jutlustatud nähtamatu tulnuka Starflyer olemasolu kohta, kes nüüd inimkonna sõjategevust oma agentide kaudu jõhkralt seestpoolt õõnestama asub. Inimesed peavad end kokku võtma ja leiutama vahendi, mis vastase(d) hävitab/neutraliseerib.

Selles osas on palju rohkem tulistamist ja ussiaukudest sisse/välja tormamist, aga sugugi mitte ainult. Erinevalt Fallen Dragonist ja Night’s Dawn triloogiast ei ole Commonwealth Saga lõpp õnneks selline lihtne kiire kritseldis ja seob omasoodu kõik tegevusliinid. Ja kuigi inimkond seisab ka siin moraalse dilemma ees, ei vaeva Hamilton lugejat lehekülgedepikkuse labaselt otsese moraaliepistliga nagu raamatus Fallen Dragon .

Lõpuks teeb Hamilton veel sellise vaimustava triki, et hüppab väikese vihjega tagasi esimese osa algusesse, mis on ülimalt elegantne, eks. Soovitada seda osa ilmselt ei ole vaja, sest kes esimest lugenud, PEAB seda lugema. Kaasakiskuvus on õige pisut vähenenud, nii et koertel jääb jällegi nädal söögita, aga lapsed ja mees ehk mõne kiireltvisatud võileiva saavad.

Kõik on näiliselt õitsev ja tore, aga salajane vennaskond Guardians of Selfhood käib nagu uni peale, et inimkonda mõjutab mingi nähtamatu tulnukas, kelle laev ühelt planeedilt leiti. Vennaskond teeb ettevalmistusi, smuugeldab relvi ja varustust, et tulnukale vastu astuda. Ükski terve mõistuse juures olev isik taolist pläma loomulikult ei usu.
Kui mingi tundmatu vananev professor avastab kahe kauge tähe äkilise kadumise, saadetakse asja uurima tähelaev, mis on muidugi kui ork sipelgapessa.

Nagu Hamiltonil kombeks, on pool esimesest osast julgelt kohtade ja tegelaste tutvustus ja alles teises pooles hakkab asi tõeliselt tuure üles võtma. Tegelased on hästi lahtikirjutatud ja kirjeldustest enese järjekindlalt läbinärimine tasub kuhjaga ära. Tehnoloogiad on imponeerivad - nt kasvõi noorenduskuurid (rejuvenation) ja nahapinda katvad e-funktsionaalsed OCTattood, mis vastavalt soovile ka erinevalt veiklevad (mmm).

Kuigi tegelasi ja kohti on palju ja kirjeldusi rohkelt, nagu Hamiltonile omane, on käesolev Commonwealth Saga võrreldes Night`s Dawn triloogiaga palju kompaktsem ja hoogsam. Pean ütlema, et ühes kohas on kosmoselahing, mis pani mul käed nii värisema, et pidin lugemise lahingu lõppedes katkestama. Võib-olla olin end kogemata liiga sisse lugenud, aga see on vast hea näide, millise kaasakiskuvusega on tegu. Lapsed, mees ja koerad jäävad umbes nädalaks söömata, muidugi olenevalt teie lugemistempost. Igatahes minu meelest Hamiltoni parim üllitis.