(romaan aastast 1972)
eesti keeles: «Avaloni püssid»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)
Mulle oli miskipärast meelde jäänud see, kui kõige tänamatum «Amberi kroonikate» osa... pean just lõppu silmas. Ilmselt on 33. aastane Jyrka siiski märksa teistsugune inimene, kui oli seda 22. aastane Jyrka... ilmselt on see nõnda, sest praegu mind raamatu lõpp ei häirinud. Kõik on vägagi paigas! Enam ei sega mind üldsegi see nn. cliffhanger lõpp.
Sisust ei soovi siinkohal rääkidagi – raamat juba peaaegu pool aastat eesti keeles olemas ning sarja esimene osa võitis ju möödunud aasta parima raamatuna ka Stalkeri. Vähegi ulmest (ning eriti fantasyst) huvituv isik peaks juba mingit ettekujutust Roger Zelaznyst ja «Amberi kroonikatest» omama.
Ausaltöelda ei saa ma küll aru inimestest, kes väidavad, et romaanis esinevad inimsuhted on seebiooperlikud ning et siin pole ideid või et see romaan on punnitatud. Möönan, et niipalju kui on inimesi, niipalju on ka arvamusi... kuid minuarust on raamatus esinevad inimsuhted üsnagi loomulikud (loe: elulised). Ma nimelt ei pea seebioopereid loomulikeks, aga ilmselt ma mõtlen sõna «seebiooperlik» all miskit muud. Raamat on ka väga sujuv ning sisukas... nojah, miskeid globaalseid probleeme ju ei lahendata. Meenutaks aga selle koha pealt Roger Zelazny mõttekaaslast/vastandit Ursula K. Le Guini, kes on öelnud, et kõik toimub siiski meie enese meeltes ning mida rohkem on seda nn. füüsilist tegevust, seda vähem tegelikult toimub. Corwini jaoks toimub romaanis ju ikka ääretult palju ning temale on see ka oluline?
Juhan Habichti tõlge on endiselt ülihea!
Põhimõtteliselt peaks olema ka iseseisvalt loetav, sest raamatus on ka esimese osa ümberjutustus. Võib-olla ma nii ei arvaks, kui ma oleks esimesena selle raamatu läbi lugenud. Viis miinusega.
Arvustusi lugeda aga oli ikka naljakas küll, kui kaks esimest arvustajat ei taha sisu kohta midagi öelda, et lugemiselamust mitte rikkuda, siis kolmas see-eest lajatab sisukokkuvõtet mitte kolme, vaid viie eest... ;)
Minu puhul on halb aga see, et ma nägin filmi enne kui lugesin raamatut. Seega pean kurvastusega tõdema, et film on paraku minu jaoks mõneti parem kui raamat. Samuti on filmi vaadates arusaadav, miks jättis Polanski mõned raamatus olevad tegelaskujud ja süzee liinid kõrvale. Samas ei saa väita, et raamatu lugemine oleks pärast filmi nägemist halb või ebahuvitav.
Teose lõpp valmistas minu jaoks tegelikult väikese pettumuse kuivõrd selgus, kuidas on Dumas klubi seotud saatana kummardajate piibliga (pean silmas seda kuidas autor lahendas nii nimetatud seose küsimuse). Raamatu mõtte saab minu arvates sisuliselt kokku võtta isand Balzac’i tsitaadiga: ”Nii palju kui on inimesi on ka interpretatsioone”. Seega võib iga inimene näha igas nurgas varju või kummitust kui inimesel on selleks piisavalt ettekujutusvõimet.
Romaani positiivsed küljed: lahedad tegelaskujud, mõtisklused inimese, jumala ja religiooni (autor nimetab millegipärast seda usuks) vahekorrast, üleüldine vandenõu, võitlus metsas, kaanepilt.
Romaani negatiivseteks küljed: liiga lühike, tegevus areneb liiga kiiresti, mõningad autori filosoofilised mõttekäigud jätavad soovida (eriti esoteerika vallas), kirjavead.
Ps. Antud raamatute sarjast on just hiljuti valminud ka teleseriaal.