Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Edgar Rice Burroughs ·

A Princess of Mars

(romaan aastast 1917)
https://dea.digar.ee/?a=d&d=koitepl19230417

ajakirjapublikatsioon: «All-Story Magazine» 1912; veebruar - juuli [pealkirjaga «Under the Moons of Mars»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Marsi printsess»
Tallinn, Eesti Kirjastus-Ühisuse kirjastus, 1923
Rakvere «Virulane» 1933
Tallinn «H & Ko» 1993

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • EW aegne
  • Ilmunud ajalehes
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
4
5
7
5
0
Keskmine hinne
3.381
Arvustused (21)

Tegelikult pole ma ilmselt õige mees seda raamatut hindama, sest esimesest paarikümnest leheküljest kaugemale ma ei jõudnud. Aga - läänes pulp-ulme klassikaks peetava ja naljalt päris lammutava kriitika alla mitte sattuv ERB looming on ilmselt suunatud päris noorele lugejale ja selle suhteliselt soosiva hoiaku põhjuseks on ilmselt nostalgia, mälestus lapsepõlvest. Umbes nagu meie suhtume Lindgreni. Seiklused on siin seikluste enese pärast. Science parimal juhul ajab südamest naerma. Soovitav lugeda vaid arenenud huumorimeelega inimesel ja kui aega palju käes. Vähemalt kaks järge on ka eesti keeles saadaval
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah.. mina lugesin ta lõpuks ikkagi läbi.. Nis noorele lugejale orienteeritusse puutub, siis vaadake aastaarvu! Sisuliselt on ju tegemist selle perioodiga sci-fi kui nähtuse arengus, kuhu kuuluvad nii Wells kui Verne. Või siis Mark Twini "Jänki Kuningas Arthuri õukonnas". Ma ei taha loomulikult öelda, et Burroughsi raamatud mulle millegipoolest meeldiksid. Aga sci-fi ajaloos on neil oma koht olemas, ja mitte väike.
Teksti loeti vene keeles

Lugesin huviga läbi, a suurt ei hinda. Alguses huvitas nagu uued ja omapärased olendid. Pärast oli ainult mehaaniline tapmine. Kuidagi loll. Kõik järjed täpselt samasugused.
Teksti loeti eesti keeles

Hei! Järgmiseks arvustuseks sai üsna imelik raamat valitud, aga miks ka mitte. Marsi lugude sarjaga on mul omad suhted (esimese kolme raamatuga) ja peab ütlema, et siinkohal on vaja natuke BAAS-i parandada/täiendada. Nimelt ei lugenud mina H & Ko `93 a. versiooni, vaid hoopis varasemat, esimese Wabariigi aegset. Sarja esimene raamat ilmus kusagil 1923ndal, kolmas 1924ndal aastal. Teine tollasest perioodist on aja jooksul kaduma läinud. Et neid rohkem kui kolm oli sain alles hiljem teada. Nojah, raamat ise (minu oma ikka) oli selline mõnusalt vanaaegne, kergelt koltunud lehtedega ja mis peaasi - gooti kirjas. Kui nüüd lisada siia, et seda lugedes olin kuskil 10-12 aastane, siis võib arvata, et saadud elamus oli päris korralik. Oma osa oli siin kindlasti ka kirjeldatud vanaaegsusel (raamat pea samast ajast kus toimuv tegevuski), mis andis seeriale selle erilise hõngu, mis uues klantsitud väljaannetes paraku kaduma läheb. Ja nüüd siis hinnang. Absoluutskaalas muidugi pole see seeria suurt midagi väärt, Burroughs on pea kogu oma loominguga rohkem teismelistele sobiv, "täiskasvanutele" tundub asi tihtipeale liiga lame. Suhtelises skaalas aga, kus subjektiivsusel ja x-teguritel on suurem roll, on raamat minu silmis märksa rohkem väärt (nostalgia maksab ka midagi), siit ka minu keskmisest kõrgem hinnang. Jääb vaid lisada, et hinne kehtib AINULT seeria esimesele kolmele raamatule.
Teksti loeti eesti keeles

Ega selle härrasmehe loomingust suurt midagi peale ladusa ja kiretu tapmise leiagi. Ehk nagu ma ühes oma teises arvustuses ütlesin: vanemad, olge selle raamatuga ettevaaatlikud!!! See võib rikkuda teie laste kirjandusliku maitse!!!
Teksti loeti eesti keeles

Kusjuures kokkusattumus: täpselt samadel põhjustel kui Chris`ki annan ka viis punkti, kuigi objektiivsel skaalal ei viitsiks teist praegu läbigi lugeda, veelgi vähem hinnet anda. 10-aastaselt oli aga vanas gooti kirjas kollaste, siitsealt hoolikalt kleeplindiga parandatud lehtedega raamat täielik mystika tipp ning absoluutselt ja ylimalt põnev. Nii et hinne viis hääde mälestuste nimel. Kahju kohe neist, kes seda värviliste kaante ja kaasaegse kirjapildiga hääs trykis lugema peavad, nii ei jää sellest raamatust kyll midagi järgi. (Või siiski: peategelase setukas tundub ka mu praeguses auväärses vanuses täiesti lahe elukas olevat. Samasse kategooriasse "Härjapõlvlaste kaitseala" mõõkhambulise Sylvesteriga.)
Teksti loeti eesti keeles

Tarzan kosmoses, esimene osa, sellepärast sarja parim.(Muidu oleks küll kahe pannud).
Teksti loeti eesti keeles

Mis teha, kui tahaksin objektiivne olla, peaks tõesti 2 panema. Aga tegelikult mulle isiklikult meeldib lugeda nii Tarzani seeriat kui ka sedasamust Marsi seeriat. Arvatavasti samal põhjusel nagu vahel on lahe vaadata mõnd lihtlabase sisuga action-filmi. Seetõttu panen siiski viie. Mõnele järgmisele osale paneks ka 5, mõnele 4.
Teksti loeti eesti keeles

Hoolimata suht nürist tegevusest (superman jõuab oma armastatu juurde laibakuhilaid maha jättes), on tegu siiski suht ladusa lugemismaterjaliga.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Tarzani sari meeldis rohkem. Ega seal suurt midagi peale tapmise rohkem ei olnud aga kui sa oled 10-12 aastane poisike, mida veel tahta. Tollal said läbi loetud kõik eesti keeles ilmunud ERB teosed. Mulle ei meeldinud selle raamatu juures marslaste rassideks jaotamine. Kuna raamat on täis vägivalda ei soovitaks enne 14 eluaastat lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani sisu on nagu on: jääb mees mägedes «magama» ning leiab end Marsilt...

Tegelikult on tänapäeval väga raske selliseid teoseid hinnata – romaan ilmus ju esmakordselt 1912. aastal! Samas pole ka kõige leebemalt hinnates võimalik viite panna: isegi 1912. aastal osati märksa paremini (ka ulmet) kirjutada, kui seda tegi Edgar Rice Burroughs. Arvan, et neli miinus on täpselt see õige hinne, mille puhul on arvesse võetud esmatrüki aasta, teose tase ja sisu ning vastupidavus ajaproovile.

Proovisin nädal aega tagasi romaani üle lugeda... asi lõppes kiirkorras lehitsemisega ning riiulist järjekordse Lukjanenko õngitsemisega... liiga puine siiski!

Üks märkus veel! Võimalik, et see on nüüd minu organismi eripära, kuid vene 1924. aasta tõlge on mõnusamini loetav, kui ükskõik milline eesti väljaanne!

Kui juhtub ime ja ma siiski selle romaani veel kord läbi loen, siis muutub ilmselt ka arvustus ja võibolla ka hinne. Seniks siis niimoodi...

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Igatahes etem kui Tarzani seeria. Aga see üliinimese kompleks... Ja eriti lõunaosariikide kapteni oma.
Teksti loeti inglise keeles

Teos ehk oli jah midagi omas ajas. Miks ta ei võiks sinna jäädagi?!? Mingis mõttes teedrajav, nii et ulme arengu vastava ajastu hoomamiseks tuleks ta muidugi läbi lugeda. Ja kel aastaid alla 10 või aju üldse ei liigu, leiab kindlasti nauditavaid seiklusi.
Teksti loeti eesti keeles

Polnud tal häda midagi, sain nagu siin u. 5 aasat tagasi läbi loetud, kus ma suht "loll" olin seda laadi kirjanduses, aga meeldis, siis oleks isegi ehk viie pannud. Kui nüüd uuesti proovida, ei tea kas ikka paneks nelja kui lugeda siinseid arvamusi...
Teksti loeti eesti keeles

Ega mul polegi selle raamatu kohta palju öelda; lapsena, kui ma Tarzaneid neelasin, tundus põnev (ja tänu vanale tõlkele meeldivalt eksootiline), aga paar aastat tagasi üle lugedes torkasid kõik puudused ikka väga teravalt silma. Hea küll, see oli Burroughsil üleüldse esimene romaan ja ajapikku ta õppis üht-teist, aga tema süžeed ja tegelased jäävad sellegipoolest kuni surmani väga ühetaoliseks ja värvituks, kuidagi siivsaks ja hädiseks. Kui võrrelda Burroughsi näituseks Howardiga, kelle jõulise ja sünge “Draakoni Tunni” ma printsessiraamatule kohe otsa lugesin, pole küsimustki, kumb on parem kirjanik (jätame Howardi romaani süžeeprobleemid siinkohal kõrvale).

Aga olgu peale, ma ei tulnud siia tegelikult Burroughsi kiruma. Selle kirjatüki ajendiks oli paar päeva tagasi wõrgust leitud eestiaegne “Marsi printsessi” tõlge, mille Heining & Ko 1993. aastal üsna naljaka kaanepildiga varustatult uuesti välja andis. (Õieti leidsin ma lausa kaks tõlget, aga kõigest järjekorras.) Esmalt ilmus salapärase H. M.i tõlge järjejutuna ajalehes Koit (17. aprill – 14. august 1923) ja kõik need numbrid on Digaris olemas. (Samas numbris, kus “Marsi printsess” lõpeb, algab kohe selle järg “Marsi jumalad”, mis sai uusväljaandes pealkirjaks “Raevukas Carter”.) Ehkki üheksakümnendate versiooni lugedes jäi mulle omal ajal mulje, et see on peale kirjapildi täiesti originaalitruu, kohendati teksti trükiks ette valmistades tegelikult päris kõvasti, mis on ilmne juba eessõna esimesest lausest alates. Koidus ilmudes kõlas see nõnda (pikad essid ja kaksisveed on selguse huvides ära jäetud):

Kapten Carteri imelikku käsikirja teile esitades raamatu näol, usun, et mõni sõna sellest tähelpanemisväärilisest isikust võiks pakkuda huvi.

H&Ko versioonis sai sellest:

Kapten Carteri imelikku käsikirja teile raamatuna esitades usun, et mõni sõna sellest tähelepanuväärsest isikust võiks teile huvi pakkuda.

Ja nõnda edasi.

Kümme aastat hiljem ilmus romaan täiesti uues tõlkes ajalehes Virulane (22. august – 14. november 1933), sedakorda mõnevõrra lühendatult. Ja selle versiooniga on hoopis naljakas lugu, sest Digaris on olemas ainult selle teine pool. 22. augusti Virulases on küll teade, et sellessamas numbris hakkab ilmuma “kuulsa “Tarzani” lugude autori — Edgar Rice Burroughs'i — uus romaan”, aga mida pole, on järjejutt ise; esimest korda näeb seda alles 30. septembri skännis. Sellest varasemad numbrid on kuueleheküljelised, mis võiks sellele mõistatusele valgust heita — küllap ilmus järjejutt esialgu kahel viimasel, reklaamidega leheküljel, mille keegi hea inimene on skännitud eksemplaridel küljest lõiganud. Digaris igatahes selle versiooni esimest poolt ei ole, nagu võtmesõnaotsing näitab. (Cartereid ja isegi John Cartereid esineb mitmes kohas, aga Barsoomi oma ilmub välja alles 30. septembril.) Muide, kui keegi peaks väga ihkama seda tõlget tervikuna lugeda, siis ESTERi sõnul on Rahvusraamatukogus olemas neist Virulase väljalõigetest kokkuköidetud raamat.

Teksti loeti eesti keeles
x
Martin Kirsipuu
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Iseenesest on Hr. Reverte väga hea kirjanik. Isegi nii hea, et pärast “Dumas klubi” lugemist tellisin endale tema kuulsa Captain Alatriste sarja esimese osa. Kohe tekib siinkohal küsimus, mis oli “Dumas klubis” siis nii paeluvat? Vastuseks on Müstika suure algus tähega. Huvitav oli ju tegelikult just see, milleks koostas Torchia “Üheksa värva” raamatu ja kuidas on kolme musketäri kirjanik sellega seotud. Teose tegelaskujud on väga huvitavad ja teatud karakterid jätab autor meelega avamata, et säiliks nende salapära.

Minu puhul on halb aga see, et ma nägin filmi enne kui lugesin raamatut. Seega pean kurvastusega tõdema, et film on paraku minu jaoks mõneti parem kui raamat. Samuti on filmi vaadates arusaadav, miks jättis Polanski mõned raamatus olevad tegelaskujud ja süzee liinid kõrvale. Samas ei saa väita, et raamatu lugemine oleks pärast filmi nägemist halb või ebahuvitav.

Teose lõpp valmistas minu jaoks tegelikult väikese pettumuse kuivõrd selgus, kuidas on Dumas klubi seotud saatana kummardajate piibliga (pean silmas seda kuidas autor lahendas nii nimetatud seose küsimuse). Raamatu mõtte saab minu arvates sisuliselt kokku võtta isand Balzac’i tsitaadiga: ”Nii palju kui on inimesi on ka interpretatsioone”. Seega võib iga inimene näha igas nurgas varju või kummitust kui inimesel on selleks piisavalt ettekujutusvõimet.

Teksti loeti eesti keeles

Alguses kui lugesin antud romaani kirjeldust, siis jäi mulje, et tegemist on järjekordse “Hyperioni” koopiaga. Raamatut lugema hakates sain aga vägagi positiivse üllatuse osaliseks. Teose puhul on tegu laheda action-filosoofilise romaaniga, mille keskmeks on üleüldine vandenõuteooria. Kusjuures minule isiklikult tundus, et autor on vandenõuteooriat luues natuke uurinud David Icke ja Jüri Lina raamatuid. Viimast seisukohta toetab eriti asjaolu, et romaanist leidub salajasi organisatsioone, mis väga oma olemuselt sarnanevad vabamüürlastele.

Romaani positiivsed küljed: lahedad tegelaskujud, mõtisklused inimese, jumala ja religiooni (autor nimetab millegipärast seda usuks) vahekorrast, üleüldine vandenõu, võitlus metsas, kaanepilt.

Romaani negatiivseteks küljed: liiga lühike, tegevus areneb liiga kiiresti, mõningad autori filosoofilised mõttekäigud jätavad soovida (eriti esoteerika vallas), kirjavead.

Teksti loeti eesti keeles

Saatuslikult negatiivselt härivaks teguriks sai see pidev hälin ja pidevad lõpmatud mitte midagi ütlevad kirjeldused. Sama palju häris ka tõlge (nt "ristis" tõlkija mutandid ümber moonukiteks jne?). Muidugi tuleb siinkohal arvestada sellega, et antud teose puhul on tegemist pelgalt sissejuhatusega. Ei saa väita, et raamat oleks olnud algusest lõpuni jama, lihtsalt liiga palju oli sellist mõttetut venitamist ja heietamist. Positiivne on aga see, et nii nimetatud Kingi Oopuse teised teosed pidid tunduvalt paremad olema. Seega jään ootama järgneva osa ilmumist maakeelde (Ps. Pegasuse kirjastus lubas iga aasta 2 osa väljaanda). PPS Ei saa samas jätta mainimata, et kõige huvitavam osa raamatus oli musta mehe ja laskuri vaheline dialoog (või pigem monoloog).
Teksti loeti eesti keeles

Tõsiselt hea raamat. Kusjuures vahepeal on selline "Gooti horrori" teema ja kohati tõesti tekib endalgi kurikahtlus, et äkki ongi vampiirid olemas. Pärast raamatu lugemist tekkis kohe tahtmine sõita Rumeeniasse või Konstantinopolisse (Istanbul). Super teos, mõnusate ajalooliste ja pseudo-ajalooliste faktidega ümbritsetud "masterpiece". Kindel viis!
Teksti loeti eesti keeles

Vathek oli ikka suht põikpäine tegelane. Oma vigadest ei tahtnud kaliif kuidagi moodi õppida ja tänu sellele sai viimane lõpus "meelepärase" karistuse. Ühtin eelkõneleja arvustusega, et jutt meenutab kõige rohkem " Tuhat ja ühe öö" muinaslugusid. Kokkuvõttes täitsa OK muinasjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa ok romaan on. Hästi sündmuste rohke ja seikluslik nagu seiklusjutt maalt ja merelt :) Samas häiris see kuidas mõned nii öelda peategelased surma said (Piuhh ja oligi jälle kellegile õhusõiduki mootor pähe kukkunud jne.). Pean mainima, et ka minule meenutas raamatu sündmustik Hayao Miyazaki anime filme, eriti Laputa - Castle in the Sky`d. Huvitav on see, et mõned arvustajad on imestanud, et miks antud teos on paigutatud raamatupoes lastekirjanduse alla. Kui nüüd pingsalt järele mõelda, siis on ju antud teose puhul puhtalt tegemist lastele suunatud romaaniga, millest ei maksa otsima minna mingit sügavat filosoofilist alatooni või teemat. Kokkuvõttes ei ole tegemist halva teosega, samas ei ole tegemist ka mingi erilise pärliga. Täitsa tavaline, käib kah!
Teksti loeti eesti keeles

Enderist hakkas kahju ja iseendal tekkis ka selline tühi tunne pärast raamatu läbilugemist. Samas peab tunnistama, et kui teose algus on rohkem kui suurepärane, siis lõpp vajub kuidagi ära (siplegatega suhtlemine mõtte tasandil jne). Vaatamata närusest lõpust on tegemist üllitisega, millele panen hindeks viis, jänese onu sabaga.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on kahtelemata Potteri sarja parima üllitisega (jah, on isegi parem kui Azkabani Vang). Sisuliselt tuleb antud osas välja kogu temaatika mis Voldemorti ümbritseb. Samuti näitab raamatu võimas lõpu kulminatsioon, kes kelle poolele tegelikult võitleb ja kes milliseid eesmärke teenib. Isiklikult oota lausa põnevusega järgmise osa ilmumist, mis paneks i`le ilusa suure täpi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea teos. Õudust tekitav on aga see, et meie endi ühiskond hakkab sarnanema raamatu omaga. Seega ei ole enam kaugeltki tegemist tavapärase ulmeraamatuga, vaid pigem ettekuulutusega. Valmistuge totalitaarseks ühiskonnaks !!!
Teksti loeti eesti keeles

Igaljuhul on tegemist väga hea algusega. Kui teised osad on sama hääd, siis jään ma lihtsalt sõnatuks ja ma tunneksin häbi, ses suhtes, et ei lugenud neid varem.

Ps. Antud raamatute sarjast on just hiljuti valminud ka teleseriaal.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on minu arvates kahtelemata kõige parema Sci-fi teosega üldse. Kõige huvitavam ja kaasa haaravam oli kindlasti Isa Hoyt`i lugu. Autor on huvitavalt käsitlenud oma teoses Piiblit (Abrahami teema). "Hyperioni" hindeks saab olla ainult ja üksnes suure plussiga viis.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks mitte midagi erilist. "Childhoods end" ja "City and the Stars" on paraku tunduvalt paremad teosed. Kui selle romaani oleks kirjutanud keegi teine, siis oleks vist tegemist väga hea teosega aga Clarke`i kohta jääb ikkagi veidike nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles