(romaan aastast 1976)
eesti keeles: «Oberoni käsi»
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)
Pea- ja ka muude tegelaste uskumatu idiootsus saavutab haripunkti. Eelduslikult tavaline inimene kuskilt Varjust õpib iseseisvalt kaarte kasutama ja annab sealjuures Amberi printsidest tugevaimale, üleloomulikule olendile, kes peaks iga inimese sõrmeliigutusega teelt pühkima, lihtsalt pasunasse. See kõik ei tekita Corwinis mingit kahtlust, omaette kergendavalt ohates ta lihtsalt nendib, et oi kui hea, et Ganelon kohal oli ja heas vormis pealegi... Muide, ta laseb ennast Gerardil antud juhul mitte millegi eest peaaegu maha lüüa, millisest saatusest oleks võinud päästa lihtne pistoda vööl. Siis selle asemel, et ilmselt Universumi kõige hinnalisem ese, Kohtunikujuveel Maalt sõnnikuhunnikust ära tuua, kollab ta tükk aega mööda amberit ja selle ümbrust ringi, külastab Randomi naist ja veeretab sellega jutukera. Siis ratsutab ta oma eelduslikule vaenlasele Julianile otse sülle. Peategelasel lihtsalt vedas, et Julian parasjagu sõbralikult meelestatud oli (Juliani kõige iseloomulikumaks jooneks kujunes minu meelest üldse pugejalikkus igaühe suhtes, kes parajasti jõukeskmes näis olevat -- oli see siis Eric, Corwin või Random). Peale kõige oli Corwin veel maletaja, ma usun, et ta Maa-nimelises varjus Pariisi kohvikutes oli väga halba malet mänginud (kuigi vaimne puue ei ole alati takistuseks malelisele karjäärile ja vastupidi -- Napoleon näiteks mängis ka halba malet). Mulle on arusaamatu, kuidas Oberon ta välja valis kuningaks -- st. mille alusel. Kui tegude järgi vaadata, oleks tulnud kõnesolevast pojukesest eemal hoida kõik teravad ja vähegi ohtlikud esemed, alustades igasugustest relvadest ja lõpetades krooniga, Maal oli ta juba korra ülejäänud võsukeste tegevuse tulemusel puhtjuhuslikult õigesse kohta sattunud, st. vaimselt ebastabiilsetele isikutele mõeldud asutusse ning minu poolest oleks võinud sinna jäädagi.
Lõpust. Kui lõpplahendus oli ootamatu või kuidagi nii, olen mina Debora Vaarandi või kuidagi nii. See, kuidas Ganelon vaikselt juhtimist üle võttis, oli märgata juba käesoleva köite esimestest lehekülgedest -- ning kui juba mina, nõrk Varju asukas, suutsin seda märgata, oleks Amberi prints, kes on seda mängu aastasadu mänginud, ammugi taipama pidanud. Kusjuures mulle tundub, et autoril polnud enne seda osa kavas Ganelonist Oberoni teha -- tasub vaid meenutada, kuidas Benedict teda eelmises osas tuuseldas, seal oli ta veel suhteliselt normaalne mees.
Minu puhul on halb aga see, et ma nägin filmi enne kui lugesin raamatut. Seega pean kurvastusega tõdema, et film on paraku minu jaoks mõneti parem kui raamat. Samuti on filmi vaadates arusaadav, miks jättis Polanski mõned raamatus olevad tegelaskujud ja süzee liinid kõrvale. Samas ei saa väita, et raamatu lugemine oleks pärast filmi nägemist halb või ebahuvitav.
Teose lõpp valmistas minu jaoks tegelikult väikese pettumuse kuivõrd selgus, kuidas on Dumas klubi seotud saatana kummardajate piibliga (pean silmas seda kuidas autor lahendas nii nimetatud seose küsimuse). Raamatu mõtte saab minu arvates sisuliselt kokku võtta isand Balzac’i tsitaadiga: ”Nii palju kui on inimesi on ka interpretatsioone”. Seega võib iga inimene näha igas nurgas varju või kummitust kui inimesel on selleks piisavalt ettekujutusvõimet.
Romaani positiivsed küljed: lahedad tegelaskujud, mõtisklused inimese, jumala ja religiooni (autor nimetab millegipärast seda usuks) vahekorrast, üleüldine vandenõu, võitlus metsas, kaanepilt.
Romaani negatiivseteks küljed: liiga lühike, tegevus areneb liiga kiiresti, mõningad autori filosoofilised mõttekäigud jätavad soovida (eriti esoteerika vallas), kirjavead.
Ps. Antud raamatute sarjast on just hiljuti valminud ka teleseriaal.
