Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ray Bradbury ·

Zero Hour

(jutt aastast 1947)

ajakirjapublikatsioon: «Planet Stories» 1947; sügis
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Nulltund»
«Põhjanael» 1993; nr 5
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000

Tekst leidub kogumikes:
  • Pioneer/Põhjanael
Hinne
Hindajaid
5
6
4
0
0
Keskmine hinne
4.067
Arvustused (15)
Margus Freudenthal

Mõnus lugu sellest, kuidas inimesed elavad rahulikult oma igapäevaelu, samal ajal kui lapsed valmistavad üsna avalikult ette mingite tulnukate sissetungi maale. Keegi ei püüa asjast erilist saladust teha, kuid sellest hoolimata ei pööra lapsevanemad tegevusele tähelepanu - oh neid lapsi ja nende fantaasiat küll! Lõpp on igatahes Bradbury''le omane.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Laur Salundi

Vaikne lugu. Nagu midagi ei toimuks. Lapsed mängivad õues, nagu tavaliselt, aga... Tegelikult siiski natuke teistmoodi. Vaikselt kuni lõpuni välja. Ja milleks on vaja üldse laste järgi vaadata. Tulevad ju isegi toime, või kuidas??? Igal juhul lugemist vääriv lugu.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
TVP

Lugesin kunagi kooli ajal `Põhjanaelast`. siis küll väga meeldis. Praegu pole üle lugenud aga arvata võib, et alla viie ikka ei paneks.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Illsioon: lapsed on liiga rumalad, et neist mingit ohtu maailmale kujutada. Või liiga mänguhimulised. Või... Tagajärg: lapsed keeravad vanematele Tõeliselt Suure Käki. Mõnus lugu, igatepigi hästi paberile pandud ning mis peamine: korraliku ideega. Viiest jääb siiski midagi puudu. Ilmselt pole atmosfäär selline, mida sellelaadse loo puhul ootaks. Ta ei ole niivõrd mõjuv, kui arvata võiks. Ent hea siiski. Loetav. Ja mitte keegi vanematest ei tohiks oma võsukesi peale seda juttu järelvalveta jätta...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Kõhklesin, kas mitte panna veel madalamat hinnet, kuna jutt tekitas peaaegu samasuguse pettumustunde kui "The October Game".
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Tarts

Olen seda korduvalt lugenud. Mitte et see lugu mulle hirmsasti meeldinud oleks, vaid on teine kuidagi läbi mitmete kogumike lugenud. Ei ole Ray paremiku hulgast. Kõik see lastega ja nende hea ja kurja mitte vahet tegemisega seotu on mulle suht vastukarva. Tänu sellistele lugudele (nojah, elu on muidugi kah kaasa aidanud) olen ma suht sygavalt veendunud, et ilma kaikakartuseta kasvab suuremast osast lapsukestest endale ysna karistamatud tunduvad täiskasvanud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Märt Saar

Jutt Sissetungist, väikestest lastest ning vanemate hirmust. Kui panna kokku "Emissar" ja "Rohtla" saabki taolise jutu. Meenutas Belialsi ja Simpsoni "Koletist". Nõrk neli.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Ei meeldinud mulle eriti, sest ma ei usu, et selline asi läbi läheb. Vallutada maailm alla kümneaastaste kaasabil ei kõla just väga usutavalt. Veel vähem usutavam on see, et need lapsed aitaksid tulnukatel oma vanemad jalust ära koristada. Aga mine sa neid Ameerika lapsi tea...
Teksti loeti eesti keeles
x
Martin Kirsipuu
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Martin Kirsipuu

Iseenesest on Hr. Reverte väga hea kirjanik. Isegi nii hea, et pärast “Dumas klubi” lugemist tellisin endale tema kuulsa Captain Alatriste sarja esimese osa. Kohe tekib siinkohal küsimus, mis oli “Dumas klubis” siis nii paeluvat? Vastuseks on Müstika suure algus tähega. Huvitav oli ju tegelikult just see, milleks koostas Torchia “Üheksa värva” raamatu ja kuidas on kolme musketäri kirjanik sellega seotud. Teose tegelaskujud on väga huvitavad ja teatud karakterid jätab autor meelega avamata, et säiliks nende salapära.

Minu puhul on halb aga see, et ma nägin filmi enne kui lugesin raamatut. Seega pean kurvastusega tõdema, et film on paraku minu jaoks mõneti parem kui raamat. Samuti on filmi vaadates arusaadav, miks jättis Polanski mõned raamatus olevad tegelaskujud ja süzee liinid kõrvale. Samas ei saa väita, et raamatu lugemine oleks pärast filmi nägemist halb või ebahuvitav.

Teose lõpp valmistas minu jaoks tegelikult väikese pettumuse kuivõrd selgus, kuidas on Dumas klubi seotud saatana kummardajate piibliga (pean silmas seda kuidas autor lahendas nii nimetatud seose küsimuse). Raamatu mõtte saab minu arvates sisuliselt kokku võtta isand Balzac’i tsitaadiga: ”Nii palju kui on inimesi on ka interpretatsioone”. Seega võib iga inimene näha igas nurgas varju või kummitust kui inimesel on selleks piisavalt ettekujutusvõimet.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Alguses kui lugesin antud romaani kirjeldust, siis jäi mulje, et tegemist on järjekordse “Hyperioni” koopiaga. Raamatut lugema hakates sain aga vägagi positiivse üllatuse osaliseks. Teose puhul on tegu laheda action-filosoofilise romaaniga, mille keskmeks on üleüldine vandenõuteooria. Kusjuures minule isiklikult tundus, et autor on vandenõuteooriat luues natuke uurinud David Icke ja Jüri Lina raamatuid. Viimast seisukohta toetab eriti asjaolu, et romaanist leidub salajasi organisatsioone, mis väga oma olemuselt sarnanevad vabamüürlastele.

Romaani positiivsed küljed: lahedad tegelaskujud, mõtisklused inimese, jumala ja religiooni (autor nimetab millegipärast seda usuks) vahekorrast, üleüldine vandenõu, võitlus metsas, kaanepilt.

Romaani negatiivseteks küljed: liiga lühike, tegevus areneb liiga kiiresti, mõningad autori filosoofilised mõttekäigud jätavad soovida (eriti esoteerika vallas), kirjavead.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Saatuslikult negatiivselt härivaks teguriks sai see pidev hälin ja pidevad lõpmatud mitte midagi ütlevad kirjeldused. Sama palju häris ka tõlge (nt "ristis" tõlkija mutandid ümber moonukiteks jne?). Muidugi tuleb siinkohal arvestada sellega, et antud teose puhul on tegemist pelgalt sissejuhatusega. Ei saa väita, et raamat oleks olnud algusest lõpuni jama, lihtsalt liiga palju oli sellist mõttetut venitamist ja heietamist. Positiivne on aga see, et nii nimetatud Kingi Oopuse teised teosed pidid tunduvalt paremad olema. Seega jään ootama järgneva osa ilmumist maakeelde (Ps. Pegasuse kirjastus lubas iga aasta 2 osa väljaanda). PPS Ei saa samas jätta mainimata, et kõige huvitavam osa raamatus oli musta mehe ja laskuri vaheline dialoog (või pigem monoloog).
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Tõsiselt hea raamat. Kusjuures vahepeal on selline "Gooti horrori" teema ja kohati tõesti tekib endalgi kurikahtlus, et äkki ongi vampiirid olemas. Pärast raamatu lugemist tekkis kohe tahtmine sõita Rumeeniasse või Konstantinopolisse (Istanbul). Super teos, mõnusate ajalooliste ja pseudo-ajalooliste faktidega ümbritsetud "masterpiece". Kindel viis!
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Vathek oli ikka suht põikpäine tegelane. Oma vigadest ei tahtnud kaliif kuidagi moodi õppida ja tänu sellele sai viimane lõpus "meelepärase" karistuse. Ühtin eelkõneleja arvustusega, et jutt meenutab kõige rohkem " Tuhat ja ühe öö" muinaslugusid. Kokkuvõttes täitsa OK muinasjutt.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Täitsa ok romaan on. Hästi sündmuste rohke ja seikluslik nagu seiklusjutt maalt ja merelt :) Samas häiris see kuidas mõned nii öelda peategelased surma said (Piuhh ja oligi jälle kellegile õhusõiduki mootor pähe kukkunud jne.). Pean mainima, et ka minule meenutas raamatu sündmustik Hayao Miyazaki anime filme, eriti Laputa - Castle in the Sky`d. Huvitav on see, et mõned arvustajad on imestanud, et miks antud teos on paigutatud raamatupoes lastekirjanduse alla. Kui nüüd pingsalt järele mõelda, siis on ju antud teose puhul puhtalt tegemist lastele suunatud romaaniga, millest ei maksa otsima minna mingit sügavat filosoofilist alatooni või teemat. Kokkuvõttes ei ole tegemist halva teosega, samas ei ole tegemist ka mingi erilise pärliga. Täitsa tavaline, käib kah!
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Enderist hakkas kahju ja iseendal tekkis ka selline tühi tunne pärast raamatu läbilugemist. Samas peab tunnistama, et kui teose algus on rohkem kui suurepärane, siis lõpp vajub kuidagi ära (siplegatega suhtlemine mõtte tasandil jne). Vaatamata närusest lõpust on tegemist üllitisega, millele panen hindeks viis, jänese onu sabaga.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Tegemist on kahtelemata Potteri sarja parima üllitisega (jah, on isegi parem kui Azkabani Vang). Sisuliselt tuleb antud osas välja kogu temaatika mis Voldemorti ümbritseb. Samuti näitab raamatu võimas lõpu kulminatsioon, kes kelle poolele tegelikult võitleb ja kes milliseid eesmärke teenib. Isiklikult oota lausa põnevusega järgmise osa ilmumist, mis paneks i`le ilusa suure täpi.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Väga hea teos. Õudust tekitav on aga see, et meie endi ühiskond hakkab sarnanema raamatu omaga. Seega ei ole enam kaugeltki tegemist tavapärase ulmeraamatuga, vaid pigem ettekuulutusega. Valmistuge totalitaarseks ühiskonnaks !!!
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Igaljuhul on tegemist väga hea algusega. Kui teised osad on sama hääd, siis jään ma lihtsalt sõnatuks ja ma tunneksin häbi, ses suhtes, et ei lugenud neid varem.

Ps. Antud raamatute sarjast on just hiljuti valminud ka teleseriaal.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Tegemist on minu arvates kahtelemata kõige parema Sci-fi teosega üldse. Kõige huvitavam ja kaasa haaravam oli kindlasti Isa Hoyt`i lugu. Autor on huvitavalt käsitlenud oma teoses Piiblit (Abrahami teema). "Hyperioni" hindeks saab olla ainult ja üksnes suure plussiga viis.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Kahjuks mitte midagi erilist. "Childhoods end" ja "City and the Stars" on paraku tunduvalt paremad teosed. Kui selle romaani oleks kirjutanud keegi teine, siis oleks vist tegemist väga hea teosega aga Clarke`i kohta jääb ikkagi veidike nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles