(romaan aastast 1954)
eesti keeles: «Sõrmuste isand. Esimene osa: Sõrmuse vennaskond»
Tallinn «Tiritamm» 1996
Õieti peaks siia joone alla tõmbama, sest kogemused on näidanud, et iga sisulise kriitika peale saad kaela karja agressiivseid fänne, kellele millegipärast tundub, et teose suuruse mittemõistmise eest tuleks sind kõrvaldada genofondist… Sellegipoolest terendub mul saaga asemel silme ees umbes üheksa kääbiku-taolist raamatut, umbes sama pikad ja sama head. Noh, kui mitte sama head, siis peaaegu. Materjali ju oli. Ilmselt aga poleks siis sellist monumentaalset teost ja autoril sellist kuulsust(?) Keegi väitis, et tekst on nii tihe, et kui paar lehekülge vahele jätta, ei saa enam aru, mis toimub. Õige, aga kui sada vahele jätta, ei juhtu midagi - vihjetest saad teada, et mõned on maha löödud ja nad ikka otsivad. Ausalt öeldes olengi raamatu peale pisut pahane - nii palju loetud, aga ma ei tea õieti midagi maailmast, kus kõik toimus. Ma ei näinud elu, selle asemel nad muudkui kappasid ja hakkisid üksteist. Tagantjärele raamatule mõeldes näengi vaimusilmas vaid mööda porist kõnnumaad paljastatud mõõkadega ratsutavaid peletisi (sinna hulka arvan ka haldjad, päkapikud ja kääbikud)…
ei taha hakata mõttetuid suurendusi kasutama nagu "täiega hea", kuid minu arust ta oli selline! tegelikult, eks mõni koht oli küll selline, kus oleks võinud lühemaks jätta, kuid viite on ta siiski väärt!
Minu puhul on halb aga see, et ma nägin filmi enne kui lugesin raamatut. Seega pean kurvastusega tõdema, et film on paraku minu jaoks mõneti parem kui raamat. Samuti on filmi vaadates arusaadav, miks jättis Polanski mõned raamatus olevad tegelaskujud ja süzee liinid kõrvale. Samas ei saa väita, et raamatu lugemine oleks pärast filmi nägemist halb või ebahuvitav.
Teose lõpp valmistas minu jaoks tegelikult väikese pettumuse kuivõrd selgus, kuidas on Dumas klubi seotud saatana kummardajate piibliga (pean silmas seda kuidas autor lahendas nii nimetatud seose küsimuse). Raamatu mõtte saab minu arvates sisuliselt kokku võtta isand Balzac’i tsitaadiga: ”Nii palju kui on inimesi on ka interpretatsioone”. Seega võib iga inimene näha igas nurgas varju või kummitust kui inimesel on selleks piisavalt ettekujutusvõimet.
Romaani positiivsed küljed: lahedad tegelaskujud, mõtisklused inimese, jumala ja religiooni (autor nimetab millegipärast seda usuks) vahekorrast, üleüldine vandenõu, võitlus metsas, kaanepilt.
Romaani negatiivseteks küljed: liiga lühike, tegevus areneb liiga kiiresti, mõningad autori filosoofilised mõttekäigud jätavad soovida (eriti esoteerika vallas), kirjavead.
Ps. Antud raamatute sarjast on just hiljuti valminud ka teleseriaal.