Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

George R. R. Martin

20.09.1948–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· George R. R. Martin ·

Fevre Dream

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «Fevre`i Unelm»
Tallinn «Varrak» 2009 (F-sari)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
7
5
0
1
Keskmine hinne
3.688
Arvustused (16)
3.2006
Indrek Hargla

Selle vampiiriromaani tegevus toimub peamiselt Mississipi jõgikonnas ja Louisianas 1857-1870. Pankrotistunud laevnikule Abner Marshile teeb pakkumise üks pisut kummalise olemisega dzhentelmen Joshua York - ta nimelt rahastaks hästi uhke auriku ehitamist ja hakkaks Marshi äripartneriks - tingimusel, et Marsh aurikul toimuva kohta liiga palju küsimusi ei esitaks. Kaup saab teoks ja ehitatakse võimas aurulaev Fevre Dream. Mehed saavad päris headeks sõpradeks. Joshua Yorki kombed ja külalised on aga liialt ebatavalised (ta ei käi päeval väljas vaid magab; tal on varu miskit vastikut kibedat punast jooki, mida ta pidevalt lürbib; ta kogub väljalõikeid jõhkratest mõrvadest jne) ja kui Marsh lõpuks liiga kahtlustavaks muutub, teatab York talle, et on vampiirikütt.

Rööbiti Fevre Dreamiga hargneb teine tegevusharu Louisiana istanduses, kus kellegi Julian Damoni eestvedamisel pesitseb vampiirijõuk. Toiduks tarvitatakse peamiselt neegreid, keda üks inimesest fänn-kollaborator neile hangib. Asjaolud aga sunnivad vampiirijõuku endale uut kodu otsima.

Mõistagi ei õnnestu kirjanikul siin lugejat kaua ninapidi vedada ja selgub, et ka Joshua York & co on tegelikult vampiirid. Ise nad end nii küll ei nimeta, nad on inimesest vanem, erinev rass ning nad erinevad inimesest füsioloogiliselt (on kolm lisa siseorganit, topeltkõht vere seedimiseks). Jah, nad on praktiliselt surematud ja ravivad end kiiresti ning vampiir saab sündida ainult vampiirist, kuigi emane sünnitusel sureb. Selgub, et Joshua on n-ö hea vampiir - ta ei tarvita toiduks inimesi, vaid kaanib verejanu mahasurumiseks toda spetsiaalset jooki. Tema seltkond otsib Juliani, et koos üritada luua maailmas selle vanema rassi ühiskodu. Julian aga on siis paha vampiir, igasuguse moraali minetanud tundetu monstrum. ta tahab laeva kaaperdada ja seal segamatult vampirismi mõnusid maitsta. Konfontatsioon on vältimatu.

Romaani plusspoolele tuleb kahtlemata arvata vana Mississipi eluolu ja aurulaevanduse kirjeldus. Miinuspoolele jääks aga see, et tegelikult käibki ainult üks pidev sahmerdamine mööda Mississipit üles ja alla. Kord on Joshua võidumees, siis jälle Julian ja kapten Marsh heitleb oma võitlust oma laeva eest.

Ma teen kirjanikule ilmselt liiga, kui võrdlen seda romaani 14 aastat hiljem alustatud Song of Ice and Fire`ga, aga midagi pole teha... Martin on selle ajaga ikka niivõrd paremaks läinud, et Fevre Dream ei kannata kuidagi võrdlust välja. Romaan on kokkuvõttes kuidagi liiga primitiivne - hea ja paha leerid joonistuvad poole peal selgelt välja ja miski sisetunneb ütleb juba ette, et ega siin midagi muud ei tule, kui et hea, visaduse ja õnne toel lõpuks paha ikka alistab. Muidugi pole see asi nüüd otseselt halvasti ega igavalt kirjutatud, aga teatavat nüansirikkust jääb väheks. Martini vampiirikäsitlus on aga üsna põnev ja omapärane.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Loo stsenaarium väga põnev iseenesest ei olnud, kuid heaks tegi raamatu jutustamisstiil ja autori meisterlikkus. Mitte kuidagi ei oleks stiili järgi arvand, et raamat on kirjutatud 80ndatel (õigemini see ei vastanud sellele, mida ma ise 80ndate stiilist ette kujutan).

Martinit süüdistaks aga veidi Mark Twaini plagieerimises. Mingid muhedad jõelood või huvitav aurulaevaajalugu oli justkui Mark Twaini "Elu Missississipil" maha kirjutatud. Seega on nii, et kellele aurulaevad meeldima hakkasid, võtku Twain ette.

Martinit omakorda võis aga plagieerida praeguse aja kuum noortekirjanik Meyer, kelle "nunnuvampiiride" käitumine, ideed ja stiil kattusid Martini vampiiridega umbes 50%.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Kui mingis raamatus on tegelasteks vampiirid, siis on juba ette teada, et raamat on nüri, igav ja tüütu. Miks? Sest needsamad vampiirid on ühed kõige tüütumad tegelased üldse ja ma ei tea tõesti keda nad hirmutama peaksid või keda nad üldse huvitavad. Imevad verd, päeval magavad, ei talu päikesepaistet, näevad välja nagu noored David Bowied blaablaablaa. Igavus kuubis.

Raamatu teine koostisosa - aurulaevade ajastu Mississippil 1850-1870 on aga märksa huvitavam, olgugi et, nagu eespool märgitud, Mark Twaini "Elu Mississippil" räägib sellestsamast ajajärgust, ilma tüütute vampiirideta. Martin oskas kirjutada juba nooremana ja nii on tulemus vaatamata vampiiridele, kes hinnet kaalupommina alla kisuvad selline keskpärane. Kui lahti seletada, siis vampiirindus sai väärika "ühe" ja aurulaevandus "nelja". Keskmine tuli siis 2,5 ehk nõrk "kolm". Ma saan aru et "Jää ja tule laulu" kiiluvees proovitakse, ehk ostab "Jää ja tule" ostja ära kõik, millele kaane peale GRR Martin kirjutatud, aga selle raamatu väljaandmisel nüüd küll suuremat mõtet polnud. Heakene küll, nüüd on ta olemas, aga hoiatus tulevastele lugejatele: ikka väga keskpärane möga.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

Lugu sellest, mis juhtub, kui õel vampiir saab endale vaenlaseks vana mere(jõe-)karu?

Ma ei ütle, et ma üldse ei loeks vampiirikaid, aga ma suhtun neisse samuti ettevaatlikkusega. Tavaliselt on nad tõesti tapvalt igavad ja etteaimatavad oma kindlakskujunenud teemade ja sužeekäikudega. Aga Martin jutustab loo, mille ma lugesin ühe ööpäevaga läbi ja pean ütlema, et see meeldis mulle.

Esiteks see vana aurulaevade-Mississippi on mõnus tegevuspaik. Teiseks on lugu ise põnev. Kolmandaks on siin vampiirika kohta hoopis teistsugused tegelastevahelised suhted. Peategelane käitub nagu üks korralik meremees, keda on hingepõhjani solvatud. Seejuures ei ole ta mingi salarelvadega van Helsing - maailmapäästja, vaid keskealine mürakas, kelle nähes on tema enda laeval inimene tapetud ja kõige tipuks veel laev ära võetud. Ega ma ei ole vampiirikates varem inimese ja vampiiri vahelisest sõnapidamisest ja sõprusest ka eriti lugenud. Kui ma Anne Rice’i raamatule panin nelja, siis see peab olema viit väärt.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Vampiiriteema vastu pole mul kunagi midagi olnud ja Mississipi-kirjeldus oli ka hea. Ma pole palju vampiiriromaane ega üldse õudukaid lugenud, ent käesolev teos on Anne Rice`i "Intervjuu vampiiriga" järel juba teine, kus vampiirid paigutatakse 19. sajandi Louisianasse... ju siis näib see kombinatsioon paljudele kirjanikele meeldivat ja näib, et kukub hästi välja ka.

Mitte nii hea, et maksimumhinnet saada, aga "neli" on küll välja teenitud.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Vampiirid on viimasel paaril aastal olnud uskumatult populaarsed, mille tõttu olen ma sunnitud olnud läbi lugema terve hunniku selle teemalist kirjandust. Ei pea vist mainimagi, et enamus sellest on olnud paras pahn, mõeldud tõenäoliselt arengupeetusega teismelistele. George R. R. Martinilt ootasin ma midagi enamat. Tegemist ju ikka autoriga, kelle looming on pälvinud valdavalt ainult kiidusõnu. Ka minult endalt. Kahjuks ei suutnud "Fevre unelm" mind millegagi üllatada. Vähemalt positiivselt mitte. Kuigi algus oli paljulubav, ei suutnud autor pinget kuni lõpuni üleval hoida. Peale selle olid ka tema vampiirid liiga tavalised ning kannatasid kõikide nende puuduste käes, mis nad tavaliselt nii tüütuks teevad. Jõelaevandus seevastu oli üsna hästi õnnestunud, aga üldpilti see muuta ei suutnud. Suur-suur pettumus. Kolm
Teksti loeti eesti keeles
Bernheim

Jahm, algus on lool tõesti hiilgav. See hiilgus kestab nii umbes pool raamatut. Sealt alates hakkavad esimesed niiöelda vead ja kliśeed ilmuma. Ja see muidugi oli suur pettumus...

Tegelased olid minu silmis täiesti OK. Ei mingeid etteheiteid selles valdkonnas, kuid mõndade tegelaste käigud jätsid mõningal määral soovida, rõhutan siin eriti Hapu Billy käitumist ja seda, kuidas ta kerge manipulatsiooni peale kohe Damonilt küsima läks oma saatuse kohta. Suur suur stiili viga... ja muidugi Karvase Mike surm...

Märkimata ei saa ka jätta jõe olustiku kirjeldust, mis andis raamatule oma tõelise jõu.

Aga tuleb tõdeda, et loodetud 5 ei saa loole panna. Isegi neli näib liiga tugev hinne olevat. Raamatu lõpp kiskus, võrreldes algusega, niivõrd palju kõrvale, et jube jube kohe. Lool hakkas oma võlu kaduma. Ja lõpp oli.... ma ei teagi mis oleks õige sõna... lihtne? ootuspärane? igav?...

Kuid siiski meeldis raamat, oma miinustele vaatamata. Fevre Unelm saab ilusa koha minu raamaturiiulil. Hindeks 3.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Ma`o viitsind eelnevaid arvutusi lugeda, mistap antagu andeks kordamine/plagieerimine. Sõnaga. Olles mõndagi lugend. Ei olnd vampiirikas. Vampiirid olid kulissid, taga aga olid olud. Kaunikeseti haistetav/maitstav olukirjeldus. Kas see ka vähegi objektiivsele tõele vastab? A kesse hoolib? On loodud keha, kuhu lugeja saab end sisse süüa ja ega sealt naljalt end jälle välja närida polegi niisama lihtne. Olen teost testinud sõbral, kes ei hooli ulmest sugugi. Sain vastu kiitvaid sõnu. Repliigigia küll: "aga milleks need vampiirid?". Ei osand ma talle vastata. Mistõttu pole maksimum.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Marko Kivimäe

Martinit teatakse ilmselt täna "Troonide mängu" sarjale suures osas, vist on mingi film/sari ka olemas. Ma ei ole kirjanikuhärra tegemistega eriti kursis, raamatukogus jäi näppu ning mõtlesin, et prooviks ära.

Raamatut tutvustatakse kui Mark Twaini ja Bram Stokeri kohtumist ehk siis Huckleberry Finn kohtub krahv Draculaga. Tegevus toimub 19. sajandi kolmandal veerandil, kus pankroti äärel virelev laevafirmaomanik Abner Marsh kohtub õhtuhämaruses ühe veidi kummalise džentelmeniga (Joshua York), kes teeb Marshile ettepaneku ehitada uus aurik nimega "Fevre`i unelm" (Marshi kompanii enamus laevu said talvel rüsijääs hukka). Peamine tingimus koostöö tegemisel on mitte liiga palju pärida. Kapten Marsh on küll pikaldase mõtlemisega kuid teps mitte rumal inimene ning üks raamatu võlusid ongi see, mis toimub karvase merekaru peas - kuidas ta aeglaselt kuid kindlalt võiduka lõpu poole rühib.

Raamatu esimene kolmandik on mõnus kulgemine auriku pardal mööda Mississipit, eriti meeldis mulle ajalooline õhkkond ning 19. sajandi Ameerika elu-olu kujutamine. Autor maalib tõetruu pildi ning sõna otseses mõttes tundsin, kuidas raamat imeb enda sisse ja ei lase lahti.

Paralleelselt liigub teine tegelasliin, kus nosferatud öö hõlmas ringi liiguvad ning ühel hetkel põimitakse need kaks suunda kokku ning algul põrkuvad kokku erinevad nägemused auriku pardal, seejärel ka kaldal. Ma pole eriti suur vampiiri-raamatute fänn kuid see raamat suutis eelarvamust mõnevõrra kõigutada. Pealegi ei olnud antud juhul tegu paljalt klišeedega kuigi eks öö lapsed lasid vahepeal verd ojadena voolata. Kuid teisalt oli neid ka mitmest leerist ning raamatu põhirõhk oligi Joshua York`i püüdlustel vabastada vampiirid verehimust ning ühendada inimeste ja nosferatude tulevikud.

Mõnes mõttes on tegu suhteliselt mustvalge raamatuga, minu silmis muudab teose mitmekihiliseks esiteks mitu liini vampiiride seas ning teiseks Abner Marshi sisemaailm, kus mühakliku pealispinna all tuksub aus ning õilis süda. Samuti on laevainimeste seltskond kirju ning päris palju on juttu abolitsionistidest ja orjapidamisest. Korralik ajalooõppetund, sekka ka põnevust ja õudust.

See raamat tekitas huvi uurida ka "Troonide mängu" kuigi üldiselt ei sümpatiseeri mulle romaanisarjad, kus läheb pool meetrit raamaturiiulit, et enda mõtet edasi anda.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Ütlen kohe ära, et vampiirijutud mind ei tõmba. Seega oli meeldiv üllatus, et see raamat suutis mind köita. Tegevus oli huvitav ja stiil vaimustav. Loogikaveana paistis, et neid vampiire veel nii palju alles oli, kuigi nende sündivus oli alla ühe. Ja surma said nad hoogsalt, sest ainuüksi nende raamatus kirjeldatud 13-14 aasta jooksul leidsid hinnanguliselt pooled (või kolmandik) vampiirikoloonia liikmetest oma otsa.Miks ma siis ikkagi viit ei pannud? Aga ikka sellesama vampiirinduse tõttu.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Oli esimene raamat Martinilt, mida lugesin, tõmbas kaasa küll. Kuigi hiljem "Jää ja tule laul" on rohkem tõmmanud ja teose narratiiv oli ka vähe hüplik. Vampiirid otseselt vastumeelsust ei tekita, ehkki Buffy või "Videviku" stiilis asjad ei tõmba, seda aga sellele raamatule ette heita küll ei saanud. Tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Martin Kirsipuu
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Martin Kirsipuu

Iseenesest on Hr. Reverte väga hea kirjanik. Isegi nii hea, et pärast “Dumas klubi” lugemist tellisin endale tema kuulsa Captain Alatriste sarja esimese osa. Kohe tekib siinkohal küsimus, mis oli “Dumas klubis” siis nii paeluvat? Vastuseks on Müstika suure algus tähega. Huvitav oli ju tegelikult just see, milleks koostas Torchia “Üheksa värva” raamatu ja kuidas on kolme musketäri kirjanik sellega seotud. Teose tegelaskujud on väga huvitavad ja teatud karakterid jätab autor meelega avamata, et säiliks nende salapära.

Minu puhul on halb aga see, et ma nägin filmi enne kui lugesin raamatut. Seega pean kurvastusega tõdema, et film on paraku minu jaoks mõneti parem kui raamat. Samuti on filmi vaadates arusaadav, miks jättis Polanski mõned raamatus olevad tegelaskujud ja süzee liinid kõrvale. Samas ei saa väita, et raamatu lugemine oleks pärast filmi nägemist halb või ebahuvitav.

Teose lõpp valmistas minu jaoks tegelikult väikese pettumuse kuivõrd selgus, kuidas on Dumas klubi seotud saatana kummardajate piibliga (pean silmas seda kuidas autor lahendas nii nimetatud seose küsimuse). Raamatu mõtte saab minu arvates sisuliselt kokku võtta isand Balzac’i tsitaadiga: ”Nii palju kui on inimesi on ka interpretatsioone”. Seega võib iga inimene näha igas nurgas varju või kummitust kui inimesel on selleks piisavalt ettekujutusvõimet.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Alguses kui lugesin antud romaani kirjeldust, siis jäi mulje, et tegemist on järjekordse “Hyperioni” koopiaga. Raamatut lugema hakates sain aga vägagi positiivse üllatuse osaliseks. Teose puhul on tegu laheda action-filosoofilise romaaniga, mille keskmeks on üleüldine vandenõuteooria. Kusjuures minule isiklikult tundus, et autor on vandenõuteooriat luues natuke uurinud David Icke ja Jüri Lina raamatuid. Viimast seisukohta toetab eriti asjaolu, et romaanist leidub salajasi organisatsioone, mis väga oma olemuselt sarnanevad vabamüürlastele.

Romaani positiivsed küljed: lahedad tegelaskujud, mõtisklused inimese, jumala ja religiooni (autor nimetab millegipärast seda usuks) vahekorrast, üleüldine vandenõu, võitlus metsas, kaanepilt.

Romaani negatiivseteks küljed: liiga lühike, tegevus areneb liiga kiiresti, mõningad autori filosoofilised mõttekäigud jätavad soovida (eriti esoteerika vallas), kirjavead.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Saatuslikult negatiivselt härivaks teguriks sai see pidev hälin ja pidevad lõpmatud mitte midagi ütlevad kirjeldused. Sama palju häris ka tõlge (nt "ristis" tõlkija mutandid ümber moonukiteks jne?). Muidugi tuleb siinkohal arvestada sellega, et antud teose puhul on tegemist pelgalt sissejuhatusega. Ei saa väita, et raamat oleks olnud algusest lõpuni jama, lihtsalt liiga palju oli sellist mõttetut venitamist ja heietamist. Positiivne on aga see, et nii nimetatud Kingi Oopuse teised teosed pidid tunduvalt paremad olema. Seega jään ootama järgneva osa ilmumist maakeelde (Ps. Pegasuse kirjastus lubas iga aasta 2 osa väljaanda). PPS Ei saa samas jätta mainimata, et kõige huvitavam osa raamatus oli musta mehe ja laskuri vaheline dialoog (või pigem monoloog).
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Tõsiselt hea raamat. Kusjuures vahepeal on selline "Gooti horrori" teema ja kohati tõesti tekib endalgi kurikahtlus, et äkki ongi vampiirid olemas. Pärast raamatu lugemist tekkis kohe tahtmine sõita Rumeeniasse või Konstantinopolisse (Istanbul). Super teos, mõnusate ajalooliste ja pseudo-ajalooliste faktidega ümbritsetud "masterpiece". Kindel viis!
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Vathek oli ikka suht põikpäine tegelane. Oma vigadest ei tahtnud kaliif kuidagi moodi õppida ja tänu sellele sai viimane lõpus "meelepärase" karistuse. Ühtin eelkõneleja arvustusega, et jutt meenutab kõige rohkem " Tuhat ja ühe öö" muinaslugusid. Kokkuvõttes täitsa OK muinasjutt.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Täitsa ok romaan on. Hästi sündmuste rohke ja seikluslik nagu seiklusjutt maalt ja merelt :) Samas häiris see kuidas mõned nii öelda peategelased surma said (Piuhh ja oligi jälle kellegile õhusõiduki mootor pähe kukkunud jne.). Pean mainima, et ka minule meenutas raamatu sündmustik Hayao Miyazaki anime filme, eriti Laputa - Castle in the Sky`d. Huvitav on see, et mõned arvustajad on imestanud, et miks antud teos on paigutatud raamatupoes lastekirjanduse alla. Kui nüüd pingsalt järele mõelda, siis on ju antud teose puhul puhtalt tegemist lastele suunatud romaaniga, millest ei maksa otsima minna mingit sügavat filosoofilist alatooni või teemat. Kokkuvõttes ei ole tegemist halva teosega, samas ei ole tegemist ka mingi erilise pärliga. Täitsa tavaline, käib kah!
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Enderist hakkas kahju ja iseendal tekkis ka selline tühi tunne pärast raamatu läbilugemist. Samas peab tunnistama, et kui teose algus on rohkem kui suurepärane, siis lõpp vajub kuidagi ära (siplegatega suhtlemine mõtte tasandil jne). Vaatamata närusest lõpust on tegemist üllitisega, millele panen hindeks viis, jänese onu sabaga.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Tegemist on kahtelemata Potteri sarja parima üllitisega (jah, on isegi parem kui Azkabani Vang). Sisuliselt tuleb antud osas välja kogu temaatika mis Voldemorti ümbritseb. Samuti näitab raamatu võimas lõpu kulminatsioon, kes kelle poolele tegelikult võitleb ja kes milliseid eesmärke teenib. Isiklikult oota lausa põnevusega järgmise osa ilmumist, mis paneks i`le ilusa suure täpi.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Väga hea teos. Õudust tekitav on aga see, et meie endi ühiskond hakkab sarnanema raamatu omaga. Seega ei ole enam kaugeltki tegemist tavapärase ulmeraamatuga, vaid pigem ettekuulutusega. Valmistuge totalitaarseks ühiskonnaks !!!
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Igaljuhul on tegemist väga hea algusega. Kui teised osad on sama hääd, siis jään ma lihtsalt sõnatuks ja ma tunneksin häbi, ses suhtes, et ei lugenud neid varem.

Ps. Antud raamatute sarjast on just hiljuti valminud ka teleseriaal.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Tegemist on minu arvates kahtelemata kõige parema Sci-fi teosega üldse. Kõige huvitavam ja kaasa haaravam oli kindlasti Isa Hoyt`i lugu. Autor on huvitavalt käsitlenud oma teoses Piiblit (Abrahami teema). "Hyperioni" hindeks saab olla ainult ja üksnes suure plussiga viis.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Kahjuks mitte midagi erilist. "Childhoods end" ja "City and the Stars" on paraku tunduvalt paremad teosed. Kui selle romaani oleks kirjutanud keegi teine, siis oleks vist tegemist väga hea teosega aga Clarke`i kohta jääb ikkagi veidike nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles