Karel Michal

Lugu on tõepoolest kolmes osas, mille ma isiklikult nüüd üle kontrollinud olen.

Päris pikk lugu.

Nagu näha, on hr. Anthony Protoni/Phaze'i maailmast veel tervelt neli raamatut kirjutanud, aga minust need arvatavasti jäävad lugemata. Peale selle 1000+ lehekülje läbimist on üsna selge, et fantasy pole minu jaoks.

Parem loen kunagi Macroscope'i uuesti läbi.

Süzhee: Millalgi tulevikus on inimkond usinasti ilmaruumi koloniseerinud. Tegevus toimub ühel hõivatud planeetidest, nimeks sel Proton. Too on unikaalne seal leiduva protoniidiks nimetatud maavara tõttu, mis on ülivägev energiaallikas. Selle müügist on planeedi vähesed kodanikud viimseni ülirikkad. Töö tegemiseks imporditakse inimesi väljastpoolt standardse 20-aastase lepinguga. Seisund neil on üsnagi orja moodi, muuhulgas pole neil lubatud kanda riideid.

Peategelaseks on üks nondest poolorjadest nimega Stile. Tema on väike, aga tubli. Oma kasvu ja osavuse tõttu on ta tasapisi jõudnud tipphobusepiloodiks. Ja mitte ainult: Protonil on orjadele ajaviitmiseks organiseeritud Mäng. See on põhimõtteliselt kahevõitlus, kus võimalik valida alasid trips-traps-trullist läbi maratonijooksu kuni kõikvõimalike pillide mängimise ja luuletamiseni. Iseenesestki mõista, et Stile on ka Mängus üsna kõva tegija. Igal aastal toimub Mängus ka suur turniir, mille võitjale on auhinnaks kodakondsus ja kilo protoniiti.

Jama algab sellega, et Stile'i üritatakse tappa. Seejärel kleebib ennast talle külge ilus tüdruk, kes nagu selgub, on hoopis robot, saadetud Stile'ile ihukaitsjaks. Järgnevas segaduses ja tagaajamises satub Stile ühte vähekäidavasse kohta ja avastab seal läbipääsu mingisse teise maailma. Erinevalt hullusti saastatud Protonist - kus elatakse kaitsvate energiakuplite all - on seal puhast loodust lademetes, ja tsivilisatsiooni eriti silma ei hakka. Tasapisi selgub, et tegu on mingi Phaze'iks nimetatava Protoni alternatiivse versiooniga, kus toimib maagia. Rünnakud Stile'i vastu jätkuvad aga sealgi, sedapuhku siis maagia abil.

Edasi pole vast mõtet seletada, kuna lugu on üsna keeruline ja kohati seganegi, ja nagunii selles raamatus lõpule ei jõua - asi jätkub veel kahes järgmises osas.

Pealkirjast muide - kas jäi mul kahe silma vahele või poldki raamatus seletust, et mis täpselt on see lõpmatus, mis lõhestatud. Võib-olla selgub järgmistes osades.

Selline keskmine Simaki lugu, täiesti lugemiskõlbulik.

Lugu on esitatud põhiliselt leheneegrite vaatepunktist, mis Simaki puhul pole ka üllatav. Jutt on vist mõeldud naljana, kuigi päris kindel ma selles pole.

Vaadake parem filmi Jerome Bixby's The Man From Earth. Sarnane idee,esitatud umbes tuhat korda paremini.

Ainuke huvitav osa oli tegelikult matemaatiku Ian Malcolmi pajatused. Kui adekvaatne kõik see teoretiseerimine raamatu sündmuste kontekstis oli, on muidugi iseasi. Muidu keskpärane seiklusjutt, mida vürtsitatud rohke tehnilise mulaga. Geneetika ja muu sarnase kohta ei tea eriti arvata, aga kompuutrindus mõjus küll suhteliselt hollywoodlikult ebausutavana. Andromedas oli see aspekt kõvasti veenvam.

Aga mis siis tegelikult toimub? Keegi miljardär on võtnud nõuks kloonida dinosaurusi ja teha nendest vägev loomaaed, millega siis rohkesti pappi teenida. Vana enda ja Jaapani investorite raha teeb imesid ja ettevõtmine paistab õnnestuvat - saurused saavad tõesti kloonitud. Nende DNA allikaks on merevaik, kuhu iidsetel aegadel on kinni jäänud ka mõni õnnetu saurustelt verd imenud sääsk. Loomaaedki juba peaaegu valmis, väikesel saarel Costa Rica ranniku lähedal. Saarele kutsutakse mõned valitud külalised, kellele korraldatakse siis esimene prooviekskursioon. Samal ajal aga üritab üks tegelane varastada sauruste embrüosid, mis põhjustab muuhulgas selle, et elektritaradest kaob vool. Mis edasi juhtub, pole vist raske arvata. Nii mõndagi satub Tyrannosaurus Rexi hammaste vahele, ja nii edasi.

Igatahes järge kohe ette võtta tahtmist ei tekkinud.

Raamatu lõpupoole mõtisklesin, et huvitav, kuhu oleks Simak välja jõudnud, kui oleks talle kõvasti rohkem aega antud. Milline oleks olnud tema tuhandes romaan? "There must be some purpose to it." Võib-olla tõesti.

Aga millest siis mr. Tucker lugejale pajatab?

Umbes kümme tuhat aastat tagasi põrkus tulnukate laev Maa orbiidil meteoriidiga. Mõned kosmoserändurid pääsesid eluga, ja kuna nad väliselt maiste inimestega väga sarnased, siis asusid üle terve maakera laiali pillatuna meie sekka elama. Eluiga neil väga pikk, ja nii on mõned praegugi veel elus. Nende tegemisi raamatus jälgimegi. Peategelaseks on Gilbert Nash, kes varemalt, mõned aastatuhanded tagasi oli tuntud ka nime Gilgamesh all. Tema on siis juba mitu tuhat aastat taga ajanud teist katastroofist pääsenut. Nüüd siis jõudnud jälitamisega (raamatu kirjutamise aja) kaasaaegsesse USA-sse. Seal teda omakorda kimbutamas mingi eriti salajane salaluure. Edasi vaadake juba raamatust.

Musta töö on sedapuhku ära teinud Terry Bisson, kel paistab, et vöö vahel veel teisigi filmiraamatuid. Ei tea, kas kirjutaja valik tehti filmiloojaga (Luc Besson) nime sarnasuse tõttu?

Niisiis. Lugesin läbi ja jättis täiesti ükskõikseks. Filmile annavad väärtuse just veenvalt mõjuv tuleviku atmosfäär, hulgaliselt teravmeelseid detaile ja karismaatilised näitlejad. Kui nüüd kõik see eemaldada, siis järgi jääb jaburavõitu süzhee. Ehk siis see raamat. Pisikesed ja ebahuvitavad erinevused filmist siin-seal tulenevad enamasti lihtsalt sellest, et asi ei põhine otseselt filmil, vaid selle käsikirjal. Filmile see raamat ei lisa omalt poolt praktiliselt midagi - kui välja arvata, et Korben ja Zorg saavad ka korra kokku, ja esimene peksab siis viimast veidi näkku. Mõttetu.

Süzheest niipalju, et ajaga mingi jama lahti. Selle tõestuseks esitatakse proloogis pildikesi sellest, kuidas mõned inimesed kas siis ilmselgelt vales ajas on, või teised hoopis ühte päeva kinni on jäänud. Sealt edasi hakkame jälgima Roger Tysoni seiklusi. Kogemata kombel satub ta tee peale ette tulevikust ajajama uurima saabunud kaunile neiule nimega Q'nell. Ja läheb lahti tants ja tagaajamine mööda aega, ruumi ja dimensioone. Jama palju on, aga lõpuks muidugi saab kõik taas korda ja enamgi veel, ning lugu lõpeb Rogeri ja Q'nelli abieluplaanidega.

Kokkuvõtteks - suhteliselt ebamäärane moodustis kuskil seiklusjutu ja komöödia vahepeal, ei liha ega kala...

P.S. Lugesin peediast, et "The novel was based upon the short story `To Outlive Eternity` appearing in Galaxy Science Fiction in 1967". Nii et romaaniks venitatud lühijutt ta ongi.

Avastatakse siis vananemist tunduvalt pidurdav aine. Kõik oleks tore, kui ainult samblik, millest ainet saadakse, poleks nii haruldane... See ongi laias laastus kogu süzhee. Nii et tegevuse poolest üsna hõre raamat. Veidi naljakas oli, kuidas autor pikalt venitas paljastamisega, et mis siis tegelikult avastati, samas kui raamatu tagakaanel on see juba välja öeldud.

Niisiis: hullumajja saabub tegelane, kes väidab end olema tulnuka planeedilt nimega K-PAX. Nimetab ta ennast prot. Saabunud olla mingil moel valguse jõudu kasutades. Raamat balansseerib suures osas piiri peal, et kas on siis tegelt tulnukas või ei ole, oleks nagu argumente nii poolt kui vastu. Protiga tegeleva arsti nimi sama, mis autoril - kes ka vist psühhiaater on - nii et üritatakse luua muljet, nagu oleks lugu dokumentaalne. Kuigi karta on, et tegelt muidugi pole.

Põhiline, mis häiris, oli proti vähene kasutamine. Kole palju mingit üldist hullumaja/psühhiaatria värki ja dr. Breweri pereelu. Vaat et fifty-fifty proti ja muude teemade suhe, milletõttu jäi fookus kuidagi imeliku koha peale nende kahe vahel. Doktorit ei tundunud prot lihtsalt eriti huvitavat! Come on...

On tunne nagu ei loeks Zelaznyt, vaid rohkem nagu Zelazny imitatsiooni - mida ta ju tegelikult ka on. Paha lugu et see selgelt tunda on... ma oletan, et idee kohaselt ei peaks olema. Naised võiks jääda ikka Bullerby laste, Harry Potteri ja muu sarnase kraami juurde... Ja ega see Hiina ja muu pilusilmne värk mulle ka teab mis sümpaatne pole, pigem vastupidi.

Seega kokkuvõtteks - lugeda kõlbas küll, aga kiita pole eriti midagi.

Peategelaseks on üks FC juhtivaid ametnikke Daniel Frost, pluss veel mõned episoodilised tegelased, kellest enamus ka raamatu finaalis kokku saab. Põhiliselt keerleb lugu korruptsioonijuhtumi ümber FC-s, millele mr. Frost kogemata jälile saab - ja kõrvaldatakse ametist valesüüdistuse abil. Sealt siis kulgeb asi edasi suhteliselt vaikselt, kuni vägagi Hollywoodilikult mõjuva happy endini.

Kogu raamatu vältel hõljus paraku õhus kerge ebausutavuse hõng - kuidas üldse toimib majandus, juhul kui suurem osa inimesi nii maniakaalselt kokkuhoidlikud on, nagu seda kirjeldati? Samuti, nagu Simakil tihtipeale, on mõned kokkusattumused ikka väga imelised - näiteks kadunud matemaatiku viibimine just seal, kuhu peategelane sisemise hääle käsul suundub.

Siiski laias laastus jällegi igati kena lugemine Simakilt. Plusspunktiks on robotite täielik puudumine. Eriti hea on peatükk 18, mis koosneb ühest lausest, mis ei täida isegi mitte tervet rida.

Hädapärast loetav, aga vaatamata sellele, et lugu eriti pikk pole, on venimist ja sama asja korrutamist omajagu, oleks nagu üht novellikest jälle venitatud nii palju, et vääriks omaette kaante vahale panemist.

Paratamatult meenub lugedes They Walked Like Men. Esiteks küllaltki sarnane stiil, teiseks tekib huvitavaid paralleele ja ristumisi. Kui ühes raamatus saabusid maale väikesed ja ümmargused tulnukad, siis teises suured ja kandilised. Mõlemas teevad tulnukad iseendast asju. Mõlemas satub USA vabaturumajandus löögi alla, seda küll diametraalselt erinevatest külgedest - ühes üritavad tulnukad kõike ära osta, teises jagavad tasuta asju (vähemalt jääb selline mulje, enne kui raamat ootamatupoolselt lõpeb).

Kuigi teos jääb suhteliselt madalalennuliseks võrreldes paljude teiste Simaki raamatutega, on tegemist siiski kena ja sujuva lugemisega. Kerge miinus küll liiga järsu lõpu tõttu. Natuke oleks ikka võinud veel fantaseerida härra kirjanik, veidi liiga lahtiseks jäid otsad...

Häirib raskepärane stiil, kus urgitsetakse üksikute tegelaste detailides. Enne kui põhiline point saab avalikustatud, tuleb lugeda kümnete lehekülgede kaupa suht ebamäärast teksti. Kohe esimene peatükk on selline, mis ilma hiljem antava taustainfota ei ütle praktiliselt mitte midagi, ja päris raske oli ennast sellest läbi närida. Kasvõi näiteks seda, kes õigupoolest on "weirdo", saab hoopis hiljem teada. No ei meeldi mulle selline stiil.

Kui nüüd virisema hakata, siis jääb kergelt arusaamatuks, miks taoline eksperiment üldse korraldada, mingit infot sellest lähteajas ju ei saadud? Kui Kommunia oli veel usutav, siis Moon City küll minu jaoks ei olnud... Kuidagi multifilmilik. Eriti veel see "videomäng", mida Boss harrastas. Tervet maakera hoidis hirmu all üksinda? Nunuh. Lõpp jäi ka kuidagi magedaks, umbes selline mulje, et autoril sai äkitselt viitsimine kirjutada otsa (või saabus tähtaeg?), ja katkestati asi enneaegselt. Kuigi teisest küljest - oleme ehk liiga harjunud happy endi loomulikuks pidama.