(romaan aastast 1986)
eesti keeles: «Asum ja Maa»
Tallinn «Eesti Raamat» 2002
Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.
Esiteks, kuigi sisuliselt on tegemist “Asumi ääre” teise osaga, jutustab Asimov esimesed 50 lehekülge eelmise raamatu sündmusi ümber!
Teiseks käisid mulle metsikult närvidele Blissi ja Trevize vahelised dialoogid. Iga paarikümne lehekülje tagant Trevize valikut ja kahtlusi-kõhklusi ning Blissi vastuargumente uuesti läbi nämmutada oli liig, mis liig.
Kolmandaks sü˛ee - kummina venitatud quest. Aina ühelt planeedilt teisele. Nendest planeetidest vast põnevaim oli Solaria, muude kirjeldused olid igavad ja isegi selle questi sü˛ee seisukohalt üsna mõttetud.
Ja neljandaks - kuigi kogu raamatus nämmutati legendi Maa radioaktiivseks muutumisest ning see ka lõpuks kinnitust leidis, ei pidanud Asimov vajalikuks lugejale seletada, miks siis Maa ikkagi radioaktiivseks muutunud oli?!
Positiivset ka. :) Põhimõtteliselt oli lugu loetav ja täitis kenasti muuga täitmata õhtupoolikuid. Viimane peatükk, “Otsing lõpeb” oli ka poindi seisukohast huvitav. Õigupoolest ongi need 14 lehekülge sellest 394 leheküljelisest raamatust olulised. Aga need oleks võinud "Asumi ääre" lõppu kirjutada.
Kui see lugu ei kuuluks Asumi sarja ja ma ei oleks Asimovi fänn, siis paneksin “kahe”. Kuna aga kuulub sarja juurde ning ma olen fännina andestav, siis veab kuidagi “kolme” välja.
No minge te ka persse!
See raamat ei ole otseselt halb, kuid... IGAV. Jah, algus justkui andis lootust, aga edasi läks umbseks narisemiseks ja oli seda niikaua, kui ma vastu pidasin ja diagonaalile läksin. Võimalik, et mul jäi midagi seetõttu saamata, ent ma kahtlen selles tõsiselt ja elu on liialt lühike, et seda kulutada umbse narisemise lugemiseks.
Vähemalt tean nüüd kindlalt, miks see raamatu Hugo nominantide hulgas oli – peaaegu kõik tegelased on perverdid ja hukka mõistetakse kolonialismi.
Ehk ei ole raske ära arvata, et Sri Lanka autor kirjutab läbi hämarulme lahti oma rahva teatud vaimset seisu. Jah, see pole isegi mitte õige fantasy, sest maagia on jutus pigem selgituseta taustaks (justnagu maailm olekski selline) ja kõiges on süüdi kolonialism (st kuna tegu väljamõeldud maailmaga, ei mainita kunagi inglasi vmt, pigem kumab see tekstist läbi). Eks ole, leskede põletamine on ikka õige asi ja muidugi on ainult inglased süüdi, et nad seal omavahel mõnisada tuhat maha lõid ja siiamaale kaklevad...
Ehk siis kasvatab mingi Mother of Glory oma ainsat poega Fetterit (see viimane peaks tulenema kuidagi Buddhast) palgamõrvariks, et see oma isa tapaks. Loo arenedes tuleb välja, et ega emal muud argumenti suuremat polegi, kui et isa nad maha jättis. Jee, väga austusväärne motivatsioon. No ja eks isa muidugi ka lõhkus natuke nende sellist idüllilist „loomulikku, loodusega kokkusulanud” olesklemist; näiteks andis asjadele nimed. Eks ole, ma ei viitsi siin pikalt kirjutada, aga selge ju, et see on otsene vastandumine analüütilisele mõtlemisele või laiemalt mõtlemisele üldse, mis arusaadavalt on omane lääne kultuurile.
Ehk siis seikleb Fetter mööda maailma ja autor mõistab hukka... noh, enam-vähem kõike. Peategelane on suhteliselt passiivne, pigem triivib kaasa. Kohati ei ole tekst üldse halb, mingil hetkel hakkavad need eredad või säravad (bright) uksed lausa huvitama... aga sellest kõigest ei tule midagi. Jah, on käänakuid, on revolutsionääre, on ideid, miski pole nii nagu paistab. Aga kui tüübil pole varju lihtsalt sellepärast, et ema pärast ta sündimist naelutas varju maa külge ja rebis selle lahti... siis jääb vaid ohata...
Ma ei ütle päris, et seda raamatut ei peaks lugema. Üsna omapärane ja seetõttu mõjub kuidagi teistmoodi – värskelt. Aga ikkagi on see igav ja täis ideoloogilist sõnnikut.
