(romaan aastast 1986)
Ma naiivselt üritasin lugeda.
Ärge teie küll sedasi tehke!
Vaatamata korduvatele üritustele ei õnnestunud vist isegi sajanda leheküljeni jõuda. Kui kellelgi on raamat käepärast, võib järele vaadata – iga kord jäi pooleli umbes selle koha peal kus autor hakkas Solženitsõni habeme kallal ilkuma. Mitte et Gulaagi üle ei tohiks nalja visata, aga nali peaks naljakas olema. Naljakuse puudumisele lisaks on autor maneeritsevalt paljusõnaline.
Niipalju kui lugesin, meenutas stoori sõlmimine natuke Graham Greene „Meie meest Havannas“, aga täielikult ilma griiniliku soojuse ja südamlikkuseta.
Nagu on tavaline vene-nõukogude autoritele, üritatakse siingi valmi kirjutada – ulme varjus öelda valusat tõtt igapäevase tegelikkuse kohta.
Tundus, et siin mailmas ei ole midagi, mis autorile meeldiks ja millest ta hooliks.
Peale tema enese.
Paks raamat täis eneseimetlust.
Mõttetu raamat – usutavasti oli selline ka minevikus, siis kui kirjutati.
Pealkiri viitab pretentsioonile olla uus (Vene) Orwell. See ei ole ei kurb ega naljakas, see on lihtsalt alusetu. Nagu igasugune muu grafomaania.
Tegin oma lugemisponnistusi raamatukogu raamatul. Köite ja alguse välimusest järeldasin enda mitte-esimene-lugeja olemist. Lõpuosa lehed olid säilitanud neitsilikkuse.
Usun selle niiviisi jäävatki.
Taustaks niipalju (mida igalt poolt lugeda võib), et nii nagu Solženitsõn, jäi ka Voinovitš ilma Nõukogude passist ja saadeti maalt välja. See sündis 1980. aastal. 6 aastat hiljem ilmus siis seesinane romaan, mille peategelane kirjanik Kartsev elab Euroopas ning otsustab minna ajareisile 60 aastat tulevikku ja Moskvasse. Esimesed sadakond lehekülge kirjeldavad ettevalmistusi, milles vilksavaid tegelasi (väidetavalt Solženitsõnist inspireeritud slavofiilne kirjanik Sim Simõtš Karnavalov, tema prohvet Zilberovitš ning KGBist Ljonka Bukašev) taaskohtame ka romaani finaalis.
2042. aastaks on maailmarevolutsiooni idee realiseerunud kärbitud kujul, milleks on kommunistliku korra kehtestamine ühes eraldiseisvas linnas, Moskvas, mida ümbritsevad kolm vaenurõngast - ülejäänud N. Liit, idablokk ja muu maailm. Moskvas on Augustirevolutsiooni järgselt heitnud ühte Kommunistlik Partei, õigeusu kirik ja KGB. Tulemus on midagi Orwelli "1984" laadset, vene kõverpeeglis muidugi.
Kirjanik võetakse auavaldustega vastu, teda tassitakse ühest kohast teise, kus tutvub kohalike oludega. Ma ei tea miks, aga see osa romaanist meenutas mulle Nossovi "Totut Päikeselinnas". Hiljem satub ta võimudega vastuollu ning langeb tavakodaniku maailma ühes kõigi privileegide kadumisega (vrdl. sellega mis juhtub peategelasega Robert Silverbergi jutus "Näha nähtamatut"). Kuna aga kommuunakord on siiski pehkinud, enamik kodanikke kapislavofiilid, lõpeb lugu riigipöördega. Venemaa võtab kursi feodaalkorrale. Tsaar tuleb tagasi ja Moskva elanikud taasristitakse.
Romaan, mis on tõsiusklikust ulmest üsna kaugel, on kerglase tooniga, peategelane sellele vastav, ilmselt saatuse lemmiklaps, kellele kukub vajalik vajalikul momendil ise sülle. Lõbus on ka, eriti just Sim Simõtšit ja tema kaaskonda puudutavad peatükid. Ja noh, eks siin on ka midagi olemuslikku tabatud, rääkimata prohvetlikkusest. Mulle meeldis.
Ah jaa. Tõlkijale ilmselt lähevad eraldi tänusõnad suurepärase sõna "lõutsikud" eest.
Prohvetlikkust oli tekstis tõesti omajagu: kõigepealt juba "augustirevolutsioon", mis 1991 NSV Liidus omal moel ju toimuski, peale selle "tsaari tagasitulek", mis samuti on ju järk-järgult ja samm-sammult juhtunud/juhtumas. Mitmed karakterid olid ka väga hästi välja joonistatud: iroonilis-satiiriliselt.
Lõppkokkuvõttes jäi siiski võib-olla see liigne ja kõikjalolev kerglaslikkus ka veidi häirima, ent mitte ülemäära. Romaani viimaste lausete moralism, olgu see siis tõsine või mitte, ka ei meeldinud.
No minge te ka persse!
See raamat ei ole otseselt halb, kuid... IGAV. Jah, algus justkui andis lootust, aga edasi läks umbseks narisemiseks ja oli seda niikaua, kui ma vastu pidasin ja diagonaalile läksin. Võimalik, et mul jäi midagi seetõttu saamata, ent ma kahtlen selles tõsiselt ja elu on liialt lühike, et seda kulutada umbse narisemise lugemiseks.
Vähemalt tean nüüd kindlalt, miks see raamatu Hugo nominantide hulgas oli – peaaegu kõik tegelased on perverdid ja hukka mõistetakse kolonialismi.
Ehk ei ole raske ära arvata, et Sri Lanka autor kirjutab läbi hämarulme lahti oma rahva teatud vaimset seisu. Jah, see pole isegi mitte õige fantasy, sest maagia on jutus pigem selgituseta taustaks (justnagu maailm olekski selline) ja kõiges on süüdi kolonialism (st kuna tegu väljamõeldud maailmaga, ei mainita kunagi inglasi vmt, pigem kumab see tekstist läbi). Eks ole, leskede põletamine on ikka õige asi ja muidugi on ainult inglased süüdi, et nad seal omavahel mõnisada tuhat maha lõid ja siiamaale kaklevad...
Ehk siis kasvatab mingi Mother of Glory oma ainsat poega Fetterit (see viimane peaks tulenema kuidagi Buddhast) palgamõrvariks, et see oma isa tapaks. Loo arenedes tuleb välja, et ega emal muud argumenti suuremat polegi, kui et isa nad maha jättis. Jee, väga austusväärne motivatsioon. No ja eks isa muidugi ka lõhkus natuke nende sellist idüllilist „loomulikku, loodusega kokkusulanud” olesklemist; näiteks andis asjadele nimed. Eks ole, ma ei viitsi siin pikalt kirjutada, aga selge ju, et see on otsene vastandumine analüütilisele mõtlemisele või laiemalt mõtlemisele üldse, mis arusaadavalt on omane lääne kultuurile.
Ehk siis seikleb Fetter mööda maailma ja autor mõistab hukka... noh, enam-vähem kõike. Peategelane on suhteliselt passiivne, pigem triivib kaasa. Kohati ei ole tekst üldse halb, mingil hetkel hakkavad need eredad või säravad (bright) uksed lausa huvitama... aga sellest kõigest ei tule midagi. Jah, on käänakuid, on revolutsionääre, on ideid, miski pole nii nagu paistab. Aga kui tüübil pole varju lihtsalt sellepärast, et ema pärast ta sündimist naelutas varju maa külge ja rebis selle lahti... siis jääb vaid ohata...
Ma ei ütle päris, et seda raamatut ei peaks lugema. Üsna omapärane ja seetõttu mõjub kuidagi teistmoodi – värskelt. Aga ikkagi on see igav ja täis ideoloogilist sõnnikut.