Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

Shards of Honor

(romaan aastast 1986)

eesti keeles: «Au riismed»
Tallinn «Varrak» 2008 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
12
7
5
1
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (25)

Esimene raamat Miles Vorkosigani seeriast. Miles Vorkosiganist enesest pole selles raamatus tegelikult veel lõhnagi. Bujold on lähenenud asjale systemaatiliselt - esimeses raamatus räägitakse sellest kuidas kohtusid Miles''i vanemad - tehnoloogilises mõttes arenenud kõrbeplaneedi Beta astrograafilise uurimisryhma komandör Cordelia ja nimetatud uurimisryhma laagri maatasa teinud Barrayar''i nimelise sõjaka planeedi armee kapten Aral Vorkosigan. Sisuliselt on selle raamatu (ja yhtlasi kogu sarja) näol tegemist kõige stiilipuhtama "kosmoseooperiga". Aga erinevalt valdavast enamikust selles zanris kirjutatust rocketships & laser bullets tyypi aktsiooniga piirduvast läbust on see sari *tõsiselt* hästi ja andekalt kirjutatud. Raamat on mõõdukalt tempokas, kohati lahedat huumorit, tegelased kõike muud kui lamedad, kergesti loetav, yhesõnaga mõnus. Filosoofiline kylg, niipalju kui seda seal on, ei ole kuskilt otsast ylepingutatud ega surmtõsiselt morn nagu ta sageli kipub olema, vaid ilusasti syzee sisse laiali jaotatud, mitte eesmärgina iseeneses vaid osana raamatust kui tervikust. Märkimist väärib ka, et seni minu poolt loetutud yheksast selle sarja raamatust on ainult yks (1!) suhteliselt keskpärane olnud ("Cetaganda"). Arvestades seda et valdav enamik pikki seriaale lähevad hiljemat neljandaks raamatuks parajaks jamaks kätte, on see iseenesest leebelt väljendudes saavutus. Kolm raamatut sellest sarjast (kui ma nyyd õieti mäletan) on ka Hugodega pärjatud. Soovitan soojalt.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, see romaan on tõesti üks suurepärane kosmoseooper. Siin ei puudu vist midagi: vahvad peategelased, terve plejaad kõrvaltegelasi, kelle hulgas leidub kõiki kõige vastikumast sadistist kõige õilsamate hulludeni, (lisaks veel üks erakordselt hea fantaasiaga psühhiaater -- aga seda lugege ise :)), küllalt huumorit ja parajad lahingud nii kosmoselaevade sees ja vahel. Ja armastus vaenlaste vahel. Ja siin on küllalt ulmet ka neile, kelle arvates ulmeromaan peab olema midagi väga füüsikaõpiku lähedast. Bujold kirjutab tõesti väga hästi. Loodan, et teda lähemal ajal eesti keelde tõlgitakse, sest arvan, et erinevalt osast ulmest, on ta vägagi hästi tõlgitav.
Teksti loeti inglise keeles

Nonii, sain nüüd kätte köite «Miles Vorkosigani ja tema universumi» sarja suhtelisest algusest ning olen ülimalt rahul... ootused pole mind petnud Lois McMaster Bujold on tõesti võrratu kirjanik!

Romaan «Shards of Honor» on suurepärane lugu väärikuse riismetest. Peaaegu lagedal planeedil kohtuvad kahe mitte eriti sõbraliku maailma sõjaväelased Cordelia ja Aral. Cordelia poolt juhitav beetalaste astrograafilise ekspeditsiooni laager tehakse barrajarlaste poolt maatasa, enamik beetalasi saab laevaga putku... Cordelia jääb oma assistendiga planeedile maha. Assistent saab õige pea Cordeliat kattes rängalt haavata... kui Cordelia teadvusele tuleb, siis märkab ta eemal istumas üht barrajarlast. Tegu on kapten Aral Vorkosiganiga, kel on vaenlasi omade hulgas ning kes nüüd siis pärast atendaadikatset üksipäini planeedile maha on jäänud.

Beetalastel mingeid varusid pole, aga Aral Vorkosigan teab Barrayari baasi asukohta. «Vaenlased» peavad siis koos retkele asuma...

Raskused lähendavad inimesi – üsna kulunud mõttetera, aga siiski vägagi vettpidav. Cordelia avastab pikapeale, et Aral Vorkosigan (tuntud ka kui Komarri lihunik) pole üldsegi mingi põrunud mõrtsukas. Aral leiab aga, et pole need beetalased nii õrnakesed midagi... ka märkab Aral, et Cordelia on läbi ja lõhki sõjaväelane ning siiski on ta samas täisvereline naine. Selge, et kahe säherduse tugeva isiku vahel tekib ka tugevaid tundeid, kui õnnelik lõpp jõuab kätte siiski alles 300 lehekülje möödudes...

Romaani võlu on eelkõige selles, et suhteliselt algaja autor on suutnud kõik lahtised otsad loogiliseks tervikuks sõlmida. Tunded, tegelaste käitumine ning see karmvärvikas maailm on ääretult usutav. Eriline pluss autorile on ka see, et antud kosmoseooperis on iga surm ja kaotus traagika... kena on nautida küpset ja elukogenud kosmoseooperit.

Milady poolt mainitud psühhiaater on muidugi klass omaette... antud psühhiaatrile andis mõnusalt tabava ametialase hinnangu üks Barrayari eriteenistuse äss!

Soovitan kindlasti lugeda!!!

Teksti loeti vene keeles

Ei saa aru, mis eelpoolkirjutanuid antud raamatu juures võlus. Võib-olla on viga minus (ei ole lihtsalt eriline kosmoseooperite sõber), ent mulle tundus kogu tegevus väga üheülbalise ja tuhat korda loetuna. Otsekui tüüpiline ameerika action-film. Ainsa huvitava aspektina võiks ära märkida intriige Barrayari poliitilises eliidis.Oleks tegemist filmiga, paneksin talle kindlasti kõrgema hinde, kuid raamat peaks minu arvates pelga "actioni" asemel olema pisut komplitseeritum, et anda edasi seda, mida kinolinal edasi anda ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Jõudsisin siis lugemisega sarja algusesse. Eelnevad arvustused on nii põhjalikud, et raske on midagi lisada. Ühinen täielikult esimese kolmega, hea oli lugeda.
Teksti loeti vene keeles

See, et Bujold kirjutab nii et meeldiks, peaks nüüdseks vist selge olema. Peategelased tehakse sümpaatsed ja mitmeplaanilised, raamatud on kirjutatud ladusalt, isegi teravmeelselt. Bujoldil on ka üks suur anne, see on võime panna oma raamatutesse drive, mis sunniks lugejat lehti keerama. Lõppude lõpuks on lugeja konksutamine ka see, et tema looming on sisuliselt üks suur sari, kusjuures iga raamat on ka üksikteosena loetav. Kõik see on toonud kaasa õigustatud lugejamenu.

"Shards of Honor", Bujoldil esimesena valminud kuid mitte esimesena ilmunud romaan, mis kuni 90ndate alguseni oli kõige viletsamini müüv kirjaniku teos, kujutab endast ideaalset sissejuhatust Bujoldi universumisse. Selles tulevikumaailmas kemplevad galaktilise võimu pärast kaks poliitilist rezhiimi - meie mõistes keskaegne, au ja subordinatsiooni esikohale seadev militaarne Barrayar (paljude kosmoseooperite klishee) ning tänapäevane, demokraatlik Beta. Pole vist raske näha, et üks esindab n.-ö. mehelikku ühiskonda, teine naiselikku. Ja mitte ainult sellepärast, et Betas on naistel militaarkarjääri võimalusi ja Barrayaris seda pole. Kogu oma kramplikkusest hoolimata on Barrayari ühiskond loogilisem, vandenõud lahendatakse stiilis - pole inimest, pole ka probleemi; arenenud Betal tuleb eksinut ümber kasvatama spetsialistide armaada ja kellelgi omaette olla ei lasta. On meeldiv, et autor palli selgelt ühte väravasse ei peksa.

"Shards of Honor" on kaugel täiuslikkusest. Nimetaksin kohe ära gaasipedaaliga jõnksutamise - algus (esimesed 100 lk.) on väga hea, edasi (seiklused Escobari-Barrayari konflikti ajal) kaob tõmme kuidagi ära, Cordelia kojunaasmist ja sealt lahkumist puudutav osa on taas väga hea, kuid kõik see tekst, mis sellele järgneb (viimased 40 lk.) üsna üleliigne. Samas ei taha ma eriti kriitiline olla, sest raamatut oli tõesti hea lugeda ning ka meeldis ta mulle rohkem kui sama autori "The Vor Game". Viis miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Esiteks ei tahaks kohe kuidagi uskuda, et tegemist on autori debüütromaaniga, niivõrd hästi on kirjutatud. Samas osadele on antud oskus niimoodi kirjutada, osad aga ilmselt ei kirjuta midagi sellist kunagi kokku, kui palju nad ka seda ei üritaks. Tegemist on teosega, mida kätte võttes võin mina õhtu kadunuks lugeda. No kohe kuidagi ei õnnestu raamatut käest panna enne, kui uni võimust võtab või raamat läbi saab. Sama kehtib ka muude selle sarja raamatute kohta või vähemalt enamuse kohta nendest.

Mida selle sarja kohta aga üldisemalt öelda võib on see, et enamust sarja kuuluvatest raamatutest olen korduvalt üle lugenud ja plaanin neid veel korduvalt üle lugeda. Nad lihtsalt on nii head.

Teksti loeti vene keeles

Andri väljendab kõige täpsemalt endagi peas tekkinud mõtet: Bujold kirjutab nagu autokooli õpilane esimeses sõidutunnis. Vahepeal annab gaasi, siis kohe jälle jõnksutab nii, et tahaks vägisi lehekülgi edasi lapata.

Romaan on debüüti arvestades tõesti väga hea, vahepealsed tempo mahavõtmised suuremat kahju ei tekita. Eriti tahaks aga ära märkida epiloogi. Sisusse mitte eriti puutuv, jah, loomulikult samas maailmas toimuv, kuid täiesti suvaliste tegelastega 10 leheküljeline lõpp annab tegelikult täiesti iseseisva novelli mõõdu välja. Cordeliast ja Aramist, Beta Colonyst ja Barrayarist juttu ei tehta, selle asemel kirjeldatakse kahte escobarlast, kes tegelevad kosmoses lahingu jälgede likvideerimise, laipade kokkukorjamise ja tuvastamisega. Terav, hingekraapiv puänt jätab tegelikult kogu romaanist tagantjärgi mõeldes hea mulje. Seega võib hinnet "neli" tegelikult lugeda ka "viieks", miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Ei hakka keerutama: emotsionaalsel tasemel paneks asjale hindeks viie, kuid objektiivsetel kaalutlustel tuleb siiski leppida neljaga. Miks? Sellepärast, et liiga palju klisheesi, liiga palju deus ex machinat. Samas on jutt kahtlemata huvitav.

Lisan omalt poolt juurde, et kogu raamat baseerub kahe kultuuri kokkupõrkel. Beetalased on justkui tänapäeva "tolerantsest" kuid dekadentlikust ühiskonnast välja astunud, barrajaraanid on aga pärit sellisest viktoriaanlikust ühiskonnast, kus soorollid, ühiskondlik positsioon, autunnetus ning pikaajalised traditsioonid on määravaks elukorralduse osaks. Ühte juhib president, keda kutsutakse Steady Freddy (kelle nime mainides absoluutselt iga viimane kui beetalane peab vajalikuks lisada, et tema pole Freddy poolt hääletanud), teist ainuvalitsejast monarh. Muide, barrajaraanid on valdavalt Vene päritolu kolonistid, mistõttu neil on tihtipeale sellised nimed nagu Ivan ja Pjotr. Ka paljud detailid viitavad justkui tsaarivenemaa aegsetesse kommetesse. Naljakas on muide see, et aadlikute siniverelisust näitab eesliide Vor, mis muide tähendab idanaabrite keeli varast.

Kogu see kultuuride kokkupõrge toimub omakorda kahel tasemel: tsivilisatsioonide tasemel, mis eskaleerub lõpuks kokkupõrkeks Escobari juures ning isikute tasemel, mis loomulikult toimub Aral Vorkosigani ja Cordelia omavahelistes suhetes.

Aral ja Cordelia kohtuvad mitte just kõige romantilisemate asjaolude tõttu ja sisuliselt on nad eri vaenutseva poole esindajad, kes on sunnitud teineteist aitama, et planeedilt, kuhu nad on sattunud plehkat teha. Ühesõnaga on tegu vana hea klisheeepisoodiga. Ajapikku õpivad nad teineteist paremini tundma ja ... noh, üks asi viib teiseni ning lõpuks palub Aral Vorkosigan Cordeliat oma prouaks. Loomulikult mahuv kogu nende stoori sisse ka üks väike lõbus sõda, mis on korraldatud jälgede segamiseks ühele hoopis küünilisemale ettevõtmisele.

Kogu selle asja juures jäi mul mulje, et üks kahest, kas kirjanikuproua tõsiselt üritas beetalasi kujutada ette beetalasi kui silmaklappidega mölakaid või lihtsalt kukkus see tal nii välja, kuid kui võrrelda Barrayari ja Beta kultuure, siis valiks vähemasti mina küll iga kell esimese kasuks. Asi nimelt selles on, et esimestel on karm käitumiskoodeks, kus ühiskonnas on terve pinu erinevaid keelde ja käske. Kuid kõik mis pole keelatud on seal lubatud ning sellelt planeedilt pärit kodanikud suudavad üsna edukalt teisi kultuure mõista ning nendesse sisse elada. Beetalaste ühiskonnas seevastu on ametlikult lubatud terve kuhi erinevaid asju, aga sealses ühiskonnas kipub nii olema, et mis pole lubatud on keelatud. Seetõttu ei suuda nad mõista paljusi asju ning katsuvad kohe kogu maailma oma nägemust mööda ümber majandada. Selles suhtes on see ühiskond väga sarnane tänapäeva USA-ga, kus riik ja ühiskonda on valmas kasvõi relvaähvardusel oma maailmavaadet, väärtushinnangui ja eetika- ning moraalinorme eksportima. Mis nagu ka selles raamatus ei saada tavaliselt edu. Muide, ka beetalaste suhtumine religiooni kipub olema ühendriiklik, kus ametlikult justkui riigireligiooni pole, kuid kus vanajumal topib oma nina iga viimase kui tegelase magamistuppa. Teise poole kodanikud olid seevastu valdavalt ateistid.

Kõike kokku võttes on tegu siiski väga hea algusega. Oli ju tegu siiski Bujoldi ühe esimese üllitisega. Iga ulmiku jaoks peaks see sari olema kohustusliku kirjanduse nimekirjas.

Teksti loeti inglise keeles

Sarja esimene osa on nüüd edukalt eesti keeles olemas(ehkki kõlakate järgi püüdsid teatud elitaarliteraadid "Varrakule" mõista anda, et Bujoldit pole maakeelde vaja, mis õnneks edutuks jäi) ja võib öelda, et tegu igati hea ning sümpaatse raamatuga. Eelmised arvustajad on juba nii palju rääkinud, et raske oleks midagi lisada, ütleks vaid, et paljusid Pronto mainitud seiku ma siit romaanist ei leidnud, ilmselt ilmnevad need järgmistes raamatutes. Ühtaegu lõbus ning traagiline romaan, karaktereid tuleb tõesti kiita ja psühhiaatri tegevus oli klass omaette. Epiloogis avaldusid huvitaval moel mõtted sõjast, milletaolisi suudab paberile panna ilmselt vaid naiskirjanik... täpsemalt see, kui palju energiat kulub inimese kasvatamiseks, kes sõjas ühe hetkega surma saab.
Teksti loeti eesti keeles

kaks märksõna: loetav ja tädilik. loetav tähendab ilmselt seda, et pingutama ei pea, väga vastu ei hakka, kolmeks-neljaks tunniks jätkub tegevust ja kahtlemata on võimalik need tunnid ka sisutumalt ära kulutada. tädilik on see naisautoritele pahatihti omane romantiline ninnunännutamine. antud juhul mitte nüüd nii väsitav, kui sel tädi Annel, kes lohedest kirjutab. aga umbes niiviisi tädilik, nagu see tädi Agatha, kes krimkasid kirjutas. ka stiil kuulub sellesse aega või varajasemasse: tubli 19. sajandi kirjandus, võiks öelda. sisu kuulub igihaljaste klisheede hulka ja kõige originaalsem osa on õigustatult jõudnud eestikeelse väljaande kaanele - no need vereimejad pallikesed võõrlooduse esindajatena.

kahtlemata saab kehvemini ja tehaksegi tihti kehvemini, sestap siis tugev kolm.

ps - olgu igaks juhuks öeldud, et vähemalt minu käest pole Bujoldi avaldamise või mitteavaldamise asjus keegi kunagi nõu küsinud. kui aga oleks küsinud, oleksin pigem pooldavalt suhtunud: sain vähemalt teada, millega tegemist; kunagi proovisin vene keeles alustada, aga liiga igav tundus, nüüd aga selgus, et nii hull ei olegi.

Teksti loeti eesti keeles

Hinde panen tugevama kui eelarvustajal, arvamus teosest kui tervikust aga langeb kõige rohkem MK omaga kokku. Ühelt poolt on mul väga hea meel, et see teos eesti keeles olemas on, teisalt on mul raske pidada seda millekski ideaalseks. Alustaks võib-olla sellest viimasest kümnest lehest -- ühelt poolt sümpaatne, et kogu sellele ohvriterohkele jamale (ma mõtlen selle määratluse all sõda) antakse nii hoopist teine ja väga inimlik vaatenurk, samas... milleks kurat seda vaja oli? Just nagu lugeja ei teaks, et sõjas saab inimesi surma? Ilus ja ülev, natuke nukker -- kahtlemata. Hästi teostatud ka kahtlemata, aga... tädilik. Justkui autor häbeneks, mida ta just kokku kirjutas. Vaieldamatult oli põnev lugeda, nii esimesel kui teisel korral, kuigi just teine kord tõi vead väga teravalt esile. Jah, raamat on täis klisheesid, liiga palju deus ex machinat. Ometi kompenseerib seda teatud lahedus, mõnus huumor ja heas mõttes mittetõsiseltvõetavus, mis tekitab kindlustunde, et küllap peategelased õnnelikku lõppu välja lohistatakse -- mida muud sa ühelt healt raamatult ootad... Panin siia nimme kolm punkti, tähistamaks kahevahelolekut -- see raamat meeldib mulle vaatamata kõigile vigadele.

-----

17.06.2012:
Hm... mis mulle küll meeldida võis? Mäletan raamatust 1 head ideed -- "korjame kõik mädamunad ühte korvi ja siis laseme korvil kukkuda"... Siis mäletan lõpulehekülgi... kogu sellest armuloost mäletan vaid saapaid, aga sellepärast, et seda korratakse selles ja hilisemates raamatutes... Ja siis mäletan, et oh-perse, kui idiootlik oli see imerelv, mille abil sõda võideti... Hindest pall maha.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Minu esimene kokkupuude tunnustatud ja tuntud Ameerika kirjanikuga. Auasalt öeldes olin ma lugema asudes mitmel erineval põhjusel kergelt skeptiline ning paar esimest peatükki näisid mu arvamust kinnitavat - naisautori kosmoseooper ammu kulunud butafooria ja lahendustega, mille peategelaseks on naine, pidev tundlemine ja halamine, kui kurjad ja pahad mehed on. Siis läks asi natuke paremaks ning kuni lõpuni oli isegi parasjagu põnev. Kindlasti pole minu arust tegu väärtkirjandusega, kuid piisavalt hea meelelahutusena on selle avaldamine igati õigustatud. Jääb üle vaid loota, et sarja ilmutatakse edasi ning selle tase ei vaju lõpupoole ära. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Olen ka varem mõnda kosmoseooperit lugema sattunud ja nende üldisel taustal on tegu kindlasti üle keskmise teosega, mille läbilugemist kahetseda ei ole põhjust. Teisalt ei saanud mina siit küll mingit erilist lugemiselamust. Positiivselt mõjus raamatu alguseks olev võõrplaneedi-episood, ülejäänu kohta tuleb aga öelda et liiga vähe kosmost ja liiga palju ooperit...
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin jupp aega, kas panna tugev 2 või nõrk 3 ja lõpuks sai siinsete paljude viite tasakaalustamiseks puuduliku kasuks otsustatud.
Võimalik, et minu kui naisterahva käes töötab see raamat kuidagi teisiti kui meeslugeja pihus, aga niipea, kui ma pihta sain, et asi kisub armulooks (ja sellele sai pihta väga ruttu) kaotasin ära ka võime näha selles raamatus midagi muud kui ülekolmekümnese naise masturbatsioonifantaasiat.

Keeleliselt ja tegevustiku tiheduselt jookseb raamat mu ette ju päris kenasti, aga tegelased (kes on täielikud klišeed) käituvad nagu seebiseriaalis. Eelpool on kõvasti kiidetud kahe erineva ühiskonnakorralduse sisulisi loogikaid ja erinevusi. Ilmselt need ka on tõesti kõige paremad osad raamatust. Paraku jooksid just nood momendid mul üldise rahmeldamise käigus kahe silma vahelt väga vähe jälgi jättes läbi ja meelde jäi ikkagi see, kuidas hingehaavadega, uhke ning auväärne sõdalasmees ja intellektuaalne, elus haiget saanud, aga tugeva selgrooga Cordelia läbi raskuste ühise tuleviku poole tüürivad.
Ma isegi kõhkleksin tunnistamast, et tegu on ulmeromaaniga. Pigem näen teoses kosmosesse viidud sündmustikuga vana kooli naistekat. Aja tapmiseks lugeda ju võib, aga pool aega on see ikka üsna piinlik tegevus.

Teksti loeti eesti keeles

Mõnedel andmetel on selle raamatu näol tegu Miles Vorkosigani sarja eellooga, mis koosneb kahest raamatust (lisaks sellele veel "Barrayar") ja mida on nimetatud Cordelia Naismithi sarjaks.

Mulle meeldivad kosmoseooperid, aga mulle ei meeldi seebiooperid. See raamat on kahjuks rohkem teine kui esimene. Lisaks on raamat kirjutatud minu jaoks liiga naivistlik-roosas keeles. Paljukiidetud poliitiline liin jättis ka soovida. Liga palju küsitavusi, liiga sirgjooneline ja mustvalge.
Kuna tegu on sissejuhatusega ja autori esimese teosega, siis loodetavasti läheb edaspidi paremaks. Nõrk kolm.

(Huvitav, mispärast see raamat ikkagi paljudele meesterahvastele nii hirmsasti meeldib, kui minu naiseliku loogika järgi ei peaks nad seda silma otsaski sallima? Väga intrigeeriv...)

Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu (kas tõesti 10 aastat tagasi?) sõber kinkis selle raamatu, aga jäi mingil põhjusel seisma. Ja kui ma siis vahepeal seda kätte võtta üritasin, aga veidi eeltööd tegin ning sain teada, et tegemist on mingi üüratupika sarja avalooga... jäi jälle seisma, sest "Varrak" on ju teada-tuntud sarjade poolelijätja. Aga nüüd kui lugemata raamatute kogumikus oli valida ühe Soome ulmekirjaniku kogumiku ja selle vahel ning esimene osutus paari lehekülje järel surmigavaks, võtsin ikkagi "Au riismed" ette.
 
Pean ütlema, et meeldis ja lugemist ei kahetse. Aga siinsest suurest kiidulaulust ei saa küll suuremas osas aru. Jah, raamat oli hoogne ja loetav, kuigi natuke nagu ameeerika mäed - vaevaliselt üles ja hooga alla. Ehk siis minu jaoks oli seikluslik ja actioni osa väga mõnus ja lahe kuid need poliitlised intriigid... üldse ei läinud peale. Miks, ei oska isegi täpselt öelda, aga kuidagi konarlik oli kogu see osa. Ja ebausutav. Samas loen siit, et paljudele meeldis just see ning actioni osa jättis külmaks. Nojah, igaühele oma.
 
Hinne neli tulebki peamiselt loetavuse eest, samas puudusid romaanis igasugused uued ideed ja nii-öelda suurem pilt. Nii et võib-olla hindan isegi leebemalt kui tavaliselt, sest enamasti otsin ulmeromaanist just ideid. Kuid jah - loetav ta oli ning põnev ka, nii et lugemist ma kindlasti ei kahetse ning ajaviide oli olemas. Aga kas loeksin seda raamatut ka teist korda? Vaevalt. Järgesid? Vist jah, sest mingil seletamatul põhjusel on minu kogus ka "Barrayar", nii et vähemalt selle loen läbi ja siis otsustan, kas jätkan.
Teksti loeti eesti keeles

"Au riismed" on üsna klassikaline ulmeseiklus, kerge romantilise tooniga. Täpselt määratlemata tulevikus on inimkond asustanud hulga planeete, tänu "ussiurgeteks" kutsutavatele anomaaliatele, mis võimaldavad teatud kohtadest teistesse "hüpata" valguse kiirusest tunduvalt kiiremini. Reisimine planeetide vahel on siiski aeglane ja kallis ning sajandite jooksul on planeetidel kujunenud väga eriilmelised kultuurid.
 
Lugu ise algab, kui uurimislaev Beeta Koloonia liberaalse heaoluühiskonnaga planeedilt uurib parasjagu ühte vähetuntud planeeti - kuid langeb siis äkitselt Barrayari, vanamoelise ja hierarhilis-militaristliku kultuuriga planeedi sõjalaeva rünnaku alla. Pärast mõningast segadust jääb planeedile lõksu Beeta uurimisrühma juht Cordelia Naismith, kuid temaga koos ka Barrayari komandör Aral Vorkosigan, kes on sattunud vandenõu ohvriks.
 
Nagu mõne aja pärast selgub, on väike ja tundmatu planeet just sellise "ussiurke" läheduse tõttu üks oluline komponent parasjagu planeeritavas suuremas kosmosesõjas. Kuid hoolimata sellest, et säärases sõjas jääksid Naismith ja Vorkosigan teine teisele poole rindejoont, on neil vähemalt  hetkel vaja koostööd teha, et üks saaks taasliituda oma meeskonnaga - ja teine saaks hävitada vandenõulased.
 
"Au riismed" sai mul esimest korda loetud üsna kohe peale selle tõlkes ilmumist ning kuna kirjastus Varrak avaldas sarja (peaaegu) kõik järgnevad raamatud tõlkes toreda regulaarsusega umbes raamat aastas, siis need loomulikult ka. Kui kõigile neile tagasi vaadata, siis on seal kindlasti paremaid teoseid kui "Au riismed", kuid üle olen ma huvitaval kombel kõige rohkem lugenud just seda.
 
Esimese hooga ei oleks ma enne seekordset lugemist osanudki kohe vastata miks, sest kindlasti ei tee see raamat ju midagi keerulist või ennenägematut. Kunagi õrnas eas lugesin ma päris palju romantikakirjandust ja klassikaline "vaenlastest armastajateks" teema hakkab mulle hästi silma - kuid kes sellest siin hiljemalt esimese peatüki lõpuks aru ei saa, peab olema küll metsas koos huntidega kasvanud.
 
Ulmeline pool pole siin samuti midagi raputavat, kuigi kosmosesõja kulgu suunavad pöörded, reetmised ja topeltmängud on hästi ja andekalt tehtud. Ka tulevastes raamatutes on näha, et klassikalised spiooni- ja detektiivilood on kindlasti olnud autori eeskujude ja mõjude hulgas. Samuti meeldib mulle see, kuidas Beeta esmapilgul ülipehmel heaoluühiskonnal on ka oma kägistav haare olemas.
 
Kuid lõpuks olin ma siiski kindel, et ma loen seda kõike peamiselt peategelaste pärast, sest Cordelia ja Aral on kuidagi lihtsalt hirmus sümpaatsed. Positiivsed. Normaalsed, nii palju, kui neile kaela sadanud olukorrad seda üldse võimaldavad. Jah, vahest ei toimu siin loos tervikuna midagi põrutavat, kuid kõik mis toimub on asjatundlikult tehtud ja kõige selle juures veel hästi armas ka.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Et jah, 2025 Hugo Award Finalists, II kohal, ja jälle ma sülitan telliseid.
 
Sisust: tegevus toimub lähituleviku Suurbritannias, kus kuidagimoodi (romaanis on selgitatud, kuidas) avastatakse ajarännu-uks. Loodud on Ajaministeerium, mis päästab ajaloolisi tegelasi; neid nimetakse expat-ideks ja igale neis määratakse bridge (sild), et dresseerida nad tänapäeva inimesteks.
Esiteks, see ei ole teatud mõttes ulme. See on tavaline naistekas, sarnane natuke kunagise "Ajaränduri naisega" (see jõledus vist isegi tõlgiti millalgi eesti keelde) -- see on selline imal armastuslugu, nagu naistekad ikka on. Ajaränd, ohh... ilma ropendamata ei ole võimalik väljendada, kui piinlikult lapsik see on.
Teiseks ei ole seda raamatut võimalik vaadelda lahus autori taustast -- pooleldi Cambodia päritolu ja... noh, romaani on ikka päris palju pandud seda, kui katki ta sisemiselt on. Oh jah, eks ta siis õpetab seda 1847 aastal (ca 38-sena) päästetud Inglise mereväeohvitseri, üht ebaõnnestunud polaarekspeditsioonil (teadupärast) hukkunut; läheb ligi aasta, siis jõuavad keppimiseni ka. Muidugi on raamatus palju "moodsat ellusuhtumist", igat karva ja igasuguse seksuaalse orientatsiooniga rahvast.
Ma lugesin selle tõepoolest läbi; noh, ainult kohati diagonaalis. Et jutt ju jookseb, eks ole. Lihtsalt see, mida ta kirjutab, on vaimne okse. Täpsemalt: probleemiasetus (st kuidas võiks minna kohanemine teises ajas) pole ju paha, ja keskel andis paar huvitavat detaili natuke lootust, et läheb põnevaks... Aga noh, autor ei käi teemast üle, mingit loogikat või vähegi mõtestatut sealt otsida ei maksa, lõpuveerand on lihtsalt nõme (st lisaks sellele, et ajarännu loogika on abitult debiilne, nad veel tundlevad ja loevad moraali ka...)
 
Oehh... sain ära öeldud, nüüd hakkan jooma, et selles koledast lugemiskogemusest üle saada...
Teksti loeti inglise keeles

Tänan lingi eest.
 
Jah, omamoodi kurb näide, kuidas tühikirjanduajakiri avaldab ulme pähe jura ja niimoodi süvendab keskmiste arvamust, et ulme ongi selline jura...
Teksti loeti eesti keeles

[Hugo Award Nominee for Best Novel (2025), Locus Award Nominee for Science Fiction (2025), Philip K. Dick Award Nominee (2025)]
See on vabanduseks -- et miks ma lugema sattusin.
 
Hm, kõike kokku võttes ei olegi kõige viletsam raamat. St antagu andeks, olen autorilt varem ühe raamatu lugenud ja see oli kibe pettumus. See siin... nojah, võtsin kätte suure eelarvamusega ja võib-olla olen sellepärast kriitilisem, kui ehk oleksin suvalise tundmatu autori raamatu suhtes, aga ikkagi on mul tunne, et minu ja autori veregrupid ei sobi.
Tähendab, autor on bioloog ja teeb korraliku taustatöö. Kilni maailm, kus tegevus toimus, oli ilma igasuguste mööndusteta huvitav ja loogiliselt kooskõlaline. Lisaks on autor üsna õigesti aru saanud igasuguste totalitaarsete ideoloogiate olemusest; äärmiselt ebainimlikel režiimidel on palju ühist, inimeste brutaalne rõhumine ja igasuguse teisitimõtlemise ja vastupanuinitsiatiivi mahasurumine on milleski väga sarnane kõigis selle ala tippteostes -- ja nüüd ka Alien Clays, ja ma ei loe etteheiteks või miinuseks, et teose kohal hõljub n-ö Gulagi hõng.
 
Sisust: visatakse Kilni kohal kapsliga alla professor Arton Daghdev, raamatu minategelane, kes arreteeriti ja saadeti kaugesse maailma (teekond 30 aastat, nad lendavad valguse kiirusel), sest talle ei meeldinud Mandaadi-nimeline türannia. Kilni koloonia on omalaadne teadus-karistusasutus, kus jõudumööda uuritakse planeeti ja kinnipeetavad on tööjõud ja kulumaterjal. Komandant Teloran ja punt (mittevangidest) teadlasi püüab välja nuputada, kes ehitas Kilnile varemed (ja kirjad nendel). Vangid püüavad ellu jääda ja ka mässata, mis ei lõpe hästi.
Ilma spoilerita ei saa edasi rääkida, ent vihjeks vaid, et kuigi kõik oli loogiline, arvas minusugune paadunud, blaseerunud ulmelugeja, kes on kaotamas lootust, et ulme veel üllatada suudab, ära, kuhupoole raamat läheb. Raamatu lõpp... kiskus kuidagi kiiva - minu jaoks -- ent ma annan ka selle andeks, sest suund, kuhu see pööras, oli kogu lugu arvestades loogiline.
 
Ma ei kahetse lugemist ja julgen seda raamatut soovitada. Kordan, võimalik, et olen liiga karm. Võimalik, et see oligi parim raamat nende ulmeauhindade nominantide seas (ma pole veel lugenud, on kavas; nii et kui hakkab kostma vandumist...) ja suuresti autor rehabiliteeris end minu silmis.
Teksti loeti inglise keeles

No mina lugesin eestikeelset varianti.
Hämarulme. Ehk siis fantastiline element on, aga ilma mingi seletuseta. Ja mind häiris lugedes ikka õige mitu asja. Kõigepealt see, mida Meelis ka juba mainib -- raamat algab... ja siis tükk aega ei juhtu midagi. Sa loed 40 aasta tagusest Jaapani kõrg-keskklassi elust (mis on omaette huvitav ja hästi kirjutatud, kuid see ei ole raamatu sisu) ja mõtled, et mis nüüd.
Ma ei pane sellele raamatule kõrgeimat hinnet, sest küllalt ilmselt ei hakka ma seda enam kunagi lugema. (See on mul kriteerium.) Ma ei saa sellele raamatule teisalt ka midagi eriti ette heita -- kui sa võtad Murakami kätte, siis sa enam-vähem tead, mida sealt saad. (Ja selles mõttes vastab raamat ka enam-vähem ootustele.)
Ütleme, ma oleks võib-olla tahtnud rohkem teravust; mulle tundus, et selle sõnumi oleks võinud ka lühemalt edasi anda, aga samas, jah, lugedes igav küll ei hakanud. (Veelkord, raamat on hästi kirjutatud ja tõlkele ma ei oska midagi ette heita.) Võib-olla oleks rohkem sündmusi võinud toimuda (st mitte neile ainult ei vihjata). Aga see on juba norimine.
Tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Pole palju lisada -- meeldiv lugemine.
(Mis minu puhul tähendab, et võib ühel päeval tulla SH sarja...)
Teksti loeti inglise keeles

Leidsin selle raamatu mingist nimekirjast, kui otsisin lugemist -- kirjelduse järgi pidi olema "sci-fi thriller" ja keegi oli selle möödunud aasta selles žanris esikohale hääletanud... noh, olgu, andsin raamatule võimaluse.
 
***** NB! Järgnev sisaldab spoilereid! Mitte rohkem kui igas (kordan: IGAS) tutvustuses, aga kes tahab üllatust täiega kätte saada, jätku nii allolev kui arvustused-tutvustused lugemata.*****
 
Algab asi vägevalt: paar sajandit tulevikus katsetatakse Jupiteri orbiidil, hiiglaslikus tehiskaaslases 'warpline'-tehnoloogiat, mis... noh, peaks lubama inimkonna tähtedele (FTL ühesõnaga). Paraku, kui nuppu vajutatakse, juhtub hoopis midagi muud -- terve jaam paneb pugama... Asi läheb ütlemata segaseks ja müstiliseks ja siis marsivad sisse Lovecrafti jalgadega kalad...
Tähendab, minu jaoks kogu see Cthulhu kamp alati klounid olnud. Mingis mõttes kukkus sel hetkel, kui hakkas kostma "tekeli-li", minu jaoks loo teatud tõsiseltvõetavus maha -- ma tean, mis sealt tuleb. Samas, selle kohani oli päris huvitav ja nii jätkasin. Et teatud selline natuke perverssne või koprofaagiline huvi, et mida nad küll siin meelelahutuseks kokku soperdavad...
Et on head kui halba. Ja ma tean, et osa järgnevatest punktidest on ka paljudele lugejatele just seda -- kellele hea ja kellele raamatu lugemist välistav. Minu jaoks oli... olgem ausad: tüütu see lovecraftiliku õuduse sissetoomine - no ei ole mul seda kohta, mis sellega kuidagi haakuks. Lisaks käis hulga tundlemist ja ahastamist ja õige mitu korda tegelesid tegelased vajaliku tegemise asemel "õudusest tardumisega". Noh, mul pole inimkonda niikuinii kunagi eriti usku olnud, nii et las olla.
Teine oluline asi on rauakolin. Oma pool sellest raamatust on meeletu andmine avakosmoses või planeedi pinnal (mille lähedusse jaam tekkis). Need stseenid on päris hästi teostatud, kuid kohati ikka kole pikad. Kummatigi, asi on kogu aeg ikka niipalju põnev, et lugesin edasi...
Noh, igatahes on seal kauges kohas üks vaim, viimane ammu surnud rassist, ja see aitab inimesi, kui 'Outer gods' hirmsa karja shoggotheid peale saadavad. Ja noh, tal on laevu igavene hulk, aga neile on piloote vaja... aga siin on üks konks -- neid laevu saavad juhtida ainult surnud... (ka see öeldakse igas tutvustuses ära, nii et ma ei tunne end eriti halvasti seda siia kirjutades).
Ehk selline... noh, mõnus ja minu jaoks natuke ajuvaba ja natuke kergekaaluline andmine.
 
Miks ma nii kõrge hinde panen? No ei olnud halvasti tehtud. Autor võttis jalgadega kalad ja sellise koomiksiraamatu-kosmose ja tulemuseks on ca 400 lehekülge süüdimatut möllu...
Teksti loeti inglise keeles

Hm, meeldis.
Sisust ei hakka rääkima, seda on eelarvustajad teinud. Ütleme, et ma natuke lugesin enne raamatu kohta ka mujalt kui baasist. Eks ole, oma lugupidamatul viisil pean ütlema, et mõne tegelase kiitus peletab eemale, mõne mittemeeldimine pigem annab võimaluse, et teoses midagi on... (Ma ei räägi ainult baasist ja konkreetsetest arvustustest siin, kuigi neid ma vaatasin loomulikult samas võtmes...)
Ütleme, et mind ei häirinud see tehnoloogiate-etc tulevärk. See oli pigem nauditav. Ma kannan plusspoolele ka selle, et teoses tegelikult ei varastata, vaid mäng läheb hulga suuremaks. Jah, algus ei lähe kuidagi käima ja lehekülgede kaupa on midagi, millest saad aru, et see on teose meeleolu ja hilisemate saladuste lahendamiseks vajalik, aga lugeda seda on... ma ei ütle, et mina oskan paremini, ma ütlen, et palju on neid, kes ka nii oskavad.
Teose kõige suuremateks puudusteks pean:
1. Jah, kohati on raske aru saada, kui palju on tegevus reaalne ja kui palju virtuaalne. Niisamuti pole selged mängureeglid; et ühelt poolt loomulikult hea, et autor midagi ei seleta, aga see tähendab, et sa ootad natuke nagu järgmist deux ex machinat...
2. Loo arenedes panevad mõned (alul põnevana tundunud maailma) detailid suunurgad allapoole laskuma -- see on maalitud nii kitsale lõuendile tegelaste mõttes. Kui ma loen lugu (spoiler alert!) et kõik vähegi tähtsad tegelased - mitte ainult loos, vaid ka selle maailma valitsejad - on omaaegsed sõbrad ja armukesed, kui mitte lähisugulased... jääb maailm minu jaoks väikeseks. Igas mõttes.
3. Minumeelest vajub lõpp ära. Mingi hetkeni on kõik hea, aga ühel hetke mõtleb minusugune vana küünik, et tegelikult taanduvad kõik virtuaalreaalsuse lood sellele, kes on kunagi oma adminniõigusi väärkasutades suutnud süsteemi sokutada vingemad troojalased. No ja päris lõpp on vajalik ainult selleks, et õigustada järgesid.
 
Kokkuvõtteks --
tegelikult ikka meeldis. Täitsa nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnele kindlasti meeldib.
Aga -- ei ole hea raamat. Minu jaoks täiesti mõttetu raamat, halb meelelahutus.
1. Tegu on kauge planeediga, kuhu inimesed (ja veel hulk maiseid eluvorme) on toodud ca 3000 a tagasi. Ometi käituvad ja mõtlevad tegelased täpselt nagu tänapäeva ameeriklased. Mis on nii südantlõikavalt hale, et seda on raske sõnades väljendada.
2. Teos on läbini masohhistlik. Tähendab, düstoopiatel on oma koht -- kui need ei ole kunstlikud. Ellujäämisel väga rasketes tingimuste on oma... ütleme, võlu. Aga kui situatsioon on... ütleme, meelelahutuslikel eesmärkidel selliseks keeratud, jääb järele ikkagi masohhism.
2b. ... ja kui vangistuses on "võõrplaneetlased", kes on kõiges nii lõpmata vaimuvaeselt kinni tänapäeva ameerika paradigmades ja piirangutes, on see puhtalt nõme.
3. Inimkond on siin ettur suuremas mängus. (See ei ole spoiler, see tuleb välja üsna raamatu alguses.) Mis pole ka otseselt halb, ent sarnaselt punktile 2b tapab igasuguse 'sense of wonderi' see piiratud ameerikalikkus.
4. Ei viitsi pikalt seletada ja süžees on üks kandev koht, mida saab vist seletada ainult kristlusest tuleneva traumaga -- lähedaste ja tegelikult ka enda reetmine millegi "suurema" huvides, kusjuures jutumärgid on sellepärast, et kõik see põhineb pimedal usul. Tähendab, inimesed on suutelised kõik võimalikud ja võimatud absurdsused ära tegema, küsimus on taas selles, kuidas seda serveeritakse -- et kui sa saad aru, et seda teeb autor meelelahutuslikel eesmärkidel -- et müüa rohkem lehekülgi.
5. No ja muidugi paagitäite kaupa seepi -- kunstlikult ülespiitsutatud minevikke ja inimsuhteid.
Kokkuvõttes -- ODAV!
Teksti loeti inglise keeles

 
[arvustus kirjutatud 10.12.2024 ja muudetud 4.1.2025]
 
FAAAAK!
 
Et Arthur C. Clarke Award 2016 nominent, eks ole. Võtsin ette ainult korra baasi piiludes, MK „5” andis lootust... (Ja krt, ma ei vaadanud, et olen autorit juba proovinud lugeda :-( )
 
Ma ikka annan raamatutele ausa võimaluse. Et kui mitte muud, siis saan teada, mida maailmas ulmeks peetakse (või üritatakse pjedestaalile upitada). Ma ütlesin selle raamatu kohta esimeseks väga halvasti (et olen korra kasutanud teatud ulme kohta väljendit „hälvikult hälvikule” etc). Ent mingi huvi suutis teos siiski äratada ja mõni nädalat peale poolelijätmist võtsin selle siiski ette ja lugesin lõpuni. Tõstan nüüd hinnet ühe palli võrra, sest kokkuvõttes polnudki nii hull, kui alguse venimine ja tehniline küündimatus ja lollakas ideestik ähvardas. Et naudime siis täiega, eks ole, ja mingis mõttes oli raamat... nunnu :-P
 
Alustame positiivsest – ma saan väga hästi aru, miks see raamat võib meeldida. Tegelikult oli päris lahe lugeda selle üsna armsa ja lõpmata jabura seltskonna askeldamisest. Päriselt. Jah, igav, midagi ei juhtu, aga tõepoolest, seltskond oli veider, käis teinekord päris nutikate ideede tulevärk, kõik oli meeldivalt nihkes etc... Aga kaua võib? Tõepoolest, lugu muudkui läheb ja läheb ja... jah, midagi ei juhtu. (Kordan, sellepärast esimene kord pooleli jäigi.)
 
Ja ühel hetkel leiad end mõtlemast, et mida ma ikkagi loen?
 
Inimsuhted? No neid ei ole. Tähendab, seltskonna omavahelistes suhetes pole midagi inimlikku. See ei ole otseselt miinus, ulme ikkagi, ja kohati on need huvitavad; eelarvustaja juba mainis, et läbi lööb tugev lesbilisus ja heterosuhted on peamiselt platoonilised. Veelkord – mis siis. Mingi nurga alt on ju tore, et vähemalt on murtud see nn kuldaja – mõnes mõttes võib-olla veelgi ebainimlikum – impotentsus. Ja isegi nn uue laine siivas, vanamutilik seks (le Guini ja McCaffrey „vilkuvad pitsikesed” – selline ümbernurgakeel, saate aru küll). Et minust õigesti aru saadaks – see on veel positiivse poole peal. Enamasti on tulemus parem, kui hullumajast kirjutab tippsõgedik, eks ole.
 
On see teos ulme selles mõttes, et kas nii võib päriselt minna? Ma mõtlen, millised peavad olema asjaolud, et sellise maailmani jõuda? Veelkord rõhutan – ulmes anname palju andeks. Meid ei häiri asutatud Marss ja Veenus, ja et Kuu koloonias ei ole kõigil isegi tavatelefone ja muud sellised detailid. Ent terve raamat on selles mõttes absoluutne EI. Terve see elu, alates ajaloost ja lõpetades pisidetailidega on häirivalt võimatu. Rõhk sõnal häirivalt – minu arvates on ulme ühes otsas tekstid, kus tahetakse midagi öelda inimese kohta, ja teises killutsemine (Adams, Pratchett etc) ja seal vahepeal on täieliku saasta tsoon – kus tekst pole usutav, aga ka mitte piisavalt vaimukas. Vat see raamat istub selle augu põhjas. Kogu raamatu tehnika on USA autotöökojad. Kaugelt vaadates. Punkt. Ja halvemini vist öelda ei saagi...
 
Siis see veidratest elukatest meeskond – olgu, natuke aega on pull lugeda, aga kuulub see ju ikkagi muinasjuttudesse (kus loomad räägivad; eks ole, Star Wars ei ole midagi rohkemat kui muinasjutt ja kui kunagi visati baasist välja Kreutswald [minu arvates senini üks eesti ulmekogukonna häbiväärsemaid hetki], peaks ka see minema...) Raamatus üritatakse seda ka põhjendada ja juhtub taas asi, mida juba mainisin – ei teaduslikust ega filosoofilisest vaatenurgast ei kannata kogu see asi mingit kriitikat ja teisalt pole ka piisavalt teravmeelne-irooniline, et seda kompenseerida.
 
Siit tuleb sisse sõna, mis teost läbivalt iseloomustab – infantiilne. Olgu, ulme, kannatad ära, kuidas nad kiljudes üksteist kallistama tormavad ja püüdlikult neid praegu USA-s „populaarseid” soomääratlusi kasutavad, ent kui tulevad piraadid, paneb see oigama. Ma ei räägi isegi sellest, et tähtede vahel liikuvale laevale – mis näitab autori absoluutset, lootusetut, inimsust solvavat võhiklikkust. Seda on valus meenutada, kuidas stseen on lahendatud, mainin vaid lühidalt, et mõnes mõttes käitus meeskond ootuspäraselt – nagu peata kanad, ja et suhteliselt hästi lõppes kõik tänu narrative shield’ile, ehk autori kunstlikule konstruktsioonile. Või pigem viitab see sügavamale probleemile – kogu see maailm on saiapudine. Alamõõduline – jah, isegi piraadid! Selline... lasteaialik. Kusagil seal kaob igasugune usk, et sellised olevused tegelikult üldse ellu jääksid, veel vähem kunagi kosmoses suudaksid lennata. Saate aru, on galaktika, kus isegi toimuvad sõjad, aga praktiliselt kõik tegelased on sellised lihtsakesed nannipunnid. Jah, kohati armsad, aga miks ma loen universumist, mis ka on multifilmik padjaklubi (et sellised seal ellu suudaksid jääda).
 
Ja siis tuli järgmine stseen, kus tegelased käitusid nagu kümneaastased... ja siis mulle millalgi umbes raamatu keskel lihtsalt aitas... esimesel korral. Aga siis lugesin lõpuni ja leebusin. Kõik, mis seni öeldud, jääb kehtima, ent... võib-olla ma tahan raamatutelt liiga palju? Ma tean palju inimesi, kellele see raamat võiks meeldida, ja kõik neist ei ole lootusetud... Nii et vast siiski on „3” õiglasem – ma ei hakka seda kunagi uuesti lugema, aga lugemist tegelikult ei kahetse.
 
Teksti loeti inglise keeles

Kuivõrd ma ise selle välja andsin, on arvustust raske kirjutada. Sisu kohta on eelarvustaja tegelikult kõik vajaliku ära öelnud.
Üldiselt ikka kipub eesti autori käsikirja ette võtma tugeva eelarvamusega – keel vigane, sisu abitu, loogika lonkab... Seda hakkasin lugema ja... lugemine polnudki piin :-P Esimese variandi kohta sai antud hulga soovitusi ja see, mis pärast mitmeid ringitegemisi raamatuks jõudis, on, ütleme, eesti keeles välja antud fantasy – tõlgitut hulka lugedes! – ülemises kolmandikus.
Teksti loeti eesti keeles

 
Uau...
 
(Taas allakäinud ulmeauhinna nominent...)
 
See on nii haige raamat, et saab mult isegi kolme. Ja selle saab see selle eest, et tglt on tegevuspaik ja tegelased päris hästi välja mõeldud ja kohati ma lugesin huviga tolle planeedi, Sask-E terraformimisest. Teos on mõnes mõttes tõeliselt ulmeline! See on osaliselt iroonia, osaliselt ei ole ka – ulme peabki olema nihutatud, veider, kujutlusvõimet sütitav... ulme võib isegi olla väga haige – ja seegi on pluss! Ent see raamat on ühtlasi väärarenenud kahejalgse kliiniliselt patoloogiline teraapiakirjandus – see kumab lõikavalt selgelt läbi.
 
Lisaks eelmainitule on raamatu suurim viga igavus. Selles ei juhtu tegelikult peaaegu mitte midagi ja veel vähem midagi põnevat. Kari poolmehhaanilisi olevusi tatsab mööda seda Sask-E-d ringi ja lahendab selliseid laste multika laadis ülesandeid umbes sarnaste meetoditega – on vaja mulda paremini kobestada, anname vihmaussidele mõistuse...
 
Vaadake, ma enne lugesin ja siis uurisin autori kohta. Ma sain juba raamatu sisu järgi aru, et autor näeb välja sootu ja taotluslikult esteetilise skaala põhjas. Ütleme, minu jaoks on piinlikult hale usk, et 60 000 aastat tulevikus planeedi terraformimiseks loodud intelligentsed masinad tutvustavad end üksteisele „hey friend, my name is ___ and i’m going whit they/them” (tere sõber, mu nimi on ___ ja ma kasutan they/them” [mul on vist elus hästi läinud, ma ei teagi, kuidas see friigi eufemism eesti keeles olla võiks]). Muide, ka sellest, et nad kõik seal üksteist sõpradeks nimetavad, kumab läbi just teatud genotsiidialti vasakpoolsuse katse kunstlikku vendlust tekitada (olime ju kõik „seltsimehed”).
 
Eks ole, planeedi terraformimise osa on üks läbimõeldumaid ja igas mõttes parimaid sellekohaseid. Et tegu on väga pika protsessiga, kus sobiva suuruse ja tähelt tuleva energiahulgaga elutu planeet tiritakse kiirkorras läbi evolutsiooni. Iseenesest pole paha ka mõte kasutada selleks intelligentseid (põhimõtteliselt inimaju baasil), kindla otstarbe ja kasutusressursiga, tööstuslikult toodetud töölisi. Raamat on kummatigi illustratsioon sellise lähenemise kõige suuremale hädale – need raisad hakkavad õigusi nõudma... :-D
 
No ja kogu see värk on lisaks praegusaja kliimahullude mõttepikendus – teos algab sellega, kui esimese osa peategelane Destry laseb maha taigas metsikut elu prooviva tegelase (täpsemalt küll kaugjuhitud inimkujulise). Ja tal on mure, kui palju see kahju tegi „õrnale” keskkonnale – eks ole, üks „inimene” elas (lühikest aega) küttimisest keset mandrisuurust metsa...
 
Siis leitakse linn (vulkaani all, tolle elanikud lasevad end leida), kus elavad edasi selleaegsete tööliste järeltulijad, kui atmosfääris ei olnud hapnikku. Neil on probleem, et enam pole vett, sest üks jõgi pöörati teise suunda. Tähendab, juba see kõlab kuidagi... lollakalt. Ja siis ei ole neil hierarhiat, kõik eri liiki sellised toodetud olevused on võrdselt kodanikud (hakkab peale!!! nende masinelukate võimed olid terraformiva kompanii poolt muidu kujundatud vastavalt vajadusele). Tahaks iriseda, et kuidas väga pikka aega planeete terraforminud seltskond ei tule selle peale, et mingi osa oma funktsiooni täitnud sellistest küborg-töölistest lihtsalt ei ela oma elu lõpuni, vaid hakkab endasuguseid juurde tootma? Omaette küsimus on, miks need seda tegema peaksid? Ehk minu arust avaldub siin taas autori enda puudest tulenev vastuolu – tahaks ikka meeletult inimsoo hulka kuuluda, ühiskonda mängida ja nii edasi, mis sest, et (autor vabatahtlikult, nood masinad disainilt) selle hulka ei kuulu.
 
Siis toimub lahing nonde edasieksisteerivate mittehapnikukeskkonna tööliste ja kompanii vahel. „Head” (rikkis masinad, kui järele mõelda) võidavad tänu trikile, mis... noh, pole võimatu (st et see toimib), eeldades, et „pahad” (terraformiv kompanii, Verdance) ilmselgelt pole „masinate mässu” ette näinud ja neil on odavaim võimalik varustus... Aga üldiselt on see üks abitumaid ja totakamaid lahingukirjeldusi üle pika aja [facepalm].
 
Teises osas on sees veidrat seksi nende masinate (või noh, autor proovib neid kuidagi inimesest paremate [woke’imate] inimestena kujutada) vahel. Taas – kujutlusvõimet ja ulmet on! (Seekord positiivses võtmes, kuigi muidugi kerge irooniaga.) Samas üldisemal tasemel ei suuda märkimata jätta, et kõik see on loogiline eeldusel, et 60 000 a tulevikus pole keegi suutnud mõtlemiseks leida midagi paremat inimajust ja sellest omakorda ei saa seksiga seotut kuidagi ära.
 
Aga jah, siis jõuti intelligentsete vihmaussideni ja linnadevaheline transport otsustati organiseerida... intelligentsete, isiksusega rongidega. Pean ütlema, et siis (ca 2/3 peal) ma kukkusingi sellest raamatust lõplikult läbi, kui mängu tulid need... oli vist Choo Choo – noh, see laste multikas, kus auruvedurile on nägu ette joonistatud. Ja siis seletab autor (oma tegelaste suu läbi, aga ilmselgelt ise seda uskudes), et transpordisüsteemi parim korraldus ongi, kui rongid ise mõtlevad, kuhu sõita on vaja; tuleb nendega läbi rääkida; natuke mainitakse, et rong peab olema nii ehitatud, et naudib sõitmist. Ehk kokkuvõtte taas see, mida ma ütlesin kogu raamatu kohta – tõeline ulme!... aga samas näruselt infantiilne ja kantud soovmõtlemisest.
 
Tähendab, ma ei hakka täpsemalt ära rääkima, kuhu see kõik välja viib, kummatigi võib juba arvata, et eks see üks woke hobuseunenägu ole. Muidugi on terves raamatus läbivalt paha Verdance, terraformiv kompanii – unustades ära, et ilma nendeta poleks midagi. Et too kompanii on liikumapanev, maailmu loov (sõna otseses mõttes antud juhul ju) jõud. Ja siis irisevad tööriistad, kes arvavad, et teavad paremini, kuidas kõik käima peab ja et neid piisavalt ei austata... Muidugi on kõik olevused võrdsed ja paha on H. Sapiens, kes end paremaks peab. Muidugi on kõik korras, kui tegelased muudkui räägivad ja lahendavad asja demokraatlikult... Muide, mingil hetkel hakkas selles raamatus häirima ka see sügav lapsikus – kui isegi peatüki alguses on kellelgi iseloom, arvamused ja kerge võimalus konfliktiks, siis juba pärast paari lehekülge tuleb selline My little pony tüüpi üksteise kaelade nuhutamine ja kõik on jälle sõbrad. (Välja arvatud ürgpaha Verdance muidugi.)
 
Ühesõnaga, sellest raamatust oleks võinud midagi saada, kui see ei sureks ära praegusaja teatud seltskonnas populaarsete inimvihkajalike luulude otsa.
 
Teksti loeti inglise keeles

 
[Lugesin, sest 2024 Hugo nimekirjas]
 
Saaaast
 
[NB: järgnev sisaldab vähesel määral spoilereid]
 
Selle raamatu kohta on mitmetes tutvustustes öeldud 'queer space opera', ehk eesti keeles siis 'perversne kosmoseooper'.
 
Tähendab, ega mul pole puuetega inimeste vastu midagi ja eks ma kasutan oma lugudes ka kolmedollarilisest veidramaid seksuaalpraktikaid, ent küsimus on siin pigem nagu selles anekdoodis, mida räägiti omal ajal vana juudi ja nõukogude liiduga, ent mis hoopis rohkem kehtib täna jänkistani kohta – "Lahkumise põhjus?" / "Homoseksualism." / "Kas teile ei meeldi?" / "Ei. Vaadake, kunagi selle eest karistati, siis seda ei sallitud, siis oli kõigil ükskõik ja nüüd on see au sees. Ma tahan enne minema, kui see kohustuslikuks muudetakse."
 
Ehk – Hugo nominendiks on võimatu saada, kui teose kõik positiivsed tegelased ei ole sügavalt hälbelised. Asi ei ole selles, et see oleks kuidagi olemuslikult vale – oksele hakkab ajama siis, kui kõik on sellised ja seda serveeritakse kuidagi... võitlevalt; et loomulikult on kõik sellised ja kes ei ole, on -foob. Ja sellega seostub teine asi, mis on natuke laiem – tuleb vihata kõike seda, mis on inimeses helget. Tuleb kohutavalt pahadeks teha kõik tegelased, kes võitlevad millegi eest, mis seostub au, väärikuse ja inimliku suurusega, tuleb agressiivselt hukka mõista kohusetunne ja vastutus ja nii edasi.
 
Edasi – ma olen kunagi kirjutanud, et ajaränd on tihti vaid rohmakas instrument autori käes, kellel süžee kuidagi muidu kokku ei tule. Noh, see raamat on üks nendest. Ja ma olen hakanud vihkama kunstlikku, punnitatud põnevust – noh, et kõik muudkui jooksevad läbisegi ja peategelast kaitseb ainult ülivõimas 'narrative shield', ehk siis kui nappe viimasel hetkel pääsemisi hakkab liiga palju üksteise otsa kuhjuma... hakkab mul igav.
 
Loo algusel polnud vigagi – närustes tingimustes vaevu toime tulev inimeste viimane vastupanukolle pärast seda, kui võõrtsivilisatsioon hävitas Maa ja inimkond langes. No ja hakkab peale – tasapisi koorub välja, et uhke, meeleheitlik vastupanu on üsna ilge fašistlik režiim... (kas keegi tõesti üllatub?!?) Pärast hulka ebaloogilisi nappe pääsemisi muudetakse ajaliini ja Maa 14 mlrd inimesega ei hukku. Ei läinud paremaks (kas keegi tõesti üllatub?!?)
 
Olgu, aga tõeliselt ära viskama hakkas mul raamat siis, kui selgus, et kõik need dekoratsioonid varjavad üsna lamedat peredraamat – et komandör olla halvasti ümber käinud peategelase, teismelise tüdruku 'reeturist' õega ja hakkab temalegi näppe külge ajama (aga tema tahaks hoopis armastada üht tüdrukut).
 
Tähendab, hindega ma kõhklesin kaua 1 ja 2 vahel. Aus on öelda, et puhtalt seiklusloona pole raamat veel kõige hullem, ilma ideoloogilise sõnnikuta paneksin sellele kolme (3), sest autor on siiski vaeva näinud, samas kui loos on täiesti naeruväärseid, galaktikasuurusi loogikaauke. Üks siiski sellepärast, et vaatamata kogu dekoratsioonidele ja ülesklopitud põnevusele pole see mingi kosmoseooper või isegi seikluslugu. See on punnitatud homoseksualismi propageerimine, sekka isakuju mustamist, valge inimese hukkamõistmist ja teatud nurga alt ausat narratiivi, et teismelistelt ei tasu oodata tervet mõistus ja kohusetunnnet.
 
Sama asi, miks ma kunagi nõukaulmele karmilt ühtesid ladusin –  raamat jättis suhu halva maitse, sest ma tõesti ei salli inimvihkajalikke ideoloogiaid.
 
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Hm, huvitav, ma ei olegi seda raamatut arvustanud... Võtsin selle kätte ja lehitsesin, sest avastasin, et ühes parasjagu kirjutatavas loos olen kasutanud natuke sarnast maailma. Mis on selle raamatu kiituseks -- suutis ikka muljet jätta.
 
 Ainult et paraku mulje, et ma ei suuda mitmekümne aasta jooksul (sest lugemisest on möödas juba aastakümneid) unustada, kui loll see raamat on. Ehk siis on inimesesarnaste kohalikega asustatud planeedil unustatud inimkoloonia, mis täiesti uskumatu, läbitungimatu juhmusega järgib mingeid umblollakaid põhimõtteid, mis pärsivad nende ja tegelikult kogu planeedi arengut. Ja kui suuremas osas raamatust tundub, et kõik läheb nii nagu reaalses maailmas sel puhul läheks, st isake darwin lahendab asja ja reaalsusest irdunud luulud saavad ajalooks, astub lõpupoole vahele deus ex machina. Muidugi jälle sülitades loogikale ja teadusele ja inimolemusele sellistele asjadele...
Teksti loeti eesti keeles

[2024 Hugo nominentide nimekirjas teine, eks ole...]    

No minge te ka persse!

See raamat ei ole otseselt halb, kuid... IGAV. Jah, algus justkui andis lootust, aga edasi läks umbseks narisemiseks ja oli seda niikaua, kui ma vastu pidasin ja diagonaalile läksin. Võimalik, et mul jäi midagi seetõttu saamata, ent ma kahtlen selles tõsiselt ja elu on liialt lühike, et seda kulutada umbse narisemise lugemiseks.

Vähemalt tean nüüd kindlalt, miks see raamatu Hugo nominantide hulgas oli – peaaegu kõik tegelased on perverdid ja hukka mõistetakse kolonialismi.  

Ehk ei ole raske ära arvata, et Sri Lanka autor kirjutab läbi hämarulme lahti oma rahva teatud vaimset seisu. Jah, see pole isegi mitte õige fantasy, sest maagia on jutus pigem selgituseta taustaks (justnagu maailm olekski selline) ja kõiges on süüdi kolonialism (st kuna tegu väljamõeldud maailmaga, ei mainita kunagi inglasi vmt, pigem kumab see tekstist läbi). Eks ole, leskede põletamine on ikka õige asi ja muidugi on ainult inglased süüdi, et nad seal omavahel mõnisada tuhat maha lõid ja siiamaale kaklevad...  

Ehk siis kasvatab mingi Mother of Glory oma ainsat poega Fetterit (see viimane peaks tulenema kuidagi Buddhast) palgamõrvariks, et see oma isa tapaks. Loo arenedes tuleb välja, et ega emal muud argumenti suuremat polegi, kui et isa nad maha jättis. Jee, väga austusväärne motivatsioon. No ja eks isa muidugi ka lõhkus natuke nende sellist idüllilist „loomulikku, loodusega kokkusulanud” olesklemist; näiteks andis asjadele nimed. Eks ole, ma ei viitsi siin pikalt kirjutada, aga selge ju, et see on otsene vastandumine analüütilisele mõtlemisele või laiemalt mõtlemisele üldse, mis arusaadavalt on omane lääne kultuurile.  

Ehk siis seikleb Fetter mööda maailma ja autor mõistab hukka... noh, enam-vähem kõike. Peategelane on suhteliselt passiivne, pigem triivib kaasa. Kohati ei ole tekst üldse halb, mingil hetkel hakkavad need eredad või säravad (bright) uksed lausa huvitama... aga sellest kõigest ei tule midagi. Jah, on käänakuid, on revolutsionääre, on ideid, miski pole nii nagu paistab. Aga kui tüübil pole varju lihtsalt sellepärast, et ema pärast ta sündimist naelutas varju maa külge ja rebis selle lahti... siis jääb vaid ohata...  

Ma ei ütle päris, et seda raamatut ei peaks lugema. Üsna omapärane ja seetõttu mõjub kuidagi teistmoodi – värskelt. Aga ikkagi on see igav ja täis ideoloogilist sõnnikut.  

Teksti loeti inglise keeles

Ehk siis esimene 2024 Hugo romaanide nimekirjas.
 
Jah, ma tegelen taas enesepiinamisega, ehk loen selle kahjuks ilmselt pöördumatult allakäinud auhinna nominentide teoseid...
 
Eks see romaan vist ole žanrilt young adult, ainult et antud juhul ma tõlgin seda terminit küll täiega debiilkirjanduseks.
Ja aus on öelda, et ega ma seda kõike läbi ei lugenud. Selline enesepiinaja ma siiski ei ole. Ma loen algusest paar-kolmkümmend lehekülge ja teos kas haagib või ei haagi. Siis ma keeran paarkümmend lehte pisut edasi ja proovin uuesti 5-6 lk. Siis ma loen veel ca poolest tosinast kohast raamatus, et no kas tõesti ei haagi taha. Siis ma tavaliselt loen wikist sisukokkuvõtet ja uurin, kes on autor ja nii edasi.
 
Raamat on, nagu nimigi ütleb Amina al-Sirafi seiklustest. Too on üks eriliselt vinge naisterahvas -- piraadikapten, sõdur, nõid ja lisaks veel hea ja hooliv ema.
Oehh. Teos algab põrmustava sissejuhatusega -- kapaga räiget feministlikku möla ja siis islami kiitmist. Nojah, autor on naine, kes sündis katoliiklikus peres ja tiinekaeas läks üle islamiusku. Ja elab ta New Yorgis -- vast see annab võtme kogu raamatu tonaalsuse mõistmiseks. Tähendab, see ei ole mingi kohustulik kompartei kiitmine, nagu tuli sisse panna okupatsiooniajal, see on täiemõõduline sotsrealism selles mõttes, et autor kirjutab seda tõsimeeli.
No ja algab raamat kahe noore nolgiga, kes kutsuvad välja põrguvürsti tütre ega saa sellega muidugi hakkama, aga meie überchick päästab olukorra ja nii edasi. Siis tuleb ta juurde ühe surnud kaaslase ex, kelle tütar on röövitud ja eks siis tuleb teda otsima hakata.
No ja nii see nõidust ja võitlemist täis lugu muudkui läheb, sekka pseudoaraabiat, natuke sooidentiteedi segadusi ja muidu rabelemist. Suuri tundeid ka -+ karikatuurselt.
 
Ühesõnaga, minu jaoks oli teos lihtsalt halb.
Lihtsalt -- halb.
Või noh, meelelahutus, mida minu arvates ei tõsta mitte miski esile tuhandete teiste hulgast. Lugu muudkui läheb ja kogu aeg juhtub midagi... Aga miks ma seda lugema peaksin?
Teksti loeti inglise keeles

Andsin välja, sest väga meeldis. Jah, nõus, et teatud mõttes oleks justkui hakatud uuesti Amberit kirjutama, aga mis seal ikka, Amber tuli ju hästi välja. Lugesin seda kunagi, kui see välja tuli ja avastasin üllatusega, et polegi arvustanud; seda viga siis parandan.
 
Kuna kiidetud niikuinii, siis irisen natuke. Võimalik, et see pole aus, kuid kuigi inglise keeles lugemise ja nüüd tõlke ülelugemise (noh, kui ma selle lehekülgedele panen, loen ikka võimalikult tähelepanelikult üle, aeg-ajalt tõlkijaga [vähemalt mõttes] vaieldes) vahel on ca 15 aastat, ma ju ikka enam-vähem mäletasin, kuidas lugu läks. Ütleme, raamatus on paar kohta, kus ma mõtlesin, et damn, kuidagi liiga lihtsalt käib see asi... aga noh, jah, enamik ulmet ajab palju labasemalt läbi, ei maksa olla perfektsionist...
Ja lõpp oli see koht, kus ma teatud määral nõustun eelarvustajaga -- et lugu oleks parem karmimas võtmes, aga naised kipuvad tegema ka kõige rajumast seiklusest midagi... pehmet. Imalat. Barbielikku. Noh, see ei läinud talumatuks, aga olge valmis :-P
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma pean alustama sellest, et kaua aega mõtlesin selle raamatu SH sarjas välja anda. Aga -- ausaks jäädes -- olin lugenud ainult 1991 a ilmunud samanilmelist lühiromaani. Sellele annaksin hindeks mingi 4,5; st võibolla 5, aga kuna ma olen selline õel arvustaja...
 
Romaanile on juurde kirjutatud üsna palju tulevikku ja iga leheküljega läheb see viletsamaks. Kui lühiromaani puhul võib veel andeks anda pisut igasugust "elulist" ballasti ja tobedat tundlemist (naisautor, mis teha...), siis edasi hakkab see tõsiselt häirima (vähemalt mind); st konflikt on püsti pandud ja ma tahan teada, mis sellest saab, mitte, kuidas selle üle targutatakse.
 
Palju hullem aga on, et edasi muutub raamat usutamatuks. Ja Jänkistani-keskseks, mis on seesama. Autori maailmapilt on täpselt selline, nagu neil naljapiltidel, kus gloobusel on kõik peale USA sinine -- et nii näevad tulnukad Maad Hollywoodi filmides. Üks positiivsena mõeldud peategelane muide isegi ütleb ka otse välja, et ta pole kunagi kusagil välismaal käinud ja teda ei huvitagi. Ehk muu maailm ka arenes; neil olid omad geenmodifitseeritud inimesed (ka unetud) ja suhtumised olid teised. Kogu seda dimensiooni romaanis sirgelt ignoreeritakse (paar kildu siin-seal ei muuda asja).
 
Ka kogu probleemiasetus on pehmelt öeldes idiootlik -- kogu unetutega seotud konflikt taandub USA iseseisvusdeklaratsiooni ja kunagiste presidentide kõnede valikuliseks tsiteerimiseks; ja tavalistest inimestest kaugele n-ö eest ära arenenud superinimesed esitavad mitteameeriklase jaoks afekteerivalt ajusurnud küsimusi mingite asjade seaduslikkusest USA seaduste valguses...
 
No ja ma ei hakka lõpplahendust ära rääkima, aga minu jaoks tõmbas see raamatule vee peale. See oli nii usutamatu. Nii... vildakas ja võimatu. Nagu loeks sotsrealismi, kus kolhoosikord kindlasti võidab...
Teksti loeti inglise keeles

Kõik need neli raamatut, mida ma siia (okt-23) üles riputasin, kuuluvad Ascension War sarja.
 
Autor tundub olema üsna noor (no ei leia sünniaastat, nii et käigu kuradile...), hakkas ta kirjutama 2012 ja on avaldanud (silma järgi) paarkümmend raamatut. Lugesin teda sellepärast, et "New York Today Bestseller" ja "over million copies".
Rohkem ma teda ilmselt kunagi ei loe, sest minu arvates on tegu mõttetu grafomaaniga. Ilmselt on ta kuidagi käppa saanud, kuidas toota kiiresti meeletutes kogustes kirjandusesarnast prahti, mis esimesel hetkel sarnaneb ulmega ja on justkui ka põnev... kuni saad aru, et sind petetakse. Et see on ainult meelelahutuseks mõeldud kergekaaluline rämps, jooksmiste, tagaajamiste ja viimasel hetkel pääsemiste tulevärk, mille usutavus on vist isegi allpool Marveli filme (ja see on hetkel küllap tsivilisatsiooni madalaim põhi...)
Järgnev kehtib kõigi sarja 4 raamatu kohta, sest ma tõesti ei viitsi neid igaüht eraldi arvustada, ja sisaldab spoilereid (st suurem osa sellest on leitav igasugustest sisututvustustest, aga ma räägin lõpu ka ära).
Tähendab, lähevad maalased koloniseerima Trappist-1-e (st planeete muidugi), mis teatavasti 40 va ja punane kääbus. Lähevad poolega valguse kiirusest ja magavad ja nii edasi. Ütleme, algus pettis ära -- et tõesti on teada, et seal 7 planeeti ja osa neist peaksid olema Kuldkihara tsoonis ja nii edasi.
Ohumärkideks peaks olema olnud juba ka suht esimestel lehekülgedel toimuv, kus kapten end planeedile laskuvasse süstikusse surub ja üldse vaidlevad nad seal asjade üle, mis mitte kuidagi ei saa vaidlusteema olla, st selliste ekspeditsioonide ettevalmistus peaks olema natuke parem kui päästearmee laulukooril ja protokolli eiramine põhjendustega "mingu nad seal Maal persse, ma lihtsalt tahan esimesena jala maha panna", peaks olema absoluutselt välistatud.
No asi läheb kiiresti käima, leitakse ühed intelligentsepoolsed kohalikud, siis kohe teised, vaenulikud, kes ilmselt kosmosest tulnud, ja siis läheb kohe madinaks... Ehk ma juba mõttes vandusin, aga andsin autorile veel võimaluse. Lugu selles, et tõenäosus kohata esimesel tähereisil intelligentseid metslasi on umbes sama suur, kui perse topitud ilutulestikuraketiga ohutult lennata; ehk olematu. Jah, hapnikuadmosfääriga, st eluga planeedi olemasolu võib tulevikus arvatavasti Maalt kindlaks teha ja muidugi on mõtet minna ainult selliste juurde. Võimaluse andsin ma sellepärast, et olgu, kuidagi peab loo käima saama -- et võiks ju kas või paari lausega usutavust anda või ma oleksin isegi nõus, et olgu, kogu selle piirkonna planeete on torgitud, oleme meiegi kellegi looming (mis astronoomilises skaalas, muide, oleks siis pidanud toimuma suhteliselt hiljuti). Ma andsin isegi vaenulikud tulnukad andeks, sest olgu, miks mitte. Et sarnaneb see asi küll 1930-ndate ulmele, kui suhteliselt inimesesarnaseid olendeid olid kõik tähesüsteemid ja isegi komeedid täis, aga vaatame, mis edasi saab...  
Jah, edasi läks aina hullemaks. Et laevas olid ilmselt nähtamatud tulnukad ja üks naine jäi rasedaks ja laps arenes ülikiiresti ja oli ilmselt kimäär (st pooleldi tulnukas) ja vanematel (või pooleldi "vanematel", aga kõiki detaile ei viitsi ära rääkida) tekkis ahviarmastus ja nad varjasid meeskonnakaaslaste eest pooleaastase ja 2-aastase eluka neile tekitatud lõikehaavu ja kogu seltskond oli endiselt ülima taipamatuse seisundis isegi siis, kui inimesed surema hakkasid ja... noh, see ei olnud päris nii lihtne, aga raamat mandus Alieniks, eks ole. Jah, laevas oli nähtamatuid tulnukaid ja nii edasi...
Ühesõnaga, palju rabelemist, laskmist, viimasel hetkel pääsemisi ja nii edasi. Lõpp oli selline, et no peab tulema järg -- tulnukad olid FTL-iga palju enne kohal ja Maa vallutatud.
Järgmised osad siis trambib seltskond Maal ringi ja see on selline tuhat korda loetud-nähtud laserrelvadega surtsutamine ja -- oh-sa-nõme-jumal! -- zombid olid ka platsis. Ehk siis osa inimesi ei muutunud kimäärideks, vaid sellisteks kohutavalt agressiivseteks poolloomadeks, mida oli Maa täis väljaspool (tuilnukate rajatud) linnamüüre. Loomulikult ei vasta autor küsimusele, millest dregid (nii oli nende nimi) elasid, miks nad üldse agressiivsed olid ja kuidas see põlvkondi sai püsida etc etc. No ja ma hakkasin mõttes lugema, et kui tõenäoline siis see ja see pääsemine vmt oli, et kas üks kolmele, kümnele, sajale, ja kui ma niimoodi ligikaudu kokku lüües jõudsin teises raamatus nii 10ˇ-24-ni... Ühesõnaga, nagu öeldu, odav praht. Ja (nüüd päris spoiler) neljanda raamatu lõpus veel ajaränd ka sisse toodi, nii et seltskond 200 000 aasta eest Maal ilmselt inimkonnale n-ö aluse pani, jäi vaid nukralt naerdes anda endalegi hinne -- jah, põnevuse näilisus pani siiski lugema. See oli nagu popkorn --  et ahmid ja ahmid, aga tegelikult on see tervisele kahjulik ja pärast on süda paha.
Teksti loeti inglise keeles

Suunurgad ei tõuse. Noh, põnev, aga selline tunne jäi, et elu on liiga lühike, et seda lihtsalt ära kulutada. (Ja see on vist halvim asi, mida ühe raamatu kohta öelda võib...)
 
Tähendab, nüüd, päev pärast lugemist, lähen ma raamatu peale aina kurjemaks (ja selles, BTW, ei ole midagi halba, et mõnele just meeldivad detailid, mis minu kurjaks ajavad -- inimesed on erinevad).
 
Esimene selline detail on -- ja see ei ole vist spoiler, sest kaanepilt ütleb selle ju tegelikult ära -- intelligentsed kassid.Kassid on toredad loomad, keda ma olen vastikutest tuba räpaseks tegevatest nähtustest valmis kõige rohkem taluma -- just nende iseseisvuse pärast, st nad ei sõltu sinust. Ma saan nendega üldiselt hästi läbi, aga tuleb ka ära öelda, et mina ei jäta asendit muutmata, veel vähem istuma kuhugi sellepärast, et kass süles magab.
 
Aga see selleks. Ehk intelligentsed kassid on päris levinud teema ja sellel (st intelligentsete kasside) skaalal minu arust JS natuke labastab neid. Miski polnud selle juures sümpaatne. Aga ma ei oska näppu peale panna. Igatahes jätsid need elukad mu kuidagi külmaks.
 
 
Palju hullem on, et terve see raamat jättis mu külmaks. Mul tekkis kuidagi tunne, et autor ei võta oma tegelasi ja maailma ka just ülearu tõsiselt. See ei ole alati miinus, aga see raamat pole ka nii lõbus, et õigustaks sellist, ütleme, pratchetlikku lähenemist. Ehk see ei anna hea pula mõõtu välja. Pigem tekkis lugedes selline Marveli filmi tunne -- kõik on absurdini muinasjutuliseks väänatud, butafooria on maksimumi peal, maailm on ohus ja seda agaralt päästetakse... aga kõik on vahtplastist, veri ja kannatused pole tõelised ja sa tead, kuidas asi lõppeb... Ma ei tundnud ühelegi tegelasele kaasa, need kõik olid mitte tegelased, vaid karikatuurid. Täpsustaksin -- karikatuurid tegelastest, keda on täis kõik Jänkistani raamatud-filmid.
 
Mulle ei meeldinud selle raamatu põhikonflikt või kogu situatsiooni ülesehitus. Spoileritesse laskumata -- seda on väga-väga palju paremini tehtud. Minuarust lõi siin taas välja raamatu peamine viga -- see justkui ei suuda otsustada, millise tooli peale istuda. Selles puudub paljude heade (ulme)põnevike apokalüptiline süngus, teatud taju, et autor ehitab situatsiooni üles tõsiselt -- et selliste ja selliste algtingimuste juures võibki asi loogiliselt nii edasi minna. Teisalt ei lähe see päris sinna Austin Powersi klassi.
 
Ja noh, raamatus ei ole ühtki tunnet.
 
Aga on (spoiler alert!) streikivad delfiinid... Ehh, loodame, et asi pole nii hull, aga vaadates, mis viimasel ajal maailmakultuuris toimub, tekib hirm, et kõik head raamatud on ära kirjutatud, head filmid tehtud, ja edasi tuleb selle maailmakorra lõpuni ainult poliitkorrektne derivate crap... 
Teksti loeti inglise keeles