U"pris huvitav raamat. Idee ei ole ku"ll uus ja ka keskpaigas vajub sisu a"ra aga muidu pole raamatul viga midagi.
(romaan aastast 1965)
eesti keeles: «Põrgukoerad»
Rapla «EGC» 1992
«Põrgukoerte» (tegelikult «Deemonite katk») põhjal on seda üsna raske arvata. Olen lugenud mitmeid Laumeri romaane ning tean ka seda, et teatmeteosed peavad antud köidet kirjaniku üksiktekstidest üheks tüüpilisemaks ja paremaks. Vahemärkusena ütleks, et tegelikult on ka see raamat kaudselt ühe sarja osa. Siin esinevad need Bolo tankid, mis veel kahes Laumeri raamatus ning mitmes ühismaailmade antoloogias üsna keskset rolli mängivad. Romaan oli veel ka Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni (SFWA) aastaauhinna Nebula nominant! Vaene eesti lugeja aga tõmbas Laumerile juba kindlasti vee peale, sest maakeelse väljaande põhjal on raske midagi säherdust oletada...
Kuid siiski soovitan soojalt mõni muukeelne Laumer üles otsida ja läbi lugeda. Ja kui te loete vaid eesti keeles, siis püüdke seda romaani lugeda vaid nõnda, et te ei pane tähele seda abitut rootsi keelest tehtud kaudtõlget. Ainuke asi mis selles eestikeelses kapsas hea on, on pildid. Aga püüdke tõesti uskuda, et Laumer võib olla ja ka on parem, kui see «Põrgukoerteks» mugandatud «A Plague of Demons».
Ühinen eelnevalt Jyrka poolt öelduga - _kindlasti_ ei maksa Keith Loumerist arvamust kujundada käesoleva raamatu eestikeelse väljaande baasil. Ei ole teda küll originaalis lugenud, kyll aga olen kunagi peale sattunud tervele reale sama autori vene keeles välja antud lühijuttudele. Ja need olid keskpäraselt head. Oluliselt premad, igal juhul, kui ainult "Põrgukoeri" lugenuna võiks arvata.
Mis puutub käesolevasse teosesse, siis on kuratlikult raske hinnata, kui palju just saab kanda eestikeelse tõlke.. puuduste arvele. Ausalt öelda on mul raske ette kujutada, et ta mulle ka originaalis kustumatu mälestuse oleks jätnud.
Kokkuvõtteks - raamat mille vähemasti eestikeelsest inkarnatsioonist maksab võimaluse korral hoiduda.
Ka sõnavõtud kaudtõlke viletsusest ajasid mul karvad turri. Minust arust ladus eesti keel. Võrdlesin maakeelset väljaannet riiulilt võetud A Plague of Demons’iga (2003.a väljaanne). Umbes tosina huupi valitud lõigu tõlge oli pädev, poleks muutunud ka originaalist tõlgituna. Toon kaks lühendatud näidet:
1) Tormasin edasi, põrgukoerad klähvides kannul ( I ran – and the Hounds of Hell bayed behind me. 6 pt. lõpp);
2) …näen nüüd tunduvalt parem välja, meenutades rohkem odava matusebüroo poolt kiiresti matmiskorda seatud laipa kui lihtsalt kraavi visatud kadunukest (I looked better now – like someone who’d been hurriedly worked over by bargain mortician, rather than just a corpse carelessly thrown into a ditch. 9 pt. 3. lk lõpp)
2017. aasta suvisesse Skarabeuse antoloogiasse olen sisse võtnud kaks Laumeri teost: jutu Placement Test ja lühiromaani Once There Was a Giant. Laumeri suure austaja David Weberi põhjal sobiks selle novella pealkiri Laumeri elutöö hinnanguks ja epitaaafiks. Laumeri looming on seda väärt, et eesti lugeja seda paremini tunneks.
Sellegipoolest ei tõuse minu käsi sellele ulmelisele spioonimärulile alla viie panema. Need tankid olid ikka ülilahedad. Olgu siis ülejäänuga, kuidas oli.
No minge te ka persse!
See raamat ei ole otseselt halb, kuid... IGAV. Jah, algus justkui andis lootust, aga edasi läks umbseks narisemiseks ja oli seda niikaua, kui ma vastu pidasin ja diagonaalile läksin. Võimalik, et mul jäi midagi seetõttu saamata, ent ma kahtlen selles tõsiselt ja elu on liialt lühike, et seda kulutada umbse narisemise lugemiseks.
Vähemalt tean nüüd kindlalt, miks see raamatu Hugo nominantide hulgas oli – peaaegu kõik tegelased on perverdid ja hukka mõistetakse kolonialismi.
Ehk ei ole raske ära arvata, et Sri Lanka autor kirjutab läbi hämarulme lahti oma rahva teatud vaimset seisu. Jah, see pole isegi mitte õige fantasy, sest maagia on jutus pigem selgituseta taustaks (justnagu maailm olekski selline) ja kõiges on süüdi kolonialism (st kuna tegu väljamõeldud maailmaga, ei mainita kunagi inglasi vmt, pigem kumab see tekstist läbi). Eks ole, leskede põletamine on ikka õige asi ja muidugi on ainult inglased süüdi, et nad seal omavahel mõnisada tuhat maha lõid ja siiamaale kaklevad...
Ehk siis kasvatab mingi Mother of Glory oma ainsat poega Fetterit (see viimane peaks tulenema kuidagi Buddhast) palgamõrvariks, et see oma isa tapaks. Loo arenedes tuleb välja, et ega emal muud argumenti suuremat polegi, kui et isa nad maha jättis. Jee, väga austusväärne motivatsioon. No ja eks isa muidugi ka lõhkus natuke nende sellist idüllilist „loomulikku, loodusega kokkusulanud” olesklemist; näiteks andis asjadele nimed. Eks ole, ma ei viitsi siin pikalt kirjutada, aga selge ju, et see on otsene vastandumine analüütilisele mõtlemisele või laiemalt mõtlemisele üldse, mis arusaadavalt on omane lääne kultuurile.
Ehk siis seikleb Fetter mööda maailma ja autor mõistab hukka... noh, enam-vähem kõike. Peategelane on suhteliselt passiivne, pigem triivib kaasa. Kohati ei ole tekst üldse halb, mingil hetkel hakkavad need eredad või säravad (bright) uksed lausa huvitama... aga sellest kõigest ei tule midagi. Jah, on käänakuid, on revolutsionääre, on ideid, miski pole nii nagu paistab. Aga kui tüübil pole varju lihtsalt sellepärast, et ema pärast ta sündimist naelutas varju maa külge ja rebis selle lahti... siis jääb vaid ohata...
Ma ei ütle päris, et seda raamatut ei peaks lugema. Üsna omapärane ja seetõttu mõjub kuidagi teistmoodi – värskelt. Aga ikkagi on see igav ja täis ideoloogilist sõnnikut.