(romaan aastast 2002)
eesti keeles: «Üle ööbikupõranda»
Tallinn «Varrak» 2004
Tallinn «Varrak» 2006
eelkirjutajat täiendades - see esimene takeo oli muidugi kodanik shigeru vend, mitte poeg. ja ma ei ütleks, et naisliin igavam oleks olnud, mulle suht meelepärane käsitlus nimega "asskicking fetish girls" pole ulmes veel tähtsust kaotanud - iseasi, kui hästi see just selles teoses esile tõuseb.
aga sarja tulevikust: autor kirjutab triloogiale eellugu ning on lubanud ka järelloo kirjutada. kaua see nii jätkub ja kui palju sellest eesti keelde jõuab, sõltub puhtal kujul müügiedust.
Algus venis hullupööra. Pärast poisi sattumist Otori juurde läks pisut huvitavamaks, aga ainult kuni sinnamaani, kuni algas peaaegu pool raamatut kestev teekond Tohani juurde. Päris lõpp oli actionirohke ja kuigi mingitsorti lahendus leiti, jäi ilmselgelt poolikuks. Peategelane oma pideva hädaldamisega meenutas natuke Robin Hobbi Fitzi, kuigi oli natuke rohkem kättemaksuhimulisem. Fantasy osakaal on üsna väike, piirdudes Hõimu liikmete mõningate oskustega ja ka maailmaga, mis meenutas küll Jaapanit, aga ilmselt ei olnud seda.
Piisavalt huvitav raamat, et päeva - kahega läbi lugeda, isegi järgede vastu tekkis mõningane huvi. Paraku Varraku kirjastamispoliitikat arvestades eesti keeles neid arvatavasti ei ilmu kunagi, aga originaalkeeles hankida ilmselt ei viitsi.
P. S. See nn. ööbikupõrand polnud midagi muud kui tavaline kriuksuv põrand. Arvan, et selliseid ööbikupõrandaid on iga vana puust maja paksult täis.
Nii et peale selle feodaalse Jaapani on romaanis kõik muu keskpärane või isegi alla selle: Tegelased, sündmustik, põnevus, intriigid jne. Hearn ei oska pinget kruvida, põnevalt ja kaasakiskuvalt jutustada, ta tegelased on lahjad ja kohati naeruväärsed.
Süžee jaoks on ammutatud inspiratsiooni kahe menuka naisfantasti loomingust - Robin Hobbi “Assassinist” ja JK Rowlingi Harry Potterist. On üks poiss, orb, kes avastab endas võluvõimed ja neid hakatakse temas arendama, ühtlasi temast salamõrtsukat kasvatades. Tal on loomulikult millegi eest kätte maksta, teda tahetakse ära kasutada, lojaalsused lähevad sassi. Mõistagi on loos ka kaunis tütarlaps ja mõistagi üritab autor kogu aeg miskeid kurikavalaid intriige välja mõelda jne. Lugu on trafaretne, areneb tuimalt ja ettearvatult, originaalsusest pole juttugi.
Süžeest poleks ju asja, kui oleks põnevalt jutustatud, aga ei ole. Hobb teeks paremini. Sarnaselt Hobbiga on naiskirjanik siin valinud minajutustajaks meesterahvahakatise, mille puhul ma teda ka õnnitlen. Minajutustust saadavad vahepalad tütarlapse vaatenurgast ja need on pisut rohkem õnnestunud kui mitte arvestada, et selle imaginaarse feodaalse Jaapani naistegelased kipuvad regulaarselt kiljatama feministlikke loosungeid.
Minu jaoks väga igav raamat; selline, mida ei jaksa üle 30 lk järjest lugeda. Hääletan selle poolt, et Varrak jätkaks oma senist kirjastamispoliitikat.
Selle raamatu suutsin lõpuni lugeda peamiselt selle pärast, et autor tegi - muidugi tahtmatult - mulle kõvasti nalja. Kõigepealt see jaapanipärasus, mida ta ka ise mainib - alul üritasin seda püüdlikult unustada, siis - nagu öeldud - hakkasin seda võllahuumorina võtma. [Sattusin kunagi mingile pornosaidile, kus mind ilmselt IP järgi suunati alustuseks sektsiooni, mis justnagu reklaamis "kohalikke" prostituute. Noh, Eesti kõige tähtsam linn on Viljandi (seal nad kõik asusid ja muide, mingi Google kaardi pealt tõepoolest kunagi tuli teatud suurenduse juures ainult Viljandi välja...) ning meil tegutseb täiesti arvestatav hulk neegerlitse.] Vaat see jaapanipärasus LH lugudes on umbes samasugune. Kõigepealt too feministlike loosungite esitamine naistegelaste poolt, mida MK juba mainis, siis natuke vildakas ja enesetapjalik samuraikultuur, siis kohutavalt kunstliku või filmilikuna mõjuv detailideta miljöö... Ühesõnaga: "... Tegevus toimub keskaegset Jaapanit imiteerida püüdvas lagedas koomiksimaailmas..."
See Hõim ise oli juba piisavalt naljakas nähtus. Tegelikult kasutavad väga paljud ulmeteosed tegelastele eriliste võimete andmist. Potter, Fitx... mis need Amberi printsidki muud olid. Küsimus on nüüd selles, kas lugeja uskuma ka jääb (ma ei räägi siin 12-aastastest, eks ole). Kuidas on (kirjelduste järgi) umbes Eesti-suurusel alal aastatuhandeid välditud geenide segunemist? Kuidas on nii väikeses ühiskonnas välditud teabe levimist? Siis peategelase turbokujunemine... Et tuleb mees metsast ja aastaga loeb, kirjutab, joonistab, võitleb - sihukest supermani tahaks kohe näha ja katsuda. Inimsugu on ikka kuradi tölp nähtus, et meid tosin aastat selleks koolitada tuleb, nii et selge ju, et taolised pooljumalad meid valitsema peavad.
Aga korra lugeda kõlbab. Ootused selle raamatu suhtes olid väga madalad ja seepärat pettuma ei pidanud.
Silma torkas raamatu hämmastav ülesehituslik ja sisuline sarnasus Robin Hobbi "Salamõrtsuka"-seeriaga. Mingisugune emotsionaalne ja orvustunud assassiiniõpilane, kellel on mingeid imelikke maagilisi võimeid.
Kõlab sarnaselt, eks?
"Üle ööbikupõranda" (üle pika aja sai midagi maakeeles loetud) koha pealt tekkisid esimestest lehtedest alates üsna vastandlikud tunded, mis saatsid mind lõpuni välja. Ühest küljest on tegemist väga ladusa ja hästi kirjutatud (ja tõlgitud!) teosega. Teisest küljest on sisu kui siis mitte otseselt lapsik, siis vähemalt lapsemeelne. Ma otsustasin lõpuks kolme asemel nelja anda vaid selle pärast, et tegemist on ilmselgelt lasteraamatuga.
Mõni päev enne kui ma seda raamatut lugema hakkasin, jutustasin ma ühele oma tuttavale, kuidas näeb välja keskpärane fantaasiaromaan: Kusagil on väike küla, mille pahad maa tasa teevad. Ellu jääb vaid üks poiss (või tüdruk), kes juhtumisi kõike pealt näeb. Millegipärast on veretööd korda saatma tulnud põhikurjam, kes vaatamata sellele, et on võimas ja suur valitseja, tuli isiklikult kõrvalisse külla veresauna korraldama. Ellu jäänud poiss (või tüdruk) jätab ta näo meelde. Sedavõrd kuidas poiss (või tüdruk) suuremaks sirgub, hakkavad temas manifesteeruma üleloomulikud võimed. Selgub, et ta on kas keerulistel asjaoludel mingi võimsa suguharu liige või millegipärast ühel või teisel põhjusel "välja valitud". Esialgu korratult arenevad võimed jäävad silma salapärasele meistrile (sifule, senseile), kes ta oma tiiva alla võtab ja talle nende valitsemist õpetab. Peaaegu stereotüüpiline on see, et õpipoisist meistriks sirgutakse loetud kuude jooksul. Lõpuks organiseerib juba pisut suuremaks kasvanud poiss (või tüdruk) kättemaksu põhikurjamile, kelle nägu tal endiselt meeles on. Ahjaa, kuigi algselt on peategelane tavaline maamats, leiab ta sellele vaatamata omale suure armastuse kellegi näol, kes on kõrgest soost ning erakordselt ilus. Võib öelda, et "Üle ööbikupõranda" jälgib seda mudelit peaaegu täiuslikkuseni.
Et asjal rohkem jumet oleks toimub tegevus fiktiivses keskaegses Jaapanis, millel pole keskaegse Jaapaniga palju muud ühist, kui see, et nimedel on jaapanipärane kõla ning autor eessõnas mainib seda. Traditsioonilise maagia asendavad selles raamatus ninjad (Hõim) oma erakordsete võimetega (ninja-magic). Puudu on ainult piraadid ja Naruto.
Kuna tegemist on lasteraamatuga, siis ei paneks ma sellele siiski kolme, vaid nelja. Võiks öelda, et tegemist on päris hea poistekaga ja kuigi autor lausa meeleheitlikult üritab sinna sisse litsuda naisõiguslaste värki, tundub see lugejale rohkem koomilise katse kui tõsiselvõetava ajupesuna. Kuna praeguseks on raamatule ilmunud ka kaks järge ja eellugu, siis ilmselt võtan vaevaks need üle kaeda.
No minge te ka persse!
See raamat ei ole otseselt halb, kuid... IGAV. Jah, algus justkui andis lootust, aga edasi läks umbseks narisemiseks ja oli seda niikaua, kui ma vastu pidasin ja diagonaalile läksin. Võimalik, et mul jäi midagi seetõttu saamata, ent ma kahtlen selles tõsiselt ja elu on liialt lühike, et seda kulutada umbse narisemise lugemiseks.
Vähemalt tean nüüd kindlalt, miks see raamatu Hugo nominantide hulgas oli – peaaegu kõik tegelased on perverdid ja hukka mõistetakse kolonialismi.
Ehk ei ole raske ära arvata, et Sri Lanka autor kirjutab läbi hämarulme lahti oma rahva teatud vaimset seisu. Jah, see pole isegi mitte õige fantasy, sest maagia on jutus pigem selgituseta taustaks (justnagu maailm olekski selline) ja kõiges on süüdi kolonialism (st kuna tegu väljamõeldud maailmaga, ei mainita kunagi inglasi vmt, pigem kumab see tekstist läbi). Eks ole, leskede põletamine on ikka õige asi ja muidugi on ainult inglased süüdi, et nad seal omavahel mõnisada tuhat maha lõid ja siiamaale kaklevad...
Ehk siis kasvatab mingi Mother of Glory oma ainsat poega Fetterit (see viimane peaks tulenema kuidagi Buddhast) palgamõrvariks, et see oma isa tapaks. Loo arenedes tuleb välja, et ega emal muud argumenti suuremat polegi, kui et isa nad maha jättis. Jee, väga austusväärne motivatsioon. No ja eks isa muidugi ka lõhkus natuke nende sellist idüllilist „loomulikku, loodusega kokkusulanud” olesklemist; näiteks andis asjadele nimed. Eks ole, ma ei viitsi siin pikalt kirjutada, aga selge ju, et see on otsene vastandumine analüütilisele mõtlemisele või laiemalt mõtlemisele üldse, mis arusaadavalt on omane lääne kultuurile.
Ehk siis seikleb Fetter mööda maailma ja autor mõistab hukka... noh, enam-vähem kõike. Peategelane on suhteliselt passiivne, pigem triivib kaasa. Kohati ei ole tekst üldse halb, mingil hetkel hakkavad need eredad või säravad (bright) uksed lausa huvitama... aga sellest kõigest ei tule midagi. Jah, on käänakuid, on revolutsionääre, on ideid, miski pole nii nagu paistab. Aga kui tüübil pole varju lihtsalt sellepärast, et ema pärast ta sündimist naelutas varju maa külge ja rebis selle lahti... siis jääb vaid ohata...
Ma ei ütle päris, et seda raamatut ei peaks lugema. Üsna omapärane ja seetõttu mõjub kuidagi teistmoodi – värskelt. Aga ikkagi on see igav ja täis ideoloogilist sõnnikut.