Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Walter M. Miller, Jr. ·

A Canticle for Leibowitz

(romaan aastast 1959)

eesti keeles: «Kantileen Leibowitzile»
Tallinn «Varrak» 2004 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
24
7
2
1
0
Keskmine hinne
4.588
Arvustused (34)

Milleri märgatav mõju kaasaegsele ulmekirjandusele ja ta napp toodang on vastuolus. Miller on kirjutanud ca 40 novelli ja vaadeldava romaani (bibliograafias on küll paar algusaastate romaani mainitud, mujal neist juttu ei tehta). Teose kolm osa ilmusid algselt iseseisvatena ajakirjanduses (1955-57). Osad ühtusid sedavõrd hästi, et romaan võitisd Hugo 1961.

Esimeses osa “Fiat Homo” (=saagu inimene) elatakse ajas, kus tuumasõjast on möödunud kuussada aastat. Tühjaks jäänud maailmas elab kiskjaid, mutante ja röövleid. Kõrbes paikneb katoliku klooster, mille pühakuks on tuumasõja ajal elanud Leibowitz. Kloostris säilitatakse ennesõjaaegseid kirjutisi. Mungad neid ei mõista, kuid kopeerivad ja säilitavad neid tulevastele põlvedele. Selle osa peategelane on noor munk Francis, kes leiab pühaks peetava tehnilise joonise, pühendab kogu oma elu selle oskuslikule kopeerimisele ja sureb oma tööd kaitstes.

Teises osas “Fiat Lux” (=saagu valgus) elatakse kuussada aastat hiljem ja on renessanss. Peakangelaseks on õpetlane Thon Taddeo, kes enesekindlalt tuleb Leibowitzi kloostrisse igivanu raamatuid uurima.

Kolmas osa on “Fiat Voluntas Tua” (=sündigu sinu tahtmine) ja siin ilmneb teose peen iroonia. Maailm sööstab kõigile jõupingutustele vaatamata uude tuumasõtta. Kelle tahe nüüd peab sündima? Milleri järgi inimkonna olemus tuhandete aastatega ei muutu ja inimkond hävitab iseenda. Võimas lugu!
Teksti loeti soome keeles

Kõik ees juba ära räägitud/seletatud, seega ühinen kahe käega Arvi Nikkarevi viimase lausega. Tõesti võimas lugu!!!

Eestikeelse tõlke juures oli tore see, et ka ladina keelne teks oli ära tõlgitud. See tegi osad kohap palju selgemaks. Originaalis seda ju polnud.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kummalised tunded tekkisid seda (üht kõigi aegade pingerea etteotsa hinnatud) teost lugedes. Kahtlemata sugestiivne. Üldiselt rahulik narratiiv, ei mingit actionit, kuid sekka mitmed võimsad stseenid (näiteks esimese osa lõpp). Istus mulle ka see üldine ajalooline pessimism - ja ühtlasi sisuline progressi ülistus ning usk sellesse. Ambivalentsus... Väga oluline pluss: nö. tehnilises mõttes ei ole see üle 40 aasta tagasi ilmavalgust näinud teos kuskilt otsast vananenud! Miks siis kummalised tunded? Ei ole seniajani aru saanud, miks kõigile nendele plussidele vaatamata tervik säravat muljet ei jätnud - ja samas ennast alla 5 hinnata ei lase...
Teksti loeti inglise keeles

Raamat, millest peaks eemal hoidma neid, kes hindavad ulmes peamiselt pealiskaudset killurebimist (nagu pratchett seda teeb) või suure malakaga vehkimist (conan ja järeltulijad). Raamat, mis eeldab teatud mõtlemisvõimet pluss elementaarset piibli ja ladina keele tundmist. Sest igal detailil, tegelasnimedest rääkimata, on tähendus - sageli mitu tähendust. Mis pole sugugi imekspandav, kui arvestada, et autoril võttis selle romaani küpsemine umbes 15 aastat aega. Igas osas on erinevad eetilised probleemid. Katoliiklikust vaatenurgast küll, aga vägagi üldinimlikud. Mulle igatahes hakkas katoliiklus tunduma ainsa talutava ristiusu ilminguna.

Täiendaks isand Nikkarevi selles, et peategelaseks on klooster ja selles valitsev vaimsus, mis väljendub vastavas osas tegutseva kloostriülema kaudu.

Ja kolmanda osa vodevilli-laadse alguse tagamõte jäi mulle täiesti arusaamatuks.

Aga näitena detailirohkuse kohta: täiesti möödaminnes Miller mitte ainult et näeb ette (pahatahtliku) AI tekkimist, vaid annab sellele ka teoloogilise põhjenduse :)

Teksti loeti inglise keeles

Ühteaegu äärmiselt võimas ja samas parasjagu masendav teos. Minu jaoks masendav just iga osa lõpus, kus järjekordne unistus luhtus. Karta on, et tõlke lugemine jättis mind ilma osadest detailidest. Samas pean tunnistama, et samuti nagu eelkirjutanu, ei valda ladina keelt ega tunne piiblit, mis oleks vajalik nendest detailidest rõõmu tundmiseks.
Teksti loeti vene keeles

Ei meeldinud nii väga, kui teistele :(

Aga kuna lähimal ajal olevat see ka eesti keeles ilmumas, siis loen kindlasti, sest et äkki ei saand inglise keeles kõigest aru. Ausõna, tõstan siis ehk hinnet...

Lugesin ka eesti keeles läbi. Hinde tõstmiseks aga põhjust ei leidnud :(
Teksti loeti inglise keeles

Tüütu ja igav raamat. Tundmata autori tagapõhja võib siiski oletada, et tegu on katoliiklasega. Sellist katoliikluse propagandat ulmekuues pole ma ennem kohanud. Siiski tundub mulle märksa tõepärasem visioon selle ristiusu ühe lahu kohta näiteks Dan Simmonsi oma, mida ta väljendab "Endymionis" ja "Endymioni tõusus". Katoliiklik kirik inimkonna vaimsuse hoidjana? Lubage sügavalt kahelda. Valge Varese poolt mainitud tehnilist mahajäämuse puudumist eriti tõesti polnud märgata, arvatavasti eelkõige seetõttu, et suure osa sisust moodustavad ladinakeelsed palvekatked. Paaris kohas oli küll juttu mikrofilmidest ja arvutitest loomulikult polnud sõnakestki, kui 1959. aasta kohta on see isegi hästi. Üldiselt - ajaraisk. Filosoofilise ulme austajad võiks selle asemel üles otsida hoopis Kim Stanley Robinsoni "The Years of Rice and Salti", mida lugedes tekib kergesti terav kahjutunne, et katk kogu kristlust olematusse ei pühkinud.
Teksti loeti eesti keeles

Neli pluss. Ilmselt saaks romaan mult viie, kui viimane osa poleks liiga sünge. Kommentaariks Lauri Lukase arvustusele: arvuteid oli tekstis mainitud küll! Üldiselt võimas romaan, ehkki tekkisid mõned küsitavused. Esiteks Lihtsustamise Ajastu. Ma ei tahaks uskuda, et enamik inimesi oleksid nõus purustatud tsivilisatsiooni viimaseid jälgi hävitama, pigem meenutaksid nad mineviku heaolu kui kuldset ajastut ja hoiaksid selle jälgedest kümne küünega kinni. Sarnast teadlaste lintšimist kujutas ka Zelazny oma Needuste allees, ent seal ei omanud see nii totaalseid mõõtmeid ja mitmel pool säilis tehnililine tsivilisatsioon. Olgu pealegi, võib ju oletada, et valdav osa tuumasõjas ellujäänutest olid arengumaadest pärit primitiivsed inimesed, kes teadmisi niikuinii hinnata ei suutnud ja intelligentsivastase viha pärast tekstis mainitud rahvaste segunemist oma lastele edasi pärandasid. Aga kuidas sai lihtsustamine levida kõikjale ja omada globaalsed mõõtmed, seda tingimustes, kus mingist globaalsest kommunikatsioonist kindlasti rääkida ei saanud? Teiseks, kui katoliku kirik soovib nii kohutavalt oma positsiooni säilitada, peaks ta selle nimel tegema suuremaid sõjalis-poliitilisi jõupingutusi, mitte laskma ohjadel Texarcana kätte libiseda, et pärast enda kõrvaleheitmise üle kurta. Muide, lugedes kohta, kus Hull Karu valmistus kloostrit ründama, tabasin end irooniliselt mõtlemast, et kui kloostriülema käsutuses oleks tuumapomm, küllap laseks ta selle nomaadide vastu käiku. Kolmandaks, pärast uut tuumasõda evakueerub kirik Alfa Centaurile/erinevalt Arvi Nikkarevi arvustuses mainitust ei hävita inimkond end täielikult, pärast apokalüpsist Maal säilivad kolooniad teistel tähtedel, et katoliiklus ei häviks ühes Maa tsivilisatsiooniga. Järgnevaid sündmusi võib juba ette aimata. Kunagi hakkavad kolonistid teistel planeetidel tuumasõda pidama ja mungad ohkavad taas: miks te meid ometi ei kuulanud. Mis kasu on kiriku jõupingutustest, kui too kunagi tuumasõda vältida ei suuda. Kokkuvõtteks: tegu pole sugugi halva romaaniga, ent pärast lugemist polnud sellist tunnet, et nüüdd sai viievääriline teos läbi loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin ja kaalusin päris tükk aega, kas panna viis või mitte. Raamat on hea, isegi väga hea, kuid mõned eelarvustajate poolt mainitud küsitavused rikuvad midagi ära. Raamatu sõnum mind ei häirinud. Igaühel on õigus näha asju nii, nagu ta neid näha soovib. Autor arvas nii, mina arvan natuke teisiti. Samuti meeldis mulle teose selline vaikne ja rahumeelne kulgemine, stiil ning peen huumor. Miks ma siis üldse virisen? Ei tea. Midagi jäi nagu puudu, samas oli kõik olemas. Panen ikkagi viie, sest... hea raamat oli!
Teksti loeti eesti keeles

Sageli kohtame tänapäeva ulmekirjanduses mõtteviisi, mis püüab meile selgeks teha, et religioonil puuduvad täiesti kindlalt igasugused positiivsed küljed ja tegu ei ole millegi muu kui ainult mõttetu käsipiduriga, mis takistab meie kiiremat jõudmist helgesse tulevikku. Eks see ole ka mõistetav, sest ulme kui valdavalt teaduslik (!) fantastika justkui peakski niisugusele mitteteaduslikule jurale vastu astuma.Ilmselt valitseb selliste käsitluste järele lugejate hulgas ka arvestatav nõudmine, sest siin Baasiski võib näha arvustusi, kus rõõmustatakse et "küll ikka paneb hästi sellele usuvärgile ära". Täitsa võimalik, et mõned sellised arvustused on isegi minu kirjutatud.

Miller paneb meid mõtlema, et äkki ei ole asjad ikka päris nii mustvalged. Kui religioon kõrvale heidetakse ja selle asemele ei ole võtta midagi samaväärset, mis tasakaalustaks inimeste püüdlusi saavutada võimu teiste inimeste üle, siis ongi tulemuseks teoses kujutatud lõpmatu tsükkel ühest enesehävitusest teiseni.

Teksti loeti eesti keeles

Ei midagi erilist. Ilmselt olen raamatule veidi vale sihtgrupp selles mõttes, et mind ei vaimustunud võimalus süveneda kirjapandusse otsimaks varajatuid seoseid ja analoogiaid. Stoori ise oli ju lihtne, miks peaks lihtsat põhiliini väärtustama ainuüksi seepärast, et autor on vaevanud ennast keerukate kõrvalseoste väljatöötamisega? Süzheed see paremaks ju ei muuda... Seega minu poolt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul austan Juhan Habichti tõlkija-geeniust. Sel juhul mitte. Kõik oleks nagu korras, ainult... Mõni pisike, või mitte nii väga pisike detail vihjab, et tõlkijal ei ole suurt kogemust katoliikliku maaimapildiga ja missa-fraasidega. Samuti ei tea ta Dante lauset: Jätke kõik lootus, teie, kes te siit sisse astute. Võibolla teab. Aga kirja ta seda ei pannud. Lõi hoopis oma tõlkeversiooni. Tegelt on see ükskõik. Aga, see ei ole ükskõik, kui leidub kasvõi ulmeringkonnas inimesi, kes lahkelt oma teadmisi jagaksid sel alal, mis jääb tõlkijale tundmatuks.

Asi ise meeldis. Üsna. Meelitavalt mõjus vaba ja loov, kuid mitte rumal lähenemine katoliiklusele, juutlusele, üldse ristiusule. Ülistuslaul inimkonna masohhismile. Ja mõnele, kes eitasid jõuliselt inimkonna vabadust end hukata, hukata lasta ning ise hukkuda.

Teksti loeti eesti keeles

Ootasin märksa hullemat.
St, oleks ju võinud, eks ole. Arvestades listilööminguid ja puha.
Aga ei olnudki hull, täitsa hää oli.

Jutt meenutas koelt Chestertoni ja Greene`i, kes on kyll ka mõlemad, jah, katoliiklased nii eraelus kui kirjanduses. Ja minu lemmikud. Sõltumata sisust on tekst selline rahulik, voolab tasa ja sujuvalt läbi peo, kyllalt yhtlane kogu raamatu vältel. Hästi tehtud raamat.

Eks ta rääkiski rohkem lootusest. Ennekõike julgusest loota, no matter what. Sest kuritihti nõuab lootmine märksa rohkem julgust kui lootusetus. Muu, ulmeline, on kyll ka vajalik, aga vajalik umbes nii nagu paber. Ilma selleta ei saa kah raamatut teha. Aga paber ei ole peamine. Peamine on hoopis muu.

Ladina tekstide tõlked olid kyll kohati jaburad, isegi nii kesise keeletundmisega kui minul võib selgelt näha, et kui eesti keeles on aed, siis ladinas aiaauk. Oleks võinud ikka mingi inimliku allika leida, leiab ju eestitsi märksa paremaid ladinaraamatuid kui ameerika koolilaste lugemik. Pealegi on meil kenasid ja sõbralikke klassfille kõik kohad täis, ole ainult mees ja kysi. Dantest muidugi rääkimata. Bääh.

Aga AI kohta käiva jupi suutsin silmade vahelt mööda lasta. :(

Teksti loeti eesti keeles

Üllatusin. Ei oleks oodanud, et tegu on sedavõrd hea lugemisvaraga. Lugema hakates ja hoomates, et lugu tihedalt põimunud katoliiklusega, turgates esiti pähe mõte, et kas tõesti jälle miski mõttetu religioonisoga. Õnneks mitte! Äärmiselt hästi ja meisterlikult kirjutatud, kandva süzheega, olulisim ehk aga see, et see usu teema ei häirinud. Algselt tüütuna tundunud ladinakeelsed tsitaadid muutsid teose aga samas hoopis huvitavamaks ja veenvavamaks. Raamatu jaotamine kolmeks osaks, millel sedavõrd sümboolsed pealkirjad, oli minu arvates geniaalne mõte. Kui algul vaagisin, kas anda "neli" või "viis", siis nüüd asja üle pisut rohkem mõelnuna annan kindlalt parima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat, millisest kirjutamise julgen ette võtta alles peale seda, kui ka maakeelne versioon läbi loetud on. Alustakski siis sellest teose värskeimast muljest ja ühtlasi aeg-ajalt punastama panevast osast.
Jutt on tõlkest. Kahjuks just sellest osast, mis on otseselt tõlkimata jäänud, elik ladina juppidest. Üks eelpool kirjutaja on vihjanud missa fraasidele. See on selline kaunikesti õhuke pid, millel mina eriti karva võtta ei julge. Ei ole katolik kirik ja vaevalt et iseäranis teoses kujutet St. Liebowitzi ordu miski paigaltammuv organisatsioon. Kui Pühale Toolile alluv kogukond seda oleks, jäänuks ta juba ammu marginaalseks tegijaks ja ei omaks kaugeltki seda võimu, mida ta tänapäeval omab. Meenutagem kasvõi paavsti üsna hiljutisi väljaütlemisi (mispeale tal küll tervis kuidagi kahtlaselt kiiresti kehvaks läks). On selge, et aegade kombed muutuvad. Veidi, aga siiski. Küll aga on vitsaväärt yankeede konspektist maha viksitud tõlked. Kui ma juba enne ei arvanud ameerikalikust kooliharidusest kuigivõrd, siis sihukest lauslollust, kui sealt ma kah ei osanud oodata. Aeg-ajalt tekkis tunne, et fraasid on lahti kirjutanud inimene, kellel on aim küll grammatikast, kuid kellel puudub igatsugune kokkupuude kirikuga ja selle pärandiga. See ei ole muuseas tõlkija viga, isand Habicht onb lihtsalt abitu allika valinud.
Ülejäänu aga on kindlasti üks kõvemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Seejuures on tunda muidugi, et Miller on üks vana jesuiit. Katoliiklusest on järgi jäetud kõik positiivne (ehk esimeses osas kirjeldet ihunuhtlus välja arvata) ja kõik negatiivne hoolega väljaroogit. Mõni ime, et lugejale hakkab katoliiklus lausa meeldima. Seejuures ei unusta Miller ka kanoonilist katoliiklikku maailmapilti sõbralikult tögamast. Sõnaga - käitub nagu klassikaline tubli jesuiit.
Sellegipoolest. Olen vaielnud paari eelarvustajaga teemal, kas teos on katoliiklik propaganda või ei. Olen jätkuvalt seisukohal, et EI OLE. Ta on kahtlemata kirjutatud katoliiklikust vaatenurgast ja selgelt läbiv punane niit on usk ja temaga seonduv. Minu arusaamist mööda ei ole ka kiriklikus raamatute säilitamises/teadmiste hoidmises midagi ennekuulmatut - meenutagem kasvõi Rooma impeeriumi langust ja tuletagem meelde, kes olid antiigi kirjanduse ja teadmiste säilitajateks. Jah, need olid kristlikud kloostrid. Ehk kontekstist väljarebituna - ajal, mil Euroopas märatses (ei leia küll ühtegi leebemat väljendit) inkvisitsioon, oli islam se, kes säilitas Euroopa selle aja kultuuri kohta informatsiooni. Proovige seda tänapäeval vähegi madalalaubalisele inimesele seletada ja jälgige reakstiooni.
Milleril on palju seisukohti, millega ma nõus ei ole. Mis siis selles imelikku on? Samas olen ma põhimõtteliselt nõus tema visiooniga selle kohta, et mõni religioon võib olla teadmiste ja teadmuse viimne pelgupaik. Paigaks, kus seda ehk ei mõisteta, kuid kus seda hoitakse. Ka usun ma kahjuks Leibowitzi Lihtsustamise Ajastut. Kas olete kindel, et see varjatult juba alanud ei ole?
Palju andsid juurde jutule tehnilised vidinad või õigemini nende puudumine. Ei olnud siin AI`st küll juttu. Ka ei olnud siin mitte pimedat usku progressi. Need, kes selle siit välja lugesid on küll millestki väga valesti aru saanud. Või siis kogu loost üldse mitte aru saanud. Laiale irvele vedas suu abt Zerchi arutlus masina hinge üle. Täiega nautisin ka kõikvõimalikke vihjeid kristlikule mütoloogiale (ehkki Laatsaruse liin jäi ju tegelikult lõpetamata ja see pärispatuta sündinu liin ei jõudnud õieti nagu alatagi).
Tõenäoliselt "Kantileeni .. " lahates saada vähemalt sama paksu raamatu, kui teos ise.
Ja kordaks siinkohal teose tõlkija sõnu, milliseid ta kasutas Poul Andersoni "Midsummer tempesti"`i arvustuses: "Ah, mis see minu asi on, aga mitmed lugejad on oma süü läbi vähem saanud, kui raamatul anda oleks. "
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mind jättis see teos suuremas osas külmaks, ja just tolle katoliikliku maailmavaate pärast, mis tundus nii lõpmata ebasiiras, et sundis paratamatult distantsieeruma, laskmata tegelastele kaasa elada. Samas, vaatamata küllalt kiivas vaatenurgale ja kohatisele usutamatusele oli tegemist niivõrd võimsa visiooniga, et tõesti ei saa vähemat kui "5" raamatule anda. Vabandatagu, kui sel teksti on pisut enesekiitmise maiku, kuid vaatamata sellele, et pole ma elus õppinud ladina keelt ja tundnud huvi teoloogia vastu, on elu jooksul seda va kultuurikihti niipalju kogunenud, et kuigi ma igaks juhuks suurema osa ladinakeelsetest sentensitest tagant üle kontrollisin, ei usu, et midagi olulist kaduma läks. Vastu ei saa vaielda ka teose põhiideele - olid ju kloostrid üle Euroopa kogu Rooma languse järgse aja antiikkultuuri kandjad ja säilitajad, otsides kokku, peites, parandades ja jäljendades, mis järgi endisest kõrgkutuurist, ja kandes selle nii edasi läbi tuhandeaastase pimeduse- ja metsluseaja. Kuidas ja kui palju ajalugu kordub? Kui mitu korda on ajaloos läbi mängitud stsenaarium, et su metsad saavad laevadeks ja samal hetkel kui langeb viimane puu, on ka su impeerium otsa saanud? Kui valusalt ja vaevaliselt läheb see inimese õppimine...

Tõeliselt hea oli juba varem mainitud masinate halva käitumise selgitamine. Tegelikult paari lausesse kokku võetuna kogu Myrphy seaduste kvintessents. Negatiivse poole pealt - esimest juttu pean parimaks. Selles oli rahulikku kulgu ja mingit kibedat irooniat. Teises oli seda juba vähem ja viimast võib nimetada usutunnistuseks. Teisalt, viimases osas oli siiski ka haaravat suurust ja meeldejäävaid kujundeid, ükskõik mis ma selle kogusõnumist siis ka arvaks. Kuidas sõnu seada - ei tea isegi, saab kloostri vaimu ja muud katoliiklusega seonduvat selle mehe puhul üldse "taustatööks" nimetada? Ilmselt oli suurem osa kirjapandud õhustiku detailidest talle loomulikud teadmised. Mis aga ei takista talle maailma loomise eest siiralt au andmast. Veel - sattusin üht eelarvustust lugedes meenutama, et kuidas kuradi moodi see Dante lause siis "kanoonilisel" kujul oli? Mitte ei mäleta. Mis tähtsust sel on? Mõte on ju selgelt ja õieti edasi antud.

Nii et siis üks visioon, mille aeg on seni küll õnneks valeks tunnistanud, kuid kui mõelda, et Kuuba raketikriis oli kirjutamise ajal veel ees, ei saa autorit kuidagi ebaadekvaatsetes eeldustes või ülearenenud ohutajus süüdistada. Oma taustast lähtuvalt vormis ta oma vastutustunde selleks raamatuks. Me võime teenida teisi jumalaid, kuid see ei peaks takistama tunnustamast väärtusi, olgugi need kohati erinevad omasekssaanutest.

Teksti loeti eesti keeles

Nõustun kõigi kiitvate hinnangutega selle romaani suhtes. Oluline on ehk ka teada paari fakti autori kohta. Nimelt võttis Walter M. Miller USA lennuväe koosseisus osa Euroopa ühe vanema kultuuritempli, Itaalias asuva Monte Cassino kloostri pommitamisest. Saadud traumaatilisest kogemusest ei saanud ta elu lõpuni üle. See on põhjus, miks ta astus katoliku usku, kirjutas Leibowitzi raamatud ning lõpetas pärast kauakestnud depressiooni elu enesetapuga. Muuhulgas on veel teada, et Millerit ei või samasta Fiat Voluntas Tua`s ette tuleva kloostriülema Zerchiga - kuigi Miller oli pühendunud katoliiklane (nagu enamik täiskasvanult pöördunuid:)), oli ta isiklikult seisukohal, et mõningail juhtudel võib eutanaasiat rakendada (nagu mäletame, oli Zerchi äge eutanaasia vastane). Olen endine kristlane ja seetõttu eriti allergiline igasuguse usupropaganda suhtes. Milleri raamatust ma seda ei leidnud - minu arust on väga oluline, kui usklik inimene tahab teistele lihtsalt midagi öelda, või kui ta teeb propagandat. Neid kahte asja ei tasu segi ajada. Loomulikult peab iga inimene kõige õigemaks just enda maailmavaadet, aga see pole siinkohal kaasus.
Teksti loeti eesti keeles

Professionaalselt kirjutatud raamat, mille teemad mind eriti ei eruta. Globaalsed ideed, inimkonna ja tema teadmiste säilitamine... no ei. Samuti riikide ja riigipeade poliitika ja intriigid. Need peatükid, kus tegevus toimus mikrotasemel, ühe inimese või väikese grupi piires, olid päris toredad. Üldiselt – mida edasi südmused arenesid, seda ükskõiksemaks muutusin. See pidev pretensioonikuse tõus nagu häiris ka. Aga muidu kena kaanepildiga ilus raamat. Sobib riiulisse. Kasutatav ladina keele testina. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Selle kogumik-romaani kirjanduslikku kvaliteeti ei saa kahtluse alla seada; juba paari esimese leheküljega on selge, et tegu on äärmiselt viimistletud ja läbimõeldud tekstiga, ning väga andeka ja omanäolise kirjanikuga mõistagi. See häälestab lugema kõrgendatud tähelepanuga... minul kulus romaani absorbeerimiseks üle kahe nädala, seedimiseks läheb loomulikult veelgi kauem, nii et see arvustus peegeldab selliseid esialgseid ja värskeid muljeid.

Ainus, mida ma saaksin “Leibowitzile” ette heita on see, et see tahab olla vist veidi targem raamat, kui tavaliselt üks raamat olla saab. Noh, et õige pisut liiga pateetiline ja ehk liiga palju mõttetihedust ja ideede edasiarendusi läbi sajandite... Mitte et ma eelistaks mingit Leibowitz-light versiooni aga võib-olla tahtis autor tõesti ühes raamatus liiga palju saavutada.

Katoliiklus? Mina ei pea “Leibowitzi” kindlasti propagandaks ega arva ka, et katoliiklust oleks siin kuidagi idealiseeritud. Katoliiklik organisatsioon, nii ideeline kui strukturaalne, on selle romaani temaatiline aines, mida kasutades autor oma jutustust arendab. Autor fantaseerib, et mis siis kui pärast tuumasõda oleks katolik kirik (esialgu) ainus organisatsioon, mis suudab pakkuda kaose asemele korda ja säilitada mingi järjepidevus kadunud maailmaga. Võib-olla alles viimases osas (kõige müstilisemas) on tunda rõhutatumat autoripositsiooni. Seda enam, et autori tahtel polegi valida muu kui hullunud rahvavaenulike poliitikute ning kiriku vahel. Ning arvestagem, et maniakaalseks pöörab ka see läänemaailm, kus katoliiklus on olnud üle tuhande aasta valitsev religioon või õigemini ainus lubatud ja riiklik religioon. Vabamõtlemisega olid selles tulevikumaailmas vist lood kehvasti?

Romaan on kirjutatud tuumahirmu ajastul ja selle põhiteljeks on teaduse ja usu kõrvutamine. Sõdu peetakse ikka vastavalt teaduse ja tehnika arengutasemele. Poliitika ja teadus käivad läbi spiraalse arengutee jõudes jälle enesehävitamiseni, kirik üritab alles hoida mingit iidset vaimsust, kuid muutub ka ise enesehävitusliku tehnoloogia säilitajaks... Aga sel romaanil on veel väga-väga palju tõlgendamistasandeid. Ilmselt oli “Leibowitzi” viimane osa ka Simmonsi inspireerijaks Hüperioni maailma ülesehitamisel, eriti just katoliikluse leviku kirjeldamisel ilmaruumis.

Ei saa puudutamata jätte ka tõlget, millel eelarvustajad on palju peatunud. Minu meelest oli tõlge väga hea – selge ja puhas eesti keel, tegelaste kõnekasutus andis edasi nii nende intelligentsustaset kui ka varjatud ja peenet irooniat. Kõik selle, ühesõnaga, mille kohta autor remarke ei teinud. Ma ei pea õigeks, et mõnede ilukirjanduslike fraaside tõlkeid peaks lugema “kanoonilisteks”. Miks peaks tõlkija leppima konarlikuma variandiga, kui ta ise suudab mugavama leida? Piibel, Shakespeare, Dante – mis on nende eestikeelne “kanooniline” variant? Ka inglise keeles eksisteerib väga mitmeid Dante tõlkeid.

“Viie” suhtes pole mingeid kahtlusi, kindlasti üks ulmeajaloo klassikaid ja oluline tõlke ja avaldamissündmus F-sarja kontekstis.

Teksti loeti eesti keeles

Maailmalõpu-järgne uus algus on paljude kirjanike loomingus olulisel kohal; mul on heameel tunnistada, et Milleri käsitlusest midagi paremat pole mulle seni ette sattunud ning kahtlen, kas kunagi satubki. Meelevaldne võrdlus - kui Bradbury Marsi kroonikate maailma lõpus näisid viimased inimesed Marsil ühtlasi saavat esimesteks marslasteks, siis Milleril jäävad inimesed kõigist tõusudest ja mõõnadest hoolimata inimesteks ning see on ka üks kiriku põhisõnumeid. Teises osas surutakse lugeja sellesse motiivi lausa ninapidi sisse, kui noor teadlane oma dänikenlikku teooriat esitab. Ning iga kord, kui tsivilisatsioon hävib, on inimkond siiski suutnud teha sammu kaugemale (viimasel korral siis tähtede suunas). Minu meelest ei saa teose alatooni kuidagi pessimistlikuks pidada - inimkonna kalduvus ennast hävitada peaks kõigile teada olema ka ilma Millerita.

Kirikust ja selle kujutamisest. Milleri põhisõnum näib olevat, et esiteks ajab kirik hoolimata oma tuhandetest libastumistest, kompromissidest ja sisevastuoludest siiski õiget asja ning teiseks ei loe Aeg sellele organisatsioonile põhimõtteliselt suurt midagi. Esimese üle võib vaielda ja jäädagi vaidlema; teine on ilmselt tõsiasi.

Ma olen väga kaugel arvamisest, nagu oleks teos propagandistlik. Niimoodi võib minu meelest arvata vaid inimene, kes pole elus ühtegi tõeliselt propagandistlikku kirjatööd lugenud. Iga inimese võõrandamatu põhiõigus on luua kunsti oma maailmapildist lähtuvalt - ning just seda Miller ka teinud on. Üleüldse on peavoolu kirikud ning loogiliselt siis katoliku oma eriti kõiksuguste lauspropagandistlike võtete rakendamisel ettevaatlikumad, kui väiksemad sektid. Esiteks pole seda neile eriti vaja (roomakatoliku kirikusse kuulub ikkagi üle 1,2 miljardi inimese, rohkem kui viiendik inimkonnast) ja teiseks peavad suuremad organisatsioonid paratamatult olema mõõdukamad ning konservatiivsemad kui väiksemad. Mis muidugi ei tähenda, et katoliku kiriku sees poleks gruppe, mida iseloomustab sõna "fanatism" selle halvimas tähenduses. Inimestel on komme otsustada asjade üle isiklike kogemuste alusel. Kui ollakse isiklikult tuttav riivatu ning silmakirjaliku "vaimulikuga", siis arvatakse, et kogu kirik on tegelikult silmakirjalik. Kui õnnekombel õnnestub olla mõne teistsuguse inimese tuttav või õpilane, nähakse tavaliselt ka kiriku neid omadusi, millest meile jutustavad Miller ja Chesterton. Loomulikult on religiooni ja teaduse vastandamine mõttetu. Need on inimmõtte erinevad dimensioonid. Kirjeldades kolmemõõtmelist objekti me ei hakka ju ometi vastandama laiust ja kõrgust???

Romaani mõistmiseks peaks peale juba eelnevalt nimetatud omaduste olema ka elementaarsed teadmised ajaloost. Kaasarvustaja Velbul näiteks näivad need puuduvat.

Tõlkest: nähtavasti peab igal tõlikjal elus ette tulema mõni fopaa, mille järgi teda teatakse pärast vaata et rohkemgi, kui kõigi nende tuhandete õnnestunud lehekülgede järgi, mis ta kirja on pannud. Eva Lutsu jääb alati saatma üks teatud spinninguratas, Tanel Rõigast Okkama habemenuga ning Juhan Habichtit kantileen. Misteha, misteha.

Teksti loeti eesti keeles

Kipub kuidagi nii olema, et sotsiaalse puudega (Walter M. Miller oli äärmiselt inimpelglik) inimestel on tihti midagi põhjapanevat ja enamasti negatiivset inimkonna kohta öelda.

Leibowitzi näol on tegu n.-ö. programmilise teosega, kus autoril on edastada konkreetne sõnum. S.o., et inimesed on ilma religioosse ärkamiseta programmeeritud (kes programmeeris ja miks?) end hävitama, andke ainult vahendid. Ja kui ka pole tegu usupropagandaga (ehkki kõiki usutegelasi on antud juhul kujutatud tõesti rõhutatult positiivsetena), siis vaenulikkus ilmaliku elu ja eriti progressi vastu paiskub teosest iga nurga pealt välja küll.

Mul on raske samastuda autori ja inimestega, kes soovivad kõige taga näha grandioosseid skeeme ja nendele oma teoseid üles ehitada, kuid kahtlemata on sõnumteostel üks eelis selliste teoste ees, mis üheselt mõistetavat sõnumit ei edasta - nad jäävad lugejale meelde - ja see on arvatavasti ka peamine põhjus, miks ülimalt tagasihoidliku produktsiooniga Miller ulmeklassikute Olymposel nagu polt istub.

Kui kirjanduslikust seisukohast teost lahata, siis esimene osa, mis tuletas kunagi loetud Geza Gardonyi "Jumala orje" meelde (ja kardetavasti põhiliselt sellepärast, et viimane on vist ainus kloostrielu kujutav raamat, mida ma olen lugenud), on lihtsalt super; teine osa korralik, kuid kolmandas osas on autoril lõppenud jaks ning tulemuseks on stilistiline segapudru ühes patoloogilise jutlustamisega. Kogu see sonimine teemal, et eutanaasia on väär("andke kassile võimalus väärikalt surra!"), kas tõesti ei olnud millelegi muule keskenduda, kui romaanis ümberringi lõhkevad tuumapead? Iseäranis irooniline on, et aeg tegi autori tõekspidamistes ilmselt teatud korrektiivid, sest just oma käe läbi Walter J. Miller lõpuks teise ilma läks.

Antud hinnet on mul (enda jaoks) lihtne põhjendada, sest paljulubavalt alanud romaan murdub iseenese raskuse all. Miller tahab öelda midagi lõplikku selle kohta, mille kohta ammendavat vastust ei ole ning suutäis jääb kurku kinni. Kuid romaani eesti lugejale vahendanud kirjastust tuleb siinkohal küll kiita, sest tegu on ulme kontekstis vaieldamatult olulise teosega, millesarnaseid võiks hoopis rohkem tõlkida.

Teksti loeti eesti keeles

Tahad parimat, aga välja tuleb nagu alati – lühikokkuvõte, mis õnneks ei kehti raamatu kohta. Igati väärt lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu oli minu jaoks ühe esimese paksu ulmeromaaniga – matemaatika ütleb, et kui ma selle Oskar Lutsu raamatukogu uute raamatute vitriinist leidsin, pidin ma olema 15-aastane. Nüüd, ligi 13 aastat hiljem uuesti lugedes avastasin, et nii mõnigi ulmeline mõte, mida olen vahepeal heietanud, on oma alguse just sellest raamatust saanud, isegi üks mu sotsiaalmeedia lehekülg on selle raamatu tsitaadi järgi nime saanud.

Romaani esimene osa on kindlalt minu lemmik – kogu see hävinenud maailm on ise juba põnev. Postapokalüptilisi maailmu kujutatakse liiga tihti mõnikümmend aastat pärast hukku, kus inimesed kombineerivad endale pesumasinatest generaatoreid ja gaasimaskid kasvavad puu otsas. Selleks ajaks, kui vend Francis aga oma paastulaagrisse saadetakse, on hävingust möödas tubli 700 aastat ja kõik peale üksikute reliikviate ja betooni sisse peidetud raudlattide on ammu tolmuks pudenenud. Koos kõige muuga on täiesti mõistmatuks muutunud ka hävingueelne maailm, selle mõttelaadid ja inimesed. Teiseks muhedaks aspektiks oli kindlasti kogu see inimelu mõttetus pikas perspektiivis – enda elust 10, 20 või 50 aastat paarile paberilehele pühendamine oli väärtuslikum kui miski muu.

Teine osa oli aga konkreetselt igav. Teine osa on ka põhjuseks, miks ma sellele teosele ei saa anda hinnet „5“. Esimene osa köitis oma maailmaga, viimane osa oma põnevusega, kuid keskmises osas tembutas paar mitte eriti sümpaatset tüüpi ringi ja keegi leiutas dünamo.

Kolmandas osas ei olnud minu jaoks kõige põnevamaks mitte siiski tuumasõja või tuumahävingu ootus, vaid probleem, mis on meil ka tänapäeval täiesti olemas. Nimelt – kuidas tuleb usk toime probleemidega, mille kohta ei ole piibli „Korduma Kippuvate Küsimuste“ rubriigis vastuseid. Samuti ka küsimus, kas inimkond on õppimisvõimetult loll, isegi kui teab oma tegude tagajärgi.

Kiidan veel kord kogu ideestikku ja probleemide käsitlust, kuid toon välja ka mind kõige rohkem häirima jäänud külje – venis natuke. Esimest osa lugedes tegin veel nalja, et „kui lõigu keskel läheb igavaks, siis lõigu lõpus on jälle mõni põnev detail“, siis keskel oli igavat dialoogi ja lõpupoole venivat monoloogi veidi liiga palju. Ei julgeks sellist raamatut algajale ulmikule soovitada – selle lugemine võtab omajagu aega ja seedimist.

Tahaksin veel siinkohal kiita Juhan Habichti. Eelistan alati teoseid lugeda originaalkeeles, kuid kui mul on 13 aastat tagasi loetud teose sõnastus meeles ja see kõlas minu jaoks originaalist paremini, siis müts maha ja sügav kummardus.

Teksti loeti inglise keeles

A Canticle for Leibowitz on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi 1950ndatel puhkenud tuumasõda on hävitanud maailma - kuid veel hullem on olnud sellele järgnev Lihtsustamise pogromm, kus katastroofis teadust süüdistavad raevunud ellujäänud on tuhaks põletanud kõik raamatud ja mõrvanud iga kätte saadud intelligendi.
 
Loo esimene osa "Fiat Homo" toimub 600 aastat peale katastroofi, kuskil Arizona kõrbes seisvas Püha Leibowitzi kloostris. Katoliku kirik on ainus organisatsioon maailmas, mis hoiab veel alles fragmente kunagistest teadmistest. Kui aga noor noviits Francis kõrbes paastudes muistse pommivarjendi avastab, kardab kloostriülem Arkos, et see toob kaasa pahandusi...
 
Loo teine osa "Fiat Lux" toimub eelmisest veel 600 aastat hiljem. Samal ajal, kui ümbruskonnas hakkavad võimust võtma esimesed ilmalikud riigid, võõrustab sama kloostri abt Paulo geniaalset teadlast Thon Taddeot, kes soovib uurida kloostris säilitatavaid käsikirju, et leida sealt kadunud teadmisi...
 
Loo viimane osa "Fiat Voluntas Tua" toimub veel 600 aastat hiljem. Kosmosetsivilisatsioon on tagasi ja ikka samas kohas seisev klooster on muutunud tähtsusetuks reliktiks. Kuid Ameerika konföderatsiooni ja Aasia koalitsiooni vahelised pinged on juba viinud kokkupõrgeteni ja kloostriülem Zerchi saab teate katoliku kiriku viimase võimaluse plaani kohta...
 
Lugesin seda raamatut teist korda ja esmakordselt originaalkeeles - ning pean ütlema, et vahepealse umbes kümne aasta jooksul on see ainult paremaks läinud. On hämmastav, et kuigi see lugu tõukub eelkõige oma perioodile omastest Külma sõja ja tuumaohu muredest, on see võrreldes mõnede teiste samateemaliste teostega jäänud ajahambast täiesti puutumata.
 
Seda seetõttu, et tuumasõda pole siin muud kui instrument. Eelkõige on see lugu säilitamise, püsivuse ja stabiilsuse väärtustest. On põnev, kuidas autor on seda esitanud kolme ajastu taustal - pimeduse aeg, kus klooster on tsivilisatsiooni tipp; renessanss, kus ilmalik maailm mööda läheb; ja lõpuks uusaeg, kus seda pole enam kellelegi vaja (kuni jälle juhtub...).
 
On lausa hämmastav, kui sügavalt kristlik-konservatiivne see teos oma olemuselt on ning kui veenvalt see samas oma loo ja mõtte esitab. Sellele aitab kaasa tegelaste sisekaemuse esitamine - kõik nad käivad läbi oma sümboolse Ketsemani aia hirmu- ja kahtlushetked enne meelekindluse leidmist. Samuti pehmendab meeleolu autori huumorimeel, kord soojamalt, kord süngemalt.
 
Kui midagi kritiseerida, siis ei ole loo kolmas osa ehk päris samasugusel tasemel kui esimesed kaks. Üldiselt aga on tegemist täiesti monumentaalse teosega. Isegi veendunud ateist võib selle lõpuks tunda tahtmist mungarüüd selga tõmmata ja saada selleks peaaegu nähtamatuks sinepiivaks, mis hoiab üleval midagi tõeliselt suurt.  
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Et jah, 2025 Hugo Award Finalists, II kohal, ja jälle ma sülitan telliseid.
 
Sisust: tegevus toimub lähituleviku Suurbritannias, kus kuidagimoodi (romaanis on selgitatud, kuidas) avastatakse ajarännu-uks. Loodud on Ajaministeerium, mis päästab ajaloolisi tegelasi; neid nimetakse expat-ideks ja igale neis määratakse bridge (sild), et dresseerida nad tänapäeva inimesteks.
Esiteks, see ei ole teatud mõttes ulme. See on tavaline naistekas, sarnane natuke kunagise "Ajaränduri naisega" (see jõledus vist isegi tõlgiti millalgi eesti keelde) -- see on selline imal armastuslugu, nagu naistekad ikka on. Ajaränd, ohh... ilma ropendamata ei ole võimalik väljendada, kui piinlikult lapsik see on.
Teiseks ei ole seda raamatut võimalik vaadelda lahus autori taustast -- pooleldi Cambodia päritolu ja... noh, romaani on ikka päris palju pandud seda, kui katki ta sisemiselt on. Oh jah, eks ta siis õpetab seda 1847 aastal (ca 38-sena) päästetud Inglise mereväeohvitseri, üht ebaõnnestunud polaarekspeditsioonil (teadupärast) hukkunut; läheb ligi aasta, siis jõuavad keppimiseni ka. Muidugi on raamatus palju "moodsat ellusuhtumist", igat karva ja igasuguse seksuaalse orientatsiooniga rahvast.
Ma lugesin selle tõepoolest läbi; noh, ainult kohati diagonaalis. Et jutt ju jookseb, eks ole. Lihtsalt see, mida ta kirjutab, on vaimne okse. Täpsemalt: probleemiasetus (st kuidas võiks minna kohanemine teises ajas) pole ju paha, ja keskel andis paar huvitavat detaili natuke lootust, et läheb põnevaks... Aga noh, autor ei käi teemast üle, mingit loogikat või vähegi mõtestatut sealt otsida ei maksa, lõpuveerand on lihtsalt nõme (st lisaks sellele, et ajarännu loogika on abitult debiilne, nad veel tundlevad ja loevad moraali ka...)
 
Oehh... sain ära öeldud, nüüd hakkan jooma, et selles koledast lugemiskogemusest üle saada...
Teksti loeti inglise keeles

Tänan lingi eest.
 
Jah, omamoodi kurb näide, kuidas tühikirjanduajakiri avaldab ulme pähe jura ja niimoodi süvendab keskmiste arvamust, et ulme ongi selline jura...
Teksti loeti eesti keeles

[Hugo Award Nominee for Best Novel (2025), Locus Award Nominee for Science Fiction (2025), Philip K. Dick Award Nominee (2025)]
See on vabanduseks -- et miks ma lugema sattusin.
 
Hm, kõike kokku võttes ei olegi kõige viletsam raamat. St antagu andeks, olen autorilt varem ühe raamatu lugenud ja see oli kibe pettumus. See siin... nojah, võtsin kätte suure eelarvamusega ja võib-olla olen sellepärast kriitilisem, kui ehk oleksin suvalise tundmatu autori raamatu suhtes, aga ikkagi on mul tunne, et minu ja autori veregrupid ei sobi.
Tähendab, autor on bioloog ja teeb korraliku taustatöö. Kilni maailm, kus tegevus toimus, oli ilma igasuguste mööndusteta huvitav ja loogiliselt kooskõlaline. Lisaks on autor üsna õigesti aru saanud igasuguste totalitaarsete ideoloogiate olemusest; äärmiselt ebainimlikel režiimidel on palju ühist, inimeste brutaalne rõhumine ja igasuguse teisitimõtlemise ja vastupanuinitsiatiivi mahasurumine on milleski väga sarnane kõigis selle ala tippteostes -- ja nüüd ka Alien Clays, ja ma ei loe etteheiteks või miinuseks, et teose kohal hõljub n-ö Gulagi hõng.
 
Sisust: visatakse Kilni kohal kapsliga alla professor Arton Daghdev, raamatu minategelane, kes arreteeriti ja saadeti kaugesse maailma (teekond 30 aastat, nad lendavad valguse kiirusel), sest talle ei meeldinud Mandaadi-nimeline türannia. Kilni koloonia on omalaadne teadus-karistusasutus, kus jõudumööda uuritakse planeeti ja kinnipeetavad on tööjõud ja kulumaterjal. Komandant Teloran ja punt (mittevangidest) teadlasi püüab välja nuputada, kes ehitas Kilnile varemed (ja kirjad nendel). Vangid püüavad ellu jääda ja ka mässata, mis ei lõpe hästi.
Ilma spoilerita ei saa edasi rääkida, ent vihjeks vaid, et kuigi kõik oli loogiline, arvas minusugune paadunud, blaseerunud ulmelugeja, kes on kaotamas lootust, et ulme veel üllatada suudab, ära, kuhupoole raamat läheb. Raamatu lõpp... kiskus kuidagi kiiva - minu jaoks -- ent ma annan ka selle andeks, sest suund, kuhu see pööras, oli kogu lugu arvestades loogiline.
 
Ma ei kahetse lugemist ja julgen seda raamatut soovitada. Kordan, võimalik, et olen liiga karm. Võimalik, et see oligi parim raamat nende ulmeauhindade nominantide seas (ma pole veel lugenud, on kavas; nii et kui hakkab kostma vandumist...) ja suuresti autor rehabiliteeris end minu silmis.
Teksti loeti inglise keeles

No mina lugesin eestikeelset varianti.
Hämarulme. Ehk siis fantastiline element on, aga ilma mingi seletuseta. Ja mind häiris lugedes ikka õige mitu asja. Kõigepealt see, mida Meelis ka juba mainib -- raamat algab... ja siis tükk aega ei juhtu midagi. Sa loed 40 aasta tagusest Jaapani kõrg-keskklassi elust (mis on omaette huvitav ja hästi kirjutatud, kuid see ei ole raamatu sisu) ja mõtled, et mis nüüd.
Ma ei pane sellele raamatule kõrgeimat hinnet, sest küllalt ilmselt ei hakka ma seda enam kunagi lugema. (See on mul kriteerium.) Ma ei saa sellele raamatule teisalt ka midagi eriti ette heita -- kui sa võtad Murakami kätte, siis sa enam-vähem tead, mida sealt saad. (Ja selles mõttes vastab raamat ka enam-vähem ootustele.)
Ütleme, ma oleks võib-olla tahtnud rohkem teravust; mulle tundus, et selle sõnumi oleks võinud ka lühemalt edasi anda, aga samas, jah, lugedes igav küll ei hakanud. (Veelkord, raamat on hästi kirjutatud ja tõlkele ma ei oska midagi ette heita.) Võib-olla oleks rohkem sündmusi võinud toimuda (st mitte neile ainult ei vihjata). Aga see on juba norimine.
Tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Pole palju lisada -- meeldiv lugemine.
(Mis minu puhul tähendab, et võib ühel päeval tulla SH sarja...)
Teksti loeti inglise keeles

Leidsin selle raamatu mingist nimekirjast, kui otsisin lugemist -- kirjelduse järgi pidi olema "sci-fi thriller" ja keegi oli selle möödunud aasta selles žanris esikohale hääletanud... noh, olgu, andsin raamatule võimaluse.
 
***** NB! Järgnev sisaldab spoilereid! Mitte rohkem kui igas (kordan: IGAS) tutvustuses, aga kes tahab üllatust täiega kätte saada, jätku nii allolev kui arvustused-tutvustused lugemata.*****
 
Algab asi vägevalt: paar sajandit tulevikus katsetatakse Jupiteri orbiidil, hiiglaslikus tehiskaaslases 'warpline'-tehnoloogiat, mis... noh, peaks lubama inimkonna tähtedele (FTL ühesõnaga). Paraku, kui nuppu vajutatakse, juhtub hoopis midagi muud -- terve jaam paneb pugama... Asi läheb ütlemata segaseks ja müstiliseks ja siis marsivad sisse Lovecrafti jalgadega kalad...
Tähendab, minu jaoks kogu see Cthulhu kamp alati klounid olnud. Mingis mõttes kukkus sel hetkel, kui hakkas kostma "tekeli-li", minu jaoks loo teatud tõsiseltvõetavus maha -- ma tean, mis sealt tuleb. Samas, selle kohani oli päris huvitav ja nii jätkasin. Et teatud selline natuke perverssne või koprofaagiline huvi, et mida nad küll siin meelelahutuseks kokku soperdavad...
Et on head kui halba. Ja ma tean, et osa järgnevatest punktidest on ka paljudele lugejatele just seda -- kellele hea ja kellele raamatu lugemist välistav. Minu jaoks oli... olgem ausad: tüütu see lovecraftiliku õuduse sissetoomine - no ei ole mul seda kohta, mis sellega kuidagi haakuks. Lisaks käis hulga tundlemist ja ahastamist ja õige mitu korda tegelesid tegelased vajaliku tegemise asemel "õudusest tardumisega". Noh, mul pole inimkonda niikuinii kunagi eriti usku olnud, nii et las olla.
Teine oluline asi on rauakolin. Oma pool sellest raamatust on meeletu andmine avakosmoses või planeedi pinnal (mille lähedusse jaam tekkis). Need stseenid on päris hästi teostatud, kuid kohati ikka kole pikad. Kummatigi, asi on kogu aeg ikka niipalju põnev, et lugesin edasi...
Noh, igatahes on seal kauges kohas üks vaim, viimane ammu surnud rassist, ja see aitab inimesi, kui 'Outer gods' hirmsa karja shoggotheid peale saadavad. Ja noh, tal on laevu igavene hulk, aga neile on piloote vaja... aga siin on üks konks -- neid laevu saavad juhtida ainult surnud... (ka see öeldakse igas tutvustuses ära, nii et ma ei tunne end eriti halvasti seda siia kirjutades).
Ehk selline... noh, mõnus ja minu jaoks natuke ajuvaba ja natuke kergekaaluline andmine.
 
Miks ma nii kõrge hinde panen? No ei olnud halvasti tehtud. Autor võttis jalgadega kalad ja sellise koomiksiraamatu-kosmose ja tulemuseks on ca 400 lehekülge süüdimatut möllu...
Teksti loeti inglise keeles

Hm, meeldis.
Sisust ei hakka rääkima, seda on eelarvustajad teinud. Ütleme, et ma natuke lugesin enne raamatu kohta ka mujalt kui baasist. Eks ole, oma lugupidamatul viisil pean ütlema, et mõne tegelase kiitus peletab eemale, mõne mittemeeldimine pigem annab võimaluse, et teoses midagi on... (Ma ei räägi ainult baasist ja konkreetsetest arvustustest siin, kuigi neid ma vaatasin loomulikult samas võtmes...)
Ütleme, et mind ei häirinud see tehnoloogiate-etc tulevärk. See oli pigem nauditav. Ma kannan plusspoolele ka selle, et teoses tegelikult ei varastata, vaid mäng läheb hulga suuremaks. Jah, algus ei lähe kuidagi käima ja lehekülgede kaupa on midagi, millest saad aru, et see on teose meeleolu ja hilisemate saladuste lahendamiseks vajalik, aga lugeda seda on... ma ei ütle, et mina oskan paremini, ma ütlen, et palju on neid, kes ka nii oskavad.
Teose kõige suuremateks puudusteks pean:
1. Jah, kohati on raske aru saada, kui palju on tegevus reaalne ja kui palju virtuaalne. Niisamuti pole selged mängureeglid; et ühelt poolt loomulikult hea, et autor midagi ei seleta, aga see tähendab, et sa ootad natuke nagu järgmist deux ex machinat...
2. Loo arenedes panevad mõned (alul põnevana tundunud maailma) detailid suunurgad allapoole laskuma -- see on maalitud nii kitsale lõuendile tegelaste mõttes. Kui ma loen lugu (spoiler alert!) et kõik vähegi tähtsad tegelased - mitte ainult loos, vaid ka selle maailma valitsejad - on omaaegsed sõbrad ja armukesed, kui mitte lähisugulased... jääb maailm minu jaoks väikeseks. Igas mõttes.
3. Minumeelest vajub lõpp ära. Mingi hetkeni on kõik hea, aga ühel hetke mõtleb minusugune vana küünik, et tegelikult taanduvad kõik virtuaalreaalsuse lood sellele, kes on kunagi oma adminniõigusi väärkasutades suutnud süsteemi sokutada vingemad troojalased. No ja päris lõpp on vajalik ainult selleks, et õigustada järgesid.
 
Kokkuvõtteks --
tegelikult ikka meeldis. Täitsa nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnele kindlasti meeldib.
Aga -- ei ole hea raamat. Minu jaoks täiesti mõttetu raamat, halb meelelahutus.
1. Tegu on kauge planeediga, kuhu inimesed (ja veel hulk maiseid eluvorme) on toodud ca 3000 a tagasi. Ometi käituvad ja mõtlevad tegelased täpselt nagu tänapäeva ameeriklased. Mis on nii südantlõikavalt hale, et seda on raske sõnades väljendada.
2. Teos on läbini masohhistlik. Tähendab, düstoopiatel on oma koht -- kui need ei ole kunstlikud. Ellujäämisel väga rasketes tingimuste on oma... ütleme, võlu. Aga kui situatsioon on... ütleme, meelelahutuslikel eesmärkidel selliseks keeratud, jääb järele ikkagi masohhism.
2b. ... ja kui vangistuses on "võõrplaneetlased", kes on kõiges nii lõpmata vaimuvaeselt kinni tänapäeva ameerika paradigmades ja piirangutes, on see puhtalt nõme.
3. Inimkond on siin ettur suuremas mängus. (See ei ole spoiler, see tuleb välja üsna raamatu alguses.) Mis pole ka otseselt halb, ent sarnaselt punktile 2b tapab igasuguse 'sense of wonderi' see piiratud ameerikalikkus.
4. Ei viitsi pikalt seletada ja süžees on üks kandev koht, mida saab vist seletada ainult kristlusest tuleneva traumaga -- lähedaste ja tegelikult ka enda reetmine millegi "suurema" huvides, kusjuures jutumärgid on sellepärast, et kõik see põhineb pimedal usul. Tähendab, inimesed on suutelised kõik võimalikud ja võimatud absurdsused ära tegema, küsimus on taas selles, kuidas seda serveeritakse -- et kui sa saad aru, et seda teeb autor meelelahutuslikel eesmärkidel -- et müüa rohkem lehekülgi.
5. No ja muidugi paagitäite kaupa seepi -- kunstlikult ülespiitsutatud minevikke ja inimsuhteid.
Kokkuvõttes -- ODAV!
Teksti loeti inglise keeles

 
[arvustus kirjutatud 10.12.2024 ja muudetud 4.1.2025]
 
FAAAAK!
 
Et Arthur C. Clarke Award 2016 nominent, eks ole. Võtsin ette ainult korra baasi piiludes, MK „5” andis lootust... (Ja krt, ma ei vaadanud, et olen autorit juba proovinud lugeda :-( )
 
Ma ikka annan raamatutele ausa võimaluse. Et kui mitte muud, siis saan teada, mida maailmas ulmeks peetakse (või üritatakse pjedestaalile upitada). Ma ütlesin selle raamatu kohta esimeseks väga halvasti (et olen korra kasutanud teatud ulme kohta väljendit „hälvikult hälvikule” etc). Ent mingi huvi suutis teos siiski äratada ja mõni nädalat peale poolelijätmist võtsin selle siiski ette ja lugesin lõpuni. Tõstan nüüd hinnet ühe palli võrra, sest kokkuvõttes polnudki nii hull, kui alguse venimine ja tehniline küündimatus ja lollakas ideestik ähvardas. Et naudime siis täiega, eks ole, ja mingis mõttes oli raamat... nunnu :-P
 
Alustame positiivsest – ma saan väga hästi aru, miks see raamat võib meeldida. Tegelikult oli päris lahe lugeda selle üsna armsa ja lõpmata jabura seltskonna askeldamisest. Päriselt. Jah, igav, midagi ei juhtu, aga tõepoolest, seltskond oli veider, käis teinekord päris nutikate ideede tulevärk, kõik oli meeldivalt nihkes etc... Aga kaua võib? Tõepoolest, lugu muudkui läheb ja läheb ja... jah, midagi ei juhtu. (Kordan, sellepärast esimene kord pooleli jäigi.)
 
Ja ühel hetkel leiad end mõtlemast, et mida ma ikkagi loen?
 
Inimsuhted? No neid ei ole. Tähendab, seltskonna omavahelistes suhetes pole midagi inimlikku. See ei ole otseselt miinus, ulme ikkagi, ja kohati on need huvitavad; eelarvustaja juba mainis, et läbi lööb tugev lesbilisus ja heterosuhted on peamiselt platoonilised. Veelkord – mis siis. Mingi nurga alt on ju tore, et vähemalt on murtud see nn kuldaja – mõnes mõttes võib-olla veelgi ebainimlikum – impotentsus. Ja isegi nn uue laine siivas, vanamutilik seks (le Guini ja McCaffrey „vilkuvad pitsikesed” – selline ümbernurgakeel, saate aru küll). Et minust õigesti aru saadaks – see on veel positiivse poole peal. Enamasti on tulemus parem, kui hullumajast kirjutab tippsõgedik, eks ole.
 
On see teos ulme selles mõttes, et kas nii võib päriselt minna? Ma mõtlen, millised peavad olema asjaolud, et sellise maailmani jõuda? Veelkord rõhutan – ulmes anname palju andeks. Meid ei häiri asutatud Marss ja Veenus, ja et Kuu koloonias ei ole kõigil isegi tavatelefone ja muud sellised detailid. Ent terve raamat on selles mõttes absoluutne EI. Terve see elu, alates ajaloost ja lõpetades pisidetailidega on häirivalt võimatu. Rõhk sõnal häirivalt – minu arvates on ulme ühes otsas tekstid, kus tahetakse midagi öelda inimese kohta, ja teises killutsemine (Adams, Pratchett etc) ja seal vahepeal on täieliku saasta tsoon – kus tekst pole usutav, aga ka mitte piisavalt vaimukas. Vat see raamat istub selle augu põhjas. Kogu raamatu tehnika on USA autotöökojad. Kaugelt vaadates. Punkt. Ja halvemini vist öelda ei saagi...
 
Siis see veidratest elukatest meeskond – olgu, natuke aega on pull lugeda, aga kuulub see ju ikkagi muinasjuttudesse (kus loomad räägivad; eks ole, Star Wars ei ole midagi rohkemat kui muinasjutt ja kui kunagi visati baasist välja Kreutswald [minu arvates senini üks eesti ulmekogukonna häbiväärsemaid hetki], peaks ka see minema...) Raamatus üritatakse seda ka põhjendada ja juhtub taas asi, mida juba mainisin – ei teaduslikust ega filosoofilisest vaatenurgast ei kannata kogu see asi mingit kriitikat ja teisalt pole ka piisavalt teravmeelne-irooniline, et seda kompenseerida.
 
Siit tuleb sisse sõna, mis teost läbivalt iseloomustab – infantiilne. Olgu, ulme, kannatad ära, kuidas nad kiljudes üksteist kallistama tormavad ja püüdlikult neid praegu USA-s „populaarseid” soomääratlusi kasutavad, ent kui tulevad piraadid, paneb see oigama. Ma ei räägi isegi sellest, et tähtede vahel liikuvale laevale – mis näitab autori absoluutset, lootusetut, inimsust solvavat võhiklikkust. Seda on valus meenutada, kuidas stseen on lahendatud, mainin vaid lühidalt, et mõnes mõttes käitus meeskond ootuspäraselt – nagu peata kanad, ja et suhteliselt hästi lõppes kõik tänu narrative shield’ile, ehk autori kunstlikule konstruktsioonile. Või pigem viitab see sügavamale probleemile – kogu see maailm on saiapudine. Alamõõduline – jah, isegi piraadid! Selline... lasteaialik. Kusagil seal kaob igasugune usk, et sellised olevused tegelikult üldse ellu jääksid, veel vähem kunagi kosmoses suudaksid lennata. Saate aru, on galaktika, kus isegi toimuvad sõjad, aga praktiliselt kõik tegelased on sellised lihtsakesed nannipunnid. Jah, kohati armsad, aga miks ma loen universumist, mis ka on multifilmik padjaklubi (et sellised seal ellu suudaksid jääda).
 
Ja siis tuli järgmine stseen, kus tegelased käitusid nagu kümneaastased... ja siis mulle millalgi umbes raamatu keskel lihtsalt aitas... esimesel korral. Aga siis lugesin lõpuni ja leebusin. Kõik, mis seni öeldud, jääb kehtima, ent... võib-olla ma tahan raamatutelt liiga palju? Ma tean palju inimesi, kellele see raamat võiks meeldida, ja kõik neist ei ole lootusetud... Nii et vast siiski on „3” õiglasem – ma ei hakka seda kunagi uuesti lugema, aga lugemist tegelikult ei kahetse.
 
Teksti loeti inglise keeles

Kuivõrd ma ise selle välja andsin, on arvustust raske kirjutada. Sisu kohta on eelarvustaja tegelikult kõik vajaliku ära öelnud.
Üldiselt ikka kipub eesti autori käsikirja ette võtma tugeva eelarvamusega – keel vigane, sisu abitu, loogika lonkab... Seda hakkasin lugema ja... lugemine polnudki piin :-P Esimese variandi kohta sai antud hulga soovitusi ja see, mis pärast mitmeid ringitegemisi raamatuks jõudis, on, ütleme, eesti keeles välja antud fantasy – tõlgitut hulka lugedes! – ülemises kolmandikus.
Teksti loeti eesti keeles

 
Uau...
 
(Taas allakäinud ulmeauhinna nominent...)
 
See on nii haige raamat, et saab mult isegi kolme. Ja selle saab see selle eest, et tglt on tegevuspaik ja tegelased päris hästi välja mõeldud ja kohati ma lugesin huviga tolle planeedi, Sask-E terraformimisest. Teos on mõnes mõttes tõeliselt ulmeline! See on osaliselt iroonia, osaliselt ei ole ka – ulme peabki olema nihutatud, veider, kujutlusvõimet sütitav... ulme võib isegi olla väga haige – ja seegi on pluss! Ent see raamat on ühtlasi väärarenenud kahejalgse kliiniliselt patoloogiline teraapiakirjandus – see kumab lõikavalt selgelt läbi.
 
Lisaks eelmainitule on raamatu suurim viga igavus. Selles ei juhtu tegelikult peaaegu mitte midagi ja veel vähem midagi põnevat. Kari poolmehhaanilisi olevusi tatsab mööda seda Sask-E-d ringi ja lahendab selliseid laste multika laadis ülesandeid umbes sarnaste meetoditega – on vaja mulda paremini kobestada, anname vihmaussidele mõistuse...
 
Vaadake, ma enne lugesin ja siis uurisin autori kohta. Ma sain juba raamatu sisu järgi aru, et autor näeb välja sootu ja taotluslikult esteetilise skaala põhjas. Ütleme, minu jaoks on piinlikult hale usk, et 60 000 aastat tulevikus planeedi terraformimiseks loodud intelligentsed masinad tutvustavad end üksteisele „hey friend, my name is ___ and i’m going whit they/them” (tere sõber, mu nimi on ___ ja ma kasutan they/them” [mul on vist elus hästi läinud, ma ei teagi, kuidas see friigi eufemism eesti keeles olla võiks]). Muide, ka sellest, et nad kõik seal üksteist sõpradeks nimetavad, kumab läbi just teatud genotsiidialti vasakpoolsuse katse kunstlikku vendlust tekitada (olime ju kõik „seltsimehed”).
 
Eks ole, planeedi terraformimise osa on üks läbimõeldumaid ja igas mõttes parimaid sellekohaseid. Et tegu on väga pika protsessiga, kus sobiva suuruse ja tähelt tuleva energiahulgaga elutu planeet tiritakse kiirkorras läbi evolutsiooni. Iseenesest pole paha ka mõte kasutada selleks intelligentseid (põhimõtteliselt inimaju baasil), kindla otstarbe ja kasutusressursiga, tööstuslikult toodetud töölisi. Raamat on kummatigi illustratsioon sellise lähenemise kõige suuremale hädale – need raisad hakkavad õigusi nõudma... :-D
 
No ja kogu see värk on lisaks praegusaja kliimahullude mõttepikendus – teos algab sellega, kui esimese osa peategelane Destry laseb maha taigas metsikut elu prooviva tegelase (täpsemalt küll kaugjuhitud inimkujulise). Ja tal on mure, kui palju see kahju tegi „õrnale” keskkonnale – eks ole, üks „inimene” elas (lühikest aega) küttimisest keset mandrisuurust metsa...
 
Siis leitakse linn (vulkaani all, tolle elanikud lasevad end leida), kus elavad edasi selleaegsete tööliste järeltulijad, kui atmosfääris ei olnud hapnikku. Neil on probleem, et enam pole vett, sest üks jõgi pöörati teise suunda. Tähendab, juba see kõlab kuidagi... lollakalt. Ja siis ei ole neil hierarhiat, kõik eri liiki sellised toodetud olevused on võrdselt kodanikud (hakkab peale!!! nende masinelukate võimed olid terraformiva kompanii poolt muidu kujundatud vastavalt vajadusele). Tahaks iriseda, et kuidas väga pikka aega planeete terraforminud seltskond ei tule selle peale, et mingi osa oma funktsiooni täitnud sellistest küborg-töölistest lihtsalt ei ela oma elu lõpuni, vaid hakkab endasuguseid juurde tootma? Omaette küsimus on, miks need seda tegema peaksid? Ehk minu arust avaldub siin taas autori enda puudest tulenev vastuolu – tahaks ikka meeletult inimsoo hulka kuuluda, ühiskonda mängida ja nii edasi, mis sest, et (autor vabatahtlikult, nood masinad disainilt) selle hulka ei kuulu.
 
Siis toimub lahing nonde edasieksisteerivate mittehapnikukeskkonna tööliste ja kompanii vahel. „Head” (rikkis masinad, kui järele mõelda) võidavad tänu trikile, mis... noh, pole võimatu (st et see toimib), eeldades, et „pahad” (terraformiv kompanii, Verdance) ilmselgelt pole „masinate mässu” ette näinud ja neil on odavaim võimalik varustus... Aga üldiselt on see üks abitumaid ja totakamaid lahingukirjeldusi üle pika aja [facepalm].
 
Teises osas on sees veidrat seksi nende masinate (või noh, autor proovib neid kuidagi inimesest paremate [woke’imate] inimestena kujutada) vahel. Taas – kujutlusvõimet ja ulmet on! (Seekord positiivses võtmes, kuigi muidugi kerge irooniaga.) Samas üldisemal tasemel ei suuda märkimata jätta, et kõik see on loogiline eeldusel, et 60 000 a tulevikus pole keegi suutnud mõtlemiseks leida midagi paremat inimajust ja sellest omakorda ei saa seksiga seotut kuidagi ära.
 
Aga jah, siis jõuti intelligentsete vihmaussideni ja linnadevaheline transport otsustati organiseerida... intelligentsete, isiksusega rongidega. Pean ütlema, et siis (ca 2/3 peal) ma kukkusingi sellest raamatust lõplikult läbi, kui mängu tulid need... oli vist Choo Choo – noh, see laste multikas, kus auruvedurile on nägu ette joonistatud. Ja siis seletab autor (oma tegelaste suu läbi, aga ilmselgelt ise seda uskudes), et transpordisüsteemi parim korraldus ongi, kui rongid ise mõtlevad, kuhu sõita on vaja; tuleb nendega läbi rääkida; natuke mainitakse, et rong peab olema nii ehitatud, et naudib sõitmist. Ehk kokkuvõtte taas see, mida ma ütlesin kogu raamatu kohta – tõeline ulme!... aga samas näruselt infantiilne ja kantud soovmõtlemisest.
 
Tähendab, ma ei hakka täpsemalt ära rääkima, kuhu see kõik välja viib, kummatigi võib juba arvata, et eks see üks woke hobuseunenägu ole. Muidugi on terves raamatus läbivalt paha Verdance, terraformiv kompanii – unustades ära, et ilma nendeta poleks midagi. Et too kompanii on liikumapanev, maailmu loov (sõna otseses mõttes antud juhul ju) jõud. Ja siis irisevad tööriistad, kes arvavad, et teavad paremini, kuidas kõik käima peab ja et neid piisavalt ei austata... Muidugi on kõik olevused võrdsed ja paha on H. Sapiens, kes end paremaks peab. Muidugi on kõik korras, kui tegelased muudkui räägivad ja lahendavad asja demokraatlikult... Muide, mingil hetkel hakkas selles raamatus häirima ka see sügav lapsikus – kui isegi peatüki alguses on kellelgi iseloom, arvamused ja kerge võimalus konfliktiks, siis juba pärast paari lehekülge tuleb selline My little pony tüüpi üksteise kaelade nuhutamine ja kõik on jälle sõbrad. (Välja arvatud ürgpaha Verdance muidugi.)
 
Ühesõnaga, sellest raamatust oleks võinud midagi saada, kui see ei sureks ära praegusaja teatud seltskonnas populaarsete inimvihkajalike luulude otsa.
 
Teksti loeti inglise keeles

 
[Lugesin, sest 2024 Hugo nimekirjas]
 
Saaaast
 
[NB: järgnev sisaldab vähesel määral spoilereid]
 
Selle raamatu kohta on mitmetes tutvustustes öeldud 'queer space opera', ehk eesti keeles siis 'perversne kosmoseooper'.
 
Tähendab, ega mul pole puuetega inimeste vastu midagi ja eks ma kasutan oma lugudes ka kolmedollarilisest veidramaid seksuaalpraktikaid, ent küsimus on siin pigem nagu selles anekdoodis, mida räägiti omal ajal vana juudi ja nõukogude liiduga, ent mis hoopis rohkem kehtib täna jänkistani kohta – "Lahkumise põhjus?" / "Homoseksualism." / "Kas teile ei meeldi?" / "Ei. Vaadake, kunagi selle eest karistati, siis seda ei sallitud, siis oli kõigil ükskõik ja nüüd on see au sees. Ma tahan enne minema, kui see kohustuslikuks muudetakse."
 
Ehk – Hugo nominendiks on võimatu saada, kui teose kõik positiivsed tegelased ei ole sügavalt hälbelised. Asi ei ole selles, et see oleks kuidagi olemuslikult vale – oksele hakkab ajama siis, kui kõik on sellised ja seda serveeritakse kuidagi... võitlevalt; et loomulikult on kõik sellised ja kes ei ole, on -foob. Ja sellega seostub teine asi, mis on natuke laiem – tuleb vihata kõike seda, mis on inimeses helget. Tuleb kohutavalt pahadeks teha kõik tegelased, kes võitlevad millegi eest, mis seostub au, väärikuse ja inimliku suurusega, tuleb agressiivselt hukka mõista kohusetunne ja vastutus ja nii edasi.
 
Edasi – ma olen kunagi kirjutanud, et ajaränd on tihti vaid rohmakas instrument autori käes, kellel süžee kuidagi muidu kokku ei tule. Noh, see raamat on üks nendest. Ja ma olen hakanud vihkama kunstlikku, punnitatud põnevust – noh, et kõik muudkui jooksevad läbisegi ja peategelast kaitseb ainult ülivõimas 'narrative shield', ehk siis kui nappe viimasel hetkel pääsemisi hakkab liiga palju üksteise otsa kuhjuma... hakkab mul igav.
 
Loo algusel polnud vigagi – närustes tingimustes vaevu toime tulev inimeste viimane vastupanukolle pärast seda, kui võõrtsivilisatsioon hävitas Maa ja inimkond langes. No ja hakkab peale – tasapisi koorub välja, et uhke, meeleheitlik vastupanu on üsna ilge fašistlik režiim... (kas keegi tõesti üllatub?!?) Pärast hulka ebaloogilisi nappe pääsemisi muudetakse ajaliini ja Maa 14 mlrd inimesega ei hukku. Ei läinud paremaks (kas keegi tõesti üllatub?!?)
 
Olgu, aga tõeliselt ära viskama hakkas mul raamat siis, kui selgus, et kõik need dekoratsioonid varjavad üsna lamedat peredraamat – et komandör olla halvasti ümber käinud peategelase, teismelise tüdruku 'reeturist' õega ja hakkab temalegi näppe külge ajama (aga tema tahaks hoopis armastada üht tüdrukut).
 
Tähendab, hindega ma kõhklesin kaua 1 ja 2 vahel. Aus on öelda, et puhtalt seiklusloona pole raamat veel kõige hullem, ilma ideoloogilise sõnnikuta paneksin sellele kolme (3), sest autor on siiski vaeva näinud, samas kui loos on täiesti naeruväärseid, galaktikasuurusi loogikaauke. Üks siiski sellepärast, et vaatamata kogu dekoratsioonidele ja ülesklopitud põnevusele pole see mingi kosmoseooper või isegi seikluslugu. See on punnitatud homoseksualismi propageerimine, sekka isakuju mustamist, valge inimese hukkamõistmist ja teatud nurga alt ausat narratiivi, et teismelistelt ei tasu oodata tervet mõistus ja kohusetunnnet.
 
Sama asi, miks ma kunagi nõukaulmele karmilt ühtesid ladusin –  raamat jättis suhu halva maitse, sest ma tõesti ei salli inimvihkajalikke ideoloogiaid.
 
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Hm, huvitav, ma ei olegi seda raamatut arvustanud... Võtsin selle kätte ja lehitsesin, sest avastasin, et ühes parasjagu kirjutatavas loos olen kasutanud natuke sarnast maailma. Mis on selle raamatu kiituseks -- suutis ikka muljet jätta.
 
 Ainult et paraku mulje, et ma ei suuda mitmekümne aasta jooksul (sest lugemisest on möödas juba aastakümneid) unustada, kui loll see raamat on. Ehk siis on inimesesarnaste kohalikega asustatud planeedil unustatud inimkoloonia, mis täiesti uskumatu, läbitungimatu juhmusega järgib mingeid umblollakaid põhimõtteid, mis pärsivad nende ja tegelikult kogu planeedi arengut. Ja kui suuremas osas raamatust tundub, et kõik läheb nii nagu reaalses maailmas sel puhul läheks, st isake darwin lahendab asja ja reaalsusest irdunud luulud saavad ajalooks, astub lõpupoole vahele deus ex machina. Muidugi jälle sülitades loogikale ja teadusele ja inimolemusele sellistele asjadele...
Teksti loeti eesti keeles

[2024 Hugo nominentide nimekirjas teine, eks ole...]    

No minge te ka persse!

See raamat ei ole otseselt halb, kuid... IGAV. Jah, algus justkui andis lootust, aga edasi läks umbseks narisemiseks ja oli seda niikaua, kui ma vastu pidasin ja diagonaalile läksin. Võimalik, et mul jäi midagi seetõttu saamata, ent ma kahtlen selles tõsiselt ja elu on liialt lühike, et seda kulutada umbse narisemise lugemiseks.

Vähemalt tean nüüd kindlalt, miks see raamatu Hugo nominantide hulgas oli – peaaegu kõik tegelased on perverdid ja hukka mõistetakse kolonialismi.  

Ehk ei ole raske ära arvata, et Sri Lanka autor kirjutab läbi hämarulme lahti oma rahva teatud vaimset seisu. Jah, see pole isegi mitte õige fantasy, sest maagia on jutus pigem selgituseta taustaks (justnagu maailm olekski selline) ja kõiges on süüdi kolonialism (st kuna tegu väljamõeldud maailmaga, ei mainita kunagi inglasi vmt, pigem kumab see tekstist läbi). Eks ole, leskede põletamine on ikka õige asi ja muidugi on ainult inglased süüdi, et nad seal omavahel mõnisada tuhat maha lõid ja siiamaale kaklevad...  

Ehk siis kasvatab mingi Mother of Glory oma ainsat poega Fetterit (see viimane peaks tulenema kuidagi Buddhast) palgamõrvariks, et see oma isa tapaks. Loo arenedes tuleb välja, et ega emal muud argumenti suuremat polegi, kui et isa nad maha jättis. Jee, väga austusväärne motivatsioon. No ja eks isa muidugi ka lõhkus natuke nende sellist idüllilist „loomulikku, loodusega kokkusulanud” olesklemist; näiteks andis asjadele nimed. Eks ole, ma ei viitsi siin pikalt kirjutada, aga selge ju, et see on otsene vastandumine analüütilisele mõtlemisele või laiemalt mõtlemisele üldse, mis arusaadavalt on omane lääne kultuurile.  

Ehk siis seikleb Fetter mööda maailma ja autor mõistab hukka... noh, enam-vähem kõike. Peategelane on suhteliselt passiivne, pigem triivib kaasa. Kohati ei ole tekst üldse halb, mingil hetkel hakkavad need eredad või säravad (bright) uksed lausa huvitama... aga sellest kõigest ei tule midagi. Jah, on käänakuid, on revolutsionääre, on ideid, miski pole nii nagu paistab. Aga kui tüübil pole varju lihtsalt sellepärast, et ema pärast ta sündimist naelutas varju maa külge ja rebis selle lahti... siis jääb vaid ohata...  

Ma ei ütle päris, et seda raamatut ei peaks lugema. Üsna omapärane ja seetõttu mõjub kuidagi teistmoodi – värskelt. Aga ikkagi on see igav ja täis ideoloogilist sõnnikut.  

Teksti loeti inglise keeles

Ehk siis esimene 2024 Hugo romaanide nimekirjas.
 
Jah, ma tegelen taas enesepiinamisega, ehk loen selle kahjuks ilmselt pöördumatult allakäinud auhinna nominentide teoseid...
 
Eks see romaan vist ole žanrilt young adult, ainult et antud juhul ma tõlgin seda terminit küll täiega debiilkirjanduseks.
Ja aus on öelda, et ega ma seda kõike läbi ei lugenud. Selline enesepiinaja ma siiski ei ole. Ma loen algusest paar-kolmkümmend lehekülge ja teos kas haagib või ei haagi. Siis ma keeran paarkümmend lehte pisut edasi ja proovin uuesti 5-6 lk. Siis ma loen veel ca poolest tosinast kohast raamatus, et no kas tõesti ei haagi taha. Siis ma tavaliselt loen wikist sisukokkuvõtet ja uurin, kes on autor ja nii edasi.
 
Raamat on, nagu nimigi ütleb Amina al-Sirafi seiklustest. Too on üks eriliselt vinge naisterahvas -- piraadikapten, sõdur, nõid ja lisaks veel hea ja hooliv ema.
Oehh. Teos algab põrmustava sissejuhatusega -- kapaga räiget feministlikku möla ja siis islami kiitmist. Nojah, autor on naine, kes sündis katoliiklikus peres ja tiinekaeas läks üle islamiusku. Ja elab ta New Yorgis -- vast see annab võtme kogu raamatu tonaalsuse mõistmiseks. Tähendab, see ei ole mingi kohustulik kompartei kiitmine, nagu tuli sisse panna okupatsiooniajal, see on täiemõõduline sotsrealism selles mõttes, et autor kirjutab seda tõsimeeli.
No ja algab raamat kahe noore nolgiga, kes kutsuvad välja põrguvürsti tütre ega saa sellega muidugi hakkama, aga meie überchick päästab olukorra ja nii edasi. Siis tuleb ta juurde ühe surnud kaaslase ex, kelle tütar on röövitud ja eks siis tuleb teda otsima hakata.
No ja nii see nõidust ja võitlemist täis lugu muudkui läheb, sekka pseudoaraabiat, natuke sooidentiteedi segadusi ja muidu rabelemist. Suuri tundeid ka -+ karikatuurselt.
 
Ühesõnaga, minu jaoks oli teos lihtsalt halb.
Lihtsalt -- halb.
Või noh, meelelahutus, mida minu arvates ei tõsta mitte miski esile tuhandete teiste hulgast. Lugu muudkui läheb ja kogu aeg juhtub midagi... Aga miks ma seda lugema peaksin?
Teksti loeti inglise keeles

Andsin välja, sest väga meeldis. Jah, nõus, et teatud mõttes oleks justkui hakatud uuesti Amberit kirjutama, aga mis seal ikka, Amber tuli ju hästi välja. Lugesin seda kunagi, kui see välja tuli ja avastasin üllatusega, et polegi arvustanud; seda viga siis parandan.
 
Kuna kiidetud niikuinii, siis irisen natuke. Võimalik, et see pole aus, kuid kuigi inglise keeles lugemise ja nüüd tõlke ülelugemise (noh, kui ma selle lehekülgedele panen, loen ikka võimalikult tähelepanelikult üle, aeg-ajalt tõlkijaga [vähemalt mõttes] vaieldes) vahel on ca 15 aastat, ma ju ikka enam-vähem mäletasin, kuidas lugu läks. Ütleme, raamatus on paar kohta, kus ma mõtlesin, et damn, kuidagi liiga lihtsalt käib see asi... aga noh, jah, enamik ulmet ajab palju labasemalt läbi, ei maksa olla perfektsionist...
Ja lõpp oli see koht, kus ma teatud määral nõustun eelarvustajaga -- et lugu oleks parem karmimas võtmes, aga naised kipuvad tegema ka kõige rajumast seiklusest midagi... pehmet. Imalat. Barbielikku. Noh, see ei läinud talumatuks, aga olge valmis :-P
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma pean alustama sellest, et kaua aega mõtlesin selle raamatu SH sarjas välja anda. Aga -- ausaks jäädes -- olin lugenud ainult 1991 a ilmunud samanilmelist lühiromaani. Sellele annaksin hindeks mingi 4,5; st võibolla 5, aga kuna ma olen selline õel arvustaja...
 
Romaanile on juurde kirjutatud üsna palju tulevikku ja iga leheküljega läheb see viletsamaks. Kui lühiromaani puhul võib veel andeks anda pisut igasugust "elulist" ballasti ja tobedat tundlemist (naisautor, mis teha...), siis edasi hakkab see tõsiselt häirima (vähemalt mind); st konflikt on püsti pandud ja ma tahan teada, mis sellest saab, mitte, kuidas selle üle targutatakse.
 
Palju hullem aga on, et edasi muutub raamat usutamatuks. Ja Jänkistani-keskseks, mis on seesama. Autori maailmapilt on täpselt selline, nagu neil naljapiltidel, kus gloobusel on kõik peale USA sinine -- et nii näevad tulnukad Maad Hollywoodi filmides. Üks positiivsena mõeldud peategelane muide isegi ütleb ka otse välja, et ta pole kunagi kusagil välismaal käinud ja teda ei huvitagi. Ehk muu maailm ka arenes; neil olid omad geenmodifitseeritud inimesed (ka unetud) ja suhtumised olid teised. Kogu seda dimensiooni romaanis sirgelt ignoreeritakse (paar kildu siin-seal ei muuda asja).
 
Ka kogu probleemiasetus on pehmelt öeldes idiootlik -- kogu unetutega seotud konflikt taandub USA iseseisvusdeklaratsiooni ja kunagiste presidentide kõnede valikuliseks tsiteerimiseks; ja tavalistest inimestest kaugele n-ö eest ära arenenud superinimesed esitavad mitteameeriklase jaoks afekteerivalt ajusurnud küsimusi mingite asjade seaduslikkusest USA seaduste valguses...
 
No ja ma ei hakka lõpplahendust ära rääkima, aga minu jaoks tõmbas see raamatule vee peale. See oli nii usutamatu. Nii... vildakas ja võimatu. Nagu loeks sotsrealismi, kus kolhoosikord kindlasti võidab...
Teksti loeti inglise keeles

Kõik need neli raamatut, mida ma siia (okt-23) üles riputasin, kuuluvad Ascension War sarja.
 
Autor tundub olema üsna noor (no ei leia sünniaastat, nii et käigu kuradile...), hakkas ta kirjutama 2012 ja on avaldanud (silma järgi) paarkümmend raamatut. Lugesin teda sellepärast, et "New York Today Bestseller" ja "over million copies".
Rohkem ma teda ilmselt kunagi ei loe, sest minu arvates on tegu mõttetu grafomaaniga. Ilmselt on ta kuidagi käppa saanud, kuidas toota kiiresti meeletutes kogustes kirjandusesarnast prahti, mis esimesel hetkel sarnaneb ulmega ja on justkui ka põnev... kuni saad aru, et sind petetakse. Et see on ainult meelelahutuseks mõeldud kergekaaluline rämps, jooksmiste, tagaajamiste ja viimasel hetkel pääsemiste tulevärk, mille usutavus on vist isegi allpool Marveli filme (ja see on hetkel küllap tsivilisatsiooni madalaim põhi...)
Järgnev kehtib kõigi sarja 4 raamatu kohta, sest ma tõesti ei viitsi neid igaüht eraldi arvustada, ja sisaldab spoilereid (st suurem osa sellest on leitav igasugustest sisututvustustest, aga ma räägin lõpu ka ära).
Tähendab, lähevad maalased koloniseerima Trappist-1-e (st planeete muidugi), mis teatavasti 40 va ja punane kääbus. Lähevad poolega valguse kiirusest ja magavad ja nii edasi. Ütleme, algus pettis ära -- et tõesti on teada, et seal 7 planeeti ja osa neist peaksid olema Kuldkihara tsoonis ja nii edasi.
Ohumärkideks peaks olema olnud juba ka suht esimestel lehekülgedel toimuv, kus kapten end planeedile laskuvasse süstikusse surub ja üldse vaidlevad nad seal asjade üle, mis mitte kuidagi ei saa vaidlusteema olla, st selliste ekspeditsioonide ettevalmistus peaks olema natuke parem kui päästearmee laulukooril ja protokolli eiramine põhjendustega "mingu nad seal Maal persse, ma lihtsalt tahan esimesena jala maha panna", peaks olema absoluutselt välistatud.
No asi läheb kiiresti käima, leitakse ühed intelligentsepoolsed kohalikud, siis kohe teised, vaenulikud, kes ilmselt kosmosest tulnud, ja siis läheb kohe madinaks... Ehk ma juba mõttes vandusin, aga andsin autorile veel võimaluse. Lugu selles, et tõenäosus kohata esimesel tähereisil intelligentseid metslasi on umbes sama suur, kui perse topitud ilutulestikuraketiga ohutult lennata; ehk olematu. Jah, hapnikuadmosfääriga, st eluga planeedi olemasolu võib tulevikus arvatavasti Maalt kindlaks teha ja muidugi on mõtet minna ainult selliste juurde. Võimaluse andsin ma sellepärast, et olgu, kuidagi peab loo käima saama -- et võiks ju kas või paari lausega usutavust anda või ma oleksin isegi nõus, et olgu, kogu selle piirkonna planeete on torgitud, oleme meiegi kellegi looming (mis astronoomilises skaalas, muide, oleks siis pidanud toimuma suhteliselt hiljuti). Ma andsin isegi vaenulikud tulnukad andeks, sest olgu, miks mitte. Et sarnaneb see asi küll 1930-ndate ulmele, kui suhteliselt inimesesarnaseid olendeid olid kõik tähesüsteemid ja isegi komeedid täis, aga vaatame, mis edasi saab...  
Jah, edasi läks aina hullemaks. Et laevas olid ilmselt nähtamatud tulnukad ja üks naine jäi rasedaks ja laps arenes ülikiiresti ja oli ilmselt kimäär (st pooleldi tulnukas) ja vanematel (või pooleldi "vanematel", aga kõiki detaile ei viitsi ära rääkida) tekkis ahviarmastus ja nad varjasid meeskonnakaaslaste eest pooleaastase ja 2-aastase eluka neile tekitatud lõikehaavu ja kogu seltskond oli endiselt ülima taipamatuse seisundis isegi siis, kui inimesed surema hakkasid ja... noh, see ei olnud päris nii lihtne, aga raamat mandus Alieniks, eks ole. Jah, laevas oli nähtamatuid tulnukaid ja nii edasi...
Ühesõnaga, palju rabelemist, laskmist, viimasel hetkel pääsemisi ja nii edasi. Lõpp oli selline, et no peab tulema järg -- tulnukad olid FTL-iga palju enne kohal ja Maa vallutatud.
Järgmised osad siis trambib seltskond Maal ringi ja see on selline tuhat korda loetud-nähtud laserrelvadega surtsutamine ja -- oh-sa-nõme-jumal! -- zombid olid ka platsis. Ehk siis osa inimesi ei muutunud kimäärideks, vaid sellisteks kohutavalt agressiivseteks poolloomadeks, mida oli Maa täis väljaspool (tuilnukate rajatud) linnamüüre. Loomulikult ei vasta autor küsimusele, millest dregid (nii oli nende nimi) elasid, miks nad üldse agressiivsed olid ja kuidas see põlvkondi sai püsida etc etc. No ja ma hakkasin mõttes lugema, et kui tõenäoline siis see ja see pääsemine vmt oli, et kas üks kolmele, kümnele, sajale, ja kui ma niimoodi ligikaudu kokku lüües jõudsin teises raamatus nii 10ˇ-24-ni... Ühesõnaga, nagu öeldu, odav praht. Ja (nüüd päris spoiler) neljanda raamatu lõpus veel ajaränd ka sisse toodi, nii et seltskond 200 000 aasta eest Maal ilmselt inimkonnale n-ö aluse pani, jäi vaid nukralt naerdes anda endalegi hinne -- jah, põnevuse näilisus pani siiski lugema. See oli nagu popkorn --  et ahmid ja ahmid, aga tegelikult on see tervisele kahjulik ja pärast on süda paha.
Teksti loeti inglise keeles

Suunurgad ei tõuse. Noh, põnev, aga selline tunne jäi, et elu on liiga lühike, et seda lihtsalt ära kulutada. (Ja see on vist halvim asi, mida ühe raamatu kohta öelda võib...)
 
Tähendab, nüüd, päev pärast lugemist, lähen ma raamatu peale aina kurjemaks (ja selles, BTW, ei ole midagi halba, et mõnele just meeldivad detailid, mis minu kurjaks ajavad -- inimesed on erinevad).
 
Esimene selline detail on -- ja see ei ole vist spoiler, sest kaanepilt ütleb selle ju tegelikult ära -- intelligentsed kassid.Kassid on toredad loomad, keda ma olen vastikutest tuba räpaseks tegevatest nähtustest valmis kõige rohkem taluma -- just nende iseseisvuse pärast, st nad ei sõltu sinust. Ma saan nendega üldiselt hästi läbi, aga tuleb ka ära öelda, et mina ei jäta asendit muutmata, veel vähem istuma kuhugi sellepärast, et kass süles magab.
 
Aga see selleks. Ehk intelligentsed kassid on päris levinud teema ja sellel (st intelligentsete kasside) skaalal minu arust JS natuke labastab neid. Miski polnud selle juures sümpaatne. Aga ma ei oska näppu peale panna. Igatahes jätsid need elukad mu kuidagi külmaks.
 
 
Palju hullem on, et terve see raamat jättis mu külmaks. Mul tekkis kuidagi tunne, et autor ei võta oma tegelasi ja maailma ka just ülearu tõsiselt. See ei ole alati miinus, aga see raamat pole ka nii lõbus, et õigustaks sellist, ütleme, pratchetlikku lähenemist. Ehk see ei anna hea pula mõõtu välja. Pigem tekkis lugedes selline Marveli filmi tunne -- kõik on absurdini muinasjutuliseks väänatud, butafooria on maksimumi peal, maailm on ohus ja seda agaralt päästetakse... aga kõik on vahtplastist, veri ja kannatused pole tõelised ja sa tead, kuidas asi lõppeb... Ma ei tundnud ühelegi tegelasele kaasa, need kõik olid mitte tegelased, vaid karikatuurid. Täpsustaksin -- karikatuurid tegelastest, keda on täis kõik Jänkistani raamatud-filmid.
 
Mulle ei meeldinud selle raamatu põhikonflikt või kogu situatsiooni ülesehitus. Spoileritesse laskumata -- seda on väga-väga palju paremini tehtud. Minuarust lõi siin taas välja raamatu peamine viga -- see justkui ei suuda otsustada, millise tooli peale istuda. Selles puudub paljude heade (ulme)põnevike apokalüptiline süngus, teatud taju, et autor ehitab situatsiooni üles tõsiselt -- et selliste ja selliste algtingimuste juures võibki asi loogiliselt nii edasi minna. Teisalt ei lähe see päris sinna Austin Powersi klassi.
 
Ja noh, raamatus ei ole ühtki tunnet.
 
Aga on (spoiler alert!) streikivad delfiinid... Ehh, loodame, et asi pole nii hull, aga vaadates, mis viimasel ajal maailmakultuuris toimub, tekib hirm, et kõik head raamatud on ära kirjutatud, head filmid tehtud, ja edasi tuleb selle maailmakorra lõpuni ainult poliitkorrektne derivate crap... 
Teksti loeti inglise keeles