(romaan aastast 1971/92)
eesti keeles: «Vaibarahvas»
Tallinn «Tiritamm» 1999 (10 pluss)
Põhjendaks hinnet.
Raamat oleks kolme saanud, kui ma oleks lugenud seda 1971. aasta versiooni, äbarikumad kohad tekstis viitavad, et esikromaani kohta polnud asi sugugi hull – säherdust pahna avaldavad ulmekauged lastekirjanikud ka tänapeaval küllaldaselt – 1971. aasta kohta oli see üsna talutav. Halb oli aga hoopis see, et kakskümmend aastat ja (vähemasti) viisteist romaani hiljem ei suutnud Terry Pratchett sellest algaja käkist asja teha. Jätnud siis nõnda, nagu oli! Siis oleks asjal vähemasti akadeemiline väärtus olnud... praegu jääb mulje, et nagu oleks pisut silutud ja siis hullunud fännide lõugade vahele visatud, et küll te loomad selle alla neelate. Paadunud fänn ka neelab, kuid minul on siiski säilinud miski maitse ja mõõdutunne.
Kujundus on maakeelsel versioonil hea, kuid sobimatu... lasteraamat võiks kuidagi mängulisema välimusega olla... ausaltöelda olen ma kogu elu vihanud seda copyrightivaba klassikalise maalikunsti vägistamist kohaliku kirjastuselu poolt. Objektiivselt võttes on tulemus siiski hea! Tõlge on samuti pädev – niipalju, kui seda saab originaali lugemata hinnata. Seega on kogu süü ikka vaid autoril!
Kaks ongi selle eest, et Terry Pratchett eessõnas ausalt ära seletab, et miks saast on saast... ning ka selle eest, et kuigi mõistus ja tunded lugemise ajal mässasid, sain ma siiski teatava naudingu. Teen siis halva mängu jures hea näo ja annan kahe.
Raamatus on tunda tõelise Pratchetti stiili ja kamp, mille ta kokku ajas, on ka lahe. Selline segane tegevus nagu ka Kettamaailmas. Aga see annab ju võlule juurde!
Esmakordsel lugemisel oli huvitav mõistatada, mis erinevate looduskatastroofide taga tegelikkuses peitub.
No minge te ka persse!
See raamat ei ole otseselt halb, kuid... IGAV. Jah, algus justkui andis lootust, aga edasi läks umbseks narisemiseks ja oli seda niikaua, kui ma vastu pidasin ja diagonaalile läksin. Võimalik, et mul jäi midagi seetõttu saamata, ent ma kahtlen selles tõsiselt ja elu on liialt lühike, et seda kulutada umbse narisemise lugemiseks.
Vähemalt tean nüüd kindlalt, miks see raamatu Hugo nominantide hulgas oli – peaaegu kõik tegelased on perverdid ja hukka mõistetakse kolonialismi.
Ehk ei ole raske ära arvata, et Sri Lanka autor kirjutab läbi hämarulme lahti oma rahva teatud vaimset seisu. Jah, see pole isegi mitte õige fantasy, sest maagia on jutus pigem selgituseta taustaks (justnagu maailm olekski selline) ja kõiges on süüdi kolonialism (st kuna tegu väljamõeldud maailmaga, ei mainita kunagi inglasi vmt, pigem kumab see tekstist läbi). Eks ole, leskede põletamine on ikka õige asi ja muidugi on ainult inglased süüdi, et nad seal omavahel mõnisada tuhat maha lõid ja siiamaale kaklevad...
Ehk siis kasvatab mingi Mother of Glory oma ainsat poega Fetterit (see viimane peaks tulenema kuidagi Buddhast) palgamõrvariks, et see oma isa tapaks. Loo arenedes tuleb välja, et ega emal muud argumenti suuremat polegi, kui et isa nad maha jättis. Jee, väga austusväärne motivatsioon. No ja eks isa muidugi ka lõhkus natuke nende sellist idüllilist „loomulikku, loodusega kokkusulanud” olesklemist; näiteks andis asjadele nimed. Eks ole, ma ei viitsi siin pikalt kirjutada, aga selge ju, et see on otsene vastandumine analüütilisele mõtlemisele või laiemalt mõtlemisele üldse, mis arusaadavalt on omane lääne kultuurile.
Ehk siis seikleb Fetter mööda maailma ja autor mõistab hukka... noh, enam-vähem kõike. Peategelane on suhteliselt passiivne, pigem triivib kaasa. Kohati ei ole tekst üldse halb, mingil hetkel hakkavad need eredad või säravad (bright) uksed lausa huvitama... aga sellest kõigest ei tule midagi. Jah, on käänakuid, on revolutsionääre, on ideid, miski pole nii nagu paistab. Aga kui tüübil pole varju lihtsalt sellepärast, et ema pärast ta sündimist naelutas varju maa külge ja rebis selle lahti... siis jääb vaid ohata...
Ma ei ütle päris, et seda raamatut ei peaks lugema. Üsna omapärane ja seetõttu mõjub kuidagi teistmoodi – värskelt. Aga ikkagi on see igav ja täis ideoloogilist sõnnikut.
