(romaan aastast 1996)
eesti keeles: «Savijalad»
Tallinn «Varrak» 2005 (F-sari)
Pratchettil on need Discworldi raamatud põhiliselt neljas grupis, vastavalt tegelaskonnale - Rincewind & Co, nõiad, Surm, ja City Watch. Minule isiklikult meeldivad viimase kategooria raamatud miskipärast kõige rohkem. Käesolev osa on yks neist.
Nagu eelarvustaja juba mainis, on siin tegemist terve posu yksteisega läbi põimuvate mõrvamysteeriumitega, mida Samuel Vimes, kapten Carrot, libahundipreili Angua ja teised jõudumööda lahendada yritavad. Nalja saab sealjuures, nagu alati, igal lehekyljel vähemasti kaks korda. Kasvõi see kuidas Sam Vimes vastkoorunud lohetibu pealt sigarile tuld võtab.. Või see kuidas hävitada herilasepesi - neid mineerides, seestpoolt.. ;)) Yhtlasi võib siit hea tahtmise korral leida ka tõsisemat sorti mõtlemisainet.
IMO Pratchetti loomingu vähemasti top kolmandikku kuuluv teos.
Kuna ma esimesest neljandikust kaugemale ei jõdunud, ei peaks ma siin tegelikult üldse midagi arvama - kuid kiusatus oli liiga suur, kuna ma polegi vististi Mr. Pratchetti kohta varem midagi arvanud.
Kui üks eelarvustaja ütleb, et kuripaha äraarvamine peaks lausa iseäralikult raske olema, siis loogiliselt võiks kogu toimuva taga toosama Punnpepu olla :P
Käesolevas osas otsib kirev linnavahtide kamp lahendust kahele suuremale probleemile: toimuvad mõrvad, mille taga võivad olla golemid, ning keegi mürgitab järjekindlalt ja tihedast valvest hoolimata linna patriitsi, kes kõigub elu ja surma piiril. Lisaks väidab vapiamet, et kapral Nobbs on tegelikult Ankhi krahv.
Ka mulle meeldivad Pratchetti linnavalve lood kõige rohkem. Esiteks suudab ta need tänu kriminaalsele momendile lõpuni suhteliselt põnevad hoida. Teiseks on linnavalve tegelased inimlikud (või misiganeslikud) ja sümpaatsed.
Tõsi küll, ka siin oli palju mõttetut vahtu ja vaimukusi, mis ei ajanud naerma. Ja taas tundus, et Pratchett on hoolimatu - viskab mitu peotäit tegelasi ühte patta kokku ja segab korra, selle asemel, et piirduda vähema hulga liinidega, kuid mängida need ilusasti välja. Samas on mõni superhea tegelane, näiteks see väike rotipüüdja-rambo. Nii et viie annan Pratchetti enda loomingu kontekstis.
No minge te ka persse!
See raamat ei ole otseselt halb, kuid... IGAV. Jah, algus justkui andis lootust, aga edasi läks umbseks narisemiseks ja oli seda niikaua, kui ma vastu pidasin ja diagonaalile läksin. Võimalik, et mul jäi midagi seetõttu saamata, ent ma kahtlen selles tõsiselt ja elu on liialt lühike, et seda kulutada umbse narisemise lugemiseks.
Vähemalt tean nüüd kindlalt, miks see raamatu Hugo nominantide hulgas oli – peaaegu kõik tegelased on perverdid ja hukka mõistetakse kolonialismi.
Ehk ei ole raske ära arvata, et Sri Lanka autor kirjutab läbi hämarulme lahti oma rahva teatud vaimset seisu. Jah, see pole isegi mitte õige fantasy, sest maagia on jutus pigem selgituseta taustaks (justnagu maailm olekski selline) ja kõiges on süüdi kolonialism (st kuna tegu väljamõeldud maailmaga, ei mainita kunagi inglasi vmt, pigem kumab see tekstist läbi). Eks ole, leskede põletamine on ikka õige asi ja muidugi on ainult inglased süüdi, et nad seal omavahel mõnisada tuhat maha lõid ja siiamaale kaklevad...
Ehk siis kasvatab mingi Mother of Glory oma ainsat poega Fetterit (see viimane peaks tulenema kuidagi Buddhast) palgamõrvariks, et see oma isa tapaks. Loo arenedes tuleb välja, et ega emal muud argumenti suuremat polegi, kui et isa nad maha jättis. Jee, väga austusväärne motivatsioon. No ja eks isa muidugi ka lõhkus natuke nende sellist idüllilist „loomulikku, loodusega kokkusulanud” olesklemist; näiteks andis asjadele nimed. Eks ole, ma ei viitsi siin pikalt kirjutada, aga selge ju, et see on otsene vastandumine analüütilisele mõtlemisele või laiemalt mõtlemisele üldse, mis arusaadavalt on omane lääne kultuurile.
Ehk siis seikleb Fetter mööda maailma ja autor mõistab hukka... noh, enam-vähem kõike. Peategelane on suhteliselt passiivne, pigem triivib kaasa. Kohati ei ole tekst üldse halb, mingil hetkel hakkavad need eredad või säravad (bright) uksed lausa huvitama... aga sellest kõigest ei tule midagi. Jah, on käänakuid, on revolutsionääre, on ideid, miski pole nii nagu paistab. Aga kui tüübil pole varju lihtsalt sellepärast, et ema pärast ta sündimist naelutas varju maa külge ja rebis selle lahti... siis jääb vaid ohata...
Ma ei ütle päris, et seda raamatut ei peaks lugema. Üsna omapärane ja seetõttu mõjub kuidagi teistmoodi – värskelt. Aga ikkagi on see igav ja täis ideoloogilist sõnnikut.