(romaan aastast 1965)
eesti keeles: «Nagu õieke väljal»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)
Tallinn «Birgitta» 1994
* * *
Nõnda kirjutasin ma 1. juulil 1997! Ilmselt oli mul sel hetkel veel liialt värskelt meeles see tohutu Simaki liiglugemine, millega sain ma hakkama 1992. aasta suvel. Ajad on muutunud ning aastal 2004 leian, et Clifford D. Simak on ikka üks mõnuga loetav autor. Mitte et ma nüüd temasse kriitikavabalt suhtuks, aga märksa leebemalt küll.
Kuigi enamus Clifford D. Simaki tekste on nn. teaduslik fantastika (science fiction), vähemasti on need seda formaalselt, oleks Simakit õigem siiski nimetada muinasjutuvestjaks. Kui tema tekste lugeda kui muinasjutte, millele ajastuhõnguliselt on teaduslik fantastiline rüü ümber mähitud, siis ei tundu kohatud kõik need lapsused, kokkusattumused ning jaburad pseudoteaduslikud seletused.
Olen viimasel ajal märganud, et kui õhtul väsinuna tahan midagi lugeda ning tekib küsimus, et mida lugeda, siis loen Simakit ... loen veel senilugemata tekste ning loen ikka ja jälle üle ka ammuloetud tekste. Vaat ühel õhtul, paar nädalat tagasi võtsin riiulist pisut kapsastunud «Mirabilia» ning veetsin sellega kaks suurepärast õhtut. Pärast raamatu sulgemist tuli meelde, et olen sellele romaanile BAASis nelja pannud, see mõte jäi kripeldama ning sellest tulenevalt sai hinne ära parandatud ja mõni rida seletuseks juurde kirjutatud.
Aga kui see väike viga välja arvata, siis “viite” väärt.
Sai kunagi ammu loetud, ei mäletanudki enam, mis pealkiri ja autor olid (tänu BAASile tuli meelde:}), lugu aga elab ikka veel mälestustes, seal heade asjade poole peal.
Ja pealkirjast:
Isaiah 40:6 (King James version): The voice said, "Cry". And he said, "What shall I cry?" "All flesh is grass , and all the goodliness thereof is as the flower of the field."
Jesaja 40:6 : Hääl ütleb: "Kuuluta!" Ja teine kostab: "Mida ma pean kuulutama?" "Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal! "
Tänan Ray D. Noperit pealkirja selgituse eest!
Omal ajal Mirabilia sarjas ilmunud "Nagu õieke väljal" ei ole otseselt halb raamat. Kahtlemata on tegemist naivistliku looga ja lahkatakse teemat, mida saaks palju intrigeerivamalt esitada. Ometigi tuleb arvesse võtta teose ilmumisaastat, mil suur osa klassikalisest ulmekirjandusest kõndis veel lapsekingades ja ka kõige labasem lahendus oli teedrajav.
Loo alguses pannakse ühe väikelinna elanikud elastse läbipaistva kupli alla, millest piisavalt arenenud eluvormid ennast läbi litsuda ei suuda. Pisitasa selgub, et tegemist on juba mõnda aega väldanud protsessi kulminatsiooniga, mille käigus on erinevate näiliselt suvaliste inimestega ühendust võtnud salapärased isikutega, kes paluvad neil mõistliku tasu eest ühest küljest lihtsaid, kuid samas arusaamatu eesmärgiga teenuseid. Näiteks paluvad nad mõnedel oma kontaktisikutel raamatuid ette lugeda, teistel lihtsalt arutleda mingite päevakajaliste teemade üle, jne.
Loo arenedes selgub, et enamusi taoliseid juhtumeid on ühte- või teistmoodi seotud eelpoolnimetatud väikelinnaga (Millville), kust on sirgunud üles ootamatult palju tähelepanuväärseid tegelasi. Kui mängu tulevad müstilised kaablita telefoniaparaadid ning olulise pidepunktina tuuakse ära peategelase varalahkunud isa, hakkab selguma, et mingit pidi on kõige sellega seotud veidrad tulipunase õiega lilled.
Ma pean paraku nentima, et raamatu tõlge oli eelkõige just vormilt kehvake, samas oli tegemist ühega vähestest pimedal nõukaajal välja antud ulmeraamatutest. Tänu sellele on paljudel antud teosega nostalgilisi elamusi, mis sundisid ka mind seda uuesti lugema. Kobe lugu, aga viite väärt ei ole.
No minge te ka persse!
See raamat ei ole otseselt halb, kuid... IGAV. Jah, algus justkui andis lootust, aga edasi läks umbseks narisemiseks ja oli seda niikaua, kui ma vastu pidasin ja diagonaalile läksin. Võimalik, et mul jäi midagi seetõttu saamata, ent ma kahtlen selles tõsiselt ja elu on liialt lühike, et seda kulutada umbse narisemise lugemiseks.
Vähemalt tean nüüd kindlalt, miks see raamatu Hugo nominantide hulgas oli – peaaegu kõik tegelased on perverdid ja hukka mõistetakse kolonialismi.
Ehk ei ole raske ära arvata, et Sri Lanka autor kirjutab läbi hämarulme lahti oma rahva teatud vaimset seisu. Jah, see pole isegi mitte õige fantasy, sest maagia on jutus pigem selgituseta taustaks (justnagu maailm olekski selline) ja kõiges on süüdi kolonialism (st kuna tegu väljamõeldud maailmaga, ei mainita kunagi inglasi vmt, pigem kumab see tekstist läbi). Eks ole, leskede põletamine on ikka õige asi ja muidugi on ainult inglased süüdi, et nad seal omavahel mõnisada tuhat maha lõid ja siiamaale kaklevad...
Ehk siis kasvatab mingi Mother of Glory oma ainsat poega Fetterit (see viimane peaks tulenema kuidagi Buddhast) palgamõrvariks, et see oma isa tapaks. Loo arenedes tuleb välja, et ega emal muud argumenti suuremat polegi, kui et isa nad maha jättis. Jee, väga austusväärne motivatsioon. No ja eks isa muidugi ka lõhkus natuke nende sellist idüllilist „loomulikku, loodusega kokkusulanud” olesklemist; näiteks andis asjadele nimed. Eks ole, ma ei viitsi siin pikalt kirjutada, aga selge ju, et see on otsene vastandumine analüütilisele mõtlemisele või laiemalt mõtlemisele üldse, mis arusaadavalt on omane lääne kultuurile.
Ehk siis seikleb Fetter mööda maailma ja autor mõistab hukka... noh, enam-vähem kõike. Peategelane on suhteliselt passiivne, pigem triivib kaasa. Kohati ei ole tekst üldse halb, mingil hetkel hakkavad need eredad või säravad (bright) uksed lausa huvitama... aga sellest kõigest ei tule midagi. Jah, on käänakuid, on revolutsionääre, on ideid, miski pole nii nagu paistab. Aga kui tüübil pole varju lihtsalt sellepärast, et ema pärast ta sündimist naelutas varju maa külge ja rebis selle lahti... siis jääb vaid ohata...
Ma ei ütle päris, et seda raamatut ei peaks lugema. Üsna omapärane ja seetõttu mõjub kuidagi teistmoodi – värskelt. Aga ikkagi on see igav ja täis ideoloogilist sõnnikut.
