kui teised raamatud juba kirjas on, siis paneme ikka selle ühe lindgreni tuntuma kah kirja. vana asi ja suhteliselt melanhoolne, aga täiesti loetav (eriti lastele)! ümber ei jutusta - lugege ise kui tõepoolest pole siiani lugenud!
(romaan aastast 1973)
https://www.etera.ee/zoom/29819/view?page=40
eesti keeles: «Vennad Lõvisüdamed»
«Pioneer» 1977; nr. 1 (jaanuar) - nr. 12 (detsember)
Astrid Lindgren «Vennad Lõvisüdamed. Röövlitütar Ronja»
Tallinn «Tiritamm» 2001
Nii et soovitavalt lugemiseks enne, kui hormoonid möllama hakkavad. Nendele aga, kes enne mainitud varateismelist iga ei jõudnud - lugu algab sellest, et on üks õnnetu poiss, kes haigusega voodis. Tema vanem, suurem ja suurepärane vend päästab ta põlevast majast ja saab ise surma, ütleb aga enne, et nad varsti kohtuvad Nangijalas. Poiss sureb varsti ja avastabki end paigas, kus ta terve on. Muidu on külaelu õnnelik, aga tasapisi selgub, et on veel üks teine küla, mille on vallutanud pahad, kes elavad kindluses kolmandas kohas ja kes on endale allutanud ühe lohe. No ja loomulikult läheb sõjaks, millest meie vennaksed kõrvale ei jää - ja seda mis seal juhtub, ei ole tõesti mõtet edasi anda (nagu juba mainitud, päris põnev on, kuigi lapsik). Lõpp traagiline aga õnnelik.
Mainida tasuks veel seda, et Rootsis võib tuhandete surmakuulutuste juures lehtedes leida "Requiescat in pace" vqi muu taolise asemel "vi sees i Nangijala" ("kohtume Nangijalas") - Lindgreni muinasjutu sõnad on folkloorist üle kasvanud vaata et pseudoreligiooniks - mis muidugi tekitab ametliku, kristliku kiriku tegelastele maohaavadega sarnanevaid sümptoome:
"… Mõlemad raamatud ["vennad…" + "Mio, mu Mio"] on nn fantaasialood. … (ühena neljast kategooriast) võib neid nimetada "kangelasemüüdiks": peategelasel on missioon, mille ta täidab aidates üleloomulikku ja saades viimaselt ühtlasi abi. Ta ületab piiri võõrasse maailma, pimeduseriiki, mis on surma sümbol. Pärast suuri võitlusi on ülesanne täidetud ja ta võib koju tagasi pöörduda. Viimast saab tihti tõlgendada reinkarnatsiooni või uuestisünnina. … (uurijad) on teinud raamatute keele põhjaliku analüüsi ja leidnud palju paralleele piiblist… (järgneb 2 lehekülge näiteid)" Tekst (vaba tõlge) Jonas Lindberg (Uppsala Ülikooli Teoloogia instituut) "Bröderna Leionhjärta - en frälsninghistoria" (Vennad Lõvisüdamed - lunastuslugu").
Näiteks meeldib mulle väga vaikselt ja varjatuna antud julguse mitme näo olemus. Et on olemas Sofia, Orvar ja Joonatan, kes ei karda mitte põrmugi, ja samas Karl, kes kardab, aga samas on sitaks vapper hirmust kontides hoolimata, sellest hoolimata, et ta ise ennast argpüksiks arvab. Et märgata, kuidas autoriseisukoht läheb jutustaja omast lahku, peab natuke läbinägelik olema, ent mitte hirmus - mu 9-aastane poeg näiteks näris läbi.
Ja siis see: "Mõnesid asju lihtsalt peab tegema, muidu pole sa inimene vaid lihtsalt mingi kerge rämps."
Ning kuidas Tengil on usutav - kui keegi on nii paha, nii paha, on ta tavaliselt raamatutes lihtsalt ülearu paha ning seega vale - aga Lindgren on suutnud näidata teda täpselt nii palju, et lugeja jõuaks arusaamisele, et ai. Ja samas nii vähe, et mitte hakata mõtlema, et ta ju ka sööb hommikusöögiks pigem pannkooke kui väikesi lapsi.
Ainus asi, mis toob hinde õiglaselt ikkagi nelja peale alla, on maailmade vahel rändamine, mida peetakse selle raamatu põhiasjaks millegipärast. Et pärast surma on mingi teine paik ja seal surres jälle teine paik ja nii ilmselt lõputult edasi. Esiteks täiesti ebaloogiline, kuhu läksid Karm ja Katla surres siis näiteks? Ja teiseks - kust pagan Joonatan seda teadis üldse?!
No minge te ka persse!
See raamat ei ole otseselt halb, kuid... IGAV. Jah, algus justkui andis lootust, aga edasi läks umbseks narisemiseks ja oli seda niikaua, kui ma vastu pidasin ja diagonaalile läksin. Võimalik, et mul jäi midagi seetõttu saamata, ent ma kahtlen selles tõsiselt ja elu on liialt lühike, et seda kulutada umbse narisemise lugemiseks.
Vähemalt tean nüüd kindlalt, miks see raamatu Hugo nominantide hulgas oli – peaaegu kõik tegelased on perverdid ja hukka mõistetakse kolonialismi.
Ehk ei ole raske ära arvata, et Sri Lanka autor kirjutab läbi hämarulme lahti oma rahva teatud vaimset seisu. Jah, see pole isegi mitte õige fantasy, sest maagia on jutus pigem selgituseta taustaks (justnagu maailm olekski selline) ja kõiges on süüdi kolonialism (st kuna tegu väljamõeldud maailmaga, ei mainita kunagi inglasi vmt, pigem kumab see tekstist läbi). Eks ole, leskede põletamine on ikka õige asi ja muidugi on ainult inglased süüdi, et nad seal omavahel mõnisada tuhat maha lõid ja siiamaale kaklevad...
Ehk siis kasvatab mingi Mother of Glory oma ainsat poega Fetterit (see viimane peaks tulenema kuidagi Buddhast) palgamõrvariks, et see oma isa tapaks. Loo arenedes tuleb välja, et ega emal muud argumenti suuremat polegi, kui et isa nad maha jättis. Jee, väga austusväärne motivatsioon. No ja eks isa muidugi ka lõhkus natuke nende sellist idüllilist „loomulikku, loodusega kokkusulanud” olesklemist; näiteks andis asjadele nimed. Eks ole, ma ei viitsi siin pikalt kirjutada, aga selge ju, et see on otsene vastandumine analüütilisele mõtlemisele või laiemalt mõtlemisele üldse, mis arusaadavalt on omane lääne kultuurile.
Ehk siis seikleb Fetter mööda maailma ja autor mõistab hukka... noh, enam-vähem kõike. Peategelane on suhteliselt passiivne, pigem triivib kaasa. Kohati ei ole tekst üldse halb, mingil hetkel hakkavad need eredad või säravad (bright) uksed lausa huvitama... aga sellest kõigest ei tule midagi. Jah, on käänakuid, on revolutsionääre, on ideid, miski pole nii nagu paistab. Aga kui tüübil pole varju lihtsalt sellepärast, et ema pärast ta sündimist naelutas varju maa külge ja rebis selle lahti... siis jääb vaid ohata...
Ma ei ütle päris, et seda raamatut ei peaks lugema. Üsna omapärane ja seetõttu mõjub kuidagi teistmoodi – värskelt. Aga ikkagi on see igav ja täis ideoloogilist sõnnikut.