Uau...
(Taas allakäinud ulmeauhinna nominent...)
See on nii haige raamat, et saab mult isegi kolme. Ja selle saab see selle eest, et tglt on tegevuspaik ja tegelased päris hästi välja mõeldud ja kohati ma lugesin huviga tolle planeedi, Sask-E terraformimisest. Teos on mõnes mõttes tõeliselt ulmeline! See on osaliselt iroonia, osaliselt ei ole ka – ulme peabki olema nihutatud, veider, kujutlusvõimet sütitav... ulme võib isegi olla väga haige – ja seegi on pluss! Ent see raamat on ühtlasi väärarenenud kahejalgse kliiniliselt patoloogiline teraapiakirjandus – see kumab lõikavalt selgelt läbi.
Lisaks eelmainitule on raamatu suurim viga igavus. Selles ei juhtu tegelikult peaaegu mitte midagi ja veel vähem midagi põnevat. Kari poolmehhaanilisi olevusi tatsab mööda seda Sask-E-d ringi ja lahendab selliseid laste multika laadis ülesandeid umbes sarnaste meetoditega – on vaja mulda paremini kobestada, anname vihmaussidele mõistuse...
Vaadake, ma enne lugesin ja siis uurisin autori kohta. Ma sain juba raamatu sisu järgi aru, et autor näeb välja sootu ja taotluslikult esteetilise skaala põhjas. Ütleme, minu jaoks on piinlikult hale usk, et 60 000 aastat tulevikus planeedi terraformimiseks loodud intelligentsed masinad tutvustavad end üksteisele „hey friend, my name is ___ and i’m going whit they/them” (tere sõber, mu nimi on ___ ja ma kasutan they/them” [mul on vist elus hästi läinud, ma ei teagi, kuidas see friigi eufemism eesti keeles olla võiks]). Muide, ka sellest, et nad kõik seal üksteist sõpradeks nimetavad, kumab läbi just teatud genotsiidialti vasakpoolsuse katse kunstlikku vendlust tekitada (olime ju kõik „seltsimehed”).
Eks ole, planeedi terraformimise osa on üks läbimõeldumaid ja igas mõttes parimaid sellekohaseid. Et tegu on väga pika protsessiga, kus sobiva suuruse ja tähelt tuleva energiahulgaga elutu planeet tiritakse kiirkorras läbi evolutsiooni. Iseenesest pole paha ka mõte kasutada selleks intelligentseid (põhimõtteliselt inimaju baasil), kindla otstarbe ja kasutusressursiga, tööstuslikult toodetud töölisi. Raamat on kummatigi illustratsioon sellise lähenemise kõige suuremale hädale – need raisad hakkavad õigusi nõudma... :-D
No ja kogu see värk on lisaks praegusaja kliimahullude mõttepikendus – teos algab sellega, kui esimese osa peategelane Destry laseb maha taigas metsikut elu prooviva tegelase (täpsemalt küll kaugjuhitud inimkujulise). Ja tal on mure, kui palju see kahju tegi „õrnale” keskkonnale – eks ole, üks „inimene” elas (lühikest aega) küttimisest keset mandrisuurust metsa...
Siis leitakse linn (vulkaani all, tolle elanikud lasevad end leida), kus elavad edasi selleaegsete tööliste järeltulijad, kui atmosfääris ei olnud hapnikku. Neil on probleem, et enam pole vett, sest üks jõgi pöörati teise suunda. Tähendab, juba see kõlab kuidagi... lollakalt. Ja siis ei ole neil hierarhiat, kõik eri liiki sellised toodetud olevused on võrdselt kodanikud (hakkab peale!!! nende masinelukate võimed olid terraformiva kompanii poolt muidu kujundatud vastavalt vajadusele). Tahaks iriseda, et kuidas väga pikka aega planeete terraforminud seltskond ei tule selle peale, et mingi osa oma funktsiooni täitnud sellistest küborg-töölistest lihtsalt ei ela oma elu lõpuni, vaid hakkab endasuguseid juurde tootma? Omaette küsimus on, miks need seda tegema peaksid? Ehk minu arust avaldub siin taas autori enda puudest tulenev vastuolu – tahaks ikka meeletult inimsoo hulka kuuluda, ühiskonda mängida ja nii edasi, mis sest, et (autor vabatahtlikult, nood masinad disainilt) selle hulka ei kuulu.
Siis toimub lahing nonde edasieksisteerivate mittehapnikukeskkonna tööliste ja kompanii vahel. „Head” (rikkis masinad, kui järele mõelda) võidavad tänu trikile, mis... noh, pole võimatu (st et see toimib), eeldades, et „pahad” (terraformiv kompanii, Verdance) ilmselgelt pole „masinate mässu” ette näinud ja neil on odavaim võimalik varustus... Aga üldiselt on see üks abitumaid ja totakamaid lahingukirjeldusi üle pika aja [facepalm].
Teises osas on sees veidrat seksi nende masinate (või noh, autor proovib neid kuidagi inimesest paremate [woke’imate] inimestena kujutada) vahel. Taas – kujutlusvõimet ja ulmet on! (Seekord positiivses võtmes, kuigi muidugi kerge irooniaga.) Samas üldisemal tasemel ei suuda märkimata jätta, et kõik see on loogiline eeldusel, et 60 000 a tulevikus pole keegi suutnud mõtlemiseks leida midagi paremat inimajust ja sellest omakorda ei saa seksiga seotut kuidagi ära.
Aga jah, siis jõuti intelligentsete vihmaussideni ja linnadevaheline transport otsustati organiseerida... intelligentsete, isiksusega rongidega. Pean ütlema, et siis (ca 2/3 peal) ma kukkusingi sellest raamatust lõplikult läbi, kui mängu tulid need... oli vist Choo Choo – noh, see laste multikas, kus auruvedurile on nägu ette joonistatud. Ja siis seletab autor (oma tegelaste suu läbi, aga ilmselgelt ise seda uskudes), et transpordisüsteemi parim korraldus ongi, kui rongid ise mõtlevad, kuhu sõita on vaja; tuleb nendega läbi rääkida; natuke mainitakse, et rong peab olema nii ehitatud, et naudib sõitmist. Ehk kokkuvõtte taas see, mida ma ütlesin kogu raamatu kohta – tõeline ulme!... aga samas näruselt infantiilne ja kantud soovmõtlemisest.
Tähendab, ma ei hakka täpsemalt ära rääkima, kuhu see kõik välja viib, kummatigi võib juba arvata, et eks see üks woke hobuseunenägu ole. Muidugi on terves raamatus läbivalt paha Verdance, terraformiv kompanii – unustades ära, et ilma nendeta poleks midagi. Et too kompanii on liikumapanev, maailmu loov (sõna otseses mõttes antud juhul ju) jõud. Ja siis irisevad tööriistad, kes arvavad, et teavad paremini, kuidas kõik käima peab ja et neid piisavalt ei austata... Muidugi on kõik olevused võrdsed ja paha on H. Sapiens, kes end paremaks peab. Muidugi on kõik korras, kui tegelased muudkui räägivad ja lahendavad asja demokraatlikult... Muide, mingil hetkel hakkas selles raamatus häirima ka see sügav lapsikus – kui isegi peatüki alguses on kellelgi iseloom, arvamused ja kerge võimalus konfliktiks, siis juba pärast paari lehekülge tuleb selline My little pony tüüpi üksteise kaelade nuhutamine ja kõik on jälle sõbrad. (Välja arvatud ürgpaha Verdance muidugi.)
Ühesõnaga, sellest raamatust oleks võinud midagi saada, kui see ei sureks ära praegusaja teatud seltskonnas populaarsete inimvihkajalike luulude otsa.
