(romaan aastast 1953)
eesti keeles: «Teine Asum»
Tallinn «Eesti Raamat» 1996
15.08.2010: hinne alandatud 4 peale.
Lugupeetud kaasarvustajad võiksid üldistusi ikka endasuguste, mitte kõigi eestlaste kohta teha.
Ma ei tea, mis on sensavunda, aga midagi, millele ma nime panna ei oska, on kaduma läinud ega võimalda raamatut nautida. Läbi sai ta muidugi loetud.
Mis siin oluline on? Oluline on see, et yha enam aj enam hakkavad rolli mängima yksikisikud. Muul hävitatakse nende abil, kriis kaotatakse nende abil. Vabandust, aga esimesed kaks osa meeldisid just tänu sellele fatalismipisikule - et rabeled, mis sa rabeled, aga miskit niikuinii ei muutu, universum ju nii suur ja lai. Nyyd siis muutub. Muula kammitsemine oli veel ilus ja huvitav, sest yksikisikust saab ikka yksikisiku abil lahti, aga edasi... edasi on Asum juba mandunud.
Muidugi on siin ka yks väga hea mõte - nimelt Kalganlaste käitumine. Jälle on see planeet areenil esiplaanil koos Siwennaga, mis olid ilmselt Seldoni lemmikplaneedid. Kalganlaste vaprus ja uskmatus surnud käesse on lihtsalt sympaatsed. kahju ainult, et nad kaotasid...Aga halvasti Asimov siiski ei kirjuta...
Loomulikult oli teoses ka küsitavusi. Kasvõi seesama Muula mänglev alistamine - miks keegi ta lähikondsetest ometi ei küsinud või temas ei kahelnud, miks ta Teise Asumi otsimise nii järsku lõpetas?
Siiski polnud mõned loogikavead nii suured, et minu hinnet mõjutada. Pigem mõjutas seda jällegi loo lõpp ja seda positiivses suunas. Raamatu viimasel paarikümnel leheküljel arenesid sündmused vägagi pööraselt - Teise Asumi asukohta pakuti ja lükati ümber sama elegantselt nagu püstitaks keegi kaardimajakest, et see siis jälle uppi puhuda. Ning kui lõpuks selgus, kes oli Esimene Rääkija, paigutusid viimasedki mosaiigitükid oma kohtadele.
Eestlasest lugejale annab ühe peategelase nimi Munn mõnusalt nilbe varjundi sellele romaanile.
Sisust väga detailselt rääkida ei saa, et mitte paljastada, kes on Teiselt Asumilt või kes kelle mõju all. Nii palju võib öelda, et algab kahe anonüümse Teise Asumi esindaja nõupidamisega, kus pealikum tüüp selgitab nooremale, miks Muula võitmisest ei olnud piisav, et Seldoni plaan jälle tööle hakkaks. Põhiliselt seepärast, et tänu Muulale saavad Esimese Asumi jõmmid varem või hiljem aru, et Teise Asumi omadel võivad olla samasugused võimed, nad võivad Teist Asumit kartma hakata, või õigupoolest piisab juba sellest, et Teise Asumi olemasolule mõeldakse, et plaan nässu keerata.
Tõepoolest, Esimese Asumi kõvemad ajud mõtlevad Teisele Asumile ja otsustavad seda otsima hakata. Vana Munn saadetakse Muula lossi arhiividesse tuhnima, temaga aga hiilib kaasa terane tütarlaps, eelmise osa kangelanna lapselaps.
No minge te ka persse!
See raamat ei ole otseselt halb, kuid... IGAV. Jah, algus justkui andis lootust, aga edasi läks umbseks narisemiseks ja oli seda niikaua, kui ma vastu pidasin ja diagonaalile läksin. Võimalik, et mul jäi midagi seetõttu saamata, ent ma kahtlen selles tõsiselt ja elu on liialt lühike, et seda kulutada umbse narisemise lugemiseks.
Vähemalt tean nüüd kindlalt, miks see raamatu Hugo nominantide hulgas oli – peaaegu kõik tegelased on perverdid ja hukka mõistetakse kolonialismi.
Ehk ei ole raske ära arvata, et Sri Lanka autor kirjutab läbi hämarulme lahti oma rahva teatud vaimset seisu. Jah, see pole isegi mitte õige fantasy, sest maagia on jutus pigem selgituseta taustaks (justnagu maailm olekski selline) ja kõiges on süüdi kolonialism (st kuna tegu väljamõeldud maailmaga, ei mainita kunagi inglasi vmt, pigem kumab see tekstist läbi). Eks ole, leskede põletamine on ikka õige asi ja muidugi on ainult inglased süüdi, et nad seal omavahel mõnisada tuhat maha lõid ja siiamaale kaklevad...
Ehk siis kasvatab mingi Mother of Glory oma ainsat poega Fetterit (see viimane peaks tulenema kuidagi Buddhast) palgamõrvariks, et see oma isa tapaks. Loo arenedes tuleb välja, et ega emal muud argumenti suuremat polegi, kui et isa nad maha jättis. Jee, väga austusväärne motivatsioon. No ja eks isa muidugi ka lõhkus natuke nende sellist idüllilist „loomulikku, loodusega kokkusulanud” olesklemist; näiteks andis asjadele nimed. Eks ole, ma ei viitsi siin pikalt kirjutada, aga selge ju, et see on otsene vastandumine analüütilisele mõtlemisele või laiemalt mõtlemisele üldse, mis arusaadavalt on omane lääne kultuurile.
Ehk siis seikleb Fetter mööda maailma ja autor mõistab hukka... noh, enam-vähem kõike. Peategelane on suhteliselt passiivne, pigem triivib kaasa. Kohati ei ole tekst üldse halb, mingil hetkel hakkavad need eredad või säravad (bright) uksed lausa huvitama... aga sellest kõigest ei tule midagi. Jah, on käänakuid, on revolutsionääre, on ideid, miski pole nii nagu paistab. Aga kui tüübil pole varju lihtsalt sellepärast, et ema pärast ta sündimist naelutas varju maa külge ja rebis selle lahti... siis jääb vaid ohata...
Ma ei ütle päris, et seda raamatut ei peaks lugema. Üsna omapärane ja seetõttu mõjub kuidagi teistmoodi – värskelt. Aga ikkagi on see igav ja täis ideoloogilist sõnnikut.
