Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

By His Bootstraps

(lühiromaan aastast 1941)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science-Fiction» 1941; oktoober [autorinimega Anson MacDonald]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Enese ees ja järel»
antoloogia «Lilled Algernonile: Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid» 1976

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
30
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.909
Arvustused (33)
Andri Riid

Jutt, mis pikki aastaid olnud eesti lugeja jaoks Heinleini parimaks stiilinäiteks. Ehkki lugu keerleb ajaparadokside ja silmuste ümber (ja teeb seda kahtlemata äärmiselt andekalt), kujutavad omaette väärtust ka karge inimsuhete kujutamine ning meeldejääv peategelane.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Tundmatu Arvustaja

Selle loo eest alla "viie" panna ei saa! Tõeliselt hea lugu. Kuna jutt on saadaval ühes parimas eestikeelses ulmekogumikus "Lilled Algernonile", siis iga enesest lugupidav ulmefän lihtsalt PEAB seda lugema. Peategelase väänlemine läbi ajasilmuste ja ajaparadokside on minu meelest lahendatud nii hästi, et võiks olla eeskujuks igale sel teemal üritajale.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Avo Nappo

Ühinen eelkõnelejate kiidulauluga ja tunnen hämmastust, miks nood kaks Lilledes avaldatud juttu ikka veel -ainsad- tõlgitud Heinleini asjad on?! Mikst teda sotsialismi ajal ei tõlgitud on siililegi selge. Aga viimasel ajal? Mis veel Heinleini ajas rändamise juttudesse puutub, siis kindlasti soovitan lugeda ka juttu "All You Zombies.." Hinne on loomulikult viis.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Laur Salundi

Olen ikka mmitu mitu mitu korda heameelega läbi lugenud. Ilmselt yks minu lemmikumaid ajamasinalugusid (ega muidu pole mingi ajamasinafänn kyll tegelikult). Aga antud loos ei hakanud kyll miski häirima.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

«Bob Wilson ei näinud ringi kasvamist...»

Kus on ikka lugu...

See on selles Algernoni-antoloogias teine jutt, mille puhul ma imestan, et see tsensuurist läbi läks. Kusagil polnud ju mingit vihjetki kommunismi võidust, ega ka mädaneva kapitalismi kriitikat. Võimalik, et ma liialdan nüüd, aga igatahes olid «By His Bootstraps» ja «Mr Costello – Hero» kaks juttu sellest antoloogiast, mis alles sügaval perestroikajal vene keelde tõlgiti. Ülejäänud lood oli kõik ka vene keeles olemas.

Isiklikult minule jättis kõige sügavama mulje see stseen, kui Bob Wilson Ajavärava abil uuris neid kõrgemaid olendeid... ning see kuidas ta kabuhirmus põgenes, olles midagi justkui vilksamisi näinud... brrrr!!!

Ka meeldis see (kirjutamisaegse) tänapäeva ääretult realistlik kirjeldus... sihukesele tasemele tavakirjandus küll ei küüni.

Viis kõigi võimalike plussidega.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Jaanus Trolla

Seni loetutest üks kahest paremast ajamasina lugudest (teine on H.H. "The Technicolor Time Machine" (meeldib hoopis teisel põhjusel)).
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

No kole küll kui iseenese käest pasunasse saad... no ja miks mitte vastu anda ... iseendale. Ja kui veel lõpux välja tuleb, et oled ise kisma kõrvalt algatanud ... ....Parim ajamasina lugu jah.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Mis muud kui korrata - parim ajamasinalugu! Üks vähestest, mis usutavalt ja loogikavigadeta kokku on pandud. Ka on mõnus kogu jutu stiil ja tegelanegi üsna inimlik.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Huga-huga! Viis tuleb siit küll lausa telegrammiga. Lugu, mis on minu silmis aja jooksul aina paremaks ja paremaks läheb. Kui nüüd päris aus olla, siis väiksest peast see mulle eriti ei meeldinud, AGA, seda rohkem meeldib see mulle praegu. Algernon on üldse üks nendest raamatutest, mida ikka aeg-ajalt kapist välja võtad ja siis ka mõnuga loed. Nii et müts maha nii Algernoni kui ka Heinleni ees.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Tuli äkki tahtmine see jutt veelkord läbi lugeda ja talle see viis siia kirja panna.Tahan vaid seda öelda, et veidral kombel tegi RAH selle looga vist karuteene, kõigile neile, kes ajateemat hiljem käsitlema on asunud. Pole enam millestki kirjutada! (OK, liialdasin veidi). Jah, need kõrged olendid, kaabutrikid ja ajasügavustesse kaduv kauneim tütarlaps...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

See lugu on ilukirjandusliku elegantsi musternäidiseks. On vähe asju, mis oleksid lahendatud sedavõrd kauni täiuslikkusega! Kahtlemata parim ajamasina lugu, mida olen lugenud ning selle kõrval suurepärane kirjanduslik saavutus.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

OK, lugu ON heasti kirjutatud. Samas kipub mõte teda kogu aeg võrdlema isegi paradoksaalsema "All you Zombies"`iga ja need on siiski üsna võrdsed lood. Sel ajal, kui angloameerika ulmet oli raskem kätte saada, oli tegemist kindlasti viieväärilise tippteosega, aga nüüdsel ajal, kus kirjandust rohkem kätte saada, kipub mõte üle nelja andmisel tõrkuma. Mille eest rohkem? Kas selle eest, et eesti keelde tõlgitud? Oi, aga tõlgitud on ju ka praaklugemisvara... Neli on aga tugev. Kümnepunktisel skaalal oleks see kaheksa, ja samas vaimus edasi. Miks neli, aga mitte viis? Mulle endale näis, et lugu kippus lõpu poole, kui tegelane enam ainult iseennast ei kohanud, veidikene lohisema, seda isegi esimesel lugemisel.
Teksti loeti eesti keeles
Ray D. Noper

Mis teha, kui ma poleks seda juttu lugenud, poleks ma praegu siin kirjutamas. Ulmehuviliseks sain ma just tänu selle jutu lugemisele, kuna just siis tekkis huvi segaste ajaprobleemide vastu ning - ka teiste ulmejuttude vastu. Seetõttu tugev 5.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ajamasinad ja ajaparadoksid on minu üks lemmikmotiive ulmekirjanduses. See tekst andis omal ajal kõvasti nuputamist--et kuidas ikkagi see sai nii olla. Kuid sai! Ei ole muud öelda, kui et Heinleini kujutatud ajasilmused on midagi haruldaselt head.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Lugesin seda lugu üsna poisikesena, küll võttis alles aega, et "süsteemile pihta saada" :) Ajamasina suhtes ühinen eelpool toodud arvamustega
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Lugu, millel peaks olema kyljes silt "Alla 12 eluaasta keelatud". Olin vist yheksa aastane tatikas, kui seda lugesin ja usun, et sellest sai mu isklik arunatuke ysna k6va matsu - lihtsalt ei j6udnud loogikale järgi. Uuesti söandasin seda lugeda alles u 14. aastaselt ja siis polnud enam väga viga, sai hakkama kyll ja ilgelt hea oli. Mind see teiste ajas rändamiste juurest eemale ei peletanud: hea ajaviide ja tugev m6ttelend ju ikka ära kuluvad isegi kui teemal juba tugev käsitlus olemas. Peakski asja uuesti yle lugema, sest kuigi mulje ei ole tuhmunud, on eelmisest lugemisest pea 10aastat möödas.
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Väga hea lugu! Esimene lugu, mis ajaparadoksidest kunagi kätte sattus ja rabas eelteismelise kujutlusvõimet võimsalt. Praegu olen küll paraku seda meelt, et eksisteerib kas aeg või ajarännud:(. Ja et selliseid muna-kana, ette-taha ajaparadokse vist ikka olla ei saa... Nojah, see polegi tähtis. Jutule pole ette heita. Lisaboonuseks oli koht, kus Bob Wilson sai kõrgematelt olenditelt emotsionaalse nätaka, milleks ta sama kohane kui auster viiulit mängima. Nii võimsalt see jutt mulle isegi ~10 aastasena ei mõjunud, aga võimsalt küll, pole tal hiljemgi viga olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Alustada tuleks sellest, et lugesin seda juttu 10-12 aastasena. Lugesin sellepärast, et alustasin Asimovist, lugesin joonega läbi jutu vihmaplaneedist, tondist, roboteist ning mehe ja hiire loo. Ja siis tuli see lugu. Alustasin mitu korda, aga kuna jutt oli võimatult igav, ei suutnud lõpuni lugeda.
Muidugi võib öelda, et oma viga, mis tast siis nii vara kätte võtsid... Aga juhtus. Ja seetõttu ei saa Heinlein hoolimata oma meisterlikkusest paremat hinnet. Ei tahtnud juttudest üle hüpata, ja nii see jäigi... Edasi lugesin alles nüüd. Ja seetõttu jäi tookord lugemata karujutt ja veel mõndagi hääd... Kahju. Just selle kahju pärast ei saa ma hinnata seda juttu kõrgemalt. Emotsioonid, mis teha...
Teksti loeti eesti keeles
Agnes Tammik

Esimesi, ja siiani parimate hulka kuuluv, ajaparadokse käsitlevaid jutte. Ajab aju ikka tõeliselt sõlme, kui üritad sellele kaasa mõelda...
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Nii hea ajasrännu-lugu, et hakka seda võimalust või uskuma. Ja kui mõned kogumikus "Lilled Algernonile" esinenud jutud on siin Baasis saanud pisut kõrgema hinde 1976. aastal eesti keeles ilmumise eest, siis "By His Bootstraps" on viit selletagi väärt.
Suur tulevik...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Ats Miller

Et jah, 2025 Hugo Award Finalists, II kohal, ja jälle ma sülitan telliseid.
 
Sisust: tegevus toimub lähituleviku Suurbritannias, kus kuidagimoodi (romaanis on selgitatud, kuidas) avastatakse ajarännu-uks. Loodud on Ajaministeerium, mis päästab ajaloolisi tegelasi; neid nimetakse expat-ideks ja igale neis määratakse bridge (sild), et dresseerida nad tänapäeva inimesteks.
Esiteks, see ei ole teatud mõttes ulme. See on tavaline naistekas, sarnane natuke kunagise "Ajaränduri naisega" (see jõledus vist isegi tõlgiti millalgi eesti keelde) -- see on selline imal armastuslugu, nagu naistekad ikka on. Ajaränd, ohh... ilma ropendamata ei ole võimalik väljendada, kui piinlikult lapsik see on.
Teiseks ei ole seda raamatut võimalik vaadelda lahus autori taustast -- pooleldi Cambodia päritolu ja... noh, romaani on ikka päris palju pandud seda, kui katki ta sisemiselt on. Oh jah, eks ta siis õpetab seda 1847 aastal (ca 38-sena) päästetud Inglise mereväeohvitseri, üht ebaõnnestunud polaarekspeditsioonil (teadupärast) hukkunut; läheb ligi aasta, siis jõuavad keppimiseni ka. Muidugi on raamatus palju "moodsat ellusuhtumist", igat karva ja igasuguse seksuaalse orientatsiooniga rahvast.
Ma lugesin selle tõepoolest läbi; noh, ainult kohati diagonaalis. Et jutt ju jookseb, eks ole. Lihtsalt see, mida ta kirjutab, on vaimne okse. Täpsemalt: probleemiasetus (st kuidas võiks minna kohanemine teises ajas) pole ju paha, ja keskel andis paar huvitavat detaili natuke lootust, et läheb põnevaks... Aga noh, autor ei käi teemast üle, mingit loogikat või vähegi mõtestatut sealt otsida ei maksa, lõpuveerand on lihtsalt nõme (st lisaks sellele, et ajarännu loogika on abitult debiilne, nad veel tundlevad ja loevad moraali ka...)
 
Oehh... sain ära öeldud, nüüd hakkan jooma, et selles koledast lugemiskogemusest üle saada...
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Tänan lingi eest.
 
Jah, omamoodi kurb näide, kuidas tühikirjanduajakiri avaldab ulme pähe jura ja niimoodi süvendab keskmiste arvamust, et ulme ongi selline jura...
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

[Hugo Award Nominee for Best Novel (2025), Locus Award Nominee for Science Fiction (2025), Philip K. Dick Award Nominee (2025)]
See on vabanduseks -- et miks ma lugema sattusin.
 
Hm, kõike kokku võttes ei olegi kõige viletsam raamat. St antagu andeks, olen autorilt varem ühe raamatu lugenud ja see oli kibe pettumus. See siin... nojah, võtsin kätte suure eelarvamusega ja võib-olla olen sellepärast kriitilisem, kui ehk oleksin suvalise tundmatu autori raamatu suhtes, aga ikkagi on mul tunne, et minu ja autori veregrupid ei sobi.
Tähendab, autor on bioloog ja teeb korraliku taustatöö. Kilni maailm, kus tegevus toimus, oli ilma igasuguste mööndusteta huvitav ja loogiliselt kooskõlaline. Lisaks on autor üsna õigesti aru saanud igasuguste totalitaarsete ideoloogiate olemusest; äärmiselt ebainimlikel režiimidel on palju ühist, inimeste brutaalne rõhumine ja igasuguse teisitimõtlemise ja vastupanuinitsiatiivi mahasurumine on milleski väga sarnane kõigis selle ala tippteostes -- ja nüüd ka Alien Clays, ja ma ei loe etteheiteks või miinuseks, et teose kohal hõljub n-ö Gulagi hõng.
 
Sisust: visatakse Kilni kohal kapsliga alla professor Arton Daghdev, raamatu minategelane, kes arreteeriti ja saadeti kaugesse maailma (teekond 30 aastat, nad lendavad valguse kiirusel), sest talle ei meeldinud Mandaadi-nimeline türannia. Kilni koloonia on omalaadne teadus-karistusasutus, kus jõudumööda uuritakse planeeti ja kinnipeetavad on tööjõud ja kulumaterjal. Komandant Teloran ja punt (mittevangidest) teadlasi püüab välja nuputada, kes ehitas Kilnile varemed (ja kirjad nendel). Vangid püüavad ellu jääda ja ka mässata, mis ei lõpe hästi.
Ilma spoilerita ei saa edasi rääkida, ent vihjeks vaid, et kuigi kõik oli loogiline, arvas minusugune paadunud, blaseerunud ulmelugeja, kes on kaotamas lootust, et ulme veel üllatada suudab, ära, kuhupoole raamat läheb. Raamatu lõpp... kiskus kuidagi kiiva - minu jaoks -- ent ma annan ka selle andeks, sest suund, kuhu see pööras, oli kogu lugu arvestades loogiline.
 
Ma ei kahetse lugemist ja julgen seda raamatut soovitada. Kordan, võimalik, et olen liiga karm. Võimalik, et see oligi parim raamat nende ulmeauhindade nominantide seas (ma pole veel lugenud, on kavas; nii et kui hakkab kostma vandumist...) ja suuresti autor rehabiliteeris end minu silmis.
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

No mina lugesin eestikeelset varianti.
Hämarulme. Ehk siis fantastiline element on, aga ilma mingi seletuseta. Ja mind häiris lugedes ikka õige mitu asja. Kõigepealt see, mida Meelis ka juba mainib -- raamat algab... ja siis tükk aega ei juhtu midagi. Sa loed 40 aasta tagusest Jaapani kõrg-keskklassi elust (mis on omaette huvitav ja hästi kirjutatud, kuid see ei ole raamatu sisu) ja mõtled, et mis nüüd.
Ma ei pane sellele raamatule kõrgeimat hinnet, sest küllalt ilmselt ei hakka ma seda enam kunagi lugema. (See on mul kriteerium.) Ma ei saa sellele raamatule teisalt ka midagi eriti ette heita -- kui sa võtad Murakami kätte, siis sa enam-vähem tead, mida sealt saad. (Ja selles mõttes vastab raamat ka enam-vähem ootustele.)
Ütleme, ma oleks võib-olla tahtnud rohkem teravust; mulle tundus, et selle sõnumi oleks võinud ka lühemalt edasi anda, aga samas, jah, lugedes igav küll ei hakanud. (Veelkord, raamat on hästi kirjutatud ja tõlkele ma ei oska midagi ette heita.) Võib-olla oleks rohkem sündmusi võinud toimuda (st mitte neile ainult ei vihjata). Aga see on juba norimine.
Tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Pole palju lisada -- meeldiv lugemine.
(Mis minu puhul tähendab, et võib ühel päeval tulla SH sarja...)
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Leidsin selle raamatu mingist nimekirjast, kui otsisin lugemist -- kirjelduse järgi pidi olema "sci-fi thriller" ja keegi oli selle möödunud aasta selles žanris esikohale hääletanud... noh, olgu, andsin raamatule võimaluse.
 
***** NB! Järgnev sisaldab spoilereid! Mitte rohkem kui igas (kordan: IGAS) tutvustuses, aga kes tahab üllatust täiega kätte saada, jätku nii allolev kui arvustused-tutvustused lugemata.*****
 
Algab asi vägevalt: paar sajandit tulevikus katsetatakse Jupiteri orbiidil, hiiglaslikus tehiskaaslases 'warpline'-tehnoloogiat, mis... noh, peaks lubama inimkonna tähtedele (FTL ühesõnaga). Paraku, kui nuppu vajutatakse, juhtub hoopis midagi muud -- terve jaam paneb pugama... Asi läheb ütlemata segaseks ja müstiliseks ja siis marsivad sisse Lovecrafti jalgadega kalad...
Tähendab, minu jaoks kogu see Cthulhu kamp alati klounid olnud. Mingis mõttes kukkus sel hetkel, kui hakkas kostma "tekeli-li", minu jaoks loo teatud tõsiseltvõetavus maha -- ma tean, mis sealt tuleb. Samas, selle kohani oli päris huvitav ja nii jätkasin. Et teatud selline natuke perverssne või koprofaagiline huvi, et mida nad küll siin meelelahutuseks kokku soperdavad...
Et on head kui halba. Ja ma tean, et osa järgnevatest punktidest on ka paljudele lugejatele just seda -- kellele hea ja kellele raamatu lugemist välistav. Minu jaoks oli... olgem ausad: tüütu see lovecraftiliku õuduse sissetoomine - no ei ole mul seda kohta, mis sellega kuidagi haakuks. Lisaks käis hulga tundlemist ja ahastamist ja õige mitu korda tegelesid tegelased vajaliku tegemise asemel "õudusest tardumisega". Noh, mul pole inimkonda niikuinii kunagi eriti usku olnud, nii et las olla.
Teine oluline asi on rauakolin. Oma pool sellest raamatust on meeletu andmine avakosmoses või planeedi pinnal (mille lähedusse jaam tekkis). Need stseenid on päris hästi teostatud, kuid kohati ikka kole pikad. Kummatigi, asi on kogu aeg ikka niipalju põnev, et lugesin edasi...
Noh, igatahes on seal kauges kohas üks vaim, viimane ammu surnud rassist, ja see aitab inimesi, kui 'Outer gods' hirmsa karja shoggotheid peale saadavad. Ja noh, tal on laevu igavene hulk, aga neile on piloote vaja... aga siin on üks konks -- neid laevu saavad juhtida ainult surnud... (ka see öeldakse igas tutvustuses ära, nii et ma ei tunne end eriti halvasti seda siia kirjutades).
Ehk selline... noh, mõnus ja minu jaoks natuke ajuvaba ja natuke kergekaaluline andmine.
 
Miks ma nii kõrge hinde panen? No ei olnud halvasti tehtud. Autor võttis jalgadega kalad ja sellise koomiksiraamatu-kosmose ja tulemuseks on ca 400 lehekülge süüdimatut möllu...
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Hm, meeldis.
Sisust ei hakka rääkima, seda on eelarvustajad teinud. Ütleme, et ma natuke lugesin enne raamatu kohta ka mujalt kui baasist. Eks ole, oma lugupidamatul viisil pean ütlema, et mõne tegelase kiitus peletab eemale, mõne mittemeeldimine pigem annab võimaluse, et teoses midagi on... (Ma ei räägi ainult baasist ja konkreetsetest arvustustest siin, kuigi neid ma vaatasin loomulikult samas võtmes...)
Ütleme, et mind ei häirinud see tehnoloogiate-etc tulevärk. See oli pigem nauditav. Ma kannan plusspoolele ka selle, et teoses tegelikult ei varastata, vaid mäng läheb hulga suuremaks. Jah, algus ei lähe kuidagi käima ja lehekülgede kaupa on midagi, millest saad aru, et see on teose meeleolu ja hilisemate saladuste lahendamiseks vajalik, aga lugeda seda on... ma ei ütle, et mina oskan paremini, ma ütlen, et palju on neid, kes ka nii oskavad.
Teose kõige suuremateks puudusteks pean:
1. Jah, kohati on raske aru saada, kui palju on tegevus reaalne ja kui palju virtuaalne. Niisamuti pole selged mängureeglid; et ühelt poolt loomulikult hea, et autor midagi ei seleta, aga see tähendab, et sa ootad natuke nagu järgmist deux ex machinat...
2. Loo arenedes panevad mõned (alul põnevana tundunud maailma) detailid suunurgad allapoole laskuma -- see on maalitud nii kitsale lõuendile tegelaste mõttes. Kui ma loen lugu (spoiler alert!) et kõik vähegi tähtsad tegelased - mitte ainult loos, vaid ka selle maailma valitsejad - on omaaegsed sõbrad ja armukesed, kui mitte lähisugulased... jääb maailm minu jaoks väikeseks. Igas mõttes.
3. Minumeelest vajub lõpp ära. Mingi hetkeni on kõik hea, aga ühel hetke mõtleb minusugune vana küünik, et tegelikult taanduvad kõik virtuaalreaalsuse lood sellele, kes on kunagi oma adminniõigusi väärkasutades suutnud süsteemi sokutada vingemad troojalased. No ja päris lõpp on vajalik ainult selleks, et õigustada järgesid.
 
Kokkuvõtteks --
tegelikult ikka meeldis. Täitsa nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Mõnele kindlasti meeldib.
Aga -- ei ole hea raamat. Minu jaoks täiesti mõttetu raamat, halb meelelahutus.
1. Tegu on kauge planeediga, kuhu inimesed (ja veel hulk maiseid eluvorme) on toodud ca 3000 a tagasi. Ometi käituvad ja mõtlevad tegelased täpselt nagu tänapäeva ameeriklased. Mis on nii südantlõikavalt hale, et seda on raske sõnades väljendada.
2. Teos on läbini masohhistlik. Tähendab, düstoopiatel on oma koht -- kui need ei ole kunstlikud. Ellujäämisel väga rasketes tingimuste on oma... ütleme, võlu. Aga kui situatsioon on... ütleme, meelelahutuslikel eesmärkidel selliseks keeratud, jääb järele ikkagi masohhism.
2b. ... ja kui vangistuses on "võõrplaneetlased", kes on kõiges nii lõpmata vaimuvaeselt kinni tänapäeva ameerika paradigmades ja piirangutes, on see puhtalt nõme.
3. Inimkond on siin ettur suuremas mängus. (See ei ole spoiler, see tuleb välja üsna raamatu alguses.) Mis pole ka otseselt halb, ent sarnaselt punktile 2b tapab igasuguse 'sense of wonderi' see piiratud ameerikalikkus.
4. Ei viitsi pikalt seletada ja süžees on üks kandev koht, mida saab vist seletada ainult kristlusest tuleneva traumaga -- lähedaste ja tegelikult ka enda reetmine millegi "suurema" huvides, kusjuures jutumärgid on sellepärast, et kõik see põhineb pimedal usul. Tähendab, inimesed on suutelised kõik võimalikud ja võimatud absurdsused ära tegema, küsimus on taas selles, kuidas seda serveeritakse -- et kui sa saad aru, et seda teeb autor meelelahutuslikel eesmärkidel -- et müüa rohkem lehekülgi.
5. No ja muidugi paagitäite kaupa seepi -- kunstlikult ülespiitsutatud minevikke ja inimsuhteid.
Kokkuvõttes -- ODAV!
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

 
[arvustus kirjutatud 10.12.2024 ja muudetud 4.1.2025]
 
FAAAAK!
 
Et Arthur C. Clarke Award 2016 nominent, eks ole. Võtsin ette ainult korra baasi piiludes, MK „5” andis lootust... (Ja krt, ma ei vaadanud, et olen autorit juba proovinud lugeda :-( )
 
Ma ikka annan raamatutele ausa võimaluse. Et kui mitte muud, siis saan teada, mida maailmas ulmeks peetakse (või üritatakse pjedestaalile upitada). Ma ütlesin selle raamatu kohta esimeseks väga halvasti (et olen korra kasutanud teatud ulme kohta väljendit „hälvikult hälvikule” etc). Ent mingi huvi suutis teos siiski äratada ja mõni nädalat peale poolelijätmist võtsin selle siiski ette ja lugesin lõpuni. Tõstan nüüd hinnet ühe palli võrra, sest kokkuvõttes polnudki nii hull, kui alguse venimine ja tehniline küündimatus ja lollakas ideestik ähvardas. Et naudime siis täiega, eks ole, ja mingis mõttes oli raamat... nunnu :-P
 
Alustame positiivsest – ma saan väga hästi aru, miks see raamat võib meeldida. Tegelikult oli päris lahe lugeda selle üsna armsa ja lõpmata jabura seltskonna askeldamisest. Päriselt. Jah, igav, midagi ei juhtu, aga tõepoolest, seltskond oli veider, käis teinekord päris nutikate ideede tulevärk, kõik oli meeldivalt nihkes etc... Aga kaua võib? Tõepoolest, lugu muudkui läheb ja läheb ja... jah, midagi ei juhtu. (Kordan, sellepärast esimene kord pooleli jäigi.)
 
Ja ühel hetkel leiad end mõtlemast, et mida ma ikkagi loen?
 
Inimsuhted? No neid ei ole. Tähendab, seltskonna omavahelistes suhetes pole midagi inimlikku. See ei ole otseselt miinus, ulme ikkagi, ja kohati on need huvitavad; eelarvustaja juba mainis, et läbi lööb tugev lesbilisus ja heterosuhted on peamiselt platoonilised. Veelkord – mis siis. Mingi nurga alt on ju tore, et vähemalt on murtud see nn kuldaja – mõnes mõttes võib-olla veelgi ebainimlikum – impotentsus. Ja isegi nn uue laine siivas, vanamutilik seks (le Guini ja McCaffrey „vilkuvad pitsikesed” – selline ümbernurgakeel, saate aru küll). Et minust õigesti aru saadaks – see on veel positiivse poole peal. Enamasti on tulemus parem, kui hullumajast kirjutab tippsõgedik, eks ole.
 
On see teos ulme selles mõttes, et kas nii võib päriselt minna? Ma mõtlen, millised peavad olema asjaolud, et sellise maailmani jõuda? Veelkord rõhutan – ulmes anname palju andeks. Meid ei häiri asutatud Marss ja Veenus, ja et Kuu koloonias ei ole kõigil isegi tavatelefone ja muud sellised detailid. Ent terve raamat on selles mõttes absoluutne EI. Terve see elu, alates ajaloost ja lõpetades pisidetailidega on häirivalt võimatu. Rõhk sõnal häirivalt – minu arvates on ulme ühes otsas tekstid, kus tahetakse midagi öelda inimese kohta, ja teises killutsemine (Adams, Pratchett etc) ja seal vahepeal on täieliku saasta tsoon – kus tekst pole usutav, aga ka mitte piisavalt vaimukas. Vat see raamat istub selle augu põhjas. Kogu raamatu tehnika on USA autotöökojad. Kaugelt vaadates. Punkt. Ja halvemini vist öelda ei saagi...
 
Siis see veidratest elukatest meeskond – olgu, natuke aega on pull lugeda, aga kuulub see ju ikkagi muinasjuttudesse (kus loomad räägivad; eks ole, Star Wars ei ole midagi rohkemat kui muinasjutt ja kui kunagi visati baasist välja Kreutswald [minu arvates senini üks eesti ulmekogukonna häbiväärsemaid hetki], peaks ka see minema...) Raamatus üritatakse seda ka põhjendada ja juhtub taas asi, mida juba mainisin – ei teaduslikust ega filosoofilisest vaatenurgast ei kannata kogu see asi mingit kriitikat ja teisalt pole ka piisavalt teravmeelne-irooniline, et seda kompenseerida.
 
Siit tuleb sisse sõna, mis teost läbivalt iseloomustab – infantiilne. Olgu, ulme, kannatad ära, kuidas nad kiljudes üksteist kallistama tormavad ja püüdlikult neid praegu USA-s „populaarseid” soomääratlusi kasutavad, ent kui tulevad piraadid, paneb see oigama. Ma ei räägi isegi sellest, et tähtede vahel liikuvale laevale – mis näitab autori absoluutset, lootusetut, inimsust solvavat võhiklikkust. Seda on valus meenutada, kuidas stseen on lahendatud, mainin vaid lühidalt, et mõnes mõttes käitus meeskond ootuspäraselt – nagu peata kanad, ja et suhteliselt hästi lõppes kõik tänu narrative shield’ile, ehk autori kunstlikule konstruktsioonile. Või pigem viitab see sügavamale probleemile – kogu see maailm on saiapudine. Alamõõduline – jah, isegi piraadid! Selline... lasteaialik. Kusagil seal kaob igasugune usk, et sellised olevused tegelikult üldse ellu jääksid, veel vähem kunagi kosmoses suudaksid lennata. Saate aru, on galaktika, kus isegi toimuvad sõjad, aga praktiliselt kõik tegelased on sellised lihtsakesed nannipunnid. Jah, kohati armsad, aga miks ma loen universumist, mis ka on multifilmik padjaklubi (et sellised seal ellu suudaksid jääda).
 
Ja siis tuli järgmine stseen, kus tegelased käitusid nagu kümneaastased... ja siis mulle millalgi umbes raamatu keskel lihtsalt aitas... esimesel korral. Aga siis lugesin lõpuni ja leebusin. Kõik, mis seni öeldud, jääb kehtima, ent... võib-olla ma tahan raamatutelt liiga palju? Ma tean palju inimesi, kellele see raamat võiks meeldida, ja kõik neist ei ole lootusetud... Nii et vast siiski on „3” õiglasem – ma ei hakka seda kunagi uuesti lugema, aga lugemist tegelikult ei kahetse.
 
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Kuivõrd ma ise selle välja andsin, on arvustust raske kirjutada. Sisu kohta on eelarvustaja tegelikult kõik vajaliku ära öelnud.
Üldiselt ikka kipub eesti autori käsikirja ette võtma tugeva eelarvamusega – keel vigane, sisu abitu, loogika lonkab... Seda hakkasin lugema ja... lugemine polnudki piin :-P Esimese variandi kohta sai antud hulga soovitusi ja see, mis pärast mitmeid ringitegemisi raamatuks jõudis, on, ütleme, eesti keeles välja antud fantasy – tõlgitut hulka lugedes! – ülemises kolmandikus.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

 
Uau...
 
(Taas allakäinud ulmeauhinna nominent...)
 
See on nii haige raamat, et saab mult isegi kolme. Ja selle saab see selle eest, et tglt on tegevuspaik ja tegelased päris hästi välja mõeldud ja kohati ma lugesin huviga tolle planeedi, Sask-E terraformimisest. Teos on mõnes mõttes tõeliselt ulmeline! See on osaliselt iroonia, osaliselt ei ole ka – ulme peabki olema nihutatud, veider, kujutlusvõimet sütitav... ulme võib isegi olla väga haige – ja seegi on pluss! Ent see raamat on ühtlasi väärarenenud kahejalgse kliiniliselt patoloogiline teraapiakirjandus – see kumab lõikavalt selgelt läbi.
 
Lisaks eelmainitule on raamatu suurim viga igavus. Selles ei juhtu tegelikult peaaegu mitte midagi ja veel vähem midagi põnevat. Kari poolmehhaanilisi olevusi tatsab mööda seda Sask-E-d ringi ja lahendab selliseid laste multika laadis ülesandeid umbes sarnaste meetoditega – on vaja mulda paremini kobestada, anname vihmaussidele mõistuse...
 
Vaadake, ma enne lugesin ja siis uurisin autori kohta. Ma sain juba raamatu sisu järgi aru, et autor näeb välja sootu ja taotluslikult esteetilise skaala põhjas. Ütleme, minu jaoks on piinlikult hale usk, et 60 000 aastat tulevikus planeedi terraformimiseks loodud intelligentsed masinad tutvustavad end üksteisele „hey friend, my name is ___ and i’m going whit they/them” (tere sõber, mu nimi on ___ ja ma kasutan they/them” [mul on vist elus hästi läinud, ma ei teagi, kuidas see friigi eufemism eesti keeles olla võiks]). Muide, ka sellest, et nad kõik seal üksteist sõpradeks nimetavad, kumab läbi just teatud genotsiidialti vasakpoolsuse katse kunstlikku vendlust tekitada (olime ju kõik „seltsimehed”).
 
Eks ole, planeedi terraformimise osa on üks läbimõeldumaid ja igas mõttes parimaid sellekohaseid. Et tegu on väga pika protsessiga, kus sobiva suuruse ja tähelt tuleva energiahulgaga elutu planeet tiritakse kiirkorras läbi evolutsiooni. Iseenesest pole paha ka mõte kasutada selleks intelligentseid (põhimõtteliselt inimaju baasil), kindla otstarbe ja kasutusressursiga, tööstuslikult toodetud töölisi. Raamat on kummatigi illustratsioon sellise lähenemise kõige suuremale hädale – need raisad hakkavad õigusi nõudma... :-D
 
No ja kogu see värk on lisaks praegusaja kliimahullude mõttepikendus – teos algab sellega, kui esimese osa peategelane Destry laseb maha taigas metsikut elu prooviva tegelase (täpsemalt küll kaugjuhitud inimkujulise). Ja tal on mure, kui palju see kahju tegi „õrnale” keskkonnale – eks ole, üks „inimene” elas (lühikest aega) küttimisest keset mandrisuurust metsa...
 
Siis leitakse linn (vulkaani all, tolle elanikud lasevad end leida), kus elavad edasi selleaegsete tööliste järeltulijad, kui atmosfääris ei olnud hapnikku. Neil on probleem, et enam pole vett, sest üks jõgi pöörati teise suunda. Tähendab, juba see kõlab kuidagi... lollakalt. Ja siis ei ole neil hierarhiat, kõik eri liiki sellised toodetud olevused on võrdselt kodanikud (hakkab peale!!! nende masinelukate võimed olid terraformiva kompanii poolt muidu kujundatud vastavalt vajadusele). Tahaks iriseda, et kuidas väga pikka aega planeete terraforminud seltskond ei tule selle peale, et mingi osa oma funktsiooni täitnud sellistest küborg-töölistest lihtsalt ei ela oma elu lõpuni, vaid hakkab endasuguseid juurde tootma? Omaette küsimus on, miks need seda tegema peaksid? Ehk minu arust avaldub siin taas autori enda puudest tulenev vastuolu – tahaks ikka meeletult inimsoo hulka kuuluda, ühiskonda mängida ja nii edasi, mis sest, et (autor vabatahtlikult, nood masinad disainilt) selle hulka ei kuulu.
 
Siis toimub lahing nonde edasieksisteerivate mittehapnikukeskkonna tööliste ja kompanii vahel. „Head” (rikkis masinad, kui järele mõelda) võidavad tänu trikile, mis... noh, pole võimatu (st et see toimib), eeldades, et „pahad” (terraformiv kompanii, Verdance) ilmselgelt pole „masinate mässu” ette näinud ja neil on odavaim võimalik varustus... Aga üldiselt on see üks abitumaid ja totakamaid lahingukirjeldusi üle pika aja [facepalm].
 
Teises osas on sees veidrat seksi nende masinate (või noh, autor proovib neid kuidagi inimesest paremate [woke’imate] inimestena kujutada) vahel. Taas – kujutlusvõimet ja ulmet on! (Seekord positiivses võtmes, kuigi muidugi kerge irooniaga.) Samas üldisemal tasemel ei suuda märkimata jätta, et kõik see on loogiline eeldusel, et 60 000 a tulevikus pole keegi suutnud mõtlemiseks leida midagi paremat inimajust ja sellest omakorda ei saa seksiga seotut kuidagi ära.
 
Aga jah, siis jõuti intelligentsete vihmaussideni ja linnadevaheline transport otsustati organiseerida... intelligentsete, isiksusega rongidega. Pean ütlema, et siis (ca 2/3 peal) ma kukkusingi sellest raamatust lõplikult läbi, kui mängu tulid need... oli vist Choo Choo – noh, see laste multikas, kus auruvedurile on nägu ette joonistatud. Ja siis seletab autor (oma tegelaste suu läbi, aga ilmselgelt ise seda uskudes), et transpordisüsteemi parim korraldus ongi, kui rongid ise mõtlevad, kuhu sõita on vaja; tuleb nendega läbi rääkida; natuke mainitakse, et rong peab olema nii ehitatud, et naudib sõitmist. Ehk kokkuvõtte taas see, mida ma ütlesin kogu raamatu kohta – tõeline ulme!... aga samas näruselt infantiilne ja kantud soovmõtlemisest.
 
Tähendab, ma ei hakka täpsemalt ära rääkima, kuhu see kõik välja viib, kummatigi võib juba arvata, et eks see üks woke hobuseunenägu ole. Muidugi on terves raamatus läbivalt paha Verdance, terraformiv kompanii – unustades ära, et ilma nendeta poleks midagi. Et too kompanii on liikumapanev, maailmu loov (sõna otseses mõttes antud juhul ju) jõud. Ja siis irisevad tööriistad, kes arvavad, et teavad paremini, kuidas kõik käima peab ja et neid piisavalt ei austata... Muidugi on kõik olevused võrdsed ja paha on H. Sapiens, kes end paremaks peab. Muidugi on kõik korras, kui tegelased muudkui räägivad ja lahendavad asja demokraatlikult... Muide, mingil hetkel hakkas selles raamatus häirima ka see sügav lapsikus – kui isegi peatüki alguses on kellelgi iseloom, arvamused ja kerge võimalus konfliktiks, siis juba pärast paari lehekülge tuleb selline My little pony tüüpi üksteise kaelade nuhutamine ja kõik on jälle sõbrad. (Välja arvatud ürgpaha Verdance muidugi.)
 
Ühesõnaga, sellest raamatust oleks võinud midagi saada, kui see ei sureks ära praegusaja teatud seltskonnas populaarsete inimvihkajalike luulude otsa.
 
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

 
[Lugesin, sest 2024 Hugo nimekirjas]
 
Saaaast
 
[NB: järgnev sisaldab vähesel määral spoilereid]
 
Selle raamatu kohta on mitmetes tutvustustes öeldud 'queer space opera', ehk eesti keeles siis 'perversne kosmoseooper'.
 
Tähendab, ega mul pole puuetega inimeste vastu midagi ja eks ma kasutan oma lugudes ka kolmedollarilisest veidramaid seksuaalpraktikaid, ent küsimus on siin pigem nagu selles anekdoodis, mida räägiti omal ajal vana juudi ja nõukogude liiduga, ent mis hoopis rohkem kehtib täna jänkistani kohta – "Lahkumise põhjus?" / "Homoseksualism." / "Kas teile ei meeldi?" / "Ei. Vaadake, kunagi selle eest karistati, siis seda ei sallitud, siis oli kõigil ükskõik ja nüüd on see au sees. Ma tahan enne minema, kui see kohustuslikuks muudetakse."
 
Ehk – Hugo nominendiks on võimatu saada, kui teose kõik positiivsed tegelased ei ole sügavalt hälbelised. Asi ei ole selles, et see oleks kuidagi olemuslikult vale – oksele hakkab ajama siis, kui kõik on sellised ja seda serveeritakse kuidagi... võitlevalt; et loomulikult on kõik sellised ja kes ei ole, on -foob. Ja sellega seostub teine asi, mis on natuke laiem – tuleb vihata kõike seda, mis on inimeses helget. Tuleb kohutavalt pahadeks teha kõik tegelased, kes võitlevad millegi eest, mis seostub au, väärikuse ja inimliku suurusega, tuleb agressiivselt hukka mõista kohusetunne ja vastutus ja nii edasi.
 
Edasi – ma olen kunagi kirjutanud, et ajaränd on tihti vaid rohmakas instrument autori käes, kellel süžee kuidagi muidu kokku ei tule. Noh, see raamat on üks nendest. Ja ma olen hakanud vihkama kunstlikku, punnitatud põnevust – noh, et kõik muudkui jooksevad läbisegi ja peategelast kaitseb ainult ülivõimas 'narrative shield', ehk siis kui nappe viimasel hetkel pääsemisi hakkab liiga palju üksteise otsa kuhjuma... hakkab mul igav.
 
Loo algusel polnud vigagi – närustes tingimustes vaevu toime tulev inimeste viimane vastupanukolle pärast seda, kui võõrtsivilisatsioon hävitas Maa ja inimkond langes. No ja hakkab peale – tasapisi koorub välja, et uhke, meeleheitlik vastupanu on üsna ilge fašistlik režiim... (kas keegi tõesti üllatub?!?) Pärast hulka ebaloogilisi nappe pääsemisi muudetakse ajaliini ja Maa 14 mlrd inimesega ei hukku. Ei läinud paremaks (kas keegi tõesti üllatub?!?)
 
Olgu, aga tõeliselt ära viskama hakkas mul raamat siis, kui selgus, et kõik need dekoratsioonid varjavad üsna lamedat peredraamat – et komandör olla halvasti ümber käinud peategelase, teismelise tüdruku 'reeturist' õega ja hakkab temalegi näppe külge ajama (aga tema tahaks hoopis armastada üht tüdrukut).
 
Tähendab, hindega ma kõhklesin kaua 1 ja 2 vahel. Aus on öelda, et puhtalt seiklusloona pole raamat veel kõige hullem, ilma ideoloogilise sõnnikuta paneksin sellele kolme (3), sest autor on siiski vaeva näinud, samas kui loos on täiesti naeruväärseid, galaktikasuurusi loogikaauke. Üks siiski sellepärast, et vaatamata kogu dekoratsioonidele ja ülesklopitud põnevusele pole see mingi kosmoseooper või isegi seikluslugu. See on punnitatud homoseksualismi propageerimine, sekka isakuju mustamist, valge inimese hukkamõistmist ja teatud nurga alt ausat narratiivi, et teismelistelt ei tasu oodata tervet mõistus ja kohusetunnnet.
 
Sama asi, miks ma kunagi nõukaulmele karmilt ühtesid ladusin –  raamat jättis suhu halva maitse, sest ma tõesti ei salli inimvihkajalikke ideoloogiaid.
 
 
 
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Hm, huvitav, ma ei olegi seda raamatut arvustanud... Võtsin selle kätte ja lehitsesin, sest avastasin, et ühes parasjagu kirjutatavas loos olen kasutanud natuke sarnast maailma. Mis on selle raamatu kiituseks -- suutis ikka muljet jätta.
 
 Ainult et paraku mulje, et ma ei suuda mitmekümne aasta jooksul (sest lugemisest on möödas juba aastakümneid) unustada, kui loll see raamat on. Ehk siis on inimesesarnaste kohalikega asustatud planeedil unustatud inimkoloonia, mis täiesti uskumatu, läbitungimatu juhmusega järgib mingeid umblollakaid põhimõtteid, mis pärsivad nende ja tegelikult kogu planeedi arengut. Ja kui suuremas osas raamatust tundub, et kõik läheb nii nagu reaalses maailmas sel puhul läheks, st isake darwin lahendab asja ja reaalsusest irdunud luulud saavad ajalooks, astub lõpupoole vahele deus ex machina. Muidugi jälle sülitades loogikale ja teadusele ja inimolemusele sellistele asjadele...
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

[2024 Hugo nominentide nimekirjas teine, eks ole...]    

No minge te ka persse!

See raamat ei ole otseselt halb, kuid... IGAV. Jah, algus justkui andis lootust, aga edasi läks umbseks narisemiseks ja oli seda niikaua, kui ma vastu pidasin ja diagonaalile läksin. Võimalik, et mul jäi midagi seetõttu saamata, ent ma kahtlen selles tõsiselt ja elu on liialt lühike, et seda kulutada umbse narisemise lugemiseks.

Vähemalt tean nüüd kindlalt, miks see raamatu Hugo nominantide hulgas oli – peaaegu kõik tegelased on perverdid ja hukka mõistetakse kolonialismi.  

Ehk ei ole raske ära arvata, et Sri Lanka autor kirjutab läbi hämarulme lahti oma rahva teatud vaimset seisu. Jah, see pole isegi mitte õige fantasy, sest maagia on jutus pigem selgituseta taustaks (justnagu maailm olekski selline) ja kõiges on süüdi kolonialism (st kuna tegu väljamõeldud maailmaga, ei mainita kunagi inglasi vmt, pigem kumab see tekstist läbi). Eks ole, leskede põletamine on ikka õige asi ja muidugi on ainult inglased süüdi, et nad seal omavahel mõnisada tuhat maha lõid ja siiamaale kaklevad...  

Ehk siis kasvatab mingi Mother of Glory oma ainsat poega Fetterit (see viimane peaks tulenema kuidagi Buddhast) palgamõrvariks, et see oma isa tapaks. Loo arenedes tuleb välja, et ega emal muud argumenti suuremat polegi, kui et isa nad maha jättis. Jee, väga austusväärne motivatsioon. No ja eks isa muidugi ka lõhkus natuke nende sellist idüllilist „loomulikku, loodusega kokkusulanud” olesklemist; näiteks andis asjadele nimed. Eks ole, ma ei viitsi siin pikalt kirjutada, aga selge ju, et see on otsene vastandumine analüütilisele mõtlemisele või laiemalt mõtlemisele üldse, mis arusaadavalt on omane lääne kultuurile.  

Ehk siis seikleb Fetter mööda maailma ja autor mõistab hukka... noh, enam-vähem kõike. Peategelane on suhteliselt passiivne, pigem triivib kaasa. Kohati ei ole tekst üldse halb, mingil hetkel hakkavad need eredad või säravad (bright) uksed lausa huvitama... aga sellest kõigest ei tule midagi. Jah, on käänakuid, on revolutsionääre, on ideid, miski pole nii nagu paistab. Aga kui tüübil pole varju lihtsalt sellepärast, et ema pärast ta sündimist naelutas varju maa külge ja rebis selle lahti... siis jääb vaid ohata...  

Ma ei ütle päris, et seda raamatut ei peaks lugema. Üsna omapärane ja seetõttu mõjub kuidagi teistmoodi – värskelt. Aga ikkagi on see igav ja täis ideoloogilist sõnnikut.  
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Ehk siis esimene 2024 Hugo romaanide nimekirjas.
 
Jah, ma tegelen taas enesepiinamisega, ehk loen selle kahjuks ilmselt pöördumatult allakäinud auhinna nominentide teoseid...
 
Eks see romaan vist ole žanrilt young adult, ainult et antud juhul ma tõlgin seda terminit küll täiega debiilkirjanduseks.
Ja aus on öelda, et ega ma seda kõike läbi ei lugenud. Selline enesepiinaja ma siiski ei ole. Ma loen algusest paar-kolmkümmend lehekülge ja teos kas haagib või ei haagi. Siis ma keeran paarkümmend lehte pisut edasi ja proovin uuesti 5-6 lk. Siis ma loen veel ca poolest tosinast kohast raamatus, et no kas tõesti ei haagi taha. Siis ma tavaliselt loen wikist sisukokkuvõtet ja uurin, kes on autor ja nii edasi.
 
Raamat on, nagu nimigi ütleb Amina al-Sirafi seiklustest. Too on üks eriliselt vinge naisterahvas -- piraadikapten, sõdur, nõid ja lisaks veel hea ja hooliv ema.
Oehh. Teos algab põrmustava sissejuhatusega -- kapaga räiget feministlikku möla ja siis islami kiitmist. Nojah, autor on naine, kes sündis katoliiklikus peres ja tiinekaeas läks üle islamiusku. Ja elab ta New Yorgis -- vast see annab võtme kogu raamatu tonaalsuse mõistmiseks. Tähendab, see ei ole mingi kohustulik kompartei kiitmine, nagu tuli sisse panna okupatsiooniajal, see on täiemõõduline sotsrealism selles mõttes, et autor kirjutab seda tõsimeeli.
No ja algab raamat kahe noore nolgiga, kes kutsuvad välja põrguvürsti tütre ega saa sellega muidugi hakkama, aga meie überchick päästab olukorra ja nii edasi. Siis tuleb ta juurde ühe surnud kaaslase ex, kelle tütar on röövitud ja eks siis tuleb teda otsima hakata.
No ja nii see nõidust ja võitlemist täis lugu muudkui läheb, sekka pseudoaraabiat, natuke sooidentiteedi segadusi ja muidu rabelemist. Suuri tundeid ka -+ karikatuurselt.
 
Ühesõnaga, minu jaoks oli teos lihtsalt halb.
Lihtsalt -- halb.
Või noh, meelelahutus, mida minu arvates ei tõsta mitte miski esile tuhandete teiste hulgast. Lugu muudkui läheb ja kogu aeg juhtub midagi... Aga miks ma seda lugema peaksin?
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Andsin välja, sest väga meeldis. Jah, nõus, et teatud mõttes oleks justkui hakatud uuesti Amberit kirjutama, aga mis seal ikka, Amber tuli ju hästi välja. Lugesin seda kunagi, kui see välja tuli ja avastasin üllatusega, et polegi arvustanud; seda viga siis parandan.
 
Kuna kiidetud niikuinii, siis irisen natuke. Võimalik, et see pole aus, kuid kuigi inglise keeles lugemise ja nüüd tõlke ülelugemise (noh, kui ma selle lehekülgedele panen, loen ikka võimalikult tähelepanelikult üle, aeg-ajalt tõlkijaga [vähemalt mõttes] vaieldes) vahel on ca 15 aastat, ma ju ikka enam-vähem mäletasin, kuidas lugu läks. Ütleme, raamatus on paar kohta, kus ma mõtlesin, et damn, kuidagi liiga lihtsalt käib see asi... aga noh, jah, enamik ulmet ajab palju labasemalt läbi, ei maksa olla perfektsionist...
Ja lõpp oli see koht, kus ma teatud määral nõustun eelarvustajaga -- et lugu oleks parem karmimas võtmes, aga naised kipuvad tegema ka kõige rajumast seiklusest midagi... pehmet. Imalat. Barbielikku. Noh, see ei läinud talumatuks, aga olge valmis :-P
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Ats Miller

Ma pean alustama sellest, et kaua aega mõtlesin selle raamatu SH sarjas välja anda. Aga -- ausaks jäädes -- olin lugenud ainult 1991 a ilmunud samanilmelist lühiromaani. Sellele annaksin hindeks mingi 4,5; st võibolla 5, aga kuna ma olen selline õel arvustaja...
 
Romaanile on juurde kirjutatud üsna palju tulevikku ja iga leheküljega läheb see viletsamaks. Kui lühiromaani puhul võib veel andeks anda pisut igasugust "elulist" ballasti ja tobedat tundlemist (naisautor, mis teha...), siis edasi hakkab see tõsiselt häirima (vähemalt mind); st konflikt on püsti pandud ja ma tahan teada, mis sellest saab, mitte, kuidas selle üle targutatakse.
 
Palju hullem aga on, et edasi muutub raamat usutamatuks. Ja Jänkistani-keskseks, mis on seesama. Autori maailmapilt on täpselt selline, nagu neil naljapiltidel, kus gloobusel on kõik peale USA sinine -- et nii näevad tulnukad Maad Hollywoodi filmides. Üks positiivsena mõeldud peategelane muide isegi ütleb ka otse välja, et ta pole kunagi kusagil välismaal käinud ja teda ei huvitagi. Ehk muu maailm ka arenes; neil olid omad geenmodifitseeritud inimesed (ka unetud) ja suhtumised olid teised. Kogu seda dimensiooni romaanis sirgelt ignoreeritakse (paar kildu siin-seal ei muuda asja).
 
Ka kogu probleemiasetus on pehmelt öeldes idiootlik -- kogu unetutega seotud konflikt taandub USA iseseisvusdeklaratsiooni ja kunagiste presidentide kõnede valikuliseks tsiteerimiseks; ja tavalistest inimestest kaugele n-ö eest ära arenenud superinimesed esitavad mitteameeriklase jaoks afekteerivalt ajusurnud küsimusi mingite asjade seaduslikkusest USA seaduste valguses...
 
No ja ma ei hakka lõpplahendust ära rääkima, aga minu jaoks tõmbas see raamatule vee peale. See oli nii usutamatu. Nii... vildakas ja võimatu. Nagu loeks sotsrealismi, kus kolhoosikord kindlasti võidab...
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Kõik need neli raamatut, mida ma siia (okt-23) üles riputasin, kuuluvad Ascension War sarja.
 
Autor tundub olema üsna noor (no ei leia sünniaastat, nii et käigu kuradile...), hakkas ta kirjutama 2012 ja on avaldanud (silma järgi) paarkümmend raamatut. Lugesin teda sellepärast, et "New York Today Bestseller" ja "over million copies".
Rohkem ma teda ilmselt kunagi ei loe, sest minu arvates on tegu mõttetu grafomaaniga. Ilmselt on ta kuidagi käppa saanud, kuidas toota kiiresti meeletutes kogustes kirjandusesarnast prahti, mis esimesel hetkel sarnaneb ulmega ja on justkui ka põnev... kuni saad aru, et sind petetakse. Et see on ainult meelelahutuseks mõeldud kergekaaluline rämps, jooksmiste, tagaajamiste ja viimasel hetkel pääsemiste tulevärk, mille usutavus on vist isegi allpool Marveli filme (ja see on hetkel küllap tsivilisatsiooni madalaim põhi...)
Järgnev kehtib kõigi sarja 4 raamatu kohta, sest ma tõesti ei viitsi neid igaüht eraldi arvustada, ja sisaldab spoilereid (st suurem osa sellest on leitav igasugustest sisututvustustest, aga ma räägin lõpu ka ära).
Tähendab, lähevad maalased koloniseerima Trappist-1-e (st planeete muidugi), mis teatavasti 40 va ja punane kääbus. Lähevad poolega valguse kiirusest ja magavad ja nii edasi. Ütleme, algus pettis ära -- et tõesti on teada, et seal 7 planeeti ja osa neist peaksid olema Kuldkihara tsoonis ja nii edasi.
Ohumärkideks peaks olema olnud juba ka suht esimestel lehekülgedel toimuv, kus kapten end planeedile laskuvasse süstikusse surub ja üldse vaidlevad nad seal asjade üle, mis mitte kuidagi ei saa vaidlusteema olla, st selliste ekspeditsioonide ettevalmistus peaks olema natuke parem kui päästearmee laulukooril ja protokolli eiramine põhjendustega "mingu nad seal Maal persse, ma lihtsalt tahan esimesena jala maha panna", peaks olema absoluutselt välistatud.
No asi läheb kiiresti käima, leitakse ühed intelligentsepoolsed kohalikud, siis kohe teised, vaenulikud, kes ilmselt kosmosest tulnud, ja siis läheb kohe madinaks... Ehk ma juba mõttes vandusin, aga andsin autorile veel võimaluse. Lugu selles, et tõenäosus kohata esimesel tähereisil intelligentseid metslasi on umbes sama suur, kui perse topitud ilutulestikuraketiga ohutult lennata; ehk olematu. Jah, hapnikuadmosfääriga, st eluga planeedi olemasolu võib tulevikus arvatavasti Maalt kindlaks teha ja muidugi on mõtet minna ainult selliste juurde. Võimaluse andsin ma sellepärast, et olgu, kuidagi peab loo käima saama -- et võiks ju kas või paari lausega usutavust anda või ma oleksin isegi nõus, et olgu, kogu selle piirkonna planeete on torgitud, oleme meiegi kellegi looming (mis astronoomilises skaalas, muide, oleks siis pidanud toimuma suhteliselt hiljuti). Ma andsin isegi vaenulikud tulnukad andeks, sest olgu, miks mitte. Et sarnaneb see asi küll 1930-ndate ulmele, kui suhteliselt inimesesarnaseid olendeid olid kõik tähesüsteemid ja isegi komeedid täis, aga vaatame, mis edasi saab...  
Jah, edasi läks aina hullemaks. Et laevas olid ilmselt nähtamatud tulnukad ja üks naine jäi rasedaks ja laps arenes ülikiiresti ja oli ilmselt kimäär (st pooleldi tulnukas) ja vanematel (või pooleldi "vanematel", aga kõiki detaile ei viitsi ära rääkida) tekkis ahviarmastus ja nad varjasid meeskonnakaaslaste eest pooleaastase ja 2-aastase eluka neile tekitatud lõikehaavu ja kogu seltskond oli endiselt ülima taipamatuse seisundis isegi siis, kui inimesed surema hakkasid ja... noh, see ei olnud päris nii lihtne, aga raamat mandus Alieniks, eks ole. Jah, laevas oli nähtamatuid tulnukaid ja nii edasi...
Ühesõnaga, palju rabelemist, laskmist, viimasel hetkel pääsemisi ja nii edasi. Lõpp oli selline, et no peab tulema järg -- tulnukad olid FTL-iga palju enne kohal ja Maa vallutatud.
Järgmised osad siis trambib seltskond Maal ringi ja see on selline tuhat korda loetud-nähtud laserrelvadega surtsutamine ja -- oh-sa-nõme-jumal! -- zombid olid ka platsis. Ehk siis osa inimesi ei muutunud kimäärideks, vaid sellisteks kohutavalt agressiivseteks poolloomadeks, mida oli Maa täis väljaspool (tuilnukate rajatud) linnamüüre. Loomulikult ei vasta autor küsimusele, millest dregid (nii oli nende nimi) elasid, miks nad üldse agressiivsed olid ja kuidas see põlvkondi sai püsida etc etc. No ja ma hakkasin mõttes lugema, et kui tõenäoline siis see ja see pääsemine vmt oli, et kas üks kolmele, kümnele, sajale, ja kui ma niimoodi ligikaudu kokku lüües jõudsin teises raamatus nii 10ˇ-24-ni... Ühesõnaga, nagu öeldu, odav praht. Ja (nüüd päris spoiler) neljanda raamatu lõpus veel ajaränd ka sisse toodi, nii et seltskond 200 000 aasta eest Maal ilmselt inimkonnale n-ö aluse pani, jäi vaid nukralt naerdes anda endalegi hinne -- jah, põnevuse näilisus pani siiski lugema. See oli nagu popkorn --  et ahmid ja ahmid, aga tegelikult on see tervisele kahjulik ja pärast on süda paha.
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Suunurgad ei tõuse. Noh, põnev, aga selline tunne jäi, et elu on liiga lühike, et seda lihtsalt ära kulutada. (Ja see on vist halvim asi, mida ühe raamatu kohta öelda võib...)
 
Tähendab, nüüd, päev pärast lugemist, lähen ma raamatu peale aina kurjemaks (ja selles, BTW, ei ole midagi halba, et mõnele just meeldivad detailid, mis minu kurjaks ajavad -- inimesed on erinevad).
 
Esimene selline detail on -- ja see ei ole vist spoiler, sest kaanepilt ütleb selle ju tegelikult ära -- intelligentsed kassid.Kassid on toredad loomad, keda ma olen vastikutest tuba räpaseks tegevatest nähtustest valmis kõige rohkem taluma -- just nende iseseisvuse pärast, st nad ei sõltu sinust. Ma saan nendega üldiselt hästi läbi, aga tuleb ka ära öelda, et mina ei jäta asendit muutmata, veel vähem istuma kuhugi sellepärast, et kass süles magab.
 
Aga see selleks. Ehk intelligentsed kassid on päris levinud teema ja sellel (st intelligentsete kasside) skaalal minu arust JS natuke labastab neid. Miski polnud selle juures sümpaatne. Aga ma ei oska näppu peale panna. Igatahes jätsid need elukad mu kuidagi külmaks.
 
 
Palju hullem on, et terve see raamat jättis mu külmaks. Mul tekkis kuidagi tunne, et autor ei võta oma tegelasi ja maailma ka just ülearu tõsiselt. See ei ole alati miinus, aga see raamat pole ka nii lõbus, et õigustaks sellist, ütleme, pratchetlikku lähenemist. Ehk see ei anna hea pula mõõtu välja. Pigem tekkis lugedes selline Marveli filmi tunne -- kõik on absurdini muinasjutuliseks väänatud, butafooria on maksimumi peal, maailm on ohus ja seda agaralt päästetakse... aga kõik on vahtplastist, veri ja kannatused pole tõelised ja sa tead, kuidas asi lõppeb... Ma ei tundnud ühelegi tegelasele kaasa, need kõik olid mitte tegelased, vaid karikatuurid. Täpsustaksin -- karikatuurid tegelastest, keda on täis kõik Jänkistani raamatud-filmid.
 
Mulle ei meeldinud selle raamatu põhikonflikt või kogu situatsiooni ülesehitus. Spoileritesse laskumata -- seda on väga-väga palju paremini tehtud. Minuarust lõi siin taas välja raamatu peamine viga -- see justkui ei suuda otsustada, millise tooli peale istuda. Selles puudub paljude heade (ulme)põnevike apokalüptiline süngus, teatud taju, et autor ehitab situatsiooni üles tõsiselt -- et selliste ja selliste algtingimuste juures võibki asi loogiliselt nii edasi minna. Teisalt ei lähe see päris sinna Austin Powersi klassi.
 
Ja noh, raamatus ei ole ühtki tunnet.
 
Aga on (spoiler alert!) streikivad delfiinid... Ehh, loodame, et asi pole nii hull, aga vaadates, mis viimasel ajal maailmakultuuris toimub, tekib hirm, et kõik head raamatud on ära kirjutatud, head filmid tehtud, ja edasi tuleb selle maailmakorra lõpuni ainult poliitkorrektne derivate crap... 
Teksti loeti inglise keeles