(romaan aastast 1985)
eesti keeles: «Robotid ja impeerium»
Tartu «Fantaasia» 2010 (Sündmuste horisont, nr 25)
Olen üks õnnelikest, kes on lugenud pea kogu Asimovi roboti-, impeeriumi-, asumilood selles järjekorras, nagu lugude sisemine kronoloogia kulgeb. Ja Robots & Empire on mu lemmik. Kogu Asimovi Universumis on ta üks kummaline murdepunkt, ilma milleta ei ole lõbus jälgida seda, kuhu asjad lähevad. Üks selline murdepunkt on ka Foundation Edges, kus räägitakse Igavikust täiesti uuest küljest. Kolmas murdepunkt on Foundation & Earth lõpus. Rohkem sellise mastaabiga asju tal minu arust ei olegi.Aga R&E oma on kõige lahedam.
R. Daneel Olivaw ja R. Giskard Reventlov (jumaldan seda nime :-) on lisaks mu lemmiktegelased. Sügavad, omapärased, kannatavad, siirad, armastavad, pühendunud, võimsad, eesmärgikindlad, haavatavad. Sellised, nagu ma tean, et ükski inimene väljaspool kirjandusteost olla ei saa.
See, mis nende kahe vahel toimub on midagi enamat kui sõprus. Kui tahaks Asimovi fänne õrritada, siis võiks rääkida siin kahe roboti homoarmastusloost (homo siis kreeka mõttes. sarnasearmastus). Ahjaa, homoerootikast par excellance koos selle juurde kuuluva igavese nooruse kultusega tahtsin ma rääkida Linn ja Tähed arvustuses. Sinna lähengi.
ps: lemmikstseen on see, kui Daneel Giskardi elu päästab suurel rahvakogunemisel.
Trambiks ka teise koha pealt. Ma ei tea, kas see on õige koht kogu selle temaatika lahkamiseks, aga mulle tundus, et see tulevik, mida robotid, saate aru, robotid inimkonnale keetsid, on ju Asumi-raamatutes saanud oma antiteesi – möödunud on kümned ja kümned tuhanded aastad ja mida inimkond on saavutanud? Ikka seesama viletsus, ikka sõda, nälg, armetus, lühike närune elu, mis võib vägivaldselt lõppeda ja nõme mitte kuhugi viiv töö... Mida nad saavutasid peale selle, et rohutirtsuparvena üle Galaktika valgusid? Õigustab see kõiki neid kannatusi ja degeneratsiooni? Just degeneratsiooni, sest antud Elijah Bailey & R. Daneel Olivaw sarjas on tehniline tase kõrgem kui Asumi-sarjas... Nii et ehk määras robotite poliitika inimkonna ca 30000 aastaks paigalseisu, ainult mehhaanilise kasvu faasi? Ehk tõi see ja ainult see kaasa tehnilise tagasimineku ja Maa hävimise?
Olgu, aitab. Kui kunagi viitsin, kirjutan sellest pikemalt – huvitav teema. Ja siinkohal tasub ehk ära öelda, et kui mul juba niipalju küsimusi tekkis, on raamat ikka pea ja õlgade jagu üle sellest keskmisest, millel tavaliselt midagi peale meelelahutusväärstuse ei olegi. Nii et see on selline plussiga neli. Noh, õnnetu Gladia oleks võinud ehk olla mitte nii lootusetu topis... Lootsin ehk Solarialt rohkem... Ehk Baleyworldilt... aga olgu. Mul oli nimelt just põhjust see raamat üle lugeda. Kannatas ka teist korda lugeda, eks ole.
Jah, muidugi oli autoril alustades oma kolm mõtet. Kuidas robootika seadustest veel üks piisk välja väänata. Tulemus polnud eriti veenev. Siis, kuidas erinevaid sarju kokku ühendada. Poleks tarvitsenud. Ning kolmandaks romantilised kujutelmad daami ümber, kes kahes eelmises romaanis oli noor, kuid pipardav, nüüd aga umbes 250, kuid täiesti pandav. Ma parem ei mõtle, millest inimestel sellised ideed võivad tulla. Kõige uinutavamalt mõjus aga kahtlemata täitematerjal, kahe roboti omavahelised kõnelused. Nii kawaii, nii tapvalt nunnu!
No minge te ka persse!
See raamat ei ole otseselt halb, kuid... IGAV. Jah, algus justkui andis lootust, aga edasi läks umbseks narisemiseks ja oli seda niikaua, kui ma vastu pidasin ja diagonaalile läksin. Võimalik, et mul jäi midagi seetõttu saamata, ent ma kahtlen selles tõsiselt ja elu on liialt lühike, et seda kulutada umbse narisemise lugemiseks.
Vähemalt tean nüüd kindlalt, miks see raamatu Hugo nominantide hulgas oli – peaaegu kõik tegelased on perverdid ja hukka mõistetakse kolonialismi.
Ehk ei ole raske ära arvata, et Sri Lanka autor kirjutab läbi hämarulme lahti oma rahva teatud vaimset seisu. Jah, see pole isegi mitte õige fantasy, sest maagia on jutus pigem selgituseta taustaks (justnagu maailm olekski selline) ja kõiges on süüdi kolonialism (st kuna tegu väljamõeldud maailmaga, ei mainita kunagi inglasi vmt, pigem kumab see tekstist läbi). Eks ole, leskede põletamine on ikka õige asi ja muidugi on ainult inglased süüdi, et nad seal omavahel mõnisada tuhat maha lõid ja siiamaale kaklevad...
Ehk siis kasvatab mingi Mother of Glory oma ainsat poega Fetterit (see viimane peaks tulenema kuidagi Buddhast) palgamõrvariks, et see oma isa tapaks. Loo arenedes tuleb välja, et ega emal muud argumenti suuremat polegi, kui et isa nad maha jättis. Jee, väga austusväärne motivatsioon. No ja eks isa muidugi ka lõhkus natuke nende sellist idüllilist „loomulikku, loodusega kokkusulanud” olesklemist; näiteks andis asjadele nimed. Eks ole, ma ei viitsi siin pikalt kirjutada, aga selge ju, et see on otsene vastandumine analüütilisele mõtlemisele või laiemalt mõtlemisele üldse, mis arusaadavalt on omane lääne kultuurile.
Ehk siis seikleb Fetter mööda maailma ja autor mõistab hukka... noh, enam-vähem kõike. Peategelane on suhteliselt passiivne, pigem triivib kaasa. Kohati ei ole tekst üldse halb, mingil hetkel hakkavad need eredad või säravad (bright) uksed lausa huvitama... aga sellest kõigest ei tule midagi. Jah, on käänakuid, on revolutsionääre, on ideid, miski pole nii nagu paistab. Aga kui tüübil pole varju lihtsalt sellepärast, et ema pärast ta sündimist naelutas varju maa külge ja rebis selle lahti... siis jääb vaid ohata...
Ma ei ütle päris, et seda raamatut ei peaks lugema. Üsna omapärane ja seetõttu mõjub kuidagi teistmoodi – värskelt. Aga ikkagi on see igav ja täis ideoloogilist sõnnikut.