(romaan aastast 1961)
eesti keeles: «Terasrott»
Tallinn, Raiku Studios, Inc., 1995
Lugesin romaani omal ajal mingis suht tuhmis vene tõlkes... noh polnud paha märululme... siis sattusid mulle kätte sarja esimesed kaks romaani suurepärases vene tõlkes ning ma tundsin, et peaks oma seisukohti vist revideerima hakkama. Viimase paugu pani aga see, kui ma lugesin köidet «The Adventures of the Stainless Steel Rat»... see on omnibus, mis sisaldab klassikalise rotitriloogia. Selgus, et tegu on suurepärase ja hästi naljaka sarjaga, mis ainult õige pisut jääb alla Harry Harrisoni (vist? parimale) Surmailma sarjale.
Libe Jim on tore tegelane, maailm on tore ja ka Angelina on tore tegelane... aga see eesti tõlkija on tõbras, selline tore raamat ära solkida!!! Ja milleks veel kaude tõlkida? Ning milles vanapapi Occam süüdi oli, et tast Ockham tehti? Loodan, et kunagi on ka kogu Roostevaba Terasroti saaga eesti keeles olemas ning loomulikult loodan, et see ilmuks heas tõlkes!!!
Muide, jutt «The Stainless Steel Rat», millest hiljem sai antud romaani algus, oli esimene Harrisoni tekst, mis ilmus John W. Campbell Jr.-i toimetatud ajakirjas «Astounding Science Fiction»... Ameerikas tähendab see palju!!!
Sellistel geeniustest tegelastel, nagu meie diGris, võttis mõne elementaarse asja taipamine ikka liiga kaua aega. Seegi, et põhikurjam oli naine, ei olnud kahjuks üllatus. Eriti veel kui eespool rõhutatakse (arvatakse, eeldatakse) et too on mees.
Ja veel: Lõpp tuli liiga järsku vastu - nagu oleks autoril järsku kiire hakanud selle lõpetamisega. Ka oleks sellise teksti vägagi edukalt saanud panna tänapäeva.
Ise lugesin poolteist aastakymmet tagasi vene tõlkes. Ei oska takkajärgi ytelda, oli too hää või paha, kuid eks mul on ka juba ammu oskus halvast tõlkest mööda, originaali lugeda. Harrisoni parim osa on siiski huumorimeel, bojeviklus jääb siin taustaks ja kes seda tõsiselt võtab, ei tee lolliks kedagi peale iseenda. Kui aega tekib, loen yle kyll.
Romaan tuleviku ühiskonna superkurjategijast, kellel on oma eetikakoodeks. Lugeja ei saa kuigi palju teada diGrizi isikust. Tema välimus muutub vastavalt sellele kuidas ta uude rolli sisse elab. Ja rolle on mitmeid. Lahtiseks jäävad tema motiivid – igatahes praktilist vajadust kaubamaja või panga röövimiseks ei paista olevat. Üliturvalises ühiskonnas on kuritegusid vähe ja ka kurjategijaid vaid käputäis. Võib-olla seisneb peategelase isikupära ja suurus selles et kurjategijad on haruldased nagu pandakarud.
No minge te ka persse!
See raamat ei ole otseselt halb, kuid... IGAV. Jah, algus justkui andis lootust, aga edasi läks umbseks narisemiseks ja oli seda niikaua, kui ma vastu pidasin ja diagonaalile läksin. Võimalik, et mul jäi midagi seetõttu saamata, ent ma kahtlen selles tõsiselt ja elu on liialt lühike, et seda kulutada umbse narisemise lugemiseks.
Vähemalt tean nüüd kindlalt, miks see raamatu Hugo nominantide hulgas oli – peaaegu kõik tegelased on perverdid ja hukka mõistetakse kolonialismi.
Ehk ei ole raske ära arvata, et Sri Lanka autor kirjutab läbi hämarulme lahti oma rahva teatud vaimset seisu. Jah, see pole isegi mitte õige fantasy, sest maagia on jutus pigem selgituseta taustaks (justnagu maailm olekski selline) ja kõiges on süüdi kolonialism (st kuna tegu väljamõeldud maailmaga, ei mainita kunagi inglasi vmt, pigem kumab see tekstist läbi). Eks ole, leskede põletamine on ikka õige asi ja muidugi on ainult inglased süüdi, et nad seal omavahel mõnisada tuhat maha lõid ja siiamaale kaklevad...
Ehk siis kasvatab mingi Mother of Glory oma ainsat poega Fetterit (see viimane peaks tulenema kuidagi Buddhast) palgamõrvariks, et see oma isa tapaks. Loo arenedes tuleb välja, et ega emal muud argumenti suuremat polegi, kui et isa nad maha jättis. Jee, väga austusväärne motivatsioon. No ja eks isa muidugi ka lõhkus natuke nende sellist idüllilist „loomulikku, loodusega kokkusulanud” olesklemist; näiteks andis asjadele nimed. Eks ole, ma ei viitsi siin pikalt kirjutada, aga selge ju, et see on otsene vastandumine analüütilisele mõtlemisele või laiemalt mõtlemisele üldse, mis arusaadavalt on omane lääne kultuurile.
Ehk siis seikleb Fetter mööda maailma ja autor mõistab hukka... noh, enam-vähem kõike. Peategelane on suhteliselt passiivne, pigem triivib kaasa. Kohati ei ole tekst üldse halb, mingil hetkel hakkavad need eredad või säravad (bright) uksed lausa huvitama... aga sellest kõigest ei tule midagi. Jah, on käänakuid, on revolutsionääre, on ideid, miski pole nii nagu paistab. Aga kui tüübil pole varju lihtsalt sellepärast, et ema pärast ta sündimist naelutas varju maa külge ja rebis selle lahti... siis jääb vaid ohata...
Ma ei ütle päris, et seda raamatut ei peaks lugema. Üsna omapärane ja seetõttu mõjub kuidagi teistmoodi – värskelt. Aga ikkagi on see igav ja täis ideoloogilist sõnnikut.