Kasutajainfo

Iain M. Banks

16.02.1954–09.06.2013

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Iain M. Banks ·

Consider Phlebas

(romaan aastast 1987)

eesti keeles: «Mõtle Phlebasest»
Tallinn «Varrak» 1998 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
29
17
7
0
0
Keskmine hinne
4.415
Arvustused (53)

Taas üks kena tulevikuvisioon, taustaks kena pisike sõda - nagu kokkuvõte kiretult märgib: väike lühike sõda, hõlmas vaevalt 0.2 % galaktika mahust, kaotused elavjõus 851.4 miljardit ja laevades 91215660 (+\- 200), planeete ja suuremaid kaaslasi hävinud 53 etc. Seestpoolt tundub asi aga muidugi võimas. Peategelane on suhteliselt haruldase rassi esindaja (suudab teiste jäljendamiseks oma kuju muuta), kes ideoloogilistel kaalutlustel (tehisintellektid ja üleüldine masinatest sõltuvus ei meeldi) võitleb kolmejalgsete mittehumanoidide poolel. Raamatut liigitatakse üldiselt space opera'ks, kuigi ühe tavalise kosmoseooperi jaoks on ta natuke liiga sügavamõtteline ja mitte just otseselt tõsine, aga pigemini traagiline. Omapärast muljet tugevdavad aeg-ajalt esinevad isikupäratud kommentaarid. Hea raamat, kuigi üle kahe korra ei ole ma viitsinud teda lugeda. Soovitan soojalt. Pole oluline mis keeles tähendab antud juhul soomekeelset tõlget.
Teksti loeti pole oluline mis keeles

See shotlasest kirjanik sai tuntuks mainsteam romaanidega “The Wasp Factory” (84) ja “Walking on Glass” (85). Neis kasutas ta kirjanikunime Iain Banks. SF raamatutel on nimeks märgitud Iain M. Banks.
Vaadeldav romaan on kirjaniku esimene katse kirjutada heatasemeline kosmoseooper. Selleks mõtles ta välja Kultuuri (=Culture) nimelise utoopia. Utoopia kujutamise mõte tekkis tal vastureaktsioonina kõikvõimalikele loetud düstoopiatele. Banks leidis, et inimmõistus suudab panna ühiskonna asjad laabuma. Kultuuri sidemeid galaktika teiste tsivilisatsioonidega peab Kontakt. Viimane üritab misjonitöö ja veenmise abil liita võõrad tsivilisatsioonid Kultuuriga. Kui vajatakse radikaalsemat tegevust, kasutatakse Eriolukordade Osakonna (= Special Circumstances) teeneid. Kuna utoopias sõdureid ei kasva, värbab see osakond agente väljastpoolt Kultuuri. Seega on enamik Banksi SF romaanide peategelasi sündinud ja kasvanud väljaspool Kultuuri. Banksi kosmoseooperite tegevus toimub enamasti Kultuuri äärealadel või isegi väljaspool seda (nagu “The Player of Games”). Põhjusena võiks mainida, et utoopias ei toimu midagi sellist, millest tahaks lugeda. Hinne 5.
Teksti loeti soome keeles

Värvikas, võimas ning kahtlemata ka traagilise alatooniga kosmoseooper, millel on nii mahtu, haaret kui sügavust. Olemuselt midagi Düüni ja Surmailma vahepealset, kuid hetkel, vahetult peale läbilugemist tundub, et tugevam teos kui kaks eelmainitud kokku. Ei olnud (tänu paksusele) mõttes lugema hakata, kuid sirvides jäid silmad lehtede külge kinni ning loetud sai ta sisuliselt ühe hungetõmbega. Kuulub kindlasti loetud ulmeromaanide esikahekümnesse.Nagu näha, on raamatu eestikeelse versiooni ilmumine toonud kaasa keskmise hinde langemise :)
Teksti loeti inglise keeles
RIQ

Lugesin, kaifisin! Esimene Banksi Kultuuri-sarjast mille kätte sain ning siiani loetuist (lisaks veel "The Player of Games" ja "Use of Weapons") parim. Jättis vapustava mulje. Tõeline elamus. Meenutab oma universumikäsitlusega veidi Adamsit, kuid on nagu mingil põhjusel täiskasvanuks saanud.. Hindeks 5, kuna kõrgemat ei saa anda. Soovitan soojalt kõikidele ulmefriikidele.... ja ka muidu friikidele
Teksti loeti soome keeles

Lõputu tsirkus Põrunud Aru - kadunud raketiaju - ümber... Üks igavamaid raamatuid viimasel ajal loetutest. Mis ilmselt tähendab, et ma eriti ei fänna pikki ja üksikasjalisi kirjeldusi sellest, kuidas laev jäämäega või rong teisega kokku põrkab ja kuidas siis miski tala või muu ront paindub ja katki läheb. Kui teost filosoofiliseks tahetakse pidada, siis võiks ilmselt järelsõnadega piirdudagi. Et universumi mastaabis tähtsusetu sõda, aga mõnes mõttes siiski õpetlik. Neile, kes seda juhtima sattusid, siiski elu ja surma küsimus. Ning neile, kes ise sisse sattusid, ainult surma küsimus. Nujah... Tahetakse öelda, et sõda suht mõttetu asi ja kulutatakse siis 500 lk mõttetutele kirjeldustele. Oleks tüübile avaleheküljel vee ikka peale lasknud, oleks rutem vaevast lahti saanud. Võib ju võtta kui allegooriat, et läänelik isikuvabadusele ja arvutitele toetuv maailmavaade islamifanaatikute vastu ja nende vahele jäävad kohanejad - kujumuutjad - kes igal juhul pulbriks tehakse. Aga polnud viitsinud autor isegi miskit lahedat religiooni välja mõelda. Et surelikus kehas ei saa olla surematut hinge, on muidugi terane tähelepanek. Detailide kallal nakerdamine ilmselt autori tugev külg, oleks siis piirdunudki lihtsalt märuliga, üldistuse seisukohast on need detailid ju valdavalt sisulise tähenduseta. Siis veel see naisagent, kes laseb endal käe ära murda, sillalt alla visata jms, enne kui relva välja võtab ning täristama hakkab - siis, kui selle järele enam eriti vajadustki pole... Kaardimängu episood oli ehk kõige huvitavam, kuid sealgi kippus miski võltpateetika meeleolu rikkuma.. Korralik tõlge venitab üldhinde miinusega kolmeni. Hakkas silma ainult üks naljakas aps. Kas keegi sai aru, mis tegemist oli Põrnud Arul Baas 10-ga? Ja kuidas see lause tegelikult oleks pidanud kõlama... Eelkirjutajaga vaidlemise mõttes ütleks, et Adamsile jääb kümnest võimalusest üksteist korda alla.
Teksti loeti eesti keeles

Oh-jah, see raamat oli liiga pikk minugi jaoks. Omas zhanris oli ta iseenesest hea, sündmustik ja idee olid OK, aga venima hakkas see asi lõpuks. Eespool on seda raamatut võrreldud nii "Düüni" kui ka HHGTTG-ga, minu meelest jääb "Phlebas" neile mõlemale mingil määral alla just nimelt loetavuse poolest. Filosoofia koha pealt kraabib minu hinnet alla ka asjaolu, et lugesin "Phlebasega" ligikaudu samal perioodil ka Dan Simmonsi "Hyperioni", vaat sealt võiks õppida, kuidas paksu, intelligentset ja huvitavat raamatut kirjutada! Aga nelja panen küll, hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Ega suurt midagi lisada ei olegi. Ülemäära pikk oli ta ka, aga see jääb juba isikliku laiskuse arvele. Hea lugu muidugi, ent võrreldes näiteks Dan Simmonsi Hyperioniga oli natuke nigelam (mis teha, järjest lugedes lihtsalt tekkis võrdlusmoment), aga viis ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mille puhul on mul üsna raske tõmmata vahet isiklike ootuste/lootuste ja reaalse lugemiselamuse vahel.

Romaani neli esimest arvustust BAASis pärinevad isikutelt, kelle arvamusi ma (üldiselt) aktsepteerin... kõik nad on antud tekstile viie pannud! Romaani tutvustus «Varraku» kataloogis mõjus samuti intrigeerivalt: lubas sünget ja destruktiivset kosmoseooperit.

Lugesin romaani kahe päevaga läbi... päris pooleli jätta ei tahtnud, aga ajuti tuli end sundida küll. Põhiline hinnang on selline: antud romaani põhjal on Banks üsna vilets romaanikirjanik. Raamat laguneb laiali eraldiseisvateks pika jutu või lühiromaani mahtu episoodideks, mida siis mingite maotute tekstikestega ühtseks tervikuks kokku püütakse tsementeerida.

Algus oli suurepärane: läbikukkunud agent gerontokraatide lampkastis! See gerontokraatia tundub üldse Banksi kõikse originaalsem leid olevat. Siis tuli hunnik jahu... Teine ilus koht oli alles raamatu teises pooles: see saar seal Orbitaali ookeanis, kus kohalikud maailmalõppu ootasid... see oli kõikse paremini kirja pandud. Lõpumadin planeedisiseses labürindis meeldis kah... seal suutis autor minu jaoks need jaburad mastaabid mõistetavaks kirjutada.

Väga head olid ka need lõpulisad. Ning see tütarlaps, kes armastas mägedes ronida ja pidi igasugustest olukordadest väljapääsu leidma.

Personaalselt häiris mind romaanis ka see ideede ja kirjelduste teisejärgulisus... lugedes oli silme ees õige mitu varasemat romaani – Larry Niveni «Ringworld» ja Poul Andersoni «Satan`s World» – kui meenutada kahte esimesena pähe hüpanut. Okay, see personaalne kiiks!

Ja kui see Kultuur on utoopia, siis milline peaks veel düstoopia olema? Mulle tuletas Kultuur küll meelde mingit «heade kavatsustega sillutatud põrguteed».

Kokkuvõte:
Soovitada ei julge. Ise kavatsen ka järjed osta (kui eesti keeles ilmuvad) ja läbi lugeda kui mahti saan... Kuid sihukest muljet küll ei jäänud, et... vauuu, olen nüüd miskit ägedat läbi lugenud!

NB! Olles nüüdseks läbi lugenud ka kaks järgmist romaani, pean selle köite hinde punkti võrra allapoole tõmbama... viite pole neist minuarust ükski väärt, aga Phlebasest mõtlemine on ikka tunduvalt nõrgemini välja kukkunud, kui need järgmised köited... saigi neli miinusest kolm!

Teksti loeti eesti keeles

Kõhklesin tükk aega, kas panna talle 5 või 4. "5", sest see on minu arust parim seni eesti keeles ilmunud kosmosesõja lugu, "4", sest kohati kipub ta tõesti "täiskirjutamise" muljet jätma. Jaba eespool mainitud 2 ideed ise vääriksid eraldi äramärkimist (hukkamiskamber-kogumiskaev ja too usuhullude koloonia saarel). Raamatu ülesehituses on autor järginud reegleid, mille eiramine tihti ulmekirjandust "rikub" - ei ole selgelt "häid-pahasid", mõlemal poolel on nimetet omadusi; - teos püsib lõpuni alguses paika pandud raamides, ei ole mingit "deus ex machina"t; - keegi ei päästa viimasel mikrosekundil Kõiksust.Mingit erilist filosoofilist sügavust seal küll ei ole. On mõtteid elust ja surmast ja kohast päikes(t)e all, ent keskmiselt palju vähem, kui nn tavakirjanduses; tõsi, rohkem ja üldinimlikult lähedasemat ning mõistetavamat, kui enamasti ulmes.Eespool on teost võrreldud teiste autorite omadega, mis näiteks Adamsi puhul ei ole minu arust õige - see on sama, kui võrrelda tanki lepatriinuks värvitud sapurozetsiga.

PS. Kaks aasta hiljem tõmbasin ühe hinde alla. Tagantjärele - mitte üht ideed ei ole meelde jäänud. Sisu kohta liiga paks.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat minu meelest parem kui Hyperion, alguses pani küll imestama, et autor põhimeest suvaliselt igasugu kolkaid pidi ringi loksutas aga ju ta tahtis meeleolu luua ja oma maailma näidata. Igatahes oli huvitav lugeda. Vahepalad mõtleva tütarlapsega olid igatahes igavad ja mõttetud, ei saanudki aru mis eesmärk tema tegevusel oli. Lõpp aga just minu meele järgi. Sellist ma küll ei oodanud, pigem olin kindel lilledes ja saluudis.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige muljetavaldaldavamad action–stseenid, mida kirjandusest leidnud olen, sünge, traagiline. Oleks nagu vägev. Keegi siin eespool mainis, et tegu on katsega kirjutada esimene tõsine ja kirjandusliku väärtusega space–opera. Tõsine on see küll, aga sellisel kujul, ilma lapsiku romantikata on seiklusromaan igav. Miks ma peaksin silmad punnis sadade lehekülgede kaupa lugema detailirohkeid kirjeldusi rongiõnnetustest ja planeetide hävinemisest, kui see ei ole põnev ja tegelased ka ei köida?
Teksti loeti eesti keeles

Päris keeruline seda hinnet anda, aga annan siiski viie. Seda eelkõige actioni ja peategelase eest. Mürgihambad, mürginäärmed küünte all, hapet eritavad higinäärmed, ümberkehastumine kellegi koopiaks, valu välja lülitamine jne. Päris vintske vend oli see Horza.Aga et kogu jama käis ainult selle Aru kättesaamise nimel, oli muidugi jama. Ning see lõputu detailne actioni kirjeldus hakkas pikapeale tüütavaks muutuma. Kuid meelelahutusena oli raamat piisavalt hea lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kosmoseooper kui selline on suhteliselt tänamatu kirjandusvorm. Meeldib muidugi paljudele ja enamikus lihtsatele inimestele, kuid intellektuaalsemad (ja ka need, kes end sellisteks peavad) teevad seda maha. Muidugi, enamikus kosmoseooperite sisust kubiseb klisheedest, kuid seda teeb enamus kirjandust. Küsimus on selles, kuidas seda esitada. Banks ei ole sellega suurt vaeva näinud ja tema puhul on need selgelt silma hakkavad. Aga... Tema kirjutamisstiil avaldab mulle muljet. Ehkki paljudele tundub see venivat ja igav, oli ta mulle huvitav ega veninud hoopiski. Banks oskab kirjutada, ta oskab sõnadega mängida ning kirjeldada. See avaldas muljet. Ja pealegi, ega sisu ka ju mingi jama ei olnud. Pinge oli täiesti olemas...
Teksti loeti eesti keeles

Uskumatult paks põnevik... see oli esmamulje. Asja parandasid detailiderohked kirjeldused, mis mulle sellises kontekstis täitsa meeldisid. Maitse asi. Lõpumürgel oli hästi kirjutatud, see oli mäng, milles polnud, ei saanud olla võitjaid, kõik olid võrdselt kaotajad (peale masinate). Hävingumäng. See algas koos hävingumänguga orbitaalil, enne seda polnud selge, kas Horza üldse jõuabki oma elu Suure Mänguni või hukkub grotesksetes takistustes, mida saatus talle ükshaaval ette paiskab. Alates hävingumängu episoodist orbitaalil on jälgitav tegelase enda isiklik hävingumäng, mäng, mida ta mängib tõelise mänguri kombel vaid kahele panusele - neiks on armastus ja surm. Kui Keelatud maailmas maandumisel ilmnes, et armastus on kaotatud, jäi vaid surma vältida - tuli leida Aru, hoolimata kõigest. Sama situatsioon kordus mõni aeg hiljem - armastus tekkis uuesti ning kaotas teist korda, jäi jällegi üle püüda surm üle trumbata. Aga õnn ei soosinud seegi kord mängurit. Tema esimene võit selles mängus, laev, jäi ka tema viimaseks. Süþee dünaamilisust ja põnevust mööndes võib aga norida üksikute episoodide kallal, eriti lõpus. Pole usutav, et sellise kaliibriga mees nagu Horza laseb endale nii lihtsalt nurga tagant pasunasse anda, nagu kirjeldatud. Piisavalt pole põhjendatud ka võitlusvõimelise idiraani ellujätmine ja eriti mitte viimase hala uskumine Horza poolt - ta oli idiraanidega piisavalt kaua mehkeldanud, et teada, milleks nad võimelised olid. Väga meeldivalt lollitab autor lugejat mõnede sentimentaalsete teisejärguliste põnevikustampidega - kasvõi see koht, kus Yalson oma rasedusest räägib. Suureks kergenduseks oli leida, et tegu oli tõepoolest lollitamisega, et autoril pole plaanis üldistele kliðeedele alluda ja madin käib sama halastamult edasi, nagu ennegi. Häirivalt mõjus ka suht ühesuguste humanoidsete liikide kirevus - sellele on raske leida mingisugust ratsionaalset seletust ning SIIN on küll makstud lõivu startrekilikele stampidele. Meelde jäi ka rida suurepäraseid kohti - punane putukas lumel, pinge kogumine lõpulahingus läheneva rongi õhusrve all, räiged stseenid Horza peldikkongis ja orbitaali saarel kannibali juures (aga tegelikult tundus mulle terve see saarekoht ülepingutatult grotesksena ja üldisest kontekstist väljalangevana). Kogu loo moraal näis olevat, et peategelane ei alnud oma elu, vaid kellegi teise poolt ettemääratud elu, pasavannist õngitseti ta ainult selleks välja, et ta saaks mõni aeg hiljem oma elu mingis uues madinas jätta tema enda jaoks sama mõttetus avantüüris, nagu seda oli eelmine.Kokkuvõtteks - polnud nii vägev, kui eelreklami põhjal oleks võinud arvata, kuid sellest hoolimata oli tegemist hästi kirjutatud põnevusromaaniga. Aga ruumiooperitest meeldib mulle "Asum" igatahes rohkem - va hea Doc sai praegu punktivõidu. Ka võiks mõned stseenid vahelt ära olla, kasvõi see kannibali saar, sest praegu on teos ikka paks ja lohisev küll. Raamat paistab esindavat suunda, millega seoses praegusel hetkel filmikunstis meenuvad kõigepealt "Independence Day", "Armageddon" ja "Titanic" - suurepärase tehinilise teostuse ja eriefektidega kaunistatud täielikku savi, millesse lugeja lollitamiseks paar kullatera peidetud on, mis vähema kriitikameelega isikut kohati pimestada võivad. Millegi pärast panen asjale nelja, kuid tegelikult võiks kolme ka panna - ilmselt pole ka mina kassikulla imetlemise patust päris prii.
Teksti loeti eesti keeles

Häiris, et prooviti kogu aeg mingit rasket filosoofiat ajada, kuid see oli sellise kahtlase kvaliteediga. Aga muidu ajaviiteks käib küll, lõpp ka tavapärasest happy end-st väheke erinev.
Teksti loeti eesti keeles

Tekitas igat sorti tundeid ja mõtteid, samuti on meeldiv sarnasus "Düüni" ja Douglas`e "Pöidlaküüdiga" .Minu meelest isegi jupi maad parem kui " Düün ". " Düünist " jäänud halb arvamus lisade ja kommentaaride kohta muutus peale "...Phoebast" , üldiselt oli kogu raamat minu meelest piisavalt tempokas.
Teksti loeti eesti keeles

Hea näide raamatust (laieneb ka sarjale kui soovite) mis on kirjutatud kümnete miljonite vaimult näljaste Star Treki fännide soovile vastu tulles. Siis on neil hea oma laia silmaringi demonstreerida - noh et ka midagi muud on lugenud.

Selles raamatus pole ju ühtegi originaalset ideed! "Kultuur" on tõesti hästi lahti kirjutatud, aga nii paksus raamatus oskaks seda isegi mina :) Kirjatehniliselt on raamat muidugi ladusalt kirjutatud ja oma eesmärgigi - võimalikult suured müüginumbrid - ilmselt täitnud, sellest ka minu hinne.

Saast. Keskmisest kõrgema IQ puhul soovitan hoiduda.
Teksti loeti eesti keeles

Üldine mulje sellest raamatust jäi mul üsna segane: üldjoontes on kogu süzhee üles ehitatud klisheedele. Samas peab aga mainima, et ülesehitus oli küllalt haarav ning seda oli huvitav, isegi väga huvitav, lugeda. Seetõttu on hindeks neli, mida tuleb võtta kui teatavat sorti kompromissi. Kindlasti ei olnud selle raamatu hindele abiks eestikeelne tõlge. Tõlkija polnud vaevunud / suutnud raamatut korrekstselt ümber lappida. Oh, sõnad on loomulikult asendatud eesti omadega, kuid lauseehitused ning sõnade valik jätavad tugevalt soovida. Ei oskagi kohe öelda, kas näiteks maakeeles keegi tarvitab sellist sõna nagu biheiviouristlik. Või siis näteks koht, kus sugu tähistavad asesõna (him) oli tõlgitud kui "tema" ning hetk hiljem tegi peategelane selle sõna "tema" aluselt järelduse, et inimene keda sellega refereeriti oli meessoost. Kuid olgu kuidas on, vähemalt oli selle tõlke alusel võimalik teha raamatule reverse engineerigut ning tuvastada, mida autor tegelikult mõtles.

Kuid see selleks. Süzhee on üldjoontes juba eelnevalt ära kirjeldatud, seega ei vaevu ma enam seda üle kordama. Küll aga tahaks ma lisada mõned täpsustused. Näiteks jäi mul sellest raamatust mulje, et kindlasti peaks kunagi sellele sarjale ilmuma prequel. Nimelt on täielikult vale, et kogu see kirjumirju grupp tulnukaid, keda eelpool refereeriti kui Startrekilikke tegelasi, ei olegi tegelikult niiväga tulnukad. Loomulikult oli seal ka paar "ebamaist" rassi, kuid enamus kogu sellest värvikast sortimendist olid inimeste alamrassid. Tundus, et kunagi ammustel aegadel olid inimesed kosmosesse kimanud ning koloniseerinud terve hunniku planeete. Iga planeedi peal kohandusid inimesed kohalike nõudmistega nagu gravitatsioon, floora/fauna, radiatsioonitase, üldine temperatuur, ühiskondlik struktuur jne. jne. muutudes sellega erinevateks. Ja paistis, et aega oli neil olnud. Samuti kommentaar selle Kultuuri kui utoopia kohta. Kultuuri eesmärk oli tagada inimestele üldine heaolu. Kuivõrd Kultuur koosnes parajast protsust erinevatest inimeste alamrassidest plus mõningane kogus mujalt pärinevatest tegelastest on proovitud leida kuldne kesktee. Kuivõrd kompromissid inimesi rahuldavad teame me isegi. Pahatihti on ühe õnn teise õnnetus ning see paistab ka Kultuuri peamine õnnetus olevat.

Üldiselt jäi mul sellest raamatust mulje, et seda on kirjutatud kui filmistsenaarimui. Detailidesse laskumine on sellisel juhul täiesti põhjendatud. Filmidest (ja teistest raamatutest rääkides) meenutab see ülesehituselt kõige rohkem "Men in Black"-i. Paksult eboriginaalseid ideid mis on maitsekalt kokku kogutud ning effektselt esitatud. Näiteks see Shapechanger meentus mulle väga segu "Dune" Bene Tleilaxu facedanceritest ning Bene Gesseriti koolituse saanutest. Need piraadid samal ajal aga tuletasid mulle meelde "Star Warsist" Han Solo & co-d. Paraleele võiks tõmmata muidki.
Teksti loeti eesti keeles

Elasin kunagi tüdrukuga, kes armastas eeterliku muusika saatel kummalisi pilte joonistada. Pildid meeldisid mulle ning meie tillukest kööktubakodu täitvad helid, mis aitasid tegijal loometöö tarvis sobilikku õhustikku luua, kõrvadele haiget ei teinud. Kui kord vestluse käigus möödaminnes mainisin, kuidas tomatid jms.-d Mozarti muusika najal nii ilus kui suuruses häid tulemusi näitavad ning küsisin, mis ta geeniuse loomingu seltsis joonistamisest arvab, vastati mulle pärast hetkelist pausi tõsiselt ja kolmesõnaliselt: «Liiga palju noote.»

Ma ei arva, et hea ulmekas peaks haikusse ära mahtuma, kuid uuema aja lugudes kipub teksti mahu ja sisukuse tasakaal paigast nihkuma. Mul on täitsa talutavad prillid ja ka vaba aega on piisavalt ning lugemiskõlbuliku ainese puhul mind raamatu paksus ei heiduta. Kõnealust teost käes hoides oli aga kogu aeg tunne, nagu loeks mõne ammu- ja korduvaltnähtud keskpärase filmi käsikirja – kilode kaupa kirjeldusi igast võimalikust vaatest – ja see, mis 90-minutilise liikuva pildi näol kuidagi talutav oleks, muutub paberiltloetuna tõeliseks piinaks. Loos, mis ei sisalda mingeid uudismõtteid ja -tegusid, peaks tekst olema seda enam ladus ja kaasakiskuv, mitte loo hargnemist pidurdama. Mõned kohad olid ju päris mõnuga loetavad, kuid siiski, mida lehekülg edasi, seda raskem oli mõelda Phlebasest ja üha rohkem oli kahju ajast, mida see raamat täiesti õigustamatult röövis – liiga palju sõnu.

P.s. Pronto väidet, nagu oleks selline esituslaad teose võimalikku ekraniseeringut silmas pidades igati põhjendatud, tuleb siinkohal küll ekslikuks lugeda. Romaani ja filmistsenaariumi poolt autorile esitatavad nõudmised on liialt erinevad selleks, et rohkem kui ühe kärbse tabamist ainsa piitsahoobiga isegi üritama võiks hakata. Võib-olla suudab too üksikasjalikkus tõepoolest filmikompaniide omavoli eest mõningast kaitset pakkuda, kuid minu arvamust mööda ei ole Hollywoodis traditsiooni, mis kirjaniku nägemusel, nagu pühal lehmal mööda ekraani ringi jalutada laseks. Hulga sagedasemad on hoopis juhud, kus filmi iga uus kaader on justkui labidas, mis kühveldab kõrvale kõik selle, mis raamatus vähegi oluline oli, jättes ekraanile vaid portsu tavapärast allapoole vööd suunatud lõõpimise, seksi ja vägivalla, mis kassat teeb ja rahva seansi lõpuni saalis hoiab. Raamatu- ja filmiversiooni teksti tasandil lahushoidmine annab meile siiski võimaluse vähemalt lugemisest naudingut saada ja hea kirjanik seda ka alati teeb.

Teksti loeti eesti keeles

Asi huvitav on. Eelpool kirjutajad on teost nii maani maha teind kui ka taevani kiitnud. No taevani kiitjatest saan mina aru. Ma isegi peaaegu nende hulka kuulun (sic! peaaegu). A maani lammutajatest mina aru ei saa. Miks ei saa? Asi lihtne, hinded ju igatsorti materdamisest hoolimata alla 3 ei lähe. Olen nõus, et asi vähekse klisheelik on (no ytleme isegi et väga). NO JA MIS SIIS? Ega see esimene kord pole ja ei jää ka viimseks mitte. Oli minulgi tunne, et mina seda kõike kusagilt juba lugend olen alates muudikust (kes mull Deathworldi Jason din Alti meenutas) ja lõpetades droon Unaha-Clospiga (Henry Kuttner "The proud robot"), kes teatas uhkelt, et a) tema pole mingi robot vaid droon ja b) temal on nimi olemas ja kutsutagu teda selle järgi. Ja siis veel muidugi ka Dune ja need kultuuri Arud meenutasid mulle Hyperioni Tehnotasandit. Kõigele lisaks jõudsin ma järeldusele, et tegelt võiks CP olla näiteks eellooks Baxteri Time Ships`ile, sest nende Arude suhtumine ja mõttelaad kuidagi sihtisid Baxteri massinatele, kes elasid enda jaoks ja mõtsiklesid universumi mõistatuste üle. Tõepoolest, CP sisaldas kõike seda. Ja oli kõik kenasti ka kokku võtnud. Mis minule eriti meeldis, kaunikesti erapooletult, jäädes vaid jutustaja ossa. Lööge või maha, mina mitte aru ei saand, kelle poole Banksi sympaatia kaldus. Asi oli kenasti kokku kirjutatud. Väheke mõistmatuks jäi tõepoolest veider orbitaalil elunev ususekt, mis tõmbab viiele väikse miinuse, kuid ülejäänu on kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

tore raamat , natuke pikk kuid siiski toreaga lõpp kadus lihtsalt ära . kui võrrelda hyperioniga siis jääb kõvasti alla.
Teksti loeti eesti keeles

Algul ehmatas see raamat ära - ikkagi parasd tellis üle tüki aja. Sai teist siis loetud ja - ei olnudki hullu! Suht kiirelt isegi läks. Tekst oli kohati hüplik ja hoog kadus ära, kuid üldmulje oli hea.

Minu jaoks siiski liiga hard. Tahaks miskit rahumeelsemat ja ilusamat... Neli pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kokkupuude Banksiga ning sealjuures väga meeldiv kokkupuude. Suurem osa mu enda mõtetest on antud raamatuga seoses ära öeldud... lisaks ehk vaid niipalju, et olin kogu madinast hoolimata kindel raamatu õnnelikus lõpus, kuid ei läinud need asjad mitte (l)ootuste kohaselt...

Ülearu pikaks ma Phlebast ei pea. Või siis teistpidi: raamat haaras niivõrd, et sai enne läbi kui jõudsin pikkusele mõtlema hakata. Tegelastest sümpatiseeris kõige enam too pisike drooninähvits. Episoodidest kannibalide saar. Kõige vähem sümpatiseerisid vahepalad naismägironijaga.

Teksti loeti eesti keeles

Lugemine õnnestus teise korraga. see tähendab , et esimene kord kui üritasin andsin esimese lahingu juures alla. Liiga detailirohke ja arusaamatu tundus. nüüd võin soovitada - lugege edasi , ärge jätke. Siis läheb huvitavaks. Raamatule ette heita võibki seda liiga hard sf-i. A muidu täitsa tore kosmosesõja-raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minul j2i esimesel lugemisel raamat pooleli. Pooleli j2i seal kannibali saare juures. Raamatu algus venis ning venis, oli natuke liiga detailirohke. P2rast kannibalide saart tuli raamatu parim koht, ehk siis h2vingum2ng ja Vavatchilt p9genemine. Aga l9pp j2lle venis, olles isegi rohkem detailsem, kui algus. Oleks raamat olnud ainult kolmandiku jagu sellest tellisest, oleks see olnud igati korralik ja hoogne kosmoseooper ja minult "5" saanud. Praeguses mahus aga "3", ning uuesti l2bilugema ei kutsu.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati venis minu jaoks aga raamat oli ikka suurepärane. Midagi jäi raamatul siiski puudu. (Mis minult ärge küsige lihtsalt selline tunne).

Ütlen ausalt raamatu algus oli väga originaalne. Peldikust vangla (vau!!) sellele mõtlemine ajab juba südame pahaks ja Horza mõtted selle üle kas ta sureb oma okse kätte ära või sita sisse uppumis surma olid geniaalsed. Koht kus ta saarel nende usuhulludega oli, see oli lihtsalt vapustav. Jah mängu üks paremaid kohti oli surma mängu ajal ja lõpp oli ka üllatav. Ütlen ausalt uskusin koguaeg happy endi! Vaat aga ei tulnud teist.Ma arvan et see lõpp raamatu heaks teebki. Ma olen üpriski kindel kui lõpp oleks happy olnud oleks raamat mult nelja saanud.Lõpu madin oli väikene pettumus. Horzal olid ju mürgihambad ja -küüised. Miks ta neid siis ei kasutanud kui ta selle kolmejalgse tulnukaga kakles. Minu meelest oli see suurepäraselt edasi antud kuidas Horza raevust kees. Kui ta maniakaalselt seda tulnukat maha proovis lüüa ja miski teda peatada ei suutnud. ( Isegi mitte murtud käega silla küljes rippuv kultuuri agent). Ja veel see masendus mis tal suremise ajal oli, neutraalne ja kummituslik nägu, klaasistunud pilguga tühjusesse.

p.s. Tõlge oli jah kohati raskesti loetav.

Teksti loeti eesti keeles

"Consider Phlebas" lugemine tähendas minu jaoks pikka ja vaevarikast punnitamist. Aga läbi sain!

Tegemist on ühe viletsama uleraamatuga professionaalselt kirjanikult (mida ma olen lugenud). Antud "viletsus" seisneb just liigses vahutamises ja selgusetuses: vahel kadus ülevaade ära. "Consider Phlebas" on ka raamat, mille lõpetamisel ei suutnud ma meenutada ühtki asjalikku ideed sellest.

Minu hindamisskaala järgi on "Consider Phlebas" ulmesõbrale katsumus. Neile, kes ulmest suurt ei hooli, seda teost ei soovita.

Teksti loeti eesti keeles

Võimas. Esimesel lugemisel ei saanud õieti pihta (tõlge!), seejärel lugesin originaalis.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu meelest ei ole "Phlebas" oluliselt halvem kui "Mängur." Nad on lihtsalt erinevad.

Lõpplahendus erines meeldivalt tavalisest happy endist, kuigi oli mingil määral ettearvatav.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu paksus on petlik, kuna kui sisu on haarav, pole lehekülgede arv üldsegi oluline. Ja haarav on see raamat küll.

Üldse ei saa nõustuda eeltoodud väitega (vt. Rauli Rajande kommentaar), et keskmisest kõrgema IQ puhul on soovitav raamatut vältida. Kui kellegi fantaasiat köidavad kosmosesõjad, ei saa sellest teha mingit järeldust ei raamatu ega selle lugeja vaimsuse kohta, vaid tegemist on üksnes maitse küsimusega. Raamatu ainsaks eesmärgiks võib olla ka puhas meelelahutus, aitamaks inimesel viia mõtted tavaelust/tööst muudele radadele - ulmeka lugemise eesmärgiks võibki sageli olla mõtlemisest põgenemine. Selleks ei pea teos sisaldama suurtes kogustes novaatorlikke ideid, raudset loogigat jne - need elemendid on lihtsalt vajalikud aga mitte hädavajalikud abivahendid. Kokkuvõttes piisab eesmärgi täitmiseks, kui raamat on kirjutatud haaravalt ja tekitab lõpptulemusena teatava rahulolu. "Consider Phlebas" nendele tingimustele ka vastab ja muid ambitsioone ei tasu talle omistada.

Teksti loeti eesti keeles

Üks verisemaid raamatuid üldse, mis olen lugend ning hakkas mõjuma alles mõni aeg pärast lugemist - milles midagi negatiivset ei tohiks olla. Suht mõttetud olid need vahepalad naismägironijaga. Ei saanudki nende mõttest aru. Action stseenid see-eest olid vapustavad, parimad. Viimased 200 lk läksid seetõttu eriti nobedasti. Lõpp oli üllatav - happy end`i puudumine tõstis igatahes teose väärtust minu silmis. Detailirohkus mind erinevalt Hyperionist siiski ei häirinud. Üldiselt nõustun kõigega, mida ütles Maniakkide Tänav. Ka see filosoofia, mida sinna aeg-ajalt siis puistati oli veidi veider:

"Kes me oleme?
Kes me oleme. Just see, mis kuju me olles võtame. Mida me teame ja mida me teeme. Ei vähem ega rohkem."

Teksti loeti eesti keeles

Võimas vaatemäng müstilise pealkirjaga, eriefektide tohuvapohu ja eepiliseks kiskuv sõda. Suurus. Igas mõttes.

Kannatab selle kõige juures sisu. Jah, peategelase piinad, loodud inimliigi soov kättemaksta masinatele on mõistetav ja hea. See on siiski niivõrd efekti teenistuses. Pidev kiirustamine, liikuvus. Sõjale iseloomulik, kuigi sõda ennast kohtab väga episoodiliselt. Mulle absoluutselt ei meeldi aga hävingumängu kirjeldus, ma ei usu, et Kultuur midagi sellist lubaks. Kuigi, võibolla lubaks. Lõpplahendus on parem, süngel ja müstilisel planeedil.

Kultuuri sarja järgnevate raamatute pealkirjad lähevad üha labasemaks, kuid sisu tõuseb. Kaob liigne rahmeldamine. Inimeste roll tõuseb, nad on rohkem inimesed.
Teksti loeti eesti keeles

Mida lisadagi pärast nii paljusid eelarvustajaid, kes romaani igast otsast lahanud on, üles lugenud voorused ja puudused?

Raamatu kaas oli harukordselt hea. Ma uurisin seda pärast luubiga võib-olla tund aega. Aga mitte seda ei tahtnud ma öelda.

Horza pälvinuks õnne, kui ta tapnuks Xoxarle ja mitte talle halastanud. See viga maksis palju elusid. Või kui idiraan taibanuks, et Horza on tema liitlane. Xoxarle mõtteid kirjeldas Banks ilusasti, aga Horza motiive mitte. Miks Horza idiraani kinni sidus, miks ei selgitanud talle omi plaane tema suhtes? Kui idiraan pidi vangis olema, miks ei võinud ta edasi olla 6. jaamas plaatide vahel?
Horzal oli palju võiduvõimalusi. Ta ei osanud valida ühtki neist. Ta oli liiga palju muutunud Kraiklyniks, krooniliseks ebaõnnesõduriks, ja kaotas kõik, nii nagu kaotas Kraiklyn.
Tundub, et teise inimese välimusega sai muudik endale ka tolle iseloomu. Ma ei tea, kuivõrd Horza sellest ise teadlik oli, aga see teeb Horzast traagilise kangelase, asetab ühte ritta mitte James Bondi ja Max Otto Stirlitzi, vaid Hamleti ja Romeoga. Ja see annab lootust, et Bora Horza Gobuchuli õnnetu armastuse lugu loetakse ka sadade aastate pärast.

Teksti loeti eesti keeles

Mind köitsid selle raamatu puhul veel kaks probleemi, mida siin mainitud ei ole. Esiteks Horza nime küsimus. Tal oli pidevalt otsekui haiglane mure oma nime pärast - kui ta läks sinna Kirka Õhu Keerise (?) peale esimest korda ja ütles järele mõtlemata oma nime. Siis lõpus surres oli tal põhiline hirm sellepärast, et ta ei mäleta oma nime. Jne. See avas tegelikult tema kui muudiku iseloomu kõige paremini. Olles pidevas muutumises, nii et keegi sind ära ei tunne, on ainus asi, mis jääb samaks ja sind veel eristab, sinu nimi. Mulle meeldis, et seda otse välja ei öeldud.Veel. Keegi mainis eespool, et võiks ilmuda üks raamat, mis kirjeldaks, kuidas Kultuur tekkis ja kuidas need inimliigid arenesid. Aga ma ei tea, kas keegi pani tähele, igal juhul lisades, Kultuuri-Idiraani sõja kroonikas on ju osa daatumitest antud "e.Kr". Nagu oleks ikkagi tegu hoopis Maast sõltumatu tegevusega. Iseenesest ka uudne lähenemine.Kokkuvõttes oli raamat põnev ja selle muudiku hingeelu pärast läks südamesse ka.
Teksti loeti eesti keeles

Suht kahvatu mulje jättis see raamat mulle, kui ma seda kunagi ammu lugesin. Nüüd pean ma oma arvamust natuke revideerima. Nõrgem kui "Mängur" ja "Relvade kasutus", kuid siiski päris huvitav. Minu jaoks oli seal liiga palju arutut tulistamist ja madinat.Aga teades nüüd kultuurist vähe rohkem, leian, et tegu on hästi õnnestunud teosega!
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus turvaline tellis, mille võib kord viie aasta tagant kätte võtta ja uuesti üle lugeda (mida ma just äsja tegin). Saab paar hubast õhtut meeldivalt surnuks lüüa, ilma et liialt aju peaks nikastama (selleks pakub elu raamatuid lugematagi piisavalt võimalusi).

Huvitavaks aspektiks, mida ka Linda Kaljula eespool mainis, on tegevuse kujuteldav toimumisaeg - millalgi Jüriöö ülestõusu paiku :)

Aga Hyperioniga ei ole vaja seda võrrelda, mida paljud eelarvustajad teevad ilmselt seetõttu, et need kaks raamatut eesti keeles üsna üheaegselt välja anti (see oli hea aeg). Need on ikka kaks täiesti erinevat asja, millel peale eesti keeles ilmumise aasta eriti midagi ühist ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud. Kui sirvisin seda ja lugesin siit-sealt, siis tundus see huvitavam kui algusest lugema hakates. Algus on üsna intrigeeriv, kuid edasi läks vähem huvitavaks, nii et pidin selle vahel käest panema.

Lugeja on justkui jäetud teadmatusse, kas peategelase motiivid, ta võitlus Kultuuri vastu, on õilis või ajendatud mingitest madalatest tungidest. Mõnes mõttes on see hea, sest on ruumi mõistatamisele, teisalt see häirib. Häirib, sest ei aita mõista, mida peategelane üldse taotleb, mis on ta üldine eesmärk või kus ta asub hea ja kurja teljel: selget hea-kurja telge raamatus pole.

Kuigi Horza vastumeelsusest Kultuuri vastu võib mingil määral aru saada, jääb see ikkagi pigem tema isikliku maitseeelistuse pinnale ja tugevaid põhjusi, miks Kultuur peaks halb olema, ei leidu. Ja nii ongi raamatu lõpp, kus peategelasel just hästi ei lähe ja tema eesmärk, mille poole ta kogu selle aja püüdles, saavutamata jääb, minu jaoks omamoodi happy end.

Teksti loeti eesti keeles

Selline huvitav teos mis tekitanud ulmikute ringis üsnagi vastakaid arvamusi. Ühed armastavad ja nimetavad lausa Hyperionist paremaks teoseks - teised jälle tambivad maha ja nimetavad parajaks saastaks.

Minule pigem meeldis. Mitte just kõige oluliseim ulmeteos, mis läbi aegade loodud aga hea lugemine kindlasti. Märulit on palju, kõrvaltegelasi langeb pidevalt ning teose pikimad kirjeldused on enamasti seotud millegi purunemise, õhkimise või tapmisega. Phlebase maailm pole ka iseenesest originaalne. Masinatega koostööd tegev Kultuur meenutab Hyperioni, peategelasest muudik Düüni tleilaxude näotantsijaid ning ringikujuline hiidmaailm toob kohe silme ette Niveni Rõngasmaailma. Lahedad autoripoolsed täiustused tulevad esile just pisikestes asjades ja tillukestes sähvatustes, mis puistatud laiali üle terve raamatu. Ebatavaliselt sünge lõpp oli ka üks asi mis pani teose ülalnimetatud klassikutest erinema. Ühesõnaga kõlbas lugeda küll
Teksti loeti eesti keeles

Esimesel korral panin käest ära. Mõni aeg hiljem lugesin uuesti ja meeldis päris hästi. (Loetud küll kunagi ammu, aastaid tagasi.)
Teksti loeti eesti keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Et jah, 2025 Hugo Award Finalists, II kohal, ja jälle ma sülitan telliseid.
 
Sisust: tegevus toimub lähituleviku Suurbritannias, kus kuidagimoodi (romaanis on selgitatud, kuidas) avastatakse ajarännu-uks. Loodud on Ajaministeerium, mis päästab ajaloolisi tegelasi; neid nimetakse expat-ideks ja igale neis määratakse bridge (sild), et dresseerida nad tänapäeva inimesteks.
Esiteks, see ei ole teatud mõttes ulme. See on tavaline naistekas, sarnane natuke kunagise "Ajaränduri naisega" (see jõledus vist isegi tõlgiti millalgi eesti keelde) -- see on selline imal armastuslugu, nagu naistekad ikka on. Ajaränd, ohh... ilma ropendamata ei ole võimalik väljendada, kui piinlikult lapsik see on.
Teiseks ei ole seda raamatut võimalik vaadelda lahus autori taustast -- pooleldi Cambodia päritolu ja... noh, romaani on ikka päris palju pandud seda, kui katki ta sisemiselt on. Oh jah, eks ta siis õpetab seda 1847 aastal (ca 38-sena) päästetud Inglise mereväeohvitseri, üht ebaõnnestunud polaarekspeditsioonil (teadupärast) hukkunut; läheb ligi aasta, siis jõuavad keppimiseni ka. Muidugi on raamatus palju "moodsat ellusuhtumist", igat karva ja igasuguse seksuaalse orientatsiooniga rahvast.
Ma lugesin selle tõepoolest läbi; noh, ainult kohati diagonaalis. Et jutt ju jookseb, eks ole. Lihtsalt see, mida ta kirjutab, on vaimne okse. Täpsemalt: probleemiasetus (st kuidas võiks minna kohanemine teises ajas) pole ju paha, ja keskel andis paar huvitavat detaili natuke lootust, et läheb põnevaks... Aga noh, autor ei käi teemast üle, mingit loogikat või vähegi mõtestatut sealt otsida ei maksa, lõpuveerand on lihtsalt nõme (st lisaks sellele, et ajarännu loogika on abitult debiilne, nad veel tundlevad ja loevad moraali ka...)
 
Oehh... sain ära öeldud, nüüd hakkan jooma, et selles koledast lugemiskogemusest üle saada...
Teksti loeti inglise keeles

Tänan lingi eest.
 
Jah, omamoodi kurb näide, kuidas tühikirjanduajakiri avaldab ulme pähe jura ja niimoodi süvendab keskmiste arvamust, et ulme ongi selline jura...
Teksti loeti eesti keeles

[Hugo Award Nominee for Best Novel (2025), Locus Award Nominee for Science Fiction (2025), Philip K. Dick Award Nominee (2025)]
See on vabanduseks -- et miks ma lugema sattusin.
 
Hm, kõike kokku võttes ei olegi kõige viletsam raamat. St antagu andeks, olen autorilt varem ühe raamatu lugenud ja see oli kibe pettumus. See siin... nojah, võtsin kätte suure eelarvamusega ja võib-olla olen sellepärast kriitilisem, kui ehk oleksin suvalise tundmatu autori raamatu suhtes, aga ikkagi on mul tunne, et minu ja autori veregrupid ei sobi.
Tähendab, autor on bioloog ja teeb korraliku taustatöö. Kilni maailm, kus tegevus toimus, oli ilma igasuguste mööndusteta huvitav ja loogiliselt kooskõlaline. Lisaks on autor üsna õigesti aru saanud igasuguste totalitaarsete ideoloogiate olemusest; äärmiselt ebainimlikel režiimidel on palju ühist, inimeste brutaalne rõhumine ja igasuguse teisitimõtlemise ja vastupanuinitsiatiivi mahasurumine on milleski väga sarnane kõigis selle ala tippteostes -- ja nüüd ka Alien Clays, ja ma ei loe etteheiteks või miinuseks, et teose kohal hõljub n-ö Gulagi hõng.
 
Sisust: visatakse Kilni kohal kapsliga alla professor Arton Daghdev, raamatu minategelane, kes arreteeriti ja saadeti kaugesse maailma (teekond 30 aastat, nad lendavad valguse kiirusel), sest talle ei meeldinud Mandaadi-nimeline türannia. Kilni koloonia on omalaadne teadus-karistusasutus, kus jõudumööda uuritakse planeeti ja kinnipeetavad on tööjõud ja kulumaterjal. Komandant Teloran ja punt (mittevangidest) teadlasi püüab välja nuputada, kes ehitas Kilnile varemed (ja kirjad nendel). Vangid püüavad ellu jääda ja ka mässata, mis ei lõpe hästi.
Ilma spoilerita ei saa edasi rääkida, ent vihjeks vaid, et kuigi kõik oli loogiline, arvas minusugune paadunud, blaseerunud ulmelugeja, kes on kaotamas lootust, et ulme veel üllatada suudab, ära, kuhupoole raamat läheb. Raamatu lõpp... kiskus kuidagi kiiva - minu jaoks -- ent ma annan ka selle andeks, sest suund, kuhu see pööras, oli kogu lugu arvestades loogiline.
 
Ma ei kahetse lugemist ja julgen seda raamatut soovitada. Kordan, võimalik, et olen liiga karm. Võimalik, et see oligi parim raamat nende ulmeauhindade nominantide seas (ma pole veel lugenud, on kavas; nii et kui hakkab kostma vandumist...) ja suuresti autor rehabiliteeris end minu silmis.
Teksti loeti inglise keeles

No mina lugesin eestikeelset varianti.
Hämarulme. Ehk siis fantastiline element on, aga ilma mingi seletuseta. Ja mind häiris lugedes ikka õige mitu asja. Kõigepealt see, mida Meelis ka juba mainib -- raamat algab... ja siis tükk aega ei juhtu midagi. Sa loed 40 aasta tagusest Jaapani kõrg-keskklassi elust (mis on omaette huvitav ja hästi kirjutatud, kuid see ei ole raamatu sisu) ja mõtled, et mis nüüd.
Ma ei pane sellele raamatule kõrgeimat hinnet, sest küllalt ilmselt ei hakka ma seda enam kunagi lugema. (See on mul kriteerium.) Ma ei saa sellele raamatule teisalt ka midagi eriti ette heita -- kui sa võtad Murakami kätte, siis sa enam-vähem tead, mida sealt saad. (Ja selles mõttes vastab raamat ka enam-vähem ootustele.)
Ütleme, ma oleks võib-olla tahtnud rohkem teravust; mulle tundus, et selle sõnumi oleks võinud ka lühemalt edasi anda, aga samas, jah, lugedes igav küll ei hakanud. (Veelkord, raamat on hästi kirjutatud ja tõlkele ma ei oska midagi ette heita.) Võib-olla oleks rohkem sündmusi võinud toimuda (st mitte neile ainult ei vihjata). Aga see on juba norimine.
Tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Pole palju lisada -- meeldiv lugemine.
(Mis minu puhul tähendab, et võib ühel päeval tulla SH sarja...)
Teksti loeti inglise keeles

Leidsin selle raamatu mingist nimekirjast, kui otsisin lugemist -- kirjelduse järgi pidi olema "sci-fi thriller" ja keegi oli selle möödunud aasta selles žanris esikohale hääletanud... noh, olgu, andsin raamatule võimaluse.
 
***** NB! Järgnev sisaldab spoilereid! Mitte rohkem kui igas (kordan: IGAS) tutvustuses, aga kes tahab üllatust täiega kätte saada, jätku nii allolev kui arvustused-tutvustused lugemata.*****
 
Algab asi vägevalt: paar sajandit tulevikus katsetatakse Jupiteri orbiidil, hiiglaslikus tehiskaaslases 'warpline'-tehnoloogiat, mis... noh, peaks lubama inimkonna tähtedele (FTL ühesõnaga). Paraku, kui nuppu vajutatakse, juhtub hoopis midagi muud -- terve jaam paneb pugama... Asi läheb ütlemata segaseks ja müstiliseks ja siis marsivad sisse Lovecrafti jalgadega kalad...
Tähendab, minu jaoks kogu see Cthulhu kamp alati klounid olnud. Mingis mõttes kukkus sel hetkel, kui hakkas kostma "tekeli-li", minu jaoks loo teatud tõsiseltvõetavus maha -- ma tean, mis sealt tuleb. Samas, selle kohani oli päris huvitav ja nii jätkasin. Et teatud selline natuke perverssne või koprofaagiline huvi, et mida nad küll siin meelelahutuseks kokku soperdavad...
Et on head kui halba. Ja ma tean, et osa järgnevatest punktidest on ka paljudele lugejatele just seda -- kellele hea ja kellele raamatu lugemist välistav. Minu jaoks oli... olgem ausad: tüütu see lovecraftiliku õuduse sissetoomine - no ei ole mul seda kohta, mis sellega kuidagi haakuks. Lisaks käis hulga tundlemist ja ahastamist ja õige mitu korda tegelesid tegelased vajaliku tegemise asemel "õudusest tardumisega". Noh, mul pole inimkonda niikuinii kunagi eriti usku olnud, nii et las olla.
Teine oluline asi on rauakolin. Oma pool sellest raamatust on meeletu andmine avakosmoses või planeedi pinnal (mille lähedusse jaam tekkis). Need stseenid on päris hästi teostatud, kuid kohati ikka kole pikad. Kummatigi, asi on kogu aeg ikka niipalju põnev, et lugesin edasi...
Noh, igatahes on seal kauges kohas üks vaim, viimane ammu surnud rassist, ja see aitab inimesi, kui 'Outer gods' hirmsa karja shoggotheid peale saadavad. Ja noh, tal on laevu igavene hulk, aga neile on piloote vaja... aga siin on üks konks -- neid laevu saavad juhtida ainult surnud... (ka see öeldakse igas tutvustuses ära, nii et ma ei tunne end eriti halvasti seda siia kirjutades).
Ehk selline... noh, mõnus ja minu jaoks natuke ajuvaba ja natuke kergekaaluline andmine.
 
Miks ma nii kõrge hinde panen? No ei olnud halvasti tehtud. Autor võttis jalgadega kalad ja sellise koomiksiraamatu-kosmose ja tulemuseks on ca 400 lehekülge süüdimatut möllu...
Teksti loeti inglise keeles

Hm, meeldis.
Sisust ei hakka rääkima, seda on eelarvustajad teinud. Ütleme, et ma natuke lugesin enne raamatu kohta ka mujalt kui baasist. Eks ole, oma lugupidamatul viisil pean ütlema, et mõne tegelase kiitus peletab eemale, mõne mittemeeldimine pigem annab võimaluse, et teoses midagi on... (Ma ei räägi ainult baasist ja konkreetsetest arvustustest siin, kuigi neid ma vaatasin loomulikult samas võtmes...)
Ütleme, et mind ei häirinud see tehnoloogiate-etc tulevärk. See oli pigem nauditav. Ma kannan plusspoolele ka selle, et teoses tegelikult ei varastata, vaid mäng läheb hulga suuremaks. Jah, algus ei lähe kuidagi käima ja lehekülgede kaupa on midagi, millest saad aru, et see on teose meeleolu ja hilisemate saladuste lahendamiseks vajalik, aga lugeda seda on... ma ei ütle, et mina oskan paremini, ma ütlen, et palju on neid, kes ka nii oskavad.
Teose kõige suuremateks puudusteks pean:
1. Jah, kohati on raske aru saada, kui palju on tegevus reaalne ja kui palju virtuaalne. Niisamuti pole selged mängureeglid; et ühelt poolt loomulikult hea, et autor midagi ei seleta, aga see tähendab, et sa ootad natuke nagu järgmist deux ex machinat...
2. Loo arenedes panevad mõned (alul põnevana tundunud maailma) detailid suunurgad allapoole laskuma -- see on maalitud nii kitsale lõuendile tegelaste mõttes. Kui ma loen lugu (spoiler alert!) et kõik vähegi tähtsad tegelased - mitte ainult loos, vaid ka selle maailma valitsejad - on omaaegsed sõbrad ja armukesed, kui mitte lähisugulased... jääb maailm minu jaoks väikeseks. Igas mõttes.
3. Minumeelest vajub lõpp ära. Mingi hetkeni on kõik hea, aga ühel hetke mõtleb minusugune vana küünik, et tegelikult taanduvad kõik virtuaalreaalsuse lood sellele, kes on kunagi oma adminniõigusi väärkasutades suutnud süsteemi sokutada vingemad troojalased. No ja päris lõpp on vajalik ainult selleks, et õigustada järgesid.
 
Kokkuvõtteks --
tegelikult ikka meeldis. Täitsa nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnele kindlasti meeldib.
Aga -- ei ole hea raamat. Minu jaoks täiesti mõttetu raamat, halb meelelahutus.
1. Tegu on kauge planeediga, kuhu inimesed (ja veel hulk maiseid eluvorme) on toodud ca 3000 a tagasi. Ometi käituvad ja mõtlevad tegelased täpselt nagu tänapäeva ameeriklased. Mis on nii südantlõikavalt hale, et seda on raske sõnades väljendada.
2. Teos on läbini masohhistlik. Tähendab, düstoopiatel on oma koht -- kui need ei ole kunstlikud. Ellujäämisel väga rasketes tingimuste on oma... ütleme, võlu. Aga kui situatsioon on... ütleme, meelelahutuslikel eesmärkidel selliseks keeratud, jääb järele ikkagi masohhism.
2b. ... ja kui vangistuses on "võõrplaneetlased", kes on kõiges nii lõpmata vaimuvaeselt kinni tänapäeva ameerika paradigmades ja piirangutes, on see puhtalt nõme.
3. Inimkond on siin ettur suuremas mängus. (See ei ole spoiler, see tuleb välja üsna raamatu alguses.) Mis pole ka otseselt halb, ent sarnaselt punktile 2b tapab igasuguse 'sense of wonderi' see piiratud ameerikalikkus.
4. Ei viitsi pikalt seletada ja süžees on üks kandev koht, mida saab vist seletada ainult kristlusest tuleneva traumaga -- lähedaste ja tegelikult ka enda reetmine millegi "suurema" huvides, kusjuures jutumärgid on sellepärast, et kõik see põhineb pimedal usul. Tähendab, inimesed on suutelised kõik võimalikud ja võimatud absurdsused ära tegema, küsimus on taas selles, kuidas seda serveeritakse -- et kui sa saad aru, et seda teeb autor meelelahutuslikel eesmärkidel -- et müüa rohkem lehekülgi.
5. No ja muidugi paagitäite kaupa seepi -- kunstlikult ülespiitsutatud minevikke ja inimsuhteid.
Kokkuvõttes -- ODAV!
Teksti loeti inglise keeles

 
[arvustus kirjutatud 10.12.2024 ja muudetud 4.1.2025]
 
FAAAAK!
 
Et Arthur C. Clarke Award 2016 nominent, eks ole. Võtsin ette ainult korra baasi piiludes, MK „5” andis lootust... (Ja krt, ma ei vaadanud, et olen autorit juba proovinud lugeda :-( )
 
Ma ikka annan raamatutele ausa võimaluse. Et kui mitte muud, siis saan teada, mida maailmas ulmeks peetakse (või üritatakse pjedestaalile upitada). Ma ütlesin selle raamatu kohta esimeseks väga halvasti (et olen korra kasutanud teatud ulme kohta väljendit „hälvikult hälvikule” etc). Ent mingi huvi suutis teos siiski äratada ja mõni nädalat peale poolelijätmist võtsin selle siiski ette ja lugesin lõpuni. Tõstan nüüd hinnet ühe palli võrra, sest kokkuvõttes polnudki nii hull, kui alguse venimine ja tehniline küündimatus ja lollakas ideestik ähvardas. Et naudime siis täiega, eks ole, ja mingis mõttes oli raamat... nunnu :-P
 
Alustame positiivsest – ma saan väga hästi aru, miks see raamat võib meeldida. Tegelikult oli päris lahe lugeda selle üsna armsa ja lõpmata jabura seltskonna askeldamisest. Päriselt. Jah, igav, midagi ei juhtu, aga tõepoolest, seltskond oli veider, käis teinekord päris nutikate ideede tulevärk, kõik oli meeldivalt nihkes etc... Aga kaua võib? Tõepoolest, lugu muudkui läheb ja läheb ja... jah, midagi ei juhtu. (Kordan, sellepärast esimene kord pooleli jäigi.)
 
Ja ühel hetkel leiad end mõtlemast, et mida ma ikkagi loen?
 
Inimsuhted? No neid ei ole. Tähendab, seltskonna omavahelistes suhetes pole midagi inimlikku. See ei ole otseselt miinus, ulme ikkagi, ja kohati on need huvitavad; eelarvustaja juba mainis, et läbi lööb tugev lesbilisus ja heterosuhted on peamiselt platoonilised. Veelkord – mis siis. Mingi nurga alt on ju tore, et vähemalt on murtud see nn kuldaja – mõnes mõttes võib-olla veelgi ebainimlikum – impotentsus. Ja isegi nn uue laine siivas, vanamutilik seks (le Guini ja McCaffrey „vilkuvad pitsikesed” – selline ümbernurgakeel, saate aru küll). Et minust õigesti aru saadaks – see on veel positiivse poole peal. Enamasti on tulemus parem, kui hullumajast kirjutab tippsõgedik, eks ole.
 
On see teos ulme selles mõttes, et kas nii võib päriselt minna? Ma mõtlen, millised peavad olema asjaolud, et sellise maailmani jõuda? Veelkord rõhutan – ulmes anname palju andeks. Meid ei häiri asutatud Marss ja Veenus, ja et Kuu koloonias ei ole kõigil isegi tavatelefone ja muud sellised detailid. Ent terve raamat on selles mõttes absoluutne EI. Terve see elu, alates ajaloost ja lõpetades pisidetailidega on häirivalt võimatu. Rõhk sõnal häirivalt – minu arvates on ulme ühes otsas tekstid, kus tahetakse midagi öelda inimese kohta, ja teises killutsemine (Adams, Pratchett etc) ja seal vahepeal on täieliku saasta tsoon – kus tekst pole usutav, aga ka mitte piisavalt vaimukas. Vat see raamat istub selle augu põhjas. Kogu raamatu tehnika on USA autotöökojad. Kaugelt vaadates. Punkt. Ja halvemini vist öelda ei saagi...
 
Siis see veidratest elukatest meeskond – olgu, natuke aega on pull lugeda, aga kuulub see ju ikkagi muinasjuttudesse (kus loomad räägivad; eks ole, Star Wars ei ole midagi rohkemat kui muinasjutt ja kui kunagi visati baasist välja Kreutswald [minu arvates senini üks eesti ulmekogukonna häbiväärsemaid hetki], peaks ka see minema...) Raamatus üritatakse seda ka põhjendada ja juhtub taas asi, mida juba mainisin – ei teaduslikust ega filosoofilisest vaatenurgast ei kannata kogu see asi mingit kriitikat ja teisalt pole ka piisavalt teravmeelne-irooniline, et seda kompenseerida.
 
Siit tuleb sisse sõna, mis teost läbivalt iseloomustab – infantiilne. Olgu, ulme, kannatad ära, kuidas nad kiljudes üksteist kallistama tormavad ja püüdlikult neid praegu USA-s „populaarseid” soomääratlusi kasutavad, ent kui tulevad piraadid, paneb see oigama. Ma ei räägi isegi sellest, et tähtede vahel liikuvale laevale – mis näitab autori absoluutset, lootusetut, inimsust solvavat võhiklikkust. Seda on valus meenutada, kuidas stseen on lahendatud, mainin vaid lühidalt, et mõnes mõttes käitus meeskond ootuspäraselt – nagu peata kanad, ja et suhteliselt hästi lõppes kõik tänu narrative shield’ile, ehk autori kunstlikule konstruktsioonile. Või pigem viitab see sügavamale probleemile – kogu see maailm on saiapudine. Alamõõduline – jah, isegi piraadid! Selline... lasteaialik. Kusagil seal kaob igasugune usk, et sellised olevused tegelikult üldse ellu jääksid, veel vähem kunagi kosmoses suudaksid lennata. Saate aru, on galaktika, kus isegi toimuvad sõjad, aga praktiliselt kõik tegelased on sellised lihtsakesed nannipunnid. Jah, kohati armsad, aga miks ma loen universumist, mis ka on multifilmik padjaklubi (et sellised seal ellu suudaksid jääda).
 
Ja siis tuli järgmine stseen, kus tegelased käitusid nagu kümneaastased... ja siis mulle millalgi umbes raamatu keskel lihtsalt aitas... esimesel korral. Aga siis lugesin lõpuni ja leebusin. Kõik, mis seni öeldud, jääb kehtima, ent... võib-olla ma tahan raamatutelt liiga palju? Ma tean palju inimesi, kellele see raamat võiks meeldida, ja kõik neist ei ole lootusetud... Nii et vast siiski on „3” õiglasem – ma ei hakka seda kunagi uuesti lugema, aga lugemist tegelikult ei kahetse.
 
Teksti loeti inglise keeles

Kuivõrd ma ise selle välja andsin, on arvustust raske kirjutada. Sisu kohta on eelarvustaja tegelikult kõik vajaliku ära öelnud.
Üldiselt ikka kipub eesti autori käsikirja ette võtma tugeva eelarvamusega – keel vigane, sisu abitu, loogika lonkab... Seda hakkasin lugema ja... lugemine polnudki piin :-P Esimese variandi kohta sai antud hulga soovitusi ja see, mis pärast mitmeid ringitegemisi raamatuks jõudis, on, ütleme, eesti keeles välja antud fantasy – tõlgitut hulka lugedes! – ülemises kolmandikus.
Teksti loeti eesti keeles

 
Uau...
 
(Taas allakäinud ulmeauhinna nominent...)
 
See on nii haige raamat, et saab mult isegi kolme. Ja selle saab see selle eest, et tglt on tegevuspaik ja tegelased päris hästi välja mõeldud ja kohati ma lugesin huviga tolle planeedi, Sask-E terraformimisest. Teos on mõnes mõttes tõeliselt ulmeline! See on osaliselt iroonia, osaliselt ei ole ka – ulme peabki olema nihutatud, veider, kujutlusvõimet sütitav... ulme võib isegi olla väga haige – ja seegi on pluss! Ent see raamat on ühtlasi väärarenenud kahejalgse kliiniliselt patoloogiline teraapiakirjandus – see kumab lõikavalt selgelt läbi.
 
Lisaks eelmainitule on raamatu suurim viga igavus. Selles ei juhtu tegelikult peaaegu mitte midagi ja veel vähem midagi põnevat. Kari poolmehhaanilisi olevusi tatsab mööda seda Sask-E-d ringi ja lahendab selliseid laste multika laadis ülesandeid umbes sarnaste meetoditega – on vaja mulda paremini kobestada, anname vihmaussidele mõistuse...
 
Vaadake, ma enne lugesin ja siis uurisin autori kohta. Ma sain juba raamatu sisu järgi aru, et autor näeb välja sootu ja taotluslikult esteetilise skaala põhjas. Ütleme, minu jaoks on piinlikult hale usk, et 60 000 aastat tulevikus planeedi terraformimiseks loodud intelligentsed masinad tutvustavad end üksteisele „hey friend, my name is ___ and i’m going whit they/them” (tere sõber, mu nimi on ___ ja ma kasutan they/them” [mul on vist elus hästi läinud, ma ei teagi, kuidas see friigi eufemism eesti keeles olla võiks]). Muide, ka sellest, et nad kõik seal üksteist sõpradeks nimetavad, kumab läbi just teatud genotsiidialti vasakpoolsuse katse kunstlikku vendlust tekitada (olime ju kõik „seltsimehed”).
 
Eks ole, planeedi terraformimise osa on üks läbimõeldumaid ja igas mõttes parimaid sellekohaseid. Et tegu on väga pika protsessiga, kus sobiva suuruse ja tähelt tuleva energiahulgaga elutu planeet tiritakse kiirkorras läbi evolutsiooni. Iseenesest pole paha ka mõte kasutada selleks intelligentseid (põhimõtteliselt inimaju baasil), kindla otstarbe ja kasutusressursiga, tööstuslikult toodetud töölisi. Raamat on kummatigi illustratsioon sellise lähenemise kõige suuremale hädale – need raisad hakkavad õigusi nõudma... :-D
 
No ja kogu see värk on lisaks praegusaja kliimahullude mõttepikendus – teos algab sellega, kui esimese osa peategelane Destry laseb maha taigas metsikut elu prooviva tegelase (täpsemalt küll kaugjuhitud inimkujulise). Ja tal on mure, kui palju see kahju tegi „õrnale” keskkonnale – eks ole, üks „inimene” elas (lühikest aega) küttimisest keset mandrisuurust metsa...
 
Siis leitakse linn (vulkaani all, tolle elanikud lasevad end leida), kus elavad edasi selleaegsete tööliste järeltulijad, kui atmosfääris ei olnud hapnikku. Neil on probleem, et enam pole vett, sest üks jõgi pöörati teise suunda. Tähendab, juba see kõlab kuidagi... lollakalt. Ja siis ei ole neil hierarhiat, kõik eri liiki sellised toodetud olevused on võrdselt kodanikud (hakkab peale!!! nende masinelukate võimed olid terraformiva kompanii poolt muidu kujundatud vastavalt vajadusele). Tahaks iriseda, et kuidas väga pikka aega planeete terraforminud seltskond ei tule selle peale, et mingi osa oma funktsiooni täitnud sellistest küborg-töölistest lihtsalt ei ela oma elu lõpuni, vaid hakkab endasuguseid juurde tootma? Omaette küsimus on, miks need seda tegema peaksid? Ehk minu arust avaldub siin taas autori enda puudest tulenev vastuolu – tahaks ikka meeletult inimsoo hulka kuuluda, ühiskonda mängida ja nii edasi, mis sest, et (autor vabatahtlikult, nood masinad disainilt) selle hulka ei kuulu.
 
Siis toimub lahing nonde edasieksisteerivate mittehapnikukeskkonna tööliste ja kompanii vahel. „Head” (rikkis masinad, kui järele mõelda) võidavad tänu trikile, mis... noh, pole võimatu (st et see toimib), eeldades, et „pahad” (terraformiv kompanii, Verdance) ilmselgelt pole „masinate mässu” ette näinud ja neil on odavaim võimalik varustus... Aga üldiselt on see üks abitumaid ja totakamaid lahingukirjeldusi üle pika aja [facepalm].
 
Teises osas on sees veidrat seksi nende masinate (või noh, autor proovib neid kuidagi inimesest paremate [woke’imate] inimestena kujutada) vahel. Taas – kujutlusvõimet ja ulmet on! (Seekord positiivses võtmes, kuigi muidugi kerge irooniaga.) Samas üldisemal tasemel ei suuda märkimata jätta, et kõik see on loogiline eeldusel, et 60 000 a tulevikus pole keegi suutnud mõtlemiseks leida midagi paremat inimajust ja sellest omakorda ei saa seksiga seotut kuidagi ära.
 
Aga jah, siis jõuti intelligentsete vihmaussideni ja linnadevaheline transport otsustati organiseerida... intelligentsete, isiksusega rongidega. Pean ütlema, et siis (ca 2/3 peal) ma kukkusingi sellest raamatust lõplikult läbi, kui mängu tulid need... oli vist Choo Choo – noh, see laste multikas, kus auruvedurile on nägu ette joonistatud. Ja siis seletab autor (oma tegelaste suu läbi, aga ilmselgelt ise seda uskudes), et transpordisüsteemi parim korraldus ongi, kui rongid ise mõtlevad, kuhu sõita on vaja; tuleb nendega läbi rääkida; natuke mainitakse, et rong peab olema nii ehitatud, et naudib sõitmist. Ehk kokkuvõtte taas see, mida ma ütlesin kogu raamatu kohta – tõeline ulme!... aga samas näruselt infantiilne ja kantud soovmõtlemisest.
 
Tähendab, ma ei hakka täpsemalt ära rääkima, kuhu see kõik välja viib, kummatigi võib juba arvata, et eks see üks woke hobuseunenägu ole. Muidugi on terves raamatus läbivalt paha Verdance, terraformiv kompanii – unustades ära, et ilma nendeta poleks midagi. Et too kompanii on liikumapanev, maailmu loov (sõna otseses mõttes antud juhul ju) jõud. Ja siis irisevad tööriistad, kes arvavad, et teavad paremini, kuidas kõik käima peab ja et neid piisavalt ei austata... Muidugi on kõik olevused võrdsed ja paha on H. Sapiens, kes end paremaks peab. Muidugi on kõik korras, kui tegelased muudkui räägivad ja lahendavad asja demokraatlikult... Muide, mingil hetkel hakkas selles raamatus häirima ka see sügav lapsikus – kui isegi peatüki alguses on kellelgi iseloom, arvamused ja kerge võimalus konfliktiks, siis juba pärast paari lehekülge tuleb selline My little pony tüüpi üksteise kaelade nuhutamine ja kõik on jälle sõbrad. (Välja arvatud ürgpaha Verdance muidugi.)
 
Ühesõnaga, sellest raamatust oleks võinud midagi saada, kui see ei sureks ära praegusaja teatud seltskonnas populaarsete inimvihkajalike luulude otsa.
 
Teksti loeti inglise keeles

 
[Lugesin, sest 2024 Hugo nimekirjas]
 
Saaaast
 
[NB: järgnev sisaldab vähesel määral spoilereid]
 
Selle raamatu kohta on mitmetes tutvustustes öeldud 'queer space opera', ehk eesti keeles siis 'perversne kosmoseooper'.
 
Tähendab, ega mul pole puuetega inimeste vastu midagi ja eks ma kasutan oma lugudes ka kolmedollarilisest veidramaid seksuaalpraktikaid, ent küsimus on siin pigem nagu selles anekdoodis, mida räägiti omal ajal vana juudi ja nõukogude liiduga, ent mis hoopis rohkem kehtib täna jänkistani kohta – "Lahkumise põhjus?" / "Homoseksualism." / "Kas teile ei meeldi?" / "Ei. Vaadake, kunagi selle eest karistati, siis seda ei sallitud, siis oli kõigil ükskõik ja nüüd on see au sees. Ma tahan enne minema, kui see kohustuslikuks muudetakse."
 
Ehk – Hugo nominendiks on võimatu saada, kui teose kõik positiivsed tegelased ei ole sügavalt hälbelised. Asi ei ole selles, et see oleks kuidagi olemuslikult vale – oksele hakkab ajama siis, kui kõik on sellised ja seda serveeritakse kuidagi... võitlevalt; et loomulikult on kõik sellised ja kes ei ole, on -foob. Ja sellega seostub teine asi, mis on natuke laiem – tuleb vihata kõike seda, mis on inimeses helget. Tuleb kohutavalt pahadeks teha kõik tegelased, kes võitlevad millegi eest, mis seostub au, väärikuse ja inimliku suurusega, tuleb agressiivselt hukka mõista kohusetunne ja vastutus ja nii edasi.
 
Edasi – ma olen kunagi kirjutanud, et ajaränd on tihti vaid rohmakas instrument autori käes, kellel süžee kuidagi muidu kokku ei tule. Noh, see raamat on üks nendest. Ja ma olen hakanud vihkama kunstlikku, punnitatud põnevust – noh, et kõik muudkui jooksevad läbisegi ja peategelast kaitseb ainult ülivõimas 'narrative shield', ehk siis kui nappe viimasel hetkel pääsemisi hakkab liiga palju üksteise otsa kuhjuma... hakkab mul igav.
 
Loo algusel polnud vigagi – närustes tingimustes vaevu toime tulev inimeste viimane vastupanukolle pärast seda, kui võõrtsivilisatsioon hävitas Maa ja inimkond langes. No ja hakkab peale – tasapisi koorub välja, et uhke, meeleheitlik vastupanu on üsna ilge fašistlik režiim... (kas keegi tõesti üllatub?!?) Pärast hulka ebaloogilisi nappe pääsemisi muudetakse ajaliini ja Maa 14 mlrd inimesega ei hukku. Ei läinud paremaks (kas keegi tõesti üllatub?!?)
 
Olgu, aga tõeliselt ära viskama hakkas mul raamat siis, kui selgus, et kõik need dekoratsioonid varjavad üsna lamedat peredraamat – et komandör olla halvasti ümber käinud peategelase, teismelise tüdruku 'reeturist' õega ja hakkab temalegi näppe külge ajama (aga tema tahaks hoopis armastada üht tüdrukut).
 
Tähendab, hindega ma kõhklesin kaua 1 ja 2 vahel. Aus on öelda, et puhtalt seiklusloona pole raamat veel kõige hullem, ilma ideoloogilise sõnnikuta paneksin sellele kolme (3), sest autor on siiski vaeva näinud, samas kui loos on täiesti naeruväärseid, galaktikasuurusi loogikaauke. Üks siiski sellepärast, et vaatamata kogu dekoratsioonidele ja ülesklopitud põnevusele pole see mingi kosmoseooper või isegi seikluslugu. See on punnitatud homoseksualismi propageerimine, sekka isakuju mustamist, valge inimese hukkamõistmist ja teatud nurga alt ausat narratiivi, et teismelistelt ei tasu oodata tervet mõistus ja kohusetunnnet.
 
Sama asi, miks ma kunagi nõukaulmele karmilt ühtesid ladusin –  raamat jättis suhu halva maitse, sest ma tõesti ei salli inimvihkajalikke ideoloogiaid.
 
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Hm, huvitav, ma ei olegi seda raamatut arvustanud... Võtsin selle kätte ja lehitsesin, sest avastasin, et ühes parasjagu kirjutatavas loos olen kasutanud natuke sarnast maailma. Mis on selle raamatu kiituseks -- suutis ikka muljet jätta.
 
 Ainult et paraku mulje, et ma ei suuda mitmekümne aasta jooksul (sest lugemisest on möödas juba aastakümneid) unustada, kui loll see raamat on. Ehk siis on inimesesarnaste kohalikega asustatud planeedil unustatud inimkoloonia, mis täiesti uskumatu, läbitungimatu juhmusega järgib mingeid umblollakaid põhimõtteid, mis pärsivad nende ja tegelikult kogu planeedi arengut. Ja kui suuremas osas raamatust tundub, et kõik läheb nii nagu reaalses maailmas sel puhul läheks, st isake darwin lahendab asja ja reaalsusest irdunud luulud saavad ajalooks, astub lõpupoole vahele deus ex machina. Muidugi jälle sülitades loogikale ja teadusele ja inimolemusele sellistele asjadele...
Teksti loeti eesti keeles

[2024 Hugo nominentide nimekirjas teine, eks ole...]    

No minge te ka persse!

See raamat ei ole otseselt halb, kuid... IGAV. Jah, algus justkui andis lootust, aga edasi läks umbseks narisemiseks ja oli seda niikaua, kui ma vastu pidasin ja diagonaalile läksin. Võimalik, et mul jäi midagi seetõttu saamata, ent ma kahtlen selles tõsiselt ja elu on liialt lühike, et seda kulutada umbse narisemise lugemiseks.

Vähemalt tean nüüd kindlalt, miks see raamatu Hugo nominantide hulgas oli – peaaegu kõik tegelased on perverdid ja hukka mõistetakse kolonialismi.  

Ehk ei ole raske ära arvata, et Sri Lanka autor kirjutab läbi hämarulme lahti oma rahva teatud vaimset seisu. Jah, see pole isegi mitte õige fantasy, sest maagia on jutus pigem selgituseta taustaks (justnagu maailm olekski selline) ja kõiges on süüdi kolonialism (st kuna tegu väljamõeldud maailmaga, ei mainita kunagi inglasi vmt, pigem kumab see tekstist läbi). Eks ole, leskede põletamine on ikka õige asi ja muidugi on ainult inglased süüdi, et nad seal omavahel mõnisada tuhat maha lõid ja siiamaale kaklevad...  

Ehk siis kasvatab mingi Mother of Glory oma ainsat poega Fetterit (see viimane peaks tulenema kuidagi Buddhast) palgamõrvariks, et see oma isa tapaks. Loo arenedes tuleb välja, et ega emal muud argumenti suuremat polegi, kui et isa nad maha jättis. Jee, väga austusväärne motivatsioon. No ja eks isa muidugi ka lõhkus natuke nende sellist idüllilist „loomulikku, loodusega kokkusulanud” olesklemist; näiteks andis asjadele nimed. Eks ole, ma ei viitsi siin pikalt kirjutada, aga selge ju, et see on otsene vastandumine analüütilisele mõtlemisele või laiemalt mõtlemisele üldse, mis arusaadavalt on omane lääne kultuurile.  

Ehk siis seikleb Fetter mööda maailma ja autor mõistab hukka... noh, enam-vähem kõike. Peategelane on suhteliselt passiivne, pigem triivib kaasa. Kohati ei ole tekst üldse halb, mingil hetkel hakkavad need eredad või säravad (bright) uksed lausa huvitama... aga sellest kõigest ei tule midagi. Jah, on käänakuid, on revolutsionääre, on ideid, miski pole nii nagu paistab. Aga kui tüübil pole varju lihtsalt sellepärast, et ema pärast ta sündimist naelutas varju maa külge ja rebis selle lahti... siis jääb vaid ohata...  

Ma ei ütle päris, et seda raamatut ei peaks lugema. Üsna omapärane ja seetõttu mõjub kuidagi teistmoodi – värskelt. Aga ikkagi on see igav ja täis ideoloogilist sõnnikut.  

Teksti loeti inglise keeles

Ehk siis esimene 2024 Hugo romaanide nimekirjas.
 
Jah, ma tegelen taas enesepiinamisega, ehk loen selle kahjuks ilmselt pöördumatult allakäinud auhinna nominentide teoseid...
 
Eks see romaan vist ole žanrilt young adult, ainult et antud juhul ma tõlgin seda terminit küll täiega debiilkirjanduseks.
Ja aus on öelda, et ega ma seda kõike läbi ei lugenud. Selline enesepiinaja ma siiski ei ole. Ma loen algusest paar-kolmkümmend lehekülge ja teos kas haagib või ei haagi. Siis ma keeran paarkümmend lehte pisut edasi ja proovin uuesti 5-6 lk. Siis ma loen veel ca poolest tosinast kohast raamatus, et no kas tõesti ei haagi taha. Siis ma tavaliselt loen wikist sisukokkuvõtet ja uurin, kes on autor ja nii edasi.
 
Raamat on, nagu nimigi ütleb Amina al-Sirafi seiklustest. Too on üks eriliselt vinge naisterahvas -- piraadikapten, sõdur, nõid ja lisaks veel hea ja hooliv ema.
Oehh. Teos algab põrmustava sissejuhatusega -- kapaga räiget feministlikku möla ja siis islami kiitmist. Nojah, autor on naine, kes sündis katoliiklikus peres ja tiinekaeas läks üle islamiusku. Ja elab ta New Yorgis -- vast see annab võtme kogu raamatu tonaalsuse mõistmiseks. Tähendab, see ei ole mingi kohustulik kompartei kiitmine, nagu tuli sisse panna okupatsiooniajal, see on täiemõõduline sotsrealism selles mõttes, et autor kirjutab seda tõsimeeli.
No ja algab raamat kahe noore nolgiga, kes kutsuvad välja põrguvürsti tütre ega saa sellega muidugi hakkama, aga meie überchick päästab olukorra ja nii edasi. Siis tuleb ta juurde ühe surnud kaaslase ex, kelle tütar on röövitud ja eks siis tuleb teda otsima hakata.
No ja nii see nõidust ja võitlemist täis lugu muudkui läheb, sekka pseudoaraabiat, natuke sooidentiteedi segadusi ja muidu rabelemist. Suuri tundeid ka -+ karikatuurselt.
 
Ühesõnaga, minu jaoks oli teos lihtsalt halb.
Lihtsalt -- halb.
Või noh, meelelahutus, mida minu arvates ei tõsta mitte miski esile tuhandete teiste hulgast. Lugu muudkui läheb ja kogu aeg juhtub midagi... Aga miks ma seda lugema peaksin?
Teksti loeti inglise keeles

Andsin välja, sest väga meeldis. Jah, nõus, et teatud mõttes oleks justkui hakatud uuesti Amberit kirjutama, aga mis seal ikka, Amber tuli ju hästi välja. Lugesin seda kunagi, kui see välja tuli ja avastasin üllatusega, et polegi arvustanud; seda viga siis parandan.
 
Kuna kiidetud niikuinii, siis irisen natuke. Võimalik, et see pole aus, kuid kuigi inglise keeles lugemise ja nüüd tõlke ülelugemise (noh, kui ma selle lehekülgedele panen, loen ikka võimalikult tähelepanelikult üle, aeg-ajalt tõlkijaga [vähemalt mõttes] vaieldes) vahel on ca 15 aastat, ma ju ikka enam-vähem mäletasin, kuidas lugu läks. Ütleme, raamatus on paar kohta, kus ma mõtlesin, et damn, kuidagi liiga lihtsalt käib see asi... aga noh, jah, enamik ulmet ajab palju labasemalt läbi, ei maksa olla perfektsionist...
Ja lõpp oli see koht, kus ma teatud määral nõustun eelarvustajaga -- et lugu oleks parem karmimas võtmes, aga naised kipuvad tegema ka kõige rajumast seiklusest midagi... pehmet. Imalat. Barbielikku. Noh, see ei läinud talumatuks, aga olge valmis :-P
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma pean alustama sellest, et kaua aega mõtlesin selle raamatu SH sarjas välja anda. Aga -- ausaks jäädes -- olin lugenud ainult 1991 a ilmunud samanilmelist lühiromaani. Sellele annaksin hindeks mingi 4,5; st võibolla 5, aga kuna ma olen selline õel arvustaja...
 
Romaanile on juurde kirjutatud üsna palju tulevikku ja iga leheküljega läheb see viletsamaks. Kui lühiromaani puhul võib veel andeks anda pisut igasugust "elulist" ballasti ja tobedat tundlemist (naisautor, mis teha...), siis edasi hakkab see tõsiselt häirima (vähemalt mind); st konflikt on püsti pandud ja ma tahan teada, mis sellest saab, mitte, kuidas selle üle targutatakse.
 
Palju hullem aga on, et edasi muutub raamat usutamatuks. Ja Jänkistani-keskseks, mis on seesama. Autori maailmapilt on täpselt selline, nagu neil naljapiltidel, kus gloobusel on kõik peale USA sinine -- et nii näevad tulnukad Maad Hollywoodi filmides. Üks positiivsena mõeldud peategelane muide isegi ütleb ka otse välja, et ta pole kunagi kusagil välismaal käinud ja teda ei huvitagi. Ehk muu maailm ka arenes; neil olid omad geenmodifitseeritud inimesed (ka unetud) ja suhtumised olid teised. Kogu seda dimensiooni romaanis sirgelt ignoreeritakse (paar kildu siin-seal ei muuda asja).
 
Ka kogu probleemiasetus on pehmelt öeldes idiootlik -- kogu unetutega seotud konflikt taandub USA iseseisvusdeklaratsiooni ja kunagiste presidentide kõnede valikuliseks tsiteerimiseks; ja tavalistest inimestest kaugele n-ö eest ära arenenud superinimesed esitavad mitteameeriklase jaoks afekteerivalt ajusurnud küsimusi mingite asjade seaduslikkusest USA seaduste valguses...
 
No ja ma ei hakka lõpplahendust ära rääkima, aga minu jaoks tõmbas see raamatule vee peale. See oli nii usutamatu. Nii... vildakas ja võimatu. Nagu loeks sotsrealismi, kus kolhoosikord kindlasti võidab...
Teksti loeti inglise keeles

Kõik need neli raamatut, mida ma siia (okt-23) üles riputasin, kuuluvad Ascension War sarja.
 
Autor tundub olema üsna noor (no ei leia sünniaastat, nii et käigu kuradile...), hakkas ta kirjutama 2012 ja on avaldanud (silma järgi) paarkümmend raamatut. Lugesin teda sellepärast, et "New York Today Bestseller" ja "over million copies".
Rohkem ma teda ilmselt kunagi ei loe, sest minu arvates on tegu mõttetu grafomaaniga. Ilmselt on ta kuidagi käppa saanud, kuidas toota kiiresti meeletutes kogustes kirjandusesarnast prahti, mis esimesel hetkel sarnaneb ulmega ja on justkui ka põnev... kuni saad aru, et sind petetakse. Et see on ainult meelelahutuseks mõeldud kergekaaluline rämps, jooksmiste, tagaajamiste ja viimasel hetkel pääsemiste tulevärk, mille usutavus on vist isegi allpool Marveli filme (ja see on hetkel küllap tsivilisatsiooni madalaim põhi...)
Järgnev kehtib kõigi sarja 4 raamatu kohta, sest ma tõesti ei viitsi neid igaüht eraldi arvustada, ja sisaldab spoilereid (st suurem osa sellest on leitav igasugustest sisututvustustest, aga ma räägin lõpu ka ära).
Tähendab, lähevad maalased koloniseerima Trappist-1-e (st planeete muidugi), mis teatavasti 40 va ja punane kääbus. Lähevad poolega valguse kiirusest ja magavad ja nii edasi. Ütleme, algus pettis ära -- et tõesti on teada, et seal 7 planeeti ja osa neist peaksid olema Kuldkihara tsoonis ja nii edasi.
Ohumärkideks peaks olema olnud juba ka suht esimestel lehekülgedel toimuv, kus kapten end planeedile laskuvasse süstikusse surub ja üldse vaidlevad nad seal asjade üle, mis mitte kuidagi ei saa vaidlusteema olla, st selliste ekspeditsioonide ettevalmistus peaks olema natuke parem kui päästearmee laulukooril ja protokolli eiramine põhjendustega "mingu nad seal Maal persse, ma lihtsalt tahan esimesena jala maha panna", peaks olema absoluutselt välistatud.
No asi läheb kiiresti käima, leitakse ühed intelligentsepoolsed kohalikud, siis kohe teised, vaenulikud, kes ilmselt kosmosest tulnud, ja siis läheb kohe madinaks... Ehk ma juba mõttes vandusin, aga andsin autorile veel võimaluse. Lugu selles, et tõenäosus kohata esimesel tähereisil intelligentseid metslasi on umbes sama suur, kui perse topitud ilutulestikuraketiga ohutult lennata; ehk olematu. Jah, hapnikuadmosfääriga, st eluga planeedi olemasolu võib tulevikus arvatavasti Maalt kindlaks teha ja muidugi on mõtet minna ainult selliste juurde. Võimaluse andsin ma sellepärast, et olgu, kuidagi peab loo käima saama -- et võiks ju kas või paari lausega usutavust anda või ma oleksin isegi nõus, et olgu, kogu selle piirkonna planeete on torgitud, oleme meiegi kellegi looming (mis astronoomilises skaalas, muide, oleks siis pidanud toimuma suhteliselt hiljuti). Ma andsin isegi vaenulikud tulnukad andeks, sest olgu, miks mitte. Et sarnaneb see asi küll 1930-ndate ulmele, kui suhteliselt inimesesarnaseid olendeid olid kõik tähesüsteemid ja isegi komeedid täis, aga vaatame, mis edasi saab...  
Jah, edasi läks aina hullemaks. Et laevas olid ilmselt nähtamatud tulnukad ja üks naine jäi rasedaks ja laps arenes ülikiiresti ja oli ilmselt kimäär (st pooleldi tulnukas) ja vanematel (või pooleldi "vanematel", aga kõiki detaile ei viitsi ära rääkida) tekkis ahviarmastus ja nad varjasid meeskonnakaaslaste eest pooleaastase ja 2-aastase eluka neile tekitatud lõikehaavu ja kogu seltskond oli endiselt ülima taipamatuse seisundis isegi siis, kui inimesed surema hakkasid ja... noh, see ei olnud päris nii lihtne, aga raamat mandus Alieniks, eks ole. Jah, laevas oli nähtamatuid tulnukaid ja nii edasi...
Ühesõnaga, palju rabelemist, laskmist, viimasel hetkel pääsemisi ja nii edasi. Lõpp oli selline, et no peab tulema järg -- tulnukad olid FTL-iga palju enne kohal ja Maa vallutatud.
Järgmised osad siis trambib seltskond Maal ringi ja see on selline tuhat korda loetud-nähtud laserrelvadega surtsutamine ja -- oh-sa-nõme-jumal! -- zombid olid ka platsis. Ehk siis osa inimesi ei muutunud kimäärideks, vaid sellisteks kohutavalt agressiivseteks poolloomadeks, mida oli Maa täis väljaspool (tuilnukate rajatud) linnamüüre. Loomulikult ei vasta autor küsimusele, millest dregid (nii oli nende nimi) elasid, miks nad üldse agressiivsed olid ja kuidas see põlvkondi sai püsida etc etc. No ja ma hakkasin mõttes lugema, et kui tõenäoline siis see ja see pääsemine vmt oli, et kas üks kolmele, kümnele, sajale, ja kui ma niimoodi ligikaudu kokku lüües jõudsin teises raamatus nii 10ˇ-24-ni... Ühesõnaga, nagu öeldu, odav praht. Ja (nüüd päris spoiler) neljanda raamatu lõpus veel ajaränd ka sisse toodi, nii et seltskond 200 000 aasta eest Maal ilmselt inimkonnale n-ö aluse pani, jäi vaid nukralt naerdes anda endalegi hinne -- jah, põnevuse näilisus pani siiski lugema. See oli nagu popkorn --  et ahmid ja ahmid, aga tegelikult on see tervisele kahjulik ja pärast on süda paha.
Teksti loeti inglise keeles

Suunurgad ei tõuse. Noh, põnev, aga selline tunne jäi, et elu on liiga lühike, et seda lihtsalt ära kulutada. (Ja see on vist halvim asi, mida ühe raamatu kohta öelda võib...)
 
Tähendab, nüüd, päev pärast lugemist, lähen ma raamatu peale aina kurjemaks (ja selles, BTW, ei ole midagi halba, et mõnele just meeldivad detailid, mis minu kurjaks ajavad -- inimesed on erinevad).
 
Esimene selline detail on -- ja see ei ole vist spoiler, sest kaanepilt ütleb selle ju tegelikult ära -- intelligentsed kassid.Kassid on toredad loomad, keda ma olen vastikutest tuba räpaseks tegevatest nähtustest valmis kõige rohkem taluma -- just nende iseseisvuse pärast, st nad ei sõltu sinust. Ma saan nendega üldiselt hästi läbi, aga tuleb ka ära öelda, et mina ei jäta asendit muutmata, veel vähem istuma kuhugi sellepärast, et kass süles magab.
 
Aga see selleks. Ehk intelligentsed kassid on päris levinud teema ja sellel (st intelligentsete kasside) skaalal minu arust JS natuke labastab neid. Miski polnud selle juures sümpaatne. Aga ma ei oska näppu peale panna. Igatahes jätsid need elukad mu kuidagi külmaks.
 
 
Palju hullem on, et terve see raamat jättis mu külmaks. Mul tekkis kuidagi tunne, et autor ei võta oma tegelasi ja maailma ka just ülearu tõsiselt. See ei ole alati miinus, aga see raamat pole ka nii lõbus, et õigustaks sellist, ütleme, pratchetlikku lähenemist. Ehk see ei anna hea pula mõõtu välja. Pigem tekkis lugedes selline Marveli filmi tunne -- kõik on absurdini muinasjutuliseks väänatud, butafooria on maksimumi peal, maailm on ohus ja seda agaralt päästetakse... aga kõik on vahtplastist, veri ja kannatused pole tõelised ja sa tead, kuidas asi lõppeb... Ma ei tundnud ühelegi tegelasele kaasa, need kõik olid mitte tegelased, vaid karikatuurid. Täpsustaksin -- karikatuurid tegelastest, keda on täis kõik Jänkistani raamatud-filmid.
 
Mulle ei meeldinud selle raamatu põhikonflikt või kogu situatsiooni ülesehitus. Spoileritesse laskumata -- seda on väga-väga palju paremini tehtud. Minuarust lõi siin taas välja raamatu peamine viga -- see justkui ei suuda otsustada, millise tooli peale istuda. Selles puudub paljude heade (ulme)põnevike apokalüptiline süngus, teatud taju, et autor ehitab situatsiooni üles tõsiselt -- et selliste ja selliste algtingimuste juures võibki asi loogiliselt nii edasi minna. Teisalt ei lähe see päris sinna Austin Powersi klassi.
 
Ja noh, raamatus ei ole ühtki tunnet.
 
Aga on (spoiler alert!) streikivad delfiinid... Ehh, loodame, et asi pole nii hull, aga vaadates, mis viimasel ajal maailmakultuuris toimub, tekib hirm, et kõik head raamatud on ära kirjutatud, head filmid tehtud, ja edasi tuleb selle maailmakorra lõpuni ainult poliitkorrektne derivate crap... 
Teksti loeti inglise keeles