Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Marcus Kaas ·

Viimane vahetus

(jutt aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne» 2012

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
0
1
2
4
1
Keskmine hinne
2.375
Arvustused (8)

Tegu traditsioonilises laadis kummituslooga, mille tegevus toimub tänapäeva Eestis. Pereisa ostab odava hinnaga vana mõisa härrastemaja ja laseb selle remontida. Seda, et majaga kõik korras pole, ei pea vist mainima...

Sellises laadis lugusid kirjutati Inglismaal üle saja aasta tagasi, nüüd siis näivad need ka meil populaarsust koguvat. Eesti olustikku sobivad sellised kummituslood hästi. Antoloogia esimese poole lugudest, kus samuti "veidra maja" motiiv esines, on Kaasi jutt veidi paremini kirja pandud. Millegipärast meenus lugedes hiljutine juhtum, kus Tartu lähedal elamiseks tasuta maja pakuti-mitte, et ma üleloomulikesse asjadesse usuksin...

Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan, et jälestasin lugu algusest peale juba seepärast, et mul oli nii majadest kui kummituslugudest ilgelt kopp ees seks ajaks. Aga kui mulle oleks antud mõni tegelane, kellele kaasa elada, kes mulle meeldiks ja korda läheks (ei antud, v.a. naine, keda aga miski eriti ei ähvardanud ja kes oli täiesti kõrvaline) või lastud kaasa elada heas rütmis tõusvale pingele (miks see mees nii mõttetult ja ebaloogiliselt käitus? korra ta juba üleni usub mingeid kummitusi, aga paar lk hiljem hakkab raamatukoguhoidja juures täiesti võimalikku lugu kuuldes uskumatusest silmi pööritama?), ma oleksin ilmselt nii kummitused kui maja andeks andnud ja siiski lugu nautinud. Aga paraku polnud kumbagi. Ei haaravaid tegelasi ega põnevust. Igavene pikk lugu, kus lõpuni vedas ainult mõte "no aga millegipärast on see lugu ju siiski avaldatud? Miski peab hea olema!"
Sealjuures oli too mõte ses osas isegi õige, et loo lõpp tundus sisaldavat mõnda köitvamat ja orginaalsemat ideed kui senised kummituslood. Õnnetuseks anti see iva edasi nii nappide vahenditega, et kuigi ma lugesin lõpuosa kaks korda, ei saanud ma ikka aru, mispärast ta leidis ainult iseennast ja mis värk siis nende vahetujatega ikkagi täpselt oli. Tundus, et kuskil on üks lahe mõte, aga mis mõte see siis täpselt ongi nüüd..?
Kokku - puudulik. Mööndusega, et v-o oleks ka rahuldav, kui eelnevalt maja- ja kummituslugudest nii saatanlikult kõrini polnuks.
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks, õudusjuttu ei saa kirjutada, kasutades lauseid nagu "Poiss ärkas oma kummalisest tardumusest, mis sarnanes kahtlaselt palju mingisuguse veidra transiga" või "Ta oli leidnud end mingisuguse varemete juurest, mis oma põhiplaneeringult meenutasid Alliku talu ülesehitust". Õudus- või ka põnevusjutus tuleb vahendada seda, mida tegelased näevad ja tunnevad, mitte autori poolt paari fraasiga lugejale ära öelda, mis toimub. Pealtkuulamissteen oli samasugune vääratus: tegelane ei pea midagi ise välja uurima, põnevust üles ei krutita, vaid öeldakse lihtsalt kõik ette. Koduloomutikesed muide jutustavad selliseid lugusid alati reaalsete isikunimede ja ohtrate detailidega.

Teiseks, kui tüübile tundus, et lk. 111 kirjeldatud lugu armukese sissemüürimisest ja koos naisega toas tema lõpu ootamisest pärineks nagu mingist raamatust, siis tal oli õigus. See pärinebki Balzaci "Jõeäärsest villast", mis eesti keeles ilmus antoloogias "Kinnimüüritud tuba" 2009. a. Kogu seda jampsi uskuma jääda oli ikka hale küll. Loodetavasti pidas autor seda kasutades silmas, et mutike lihtsalt luuletas peategelasele ette ja tegelikkuses olid asja taga hoopis teistsugused sünged saladused. Siit võiks nüüd hea jutu teha nii et tüüp saab aru, et teda lollitatakse ilukirjandusega ja uurib omal käel hoopis võikama tõe välja, mis siis tema seestumise või ärkamise või arukaotusega lõppeb, olenevalt jutustaja positsioonist. Aga midagi sellist muidugi ei tule.

Mul on väga kahju, et eestikeelne õuduskirjandus on viimastel aastatel mandunud selliseks lamedaks grafomaaniaks. Ja muidugi ei kirjutatud Inglismaal üle saja aasta tagasi niimoodi.

Teksti loeti eesti keeles

Need kummituslood on tõepoolest tüütult massiliselt toodetav kaup ja seda lugu ei päästnud eriti ka Eesti konteksti asetamine. Kogu teksti ülesehitus oli kuidagi rabe, peategelane käitus ebausutavalt, isegi absurdselt ning muinsustädi ja tema maaklerist lapselapse saladus jäi liialt varjatuks.

Esialgu tundus, et peategelane vahetus lõpus ära sissemüüritud talupoisiga, ent see võimalus nagu tühistati. Ja ka see haridustegelane siis ei saanud rahu, niisiis on võimalus, et ta vahetus kellegagi nendest loendamatutest tegelastest, kes selles majas sodiks hakiti ja kellest me mingit taustinformatsiooni ei saa. Mis pole aga asjale sugugi ilus lahendus.

Igal juhul jäi kogu süžee liiga poolikuks ja segaseks. Ja tekst sellisena tüütuks ning pikaks. Peategelase naine ja laps jäid ka tegelikult täiesti funktsioonituteks. Nõnda peab panema puuduliku, seda enam, et autor oskab ka tunduvalt paremini kirjutada, see on selge lati alt läbi jooksmine.

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks jäi loo point segaseks. Ei olnud rahvajuttudest tuttavat usutavust ja ei saanud ma aru, mis ja miks toimus. Peresuhetes puudus samuti usutavus. Pealiskaudne - ehk sellepärast? -, aga seal pole ka seda säravat momenti, mis paneks tahtma üle lugema, et kuidas ja mis siis ikkagi oli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Martin Kivirand
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused: