Tunnistan, et jälestasin lugu algusest peale juba seepärast, et mul oli nii majadest kui kummituslugudest ilgelt kopp ees seks ajaks. Aga kui mulle oleks antud mõni tegelane, kellele kaasa elada, kes mulle meeldiks ja korda läheks (ei antud, v.a. naine, keda aga miski eriti ei ähvardanud ja kes oli täiesti kõrvaline) või lastud kaasa elada heas rütmis tõusvale pingele (miks see mees nii mõttetult ja ebaloogiliselt käitus? korra ta juba üleni usub mingeid kummitusi, aga paar lk hiljem hakkab raamatukoguhoidja juures täiesti võimalikku lugu kuuldes uskumatusest silmi pööritama?), ma oleksin ilmselt nii kummitused kui maja andeks andnud ja siiski lugu nautinud. Aga paraku polnud kumbagi. Ei haaravaid tegelasi ega põnevust. Igavene pikk lugu, kus lõpuni vedas ainult mõte "no aga millegipärast on see lugu ju siiski avaldatud? Miski peab hea olema!"
Sealjuures oli too mõte ses osas isegi õige, et loo lõpp tundus sisaldavat mõnda köitvamat ja orginaalsemat ideed kui senised kummituslood. Õnnetuseks anti see iva edasi nii nappide vahenditega, et kuigi ma lugesin lõpuosa kaks korda, ei saanud ma ikka aru, mispärast ta leidis ainult iseennast ja mis värk siis nende vahetujatega ikkagi täpselt oli. Tundus, et kuskil on üks lahe mõte, aga mis mõte see siis täpselt ongi nüüd..?
Kokku - puudulik. Mööndusega, et v-o oleks ka rahuldav, kui eelnevalt maja- ja kummituslugudest nii saatanlikult kõrini polnuks.
