Peategelasiks Laur ja Katariina, nooremapoolsed teadlased ja armastajad, kelle tähelepanu alla on sattunud muuseumiriiulilt leitud kiviketas. Ehk 17.-18. sajandist pärinevasse kivisse on nikerdatud kummalisi sümboleid, mille tähendus on teadmata. Teadmata on ka kivi otstarve. Nad on kirjutanud selle kohta artikli ja pärast selle avaldamist on leitud Aruküla koobastest samasuguse või sarnaste sümbolitega kivistis. Ainult et tegu on tõepoolest kivistise, mitte kiviga, umbkaudu devoni ajastust. Kristiina tahab minna Aruküla koopasse asja uurima, Laur on vastu, sest muuseumi kiviketas tekitab temas kummalisi tundeid - ta tajub otsekui sidet Maa loomise ajastuga, mil kummalised olendid loomise leemest välja kiikasid, ta tunneb ängistust ja õudu ja muid sõnulkirjeldamatuid emotsioone, teadmata, kas need kuuluvad talle enesele või ammustel aegadel elanud olenditele, kelle eksistents on küsimärk. Loomulikult sõidetakse Aruküla koobastesse kivistist uurima...
Jutt on ilmunud antoloogias "Tartu rahutused. Valik jutte" (Petrone Print, 2009).