See on siis teos, millega Heinsaar võitis Tukla novellipreemia. Ja on minu loetud neljast-viiest Heinsaare tekstist see kõige etem. Korralik lineaarne süzhee, selge kirjutuslaad, pole hämamist hämamise pärast.
Aga ometi üle kolme ei vea, kuna sedasorti ehe ja stiilipuhas maagiline realism mulle lihtsalt ei istu. Maitse asi. Sisust olen oma "Loomingu" artiklis (pikem versioon "Algernonis") kirjutanud. Miski tsirkusetrupp, mees, kes eriti emotsionaalseil hetkil hakkab oma kehast liblikaid eritama...