Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Friedebert Tuglas ·

ajakirjapublikatsioon: «Ilo» 1920; nr 6
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte» 2005

Tekst leidub kogumikes:
  • EW aegne
  • Ilmunud muus ajakirjas
  • Ilmunud muus raamatus
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
3
6
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (9)

BAASi sirvides avastasin, et seda juttu polnudki seniajani teoste nimekirja sisestatud. Parandan nüüd selle puudujäägi, sest tegu on eesti ühe suurema sõnameistri ainsa novelliga, mis mahub klassikalise õuduse raamidesse. Ühtlasi täiendab see pilti Tuglasest kui ulmekirjanikust, kellelt leidub midagi igas selle alazhanris ("Viimne tervitus" on puhas SF, "Maailma lõpus" ehtne fantasy ja kuhugi nende vahele jääb/oleks jäänud paljulubav novellikavand "Helloi maa").

Tuglas ise ei tee saladustki, et jutt on sündinud jaapani folkloori ainetel hulga õudusjutte kirjutanud Lafcadio Hearni loo "Rokuro-kubi" lugemise järel ja mõjul. Plagiaat? Niivõrd, kuivõrd. Tegelikult on Hearnilt üle võetud vaid lendavate peade motiiv, kogu muu taust on hoopis erinev. Ja Hearnile - kes oli ju tegelikult lihtsalt jaapani legendide läänelikku keelepruuki ümberpanija - annab Tuglas oma kirjelduste ekspressiivsusega igatahes mitu silma ette. Sünge jutt!

Hinne neli peegeldab praegusel juhul ainult jutu vajakajäämisi zhanripuhtuse seisukohast, puhtkirjanduslikust aspektist vääriks see kindlasti viit.

Teksti loeti eesti keeles

Esmatrükk "Ilo" 1920, nr. 6; raamatus "Hingede rändamine", Noor-Eesti Kirjastus, Tartu 1925.

Leitnant Lorens läheb labrakale, ent eksib ära ja jõuab lõpuks üksiku elamuni. Pererahvas pakub puhkeajaks peavarju ja pruukosti, kuid kavatseb külalisele kurja. Õhk on täis lendavaid päid!
Minule meeldis, et lõpp selgelt ei ütle, kas Lorens sai surma või ei.

Teksti loeti eesti keeles

Olen lugenud ka seda Hearn`i juttu, kus lendpead möllasid. Tuglase jutt on ikkagi tase kõrgemal, Hearn`il jäi asi kuidagi kaudseks ja episoodiliseks, aga Tuglas on täie rauaga pihta andnud. Mõjub.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt päris korralik käsitöö, kuid midagi jäi siiski puudu. Võib-olla oli lendavate peade kättemaksuhimu minu jaoks natuke liiga ebaselgelt põhjendatud, sest otsest seost leitnant Lorentsi ja nende vahel mina ei tabanud. Samas pole ma ka Jaapani mütoloogiaga piisavalt kursis, et teada, mida need lendavad pead tegelikult endast kujutavad. Õudukina igatahes asi töötas, isegi kuni lõpuni välja. Ei pöördunud hullusesse või kuhugi mujale ära. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Vaimustust pakkus loo kaks viimast lõiku, mis olid ikka väga hästi kirja pantud. Ülejäänud lugu jättis mulle natukese kesise mulje. Jah, vb on Jaapani motiivid mulle võõrad, sest mõned sümbolid jäid päris arusaamatuks. Ühesõnaga lugeja nõrk ettevalmistus looks kahandab mu hinnet nelja peale.
Teksti loeti eesti keeles
x
Martin Kivirand
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused: