Laipaik on andekas naisterahvas ning kõiki tema raamatuid on tõeliselt huvitav lugeda. Müstik on ta servapidi ka alati olnud, enamasti lisandub yleloomulik tõlgendusvõimalus ta loole veikese vyrtsina, aga "Maarjakases" on üleloomulikku laias kaares ja rikkalikult nagu legendidele kohane. Täiesti mystiline raamat see ongi. Võrdlusmoment tekib A. Carteri muinasjuttudega ja Rein Põdra "Kylmnäpuga": Laipaiga jutukogumikus on samamoodi täiskasvanutele jutustatud muinasjutud, milles on alles nende ehedus, aga nad ei mõju karvavõrdki lapsikult. Lapsele lugeda anda ei soovitaks yldse - paljud neist lugudest on parasjagu jubedusttekitavad, mistõttu mina nad ka sydamerahuga õudukateks tituleerin ja asetan sinna kuhugi "Kylmnäpu" kõrvale Eesti õuduskirjanduse absoluutsesse tippu. Raamatu keskseks kujuks on ammusurnud jutuvestja, kellelt kuuldud lugusid kirjutaja meelde tuletab. Mis mulle eriti meeldis, oli see, et legendides oli sageli päris puutumatut paganapärandit, sellist ristikirikust suht rikkumatut. Seetõttu oli ka mõndade lugude syndmuste jubedus - talumehe 7 sohuuppunud poega, kalmuliste kättemaks, jõenäkk, kes lapsi vette meelitas - mitte tipphirmus ja sysimust ja kuradist (pyha vett piserdav kirikuisa puudus lausa täiesti), vaid rahulikumaltvõetud - ka kõige kurjema kalmulisega sai asju ajada ning kõik jubedused ei olnud mitte yhtlaselt sysimustad ja halva äärmuses, vaid samasuguse olemasoluõigusega kui kõik muugi ja jäi ka autori enese poolt hukkamõistva hinnanguta.